Siit saab siis lugeda erinevaid reisimuljeid. Praegu olen siia üles pannud järgmised lood (alustades uuemast):
kolmapäev, jaanuar 05, 2005
Lissabon, Portugal 26.12.2004-01.01.2005
Seekordne Taizé korraldatud Euroopa noorte kokkutulek toimus Lissabonis, Portugalis ja oli sedakorda juba 27. Minule oli see aga alles (?!) viies taoline kokkutulek. Olen eelnevalt käinud Barcelonas, Budapestis, Pariisis ja Hamburgis ning ei saanud seegi kord tulemata jätta. Minu suureks õnneks elan ma hetkel Lissabonile tublisti lähemal kui eestlased (resideerun hetkel Hollandis, Utrechtis) ning seetõttu oli tulek ka märksa lihtsam, kuigi 36 tundi bussis kõveras on paras katsumus. Igatahes ei suuda see võistelda 5 päevaga bussis, mida 23. detsembril Eestist tulema hakkav bussitäis rahvast pidi läbi elama. Õnneks elasid nad selle siiski üle ja saabusid plaanipäraselt 28.detsembri varahommikul Portugali pealinna. Mina läksin aga paar päeva varem, et ettevalmistustel abiks olla nagu viimasel paaril aastalgi. Mõlemad jõulupühad veetsin ma seetõttu bussis aina vahelduvat maastikku imetledes, ent kohale jõudes teadsin, et iga hetk pikast reisist on seda väärt. Püüan siin anda nüüd väikese ülevaate selle Eestile kõige kaugemal asuva Euroopa riigi elust-olust niisugusena, nagu ta mulle silma ja südamesse jäi.
Ilm
Nagu nii mõnelgi pool tavaks, alustan mina ka ilmast. Hollandist lahkudes polnud siin mitte helvestki lund, nii et valgetest jõuludest võisime laulu kohaselt ainult unistada. Sama lugu oli ka Prantsusmaal, sest nagu kogemused näitavad, satub lumi siiakanti harva. Kui, siis ehib ta enamasti vaid kõrgemate mägede tippe või ilmub kummitusena vaid paariks päevaks maad ilmestama.
Öösel sõitis buss üle Püreneede, nii et mäed jäid meil reisi peal paraku nägemata. Hommikuks olime jõudnud juba Põhja-Hispaaniasse. Esimene asi peale ärkamist muidugi kardinad valla lüüa ja nina vastu klaasi suruda. Kujutlesin juba vaimusilmas sini-sinist taevast, siravat päikest ja tuules õrnalt õõtsuvaid palme. Suur oli minu ehmatus, kui ma aknast välja vaadates mitte midagi ei näinud! Jah, mitte midagi, sest ümberringi oli valge nagu vati sees. Kulus mõnda aega, enne kui taipasin, et sõidame tihedas lumesajus, kus nähtavus vaid paar meetrit oli. Teeperved olid kaetud paksu lumega ja kaugemale polnud võimalik näha. Hinge näris kahtlus, et olen valesse bussi istunud ja asun hetkel näiteks keset Alpe. Seda ei võinud ka miski ümber lükata. Kui buss aga plaanikohaselt Bunielis Burgose lähedal peatus, teadsin kindlalt, et olen õigel teel. Ainult et ilm oli vale. Sumpasin bussist välja astudes põlvini lume sees ning ei suutnud uskuda, et olen tõesti Hispaanias. Restorani ees oli kuusk paksu lume all nagu mõnikord jõulukaartidel ja see oli tõeliselt kaunis. Seisin pikka aega seda imetledes ja südamesse tuli pisike kodumaa-igatsus, sest seal on jõulud ikka enamasti valged.
Kuigi lumesadu aina tihenes ning Lissaboni poole vurav bussi ei tihanud üle 50 km tunnis sõita, pääsesime me siiski kergelt tulema. Eriti arvestades seda, et paar päeva hiljem jäi Eesti buss üsna sealsamas lähedal lumme kinni ja meil tuleb vaid taevast tänada, et ta siiski õigel ajal sihtpunkti jõudis…
Vaid paar tundi hiljem ja umbes paarsada kilomeetrit edasi polnud lumest aga enam jälgegi ja oodatud päike säras kutsuvalt lõunamaises taevas. Bussist väljaspool veedetud pooltunnid aga panid mind kurvalt tõdema, et kuigi seestpoolt vaadatuna tundus ilm mahedalt lõunamaine, siis väljaspool bussi kaitsvat klaasi lõikas tuul päris valusasti ning viis õnnetuseks minema ka minu tervise. See siiski ei tähendanud, et ma Lissabonis ei leidnuks hetki, mil ennast mõnusasti päikese käes soojendada. Vahepeal tundis rahvas end päris suviselt ning enamasti tõdesime me, et väljas päikese käes on märgatavalt soojem istuda kui näitusehallides sees.
Portugal on küllalt isepäine oma maastiku poolest. Saabudes võtsid meid vastu metsaga kaetud mäed ja orud ning maantee kulges ohtlikult kurvitades mööda mäekülgi üles alla. Bussijuht oli aga ilmselgelt kohalik ning kihutas seetõttu ilmse mõnuga piki teid, nii et kummid vingusid. Lissaboni lähistel tekkis mul aga mitmel korral tunne, et olen Eestis tagasi, sest teeserva palistavad puud ei lasknud millegagi paista, et me oleks võõramaal olnud. Niipalju, kui ma olen Euroopas reisinud (ja üldse mitte niiväga vähe), olen ma kogenud, et metsi kui selliseid, eriti maanteede ääres, pole üldiselt Euroopas eriti näha. Siin aga lokkasid metsad täiesti iseenesestmõistetavalt.
Lissabon ise asus mitte küll päris mere ääres, aga peaaegu. Messihallid asusid kohe Rio Tejo kõrval. Jõgi oli aga nii lai, et teist kallast polnud peaaegu nähagi ning üle jõe viis üks maailma pikimaid sildu – Vasco da Gama sild, mis kohalike tunnistuste järgi 14 km pikk on. Teatud vaatenurga alt (täpsemalt Prior Velho kandist) paistab, nagu oleks randunud purjelaev ja see on väga kaunis.
Lissabon
Lissabon kui linn meenutas pisut Barcelonat oma olemuselt. Ometi tekkis vanalinnas jalutades tunne, et olen tagasi Veneetsias, sest siinsetel inimestel oli vägagi sageli kombeks oma pesu tänavale riputada. Ja mitte kuhugi kõrgele majade vahele, vaid sageli nii madalale, et sellest mööda pääsemiseks pidi ringiga minema. Kuna enamasti ei olnud tegu esmaklassiliste firmamärgiasjadega, siis jättis vanalinn küllalt nukra mulje – pleekinud linad, aastakümneid näinud käterätikud ja hallikarva aluspesu lõi mulje, et siinsed inimesed ei ole just ühiskonna kõrgkiht. Ometi oli selles boheemlaslikus keskkonnas oma romantika. Selle nukravõitu "väljapaneku" kontrastiks olid lugematud mosaiigid majade välisseintel, mis kohati jätsid mulje, nagu oleks maja pahupidi pööratud, sest sääraseid kahhelplaate kohtab enamasti vaid vannitoas. Neid oli igas suuruses ja värvis ning tundus, et just need enamasti sinisekirjud kaunistused määravad suuresti Lissaboni näo. Need on araablaste pärandid ning tõsi ta on – Portugal on pisut idamaine oma olemuselt.
Kõige parema pildi linnast sai aga ülevalt keskaegsest kindlusest alla vaadates. Kindlusemüüre palistasid apelsinipuud suurte säravoranžide viljadega ning punaste katuste meri. Kaugemale vaadates helendasid vastu majade valged seinad (kuigi kesklinnas võis vaevalt mõnda valget maja leida) ning loomulikult vesi – Rio Tejo. Peaaegu silmapiiril seisis teisel kaldal rahulikult hiiglasuur Jeesuse kuju otsekui linnavalvur, mis ulatus üle kõikide teiste ehitiste. See linn on kindlalt kaitstud.
Kõige müstilisema, kui nii võib öelda, kogemuse osaliseks sain ma aga Prior Velhos, mis on enamasti Aafrikast saabunud immigrantide linnaosa. Tulijad on sinna ehitanud terve küla ning teinud seda kõige kättesaadavamast materjalist. Kuigi majad olid enamasti siiski kivist, olid katused ilmselt moodustatud kõikvõimalikest materjalidest, ning rämpsu täis laotud, et see tänaval jalus ei vedeleks. Selliseid maju võib heal juhul näha mõnes Mehhiko seriaalis, kus kõige vaesemad elavad. Minu suu jäi aga lahti, kui ma katusele kuhjatud prahi seas korralikult ülesseatud satelliiditaldrikut silmasin! Ja mitte ühte, vaid päris mitut, mõnel katusel koguni kahte korraga. Ja selle asemel, et näha tänavail stereotüüpseid kaltsudes lonkureid ja kerjuseid ning surmkõhnu penisid, liikusid seal ringi kõige šikimas riietuses mustad, pead püsti ja nägudel peegeldumas uhkus ja lootus. See ei olnud esmamuljest hoolimata lootusetuse ja mure paik, vaid koht, kus inimesed elasid harjumuspäraselt igapäevast elu ja kuigi mugavustega ei saanud seal just kiita, elasid nad tõenäoliselt teatud mõttes pareminigi kui nii mõnigi rikas oma villas. Igatahes tundus, et kõik elasid seal ühtse perena ja oskasid oma viletsuses rõõmustada selle üle, mis neil oli… Ja vähe sellest, ka oma poolesajale kokkutulekust osavõtjale kaeti kohapeal õuele laud küpsetiste ja kuuma sidruniteega. Selline jagamine on midagi, mis jäi hinge ja südamesse ning näitas, kuivõrd pöördvõrdelised on mõnikord inimese sisemine ja välimine rikkus…
Inimesed
Jah, inimesed. Kõik, mis mulle vähegi portugallaste kohta räägiti, viitas nende ebatavalisele abivalmidusele ja sõbralikkusele. Portugallased on äärmiselt külalislahke rahvas, seda tõestas ka fakt, et Lissabonis oli vastuvõtvaid perekondi rohkem kui osalejaid – see tähendas, et igaüks sai peresse ööbima. Mina ööbisin peaaegu et traditsiooniliselt kloostris (korrates Barcelona ja Pariisi kogemust), kuid on ju seegi omamoodi perekond. Igatahes Püha Pauluse õed kinnitasid igal viisil juba tekkima hakkavaid positiivseid stereotüüpe. Ainus mure oli paraku see, et peaaegu mitte keegi ei rääkinud ühtegi keelt peale portugali ja ainus, mida mina selles keeles öelda mõistan, on "Eu não falo portugues!" Sellest on ainult niipalju abi, et selle lause peale hakatakse veel kiiremini ja agaramalt portugali keelt rääkima. Niisiis tuli kasutusele võtta kõikvõimalikud muud suhtlemisvahendid ning lõpuks sai portugali-hispaania-itaalia-prantsuse-saksa-inglise-kehakeele seguna kõik vajalikud asjad selgeks tehtud. Kui te nüüd arvate, et ma kõiki eelpool nimetatud keeli oskan, siis eksite rängalt. Näiteks minu hispaania keele sõnavara on umbes sama suur kui keskmiselt haritud šimpansil ja itaalia keelt pole ma üldse nuusutanud. Aga mida sõnad öelda ei suuda, seda ütleb süda ning nagu juba märgitud, on portugallastel vägagi kõnekas süda.
Ja mis veel. Portugallased on erakordselt ilusad inimesed. Eriti mehed, aga see on juba minu naiselik arvamus. Keegi mainis selle peale: "Aga nad on ju nii lühikesed!". Maailma kõige pikemale rahvusele (hollandlastele), kelle keskel ma hetkel elan, jäävad nad küll alla, aga ma ei ütleks, et nad eriti väikesed oleksid. Mind hämmastas tõeliselt iga päev, et terve rahvus saab nii harmooniliste näojoontega olla. See polnud mitte see "vaata-mind-kui-kena-kutt-ma-olen" ilu, vaid tagasihoidlik ja siiras. Näiteks hispaanlastest on portugallased umbes sama erinevad kui eestlased venelastest ja seda igas mõttes. Ma ei ütle, et üks parem kui teine oleks, aga väita, et hispaanlased ja portugallased on ju peaaegu üks ja sama on karjuv vale.
Transport
Oma tähelepanekud sealse rahva füsioloogia kohta tegin ma ilmselt peamiselt täistuubitud metroos ellujäämist harjutades. Enamasti üritasin ma end siiski sellistest ellujäämiskursustest hoida ning valisin kõikvõimalikke teisi transpordivahendeid ja teid. Pisut loomingulist mõtlemist aitas teinekord kui mitte kiiremini, siis kindlasti ohutumalt edasi. Võib-olla oleks ka rutem saanud, aga nagu keegi tabavalt märkis Lissaboni transpordisüsteemi kohta, ei käi see mitte süsteemi, vaid tunde järgi. Nii et 20 minutit siia sinna tundus olevat täiesti normaalne ja ei tekitanud kelleski paanikat. Samuti ei suutnudki me lõpuni välja nuputada, mismoodi toimib näiteks bussiliiklus, sest see tundus hargnevat üle linna suvaliselt. Aga sellest polnud lugu, sest enamasti teadsime algus- ja lõpp-punkti – need olid kokkutulekul osalejad (näiteks nagu mina) kenasti noolte ja siltidega varustanud. (Mis muidugi ei tähendanud, et osa rahvast ikka ei teadnud, kuhu minna ja kus olla.)
Buss oli üldse Lissabonis suur müstika. Näiteks liikus vanalinnas buss nr. 37. Selle liin käis läbi vanalinna. Et teile vähegi ettekujutust anda, mida see tähendab, kujutage ette bussiliini Tallinna vanalinnas, mis muuhulgas sõidab ka Pika Jala kaudu Toompeale ja Olevimäest üles Oleviste kiriku juurde ja seda umbes kiirusel 50 km/h. See oli omaette ekstreemsport, mida nii mõnigi lausa turistlikust huvist harrastamas käis. Ma küll ei sattunud selle bussi peale, aga mööda vuras ta minust vanalinnas küll ning siis mõtlesin ma teatava ärevusega hinges, kuidas see buss paari päeva pärast piki kitsast tänavat mäest üles kihutab, lastiks sadakond kiljuvat turisti.
Samuti võimaldas transpordipass meile suureks üllatuseks ka laevaga sõita, aga selle võimaluse kohta liikusid vastuolulised kuulujutud ja ma ei tea, et keegi seda oleks proovinud. Igatahes üle ookeani sellega sõita ei saanud, seda kinnitasid vennad küll.
Enamasti kasutasin ma siiski metrood ning see oli suurepärane koht inimeste psühholoogia jälgimiseks. Selle asemel, et 1 peatus edasi sõita ja peaaegu tühja rongiga kohale sõita, pigistati end niigi täis metroosse ja palvetati, et hing sisse jääks. See oli paraku sealse transpordi häda, et kui mujale sai päris mitme liiniga, siis kesklinnast messihallideni (FILi) viis vaid üks võimalik metrooliin ning vahetult enne sööki oli see loomulikult täis rahvusvahelisi näljaseid horde, kes kõik üritasid samas suunas liikuda ning ei liikunud selle tulemusena lõpuks üldse. Aga nii on see juba aastaid olnud ja inimesed teevad ikka täpselt samamoodi… Seetõttu siit väike nõuanne – kui metroo on täis, aga te peate sellega siiski sõitma, siis minge paar peatust tagasi algpeatusesse ning sealt saate ilusti tühja metroo peale. See töötab väga hästi, sest enamik inimesi ei tule selle peale. Mind õpetas Budapesti kogemus…
Söök
Näljastest hordidest rääkides – mida me siis lõppude-lõpuks sõime? Nendele, kes kokkutulekutega juba varem tuttav, ei tule "kilekotilõuna" ja "purgitoit" kuigi suure üllatusena. Soe söök á la Euroopa kokkutulek tähendab plekkpurgis ülessoojendatud konservpastat, läätsi vorstikesega, "ühepurgitoitu" (minivariant ühepajatoidust) ja muud sellist ebamaist. Hoolimata siiski mõne inimese kõverast näost on see kraam täiesti söödav ja vähemalt minul ei jäänud kõht kordagi tühjaks. Sinna juurde serveeritakse ka saiakänts ja killuke juustu vms määritavat ja ebamäärase värviga vorstike või muna (mis seekordsel kokkutulekul ei olnud rõõmsalt kirjuks värvitud nagu muidu kombeks). "Kilekotilõuna" tähendab aga seda, et kogu söödav pistetakse naeratuse ja võõrkeelse "Head isu" saatel kilekotikesse. Kõige selle juurde serveeritakse ka hiiglaslikest nelinurksetest kastidest teed, mis on soe ja magus nagu sööklas, aga kutsub alati minus nostalgiapuhanguid esile. Ma olen vist juba liiga palju Euroopa noorte kokkutulekutel käinud…
Kogu selle toidu juurde kuuluvad muidugi ka vastavad lauakombed – 5-7 inimest valivad välja väikese platsi söögihalli põrandal (eestlased valivad muidugi seinaääre) ning istuvad sinna ringina maha. Seejärel laotatakse kilekotilõuna enese ette põrandale. Sõrmedega söömist ei peeta viisakaks, ent jalgadega "laua" peal istumist ei panda mingil juhul pahaks. Samuti kuulub etiketi juurde vee joomine otse pudelist – vee tassi valamine on peenutsemine. Otse pudelist võib juua ka teed, kui tassi käepärast ei ole. Kuuma konservi avamine on omaette kunst, mis nõuab pisut harjutamist, sest ebaõnnestumise korral võib lõuna ühtlaselt kaassööjate riietele maanduda. Purk tuleb avada ettevaatlikult, sujuva, kaalutletud liigutusega. Enese järelt tuleb alati koristada, mis on seda lihtsam, et prügikotid liiguvad rahva vahel ringi ning sageli ei ole vaja enamat, kui prügikoti möödudes "Here (‘siin’)!!!" hüüatada ning abivalmis kotivedaja teeb selle töö sinu eest ära.
Ometi ei harrasta kohalikud ise selliseid ekstreemsusi, sellised kombed on alati osavõtjate poolt sisse toodud ning enamasti ei jää nad ka kohalikke hulka pidama. Portugallased toituvad siiski tavaelus pisut teisiti. Paraku ei olnud mul võimalus jääda 1.jaanuari lõunale, nii et selle lünga kohalikus toitumiskultuuris peab keegi teine täitma, aga üht-teist jäi mulle siiski silma. Hommikusöök on väga sarnane sellele, millega olen siin Hollandis harjunud – saiake moosi, juustu või šokolaadiga ning kohvi piimaga, piim kohviga või lihtsalt kuum piim. Väga lihtne, aga väga toitev. Aastavahetuse ja jõulude ajal süüakse spetsiaalset suhkruga leiba, millele on õuna sisse küpsetatud ning kõrvitsapirukaid. Samuti on kombeks 31.detsembri öösel kell 12 süüa rosinaid. Siinkohal meenub sarnane Barcelona tava, ent seal söödi samal ajal oliive ning joodi spetsiaalsetest kannudest koduõlut.
Aastavahetus
Avastasin hiljuti, et olen saabuval sajandil kõik aastavahetused kodumaalt väljas veetnud. Mitte et ma selle üle kurvastaks, vastupidi, olen selle üle vaid siiralt õnnelik, sest ma ei alusta oma aastaid lihtsalt lärmaka turistina välismaal teiste miljonite keskel, vaid kirikus. Kell 11 õhtul algab kirikutes alati öömissa, mis kestab täpselt keskööni. Palvuse ajal võib näha, kuidas inimeste näod üha enam särama löövad, kui uus aasta vaikselt lähemale tiksub, kuni ootusärevus lõpuks üleüldise kallistamise ja mitmekeelse "Head uut aastat!" hüüdmisega kulmineerub. Seekord tuli ootusärevus eriti selgelt esile – viimase lauluna lauldi Taizé Gloriat ning mida lähemale uus aasta jõudis, seda kiiremaks läks laulu tempo. Lõpuks ei olnud seda üldse võimalik enam arusaadava kaanonina laulda, vaid meloodia läks sujuvalt suureks hõiskamiseks ja naermiseks üle. Uus aasta saabuski kuidagi märkamatult, sujuvalt. Hiljem tagasi vaadates ei suudagi ma enam meenutada, millisest hetkest see "uus" siis algas ja vana lõppes. Mõnes mõttes oleks nagu killuke vana sellesse uude alles jäänud ja killuke uut vanaga kaasa läinud.
Uue aasta saabumist ei olnud võimalik ka väljas eriti märgata, sest kuigi paugutamist oli kuulda, ei olnud majade tagant näha mitte ühtegi raketti. Ainus rakett, mida ma üldse nägin üles lastavat, lasti sealtsamast Santa Joana kiriku eest ja seda tegi ka üks eestimaine meesterahvas. Pärast Hamburgi peaaegu militaarset kogemust oli selline aasta vastuvõtt omamoodi rahustav. Võib-olla on see märgiks, et saabuv aasta on rahulikum ja vaiksem kui möödunud aasta.
Palvused
Kokkutuleku sisuks aga ei ole mitte bussiga mööda vanalinna kihutamine või eksootiliste lauakommete õppimine, vaid eelkõige koos palvetamine. Seekordsele kokkutulekule oli tulnud ainult (!!!) umbes 30 000 inimest, mida on võrreldes eelnevate aastatega siiski üsna vähe. See tähendas, et rahvas mahtus kenasti kahte halli ära ning palvustel oli mõnus meditatiivne meeleolu. Kui sa oled kunagi koos tuhandetega sedasi koos istunud, palvetanud, laulnud, vait olnud, siis võid sa mõista, mis kõik need inimesed igal aastalõpul sedasi kokku toob. Kirjeldasin seda ka ühele kohalikule reporterile kui oma motivatsiooni Lissaboni tulekuks – koos palvetada, koos laulda, lihtsalt koos olla. Kui vähe saame me sellist luksust tänapäeva maailmas nautida! Olen siiralt õnnelik, et mulle on antud taoline võimalus – see on õnnistus! See, et vennad on suutnud sellise hulga rahvast kokku tuua ja suudavad seda aasta-aastalt uuesti, on ime omaette, ja võib-olla nad ise ei aimagi, kui suure kingituse nad inimestele selle 5 päeva näol teevad!
Seekordne Taizé korraldatud Euroopa noorte kokkutulek toimus Lissabonis, Portugalis ja oli sedakorda juba 27. Minule oli see aga alles (?!) viies taoline kokkutulek. Olen eelnevalt käinud Barcelonas, Budapestis, Pariisis ja Hamburgis ning ei saanud seegi kord tulemata jätta. Minu suureks õnneks elan ma hetkel Lissabonile tublisti lähemal kui eestlased (resideerun hetkel Hollandis, Utrechtis) ning seetõttu oli tulek ka märksa lihtsam, kuigi 36 tundi bussis kõveras on paras katsumus. Igatahes ei suuda see võistelda 5 päevaga bussis, mida 23. detsembril Eestist tulema hakkav bussitäis rahvast pidi läbi elama. Õnneks elasid nad selle siiski üle ja saabusid plaanipäraselt 28.detsembri varahommikul Portugali pealinna. Mina läksin aga paar päeva varem, et ettevalmistustel abiks olla nagu viimasel paaril aastalgi. Mõlemad jõulupühad veetsin ma seetõttu bussis aina vahelduvat maastikku imetledes, ent kohale jõudes teadsin, et iga hetk pikast reisist on seda väärt. Püüan siin anda nüüd väikese ülevaate selle Eestile kõige kaugemal asuva Euroopa riigi elust-olust niisugusena, nagu ta mulle silma ja südamesse jäi.
Ilm
Nagu nii mõnelgi pool tavaks, alustan mina ka ilmast. Hollandist lahkudes polnud siin mitte helvestki lund, nii et valgetest jõuludest võisime laulu kohaselt ainult unistada. Sama lugu oli ka Prantsusmaal, sest nagu kogemused näitavad, satub lumi siiakanti harva. Kui, siis ehib ta enamasti vaid kõrgemate mägede tippe või ilmub kummitusena vaid paariks päevaks maad ilmestama.
Öösel sõitis buss üle Püreneede, nii et mäed jäid meil reisi peal paraku nägemata. Hommikuks olime jõudnud juba Põhja-Hispaaniasse. Esimene asi peale ärkamist muidugi kardinad valla lüüa ja nina vastu klaasi suruda. Kujutlesin juba vaimusilmas sini-sinist taevast, siravat päikest ja tuules õrnalt õõtsuvaid palme. Suur oli minu ehmatus, kui ma aknast välja vaadates mitte midagi ei näinud! Jah, mitte midagi, sest ümberringi oli valge nagu vati sees. Kulus mõnda aega, enne kui taipasin, et sõidame tihedas lumesajus, kus nähtavus vaid paar meetrit oli. Teeperved olid kaetud paksu lumega ja kaugemale polnud võimalik näha. Hinge näris kahtlus, et olen valesse bussi istunud ja asun hetkel näiteks keset Alpe. Seda ei võinud ka miski ümber lükata. Kui buss aga plaanikohaselt Bunielis Burgose lähedal peatus, teadsin kindlalt, et olen õigel teel. Ainult et ilm oli vale. Sumpasin bussist välja astudes põlvini lume sees ning ei suutnud uskuda, et olen tõesti Hispaanias. Restorani ees oli kuusk paksu lume all nagu mõnikord jõulukaartidel ja see oli tõeliselt kaunis. Seisin pikka aega seda imetledes ja südamesse tuli pisike kodumaa-igatsus, sest seal on jõulud ikka enamasti valged.
Kuigi lumesadu aina tihenes ning Lissaboni poole vurav bussi ei tihanud üle 50 km tunnis sõita, pääsesime me siiski kergelt tulema. Eriti arvestades seda, et paar päeva hiljem jäi Eesti buss üsna sealsamas lähedal lumme kinni ja meil tuleb vaid taevast tänada, et ta siiski õigel ajal sihtpunkti jõudis…
Vaid paar tundi hiljem ja umbes paarsada kilomeetrit edasi polnud lumest aga enam jälgegi ja oodatud päike säras kutsuvalt lõunamaises taevas. Bussist väljaspool veedetud pooltunnid aga panid mind kurvalt tõdema, et kuigi seestpoolt vaadatuna tundus ilm mahedalt lõunamaine, siis väljaspool bussi kaitsvat klaasi lõikas tuul päris valusasti ning viis õnnetuseks minema ka minu tervise. See siiski ei tähendanud, et ma Lissabonis ei leidnuks hetki, mil ennast mõnusasti päikese käes soojendada. Vahepeal tundis rahvas end päris suviselt ning enamasti tõdesime me, et väljas päikese käes on märgatavalt soojem istuda kui näitusehallides sees.
Portugal on küllalt isepäine oma maastiku poolest. Saabudes võtsid meid vastu metsaga kaetud mäed ja orud ning maantee kulges ohtlikult kurvitades mööda mäekülgi üles alla. Bussijuht oli aga ilmselgelt kohalik ning kihutas seetõttu ilmse mõnuga piki teid, nii et kummid vingusid. Lissaboni lähistel tekkis mul aga mitmel korral tunne, et olen Eestis tagasi, sest teeserva palistavad puud ei lasknud millegagi paista, et me oleks võõramaal olnud. Niipalju, kui ma olen Euroopas reisinud (ja üldse mitte niiväga vähe), olen ma kogenud, et metsi kui selliseid, eriti maanteede ääres, pole üldiselt Euroopas eriti näha. Siin aga lokkasid metsad täiesti iseenesestmõistetavalt.
Lissabon ise asus mitte küll päris mere ääres, aga peaaegu. Messihallid asusid kohe Rio Tejo kõrval. Jõgi oli aga nii lai, et teist kallast polnud peaaegu nähagi ning üle jõe viis üks maailma pikimaid sildu – Vasco da Gama sild, mis kohalike tunnistuste järgi 14 km pikk on. Teatud vaatenurga alt (täpsemalt Prior Velho kandist) paistab, nagu oleks randunud purjelaev ja see on väga kaunis.
Lissabon
Lissabon kui linn meenutas pisut Barcelonat oma olemuselt. Ometi tekkis vanalinnas jalutades tunne, et olen tagasi Veneetsias, sest siinsetel inimestel oli vägagi sageli kombeks oma pesu tänavale riputada. Ja mitte kuhugi kõrgele majade vahele, vaid sageli nii madalale, et sellest mööda pääsemiseks pidi ringiga minema. Kuna enamasti ei olnud tegu esmaklassiliste firmamärgiasjadega, siis jättis vanalinn küllalt nukra mulje – pleekinud linad, aastakümneid näinud käterätikud ja hallikarva aluspesu lõi mulje, et siinsed inimesed ei ole just ühiskonna kõrgkiht. Ometi oli selles boheemlaslikus keskkonnas oma romantika. Selle nukravõitu "väljapaneku" kontrastiks olid lugematud mosaiigid majade välisseintel, mis kohati jätsid mulje, nagu oleks maja pahupidi pööratud, sest sääraseid kahhelplaate kohtab enamasti vaid vannitoas. Neid oli igas suuruses ja värvis ning tundus, et just need enamasti sinisekirjud kaunistused määravad suuresti Lissaboni näo. Need on araablaste pärandid ning tõsi ta on – Portugal on pisut idamaine oma olemuselt.
Kõige parema pildi linnast sai aga ülevalt keskaegsest kindlusest alla vaadates. Kindlusemüüre palistasid apelsinipuud suurte säravoranžide viljadega ning punaste katuste meri. Kaugemale vaadates helendasid vastu majade valged seinad (kuigi kesklinnas võis vaevalt mõnda valget maja leida) ning loomulikult vesi – Rio Tejo. Peaaegu silmapiiril seisis teisel kaldal rahulikult hiiglasuur Jeesuse kuju otsekui linnavalvur, mis ulatus üle kõikide teiste ehitiste. See linn on kindlalt kaitstud.
Kõige müstilisema, kui nii võib öelda, kogemuse osaliseks sain ma aga Prior Velhos, mis on enamasti Aafrikast saabunud immigrantide linnaosa. Tulijad on sinna ehitanud terve küla ning teinud seda kõige kättesaadavamast materjalist. Kuigi majad olid enamasti siiski kivist, olid katused ilmselt moodustatud kõikvõimalikest materjalidest, ning rämpsu täis laotud, et see tänaval jalus ei vedeleks. Selliseid maju võib heal juhul näha mõnes Mehhiko seriaalis, kus kõige vaesemad elavad. Minu suu jäi aga lahti, kui ma katusele kuhjatud prahi seas korralikult ülesseatud satelliiditaldrikut silmasin! Ja mitte ühte, vaid päris mitut, mõnel katusel koguni kahte korraga. Ja selle asemel, et näha tänavail stereotüüpseid kaltsudes lonkureid ja kerjuseid ning surmkõhnu penisid, liikusid seal ringi kõige šikimas riietuses mustad, pead püsti ja nägudel peegeldumas uhkus ja lootus. See ei olnud esmamuljest hoolimata lootusetuse ja mure paik, vaid koht, kus inimesed elasid harjumuspäraselt igapäevast elu ja kuigi mugavustega ei saanud seal just kiita, elasid nad tõenäoliselt teatud mõttes pareminigi kui nii mõnigi rikas oma villas. Igatahes tundus, et kõik elasid seal ühtse perena ja oskasid oma viletsuses rõõmustada selle üle, mis neil oli… Ja vähe sellest, ka oma poolesajale kokkutulekust osavõtjale kaeti kohapeal õuele laud küpsetiste ja kuuma sidruniteega. Selline jagamine on midagi, mis jäi hinge ja südamesse ning näitas, kuivõrd pöördvõrdelised on mõnikord inimese sisemine ja välimine rikkus…
Inimesed
Jah, inimesed. Kõik, mis mulle vähegi portugallaste kohta räägiti, viitas nende ebatavalisele abivalmidusele ja sõbralikkusele. Portugallased on äärmiselt külalislahke rahvas, seda tõestas ka fakt, et Lissabonis oli vastuvõtvaid perekondi rohkem kui osalejaid – see tähendas, et igaüks sai peresse ööbima. Mina ööbisin peaaegu et traditsiooniliselt kloostris (korrates Barcelona ja Pariisi kogemust), kuid on ju seegi omamoodi perekond. Igatahes Püha Pauluse õed kinnitasid igal viisil juba tekkima hakkavaid positiivseid stereotüüpe. Ainus mure oli paraku see, et peaaegu mitte keegi ei rääkinud ühtegi keelt peale portugali ja ainus, mida mina selles keeles öelda mõistan, on "Eu não falo portugues!" Sellest on ainult niipalju abi, et selle lause peale hakatakse veel kiiremini ja agaramalt portugali keelt rääkima. Niisiis tuli kasutusele võtta kõikvõimalikud muud suhtlemisvahendid ning lõpuks sai portugali-hispaania-itaalia-prantsuse-saksa-inglise-kehakeele seguna kõik vajalikud asjad selgeks tehtud. Kui te nüüd arvate, et ma kõiki eelpool nimetatud keeli oskan, siis eksite rängalt. Näiteks minu hispaania keele sõnavara on umbes sama suur kui keskmiselt haritud šimpansil ja itaalia keelt pole ma üldse nuusutanud. Aga mida sõnad öelda ei suuda, seda ütleb süda ning nagu juba märgitud, on portugallastel vägagi kõnekas süda.
Ja mis veel. Portugallased on erakordselt ilusad inimesed. Eriti mehed, aga see on juba minu naiselik arvamus. Keegi mainis selle peale: "Aga nad on ju nii lühikesed!". Maailma kõige pikemale rahvusele (hollandlastele), kelle keskel ma hetkel elan, jäävad nad küll alla, aga ma ei ütleks, et nad eriti väikesed oleksid. Mind hämmastas tõeliselt iga päev, et terve rahvus saab nii harmooniliste näojoontega olla. See polnud mitte see "vaata-mind-kui-kena-kutt-ma-olen" ilu, vaid tagasihoidlik ja siiras. Näiteks hispaanlastest on portugallased umbes sama erinevad kui eestlased venelastest ja seda igas mõttes. Ma ei ütle, et üks parem kui teine oleks, aga väita, et hispaanlased ja portugallased on ju peaaegu üks ja sama on karjuv vale.
Transport
Oma tähelepanekud sealse rahva füsioloogia kohta tegin ma ilmselt peamiselt täistuubitud metroos ellujäämist harjutades. Enamasti üritasin ma end siiski sellistest ellujäämiskursustest hoida ning valisin kõikvõimalikke teisi transpordivahendeid ja teid. Pisut loomingulist mõtlemist aitas teinekord kui mitte kiiremini, siis kindlasti ohutumalt edasi. Võib-olla oleks ka rutem saanud, aga nagu keegi tabavalt märkis Lissaboni transpordisüsteemi kohta, ei käi see mitte süsteemi, vaid tunde järgi. Nii et 20 minutit siia sinna tundus olevat täiesti normaalne ja ei tekitanud kelleski paanikat. Samuti ei suutnudki me lõpuni välja nuputada, mismoodi toimib näiteks bussiliiklus, sest see tundus hargnevat üle linna suvaliselt. Aga sellest polnud lugu, sest enamasti teadsime algus- ja lõpp-punkti – need olid kokkutulekul osalejad (näiteks nagu mina) kenasti noolte ja siltidega varustanud. (Mis muidugi ei tähendanud, et osa rahvast ikka ei teadnud, kuhu minna ja kus olla.)
Buss oli üldse Lissabonis suur müstika. Näiteks liikus vanalinnas buss nr. 37. Selle liin käis läbi vanalinna. Et teile vähegi ettekujutust anda, mida see tähendab, kujutage ette bussiliini Tallinna vanalinnas, mis muuhulgas sõidab ka Pika Jala kaudu Toompeale ja Olevimäest üles Oleviste kiriku juurde ja seda umbes kiirusel 50 km/h. See oli omaette ekstreemsport, mida nii mõnigi lausa turistlikust huvist harrastamas käis. Ma küll ei sattunud selle bussi peale, aga mööda vuras ta minust vanalinnas küll ning siis mõtlesin ma teatava ärevusega hinges, kuidas see buss paari päeva pärast piki kitsast tänavat mäest üles kihutab, lastiks sadakond kiljuvat turisti.
Samuti võimaldas transpordipass meile suureks üllatuseks ka laevaga sõita, aga selle võimaluse kohta liikusid vastuolulised kuulujutud ja ma ei tea, et keegi seda oleks proovinud. Igatahes üle ookeani sellega sõita ei saanud, seda kinnitasid vennad küll.
Enamasti kasutasin ma siiski metrood ning see oli suurepärane koht inimeste psühholoogia jälgimiseks. Selle asemel, et 1 peatus edasi sõita ja peaaegu tühja rongiga kohale sõita, pigistati end niigi täis metroosse ja palvetati, et hing sisse jääks. See oli paraku sealse transpordi häda, et kui mujale sai päris mitme liiniga, siis kesklinnast messihallideni (FILi) viis vaid üks võimalik metrooliin ning vahetult enne sööki oli see loomulikult täis rahvusvahelisi näljaseid horde, kes kõik üritasid samas suunas liikuda ning ei liikunud selle tulemusena lõpuks üldse. Aga nii on see juba aastaid olnud ja inimesed teevad ikka täpselt samamoodi… Seetõttu siit väike nõuanne – kui metroo on täis, aga te peate sellega siiski sõitma, siis minge paar peatust tagasi algpeatusesse ning sealt saate ilusti tühja metroo peale. See töötab väga hästi, sest enamik inimesi ei tule selle peale. Mind õpetas Budapesti kogemus…
Söök
Näljastest hordidest rääkides – mida me siis lõppude-lõpuks sõime? Nendele, kes kokkutulekutega juba varem tuttav, ei tule "kilekotilõuna" ja "purgitoit" kuigi suure üllatusena. Soe söök á la Euroopa kokkutulek tähendab plekkpurgis ülessoojendatud konservpastat, läätsi vorstikesega, "ühepurgitoitu" (minivariant ühepajatoidust) ja muud sellist ebamaist. Hoolimata siiski mõne inimese kõverast näost on see kraam täiesti söödav ja vähemalt minul ei jäänud kõht kordagi tühjaks. Sinna juurde serveeritakse ka saiakänts ja killuke juustu vms määritavat ja ebamäärase värviga vorstike või muna (mis seekordsel kokkutulekul ei olnud rõõmsalt kirjuks värvitud nagu muidu kombeks). "Kilekotilõuna" tähendab aga seda, et kogu söödav pistetakse naeratuse ja võõrkeelse "Head isu" saatel kilekotikesse. Kõige selle juurde serveeritakse ka hiiglaslikest nelinurksetest kastidest teed, mis on soe ja magus nagu sööklas, aga kutsub alati minus nostalgiapuhanguid esile. Ma olen vist juba liiga palju Euroopa noorte kokkutulekutel käinud…
Kogu selle toidu juurde kuuluvad muidugi ka vastavad lauakombed – 5-7 inimest valivad välja väikese platsi söögihalli põrandal (eestlased valivad muidugi seinaääre) ning istuvad sinna ringina maha. Seejärel laotatakse kilekotilõuna enese ette põrandale. Sõrmedega söömist ei peeta viisakaks, ent jalgadega "laua" peal istumist ei panda mingil juhul pahaks. Samuti kuulub etiketi juurde vee joomine otse pudelist – vee tassi valamine on peenutsemine. Otse pudelist võib juua ka teed, kui tassi käepärast ei ole. Kuuma konservi avamine on omaette kunst, mis nõuab pisut harjutamist, sest ebaõnnestumise korral võib lõuna ühtlaselt kaassööjate riietele maanduda. Purk tuleb avada ettevaatlikult, sujuva, kaalutletud liigutusega. Enese järelt tuleb alati koristada, mis on seda lihtsam, et prügikotid liiguvad rahva vahel ringi ning sageli ei ole vaja enamat, kui prügikoti möödudes "Here (‘siin’)!!!" hüüatada ning abivalmis kotivedaja teeb selle töö sinu eest ära.
Ometi ei harrasta kohalikud ise selliseid ekstreemsusi, sellised kombed on alati osavõtjate poolt sisse toodud ning enamasti ei jää nad ka kohalikke hulka pidama. Portugallased toituvad siiski tavaelus pisut teisiti. Paraku ei olnud mul võimalus jääda 1.jaanuari lõunale, nii et selle lünga kohalikus toitumiskultuuris peab keegi teine täitma, aga üht-teist jäi mulle siiski silma. Hommikusöök on väga sarnane sellele, millega olen siin Hollandis harjunud – saiake moosi, juustu või šokolaadiga ning kohvi piimaga, piim kohviga või lihtsalt kuum piim. Väga lihtne, aga väga toitev. Aastavahetuse ja jõulude ajal süüakse spetsiaalset suhkruga leiba, millele on õuna sisse küpsetatud ning kõrvitsapirukaid. Samuti on kombeks 31.detsembri öösel kell 12 süüa rosinaid. Siinkohal meenub sarnane Barcelona tava, ent seal söödi samal ajal oliive ning joodi spetsiaalsetest kannudest koduõlut.
Aastavahetus
Avastasin hiljuti, et olen saabuval sajandil kõik aastavahetused kodumaalt väljas veetnud. Mitte et ma selle üle kurvastaks, vastupidi, olen selle üle vaid siiralt õnnelik, sest ma ei alusta oma aastaid lihtsalt lärmaka turistina välismaal teiste miljonite keskel, vaid kirikus. Kell 11 õhtul algab kirikutes alati öömissa, mis kestab täpselt keskööni. Palvuse ajal võib näha, kuidas inimeste näod üha enam särama löövad, kui uus aasta vaikselt lähemale tiksub, kuni ootusärevus lõpuks üleüldise kallistamise ja mitmekeelse "Head uut aastat!" hüüdmisega kulmineerub. Seekord tuli ootusärevus eriti selgelt esile – viimase lauluna lauldi Taizé Gloriat ning mida lähemale uus aasta jõudis, seda kiiremaks läks laulu tempo. Lõpuks ei olnud seda üldse võimalik enam arusaadava kaanonina laulda, vaid meloodia läks sujuvalt suureks hõiskamiseks ja naermiseks üle. Uus aasta saabuski kuidagi märkamatult, sujuvalt. Hiljem tagasi vaadates ei suudagi ma enam meenutada, millisest hetkest see "uus" siis algas ja vana lõppes. Mõnes mõttes oleks nagu killuke vana sellesse uude alles jäänud ja killuke uut vanaga kaasa läinud.
Uue aasta saabumist ei olnud võimalik ka väljas eriti märgata, sest kuigi paugutamist oli kuulda, ei olnud majade tagant näha mitte ühtegi raketti. Ainus rakett, mida ma üldse nägin üles lastavat, lasti sealtsamast Santa Joana kiriku eest ja seda tegi ka üks eestimaine meesterahvas. Pärast Hamburgi peaaegu militaarset kogemust oli selline aasta vastuvõtt omamoodi rahustav. Võib-olla on see märgiks, et saabuv aasta on rahulikum ja vaiksem kui möödunud aasta.
Palvused
Kokkutuleku sisuks aga ei ole mitte bussiga mööda vanalinna kihutamine või eksootiliste lauakommete õppimine, vaid eelkõige koos palvetamine. Seekordsele kokkutulekule oli tulnud ainult (!!!) umbes 30 000 inimest, mida on võrreldes eelnevate aastatega siiski üsna vähe. See tähendas, et rahvas mahtus kenasti kahte halli ära ning palvustel oli mõnus meditatiivne meeleolu. Kui sa oled kunagi koos tuhandetega sedasi koos istunud, palvetanud, laulnud, vait olnud, siis võid sa mõista, mis kõik need inimesed igal aastalõpul sedasi kokku toob. Kirjeldasin seda ka ühele kohalikule reporterile kui oma motivatsiooni Lissaboni tulekuks – koos palvetada, koos laulda, lihtsalt koos olla. Kui vähe saame me sellist luksust tänapäeva maailmas nautida! Olen siiralt õnnelik, et mulle on antud taoline võimalus – see on õnnistus! See, et vennad on suutnud sellise hulga rahvast kokku tuua ja suudavad seda aasta-aastalt uuesti, on ime omaette, ja võib-olla nad ise ei aimagi, kui suure kingituse nad inimestele selle 5 päeva näol teevad!
kolmapäev, november 17, 2004
Olen nüüd juba üle kahe kuu Hollandis, Utrechtis elanud. Et aga kellelegi ei jääks muljet, et ma siin ühe koha peal PAIGAL istun, siis siit väike ülevaade minu senistest riigisisestest rännakutest.
29.-31.08. Enschede See oli mu esimene peatuspaik Taizést saabumisel. Taizést saabusin ma Hollandisse koos Inge ja tema äärmiselt toreda perekonnaga. Et Enschede on Utrechtist üsna võimalikult kaugel, siis otsustasin paar päeva kohapeal olla ning pisut Enschedega tutvuda. Ega ma linna ennast eriti näinudki. 30.augusti õhtul avanes mul aga võimalus osaleda frantsiskaanlaste palvusel - see oli väga lihtne ja kaunis algus mu elule ühes teises kloostris, teises linnas - Utrechtis.
04.-08.09. Amerongen Olen siin Hollandis seoses Diakoonia Aasta projektiga. Igasugustes projektides osalemine tähendab aga ka teatud hulka kokkusaamisi, seminare, seletusi, koolitusi. Meie esimene kokkusaamine teiste Hollandisse sama projekti raames tulnud vabatahtlikega leidis aset just selles väikeses linnakeses. Pisut üle 7000 elanikuga Amerongenit ma eriti avastamas ei käinudki, küll aga viisid me teed neid seminari ajal 6.septembril Amersfoorti, kus meie ülesandeks oli otsida midagi "Hollandile tüüpilist" ning seda ka filmirullile jäädvustada ning samal õhtul sellest väike ettekanne teha. Selle nimel kondasime me mööda ilusat hollandipärast linnakest ringi, üritasime inimesi küsitleda ning kõike võimalikku iseäralikku märgata. Terve seminar Amerongenis kestis 5 päeva, mille kestel oli meil võimalus tutvuda kõigi umbes 40 noorega välis- ja Madalmaalt, kes olid otsustanud 10 kuud oma elust selles riigis vabatahtlikuna töötada. Siit võid Sa ka väikese ülevaate saada, kes me sellised oleme.
12.09. Oudewater Peaaegu igal pühapäeval on Casella õdedel tavaks võtta ette üks pikem jalutuskäik (umbes 15 km), et valmistada end ette kevadiseks palverännakuks Prantsusmaal Vezelayst Autuni (umbes 120 km). Minu esimene rännak koos Augustinuse õdedega sai alguse just Utrechti lähistel Oudewateris, mis on taas üks armas väike Hollandipärane linnake.
Rändasime piki vägagi Hollandile tüüpilist POLDRImaastikku. Teisisõnu kõndisime me mööda põllukanalite vahelist maariba.
28.09. Leiden Mu esimene eestlasest külaline Hollandis oli Tähti. 27.septembril oli tema mulle külaliseks ning järgmisel päeval otsustasime me külastada tema peatuspaika Leidenis.
10.10. Maarn Taas üks pühapäevane jalutuskäik. Seekord metsas. Selle kohta võid SIIT pisut põhjalikumalt lugeda.
11.-15.10. Arnhem Et ma olen Hollandis ka seoses EVS (European Voluntary Service) projektiga, siis vastav seminar toimuski just selles linnas. Seekord oli meid koos vaid 14 - 10 Saksamaalt, 1 Austriast, 1 Poolast, 1 Armeeniast ja muidugi 1 Eestist. Saime korralikult koolitatud ning pisut linna peal ringi ka kolatud. Seegi kord saadeti meid "tüüpilist Hollandit" otsima ning meie teed viisid meid Arnhemi vabaõhumuuseumisse.
16.-17.10. Maastricht 16.oktoobril saabusime terve Casella-kambaga Maastrichti - Hollandi lõunatippu, et ette võtta üks rännak Limburgi küngastel. Sestap sõitsime esmalt Noorbeeki, mis on üpris väike külake Maastrichti lähistel, ent kaardilt siiski leitav. Sealt kõndisime edasi Mheeri ning Terlindenisse. Tegime väikese peatuse Hoogcrutsis, kus imetlesime kohalikke kasse - neid jooksis "kiisutamise" peale küll tükki 10 kokku, kui mitte enam. Peale selle said üle vaadatud ka kohaliku kloostri varemed. Noorbeeki tagasi jõudes olime kõmpinud 13 km Limburgi "mägisel" maastikul ning teenisime igati ära ühe kuuma šokolaadijoogi vahukoorega (mmm... kalorid...).
27.10. Arnhem Taas kord Arnhemis. Seekord kutsuti mind tõlgiks (vene-hollandi-vene - huh, ajud siiamaani ragisevad) Gelderlandi piirkonnas elavate vabatahtlike kokkutulekule. Sest jah, meil üks noormees, kes peale slaavi keelte mingeid muid keeli ei räägi. Aga õnneks kulges see üritus hästi ja kõikidele mõistetavalt ja meil oli koos lihtsalt tore olla. Külastasime Het Dorpi (link on paraku hollandikeelne, aga Het Dorp on põhimõtteliselt puuetega inimeste keskus. "Het Dorp" tähendab "küla".), kus elavad ja töötavad Roelie, Zoltan ja Julia ehk siis mõned meist.
29.10. Maarssen Ahaa, nüüd jõuame selle tõdemuseni, et ma ei ole ainuke Hollandis elav eestlane, neid on siin päris palju ja päris mitmed juba päris pikka aega. Rahvustunne kohustas mind see väike rahvakilluke üles otsima ja nii me Maarssenis kokku saimegi - ligi 30 täiesti eesti keelt kõnelevat naisterahavast (see oli naiste õhtu seekord), kellest enamus ikka meeste pärast Hollandis on. Meie seas aga leidus kuulsuseidki - nt Eesti saadiku abikaasa, Kert Kullamäe teine pool jne. Igaüks aga ometi lihtne eestlane mõne juhuse tõttu või teadlikult Hollandisse sattunud. Igatahes oli see väga värskendav taas emakeelt pruukida.
31.10. Maarssen – Hollandsche Rading Taaskord sai üks mehine (naisine???) matkaretk ette võetud. Sedakorda kõndisime Maarssenist Hollandche Radingisse, mis on oma 16 km. Tee kulges mööda "siledat" Hollandi maastikku kanali ääri mööda, põldude keskelt läbi. Tee peal õnnestus meil olla tunnistajaks ühele õnnetule lehmale, kes piirdest hoolimata teele silkas ning selle asemel, et tagasi tulla, punuma pistis ning lõpuks tee (taas läbi piirde) võõrale karjamaale leidis. Õed olid nii kenad, et läksid farmerit hoiatama, nii et loodetavasti ei hulgu see mustakirju vissi siiamaani kusagil Utrechti lähistel ringi.
07.11. Amsterdam Kristlalselt aus olles polnud see mul küll esimene kord Amsterdamis olla, sest juunis ma ju ometi seal maandusin. Siiski-siiski, Schipol EI OLE Amsterdam. Amsterdam on kultuurimosaiik, linn täis alati sebivaid turiste, lahtiolevaid poekesi ning kõikvõimalikke atraktsioone ja muud sellist suurlinna juurde kuuluvat. Kuigi elamiseks on Amsterdam liiga suur, on ta ometi külastamiseks äärmiselt kaunis - eriti veel sellise ilusa ilmaga. Nii jalutasimegi mööda Amsterdami agaraid tänavaid ja nautisime lihtsalt võimalust ühte maailmalinna avastada.
13.-14.11. Zwolle Et seminaride vahepeal ka "omadega" kokku saada, korraldasid Zwolles elavad inimesed stiilipeo - Jamaica-stiilis halva maitse lillepidu. Minu meelest väga vahva idee ja nii ma seda võtsingi - riietusin nii maitsetult ja stiilselt kui võimalik. See tasus end ära, sest ma võitsin tasuta nädalavahetuse Zwolles. Nii et see linn saab mind veel näha...
14.11. Den Haag Terve nädala peatusid meil kaks üliõpilast (Ameerikast ja Inglismaalt), kes rändasid projekti WorldSmart raames 5 kuud mööda maailma - Ameerika, Kanada, Jaapan, Belgia, Holland, Saksamaa, Shveits, Itaalia - ning peatuvad iga nädal erinevas linnas. Otsustasime pühapäeval Romani (Inglismaa) ja tema sõbrannaga väikese väljasõidu teha ning sõitsimegi Haagi. See on linn, kus Hollandi valitsus koos istub. Nautisime taas imeilusat ilma ja ilusat Hollandi linna (mis on märksa vaiksem kui Amsterdam).
21.11. Baarn - Lage Vuursche - tundmatu maa-ala Tegelikult oli meil, nagu alati, plaanis teha üks pühapäevane jalutuskäik.
Sedakorda Utrechti lähedalt Baarnist Lage Vuursche kaudu Hollandsche Radingisse. Ilm oli imeilus, päev paljutõotav. Jalutuskäik oli tõesti imeilus. Enamiku ajast jalutasime me piki sügisest puudealleed, nautides looduse värvidemängu. Esimene peatus oli meil prints Williami palee lähistel, kus külalislahked skaudijuhid lubasid meil oma majakeses istuda ja lõunatoidust soojas ruumis nautida. Jõudsime ka viperusteta Lage Vuursche külakesse, kus otsustasime väikese peatuse teha ja külmakaitseks (ma kahtlustan, et õues olid peaaegu miinuskraadid, kõrval pildilolev järveke oli igatahes jääkaane all) kuuma shokolaadi vahukoorega juua. Nämm, ma ütlen. Edasi pidanuks me viperusteta jõudma Hollandsche Radingi raudteejaama, mis asus umbes 3 km kaugusel. Ometi, peale 6 km kõmpimist ei olnud raudteejaama kusagil. Jõudsime siiski välja ühele maanteele ning avastasime inimeste käest aru pärides, et oleme sihtpunktist võimalikult kaugel ja lähim raudteejaam asub meie alguspunktis, Baarnis, 6 km kaugusel. Aga väljas kippus juba pimedaks minema ja me olime juba ligi 15-16 km kõmpinud, nii et jaks hakkas otsa saama. Nii jäime lootma inimeste headusele ning jalutasime lähimasse bensujaama, lootes leida kedagi neljal rattal, kes on meid nõus raudteejaama viima. Lõpuks õnnestus meil 3 meist auto peale saada. Tegemist oli viisaka marokolasega, kes meid Soestdijki raudteejaama viis (selles linnakeses pidada kuninganna resideeruma, aga pimedas poleks me teda nagunii näinud). Jõudsime õnnelikult koju ning ka ülejäänud 3 said samal viisil poole tunni pärast kohale. Nii et lõpp hea, kõik hea.
26.11 Leiden Minu teine käik Leidenisse tulenes Kristi sünnipäevakutsest ning oli hea võimalus jälle pisut emakeeles rääkida. Peagi aga avastasime, et oleme eestlastena sünnipäeval vähemuses ning olime sunnitud inglise ja hollandi keelele üle minema. Aga vahva õhtu oli see ikkagi!
8.12 Doorn Selles väikeses maanurgas Utrechti lähistel pannkoogirestoranis nimega "Wensput" (Soovikaev) toimus esimene Diakoonia Aasta kohtumine nendele, kes Utrechti provintsis töötavad. Õhtu oli äärmiselt mõnus ja pannkoogid suurepärased. Kohe meenus Tallinna "Kompressor", kuigi siin oli märksa suurem valik.
Jätkub hiljem...
29.-31.08. Enschede See oli mu esimene peatuspaik Taizést saabumisel. Taizést saabusin ma Hollandisse koos Inge ja tema äärmiselt toreda perekonnaga. Et Enschede on Utrechtist üsna võimalikult kaugel, siis otsustasin paar päeva kohapeal olla ning pisut Enschedega tutvuda. Ega ma linna ennast eriti näinudki. 30.augusti õhtul avanes mul aga võimalus osaleda frantsiskaanlaste palvusel - see oli väga lihtne ja kaunis algus mu elule ühes teises kloostris, teises linnas - Utrechtis.
04.-08.09. Amerongen Olen siin Hollandis seoses Diakoonia Aasta projektiga. Igasugustes projektides osalemine tähendab aga ka teatud hulka kokkusaamisi, seminare, seletusi, koolitusi. Meie esimene kokkusaamine teiste Hollandisse sama projekti raames tulnud vabatahtlikega leidis aset just selles väikeses linnakeses. Pisut üle 7000 elanikuga Amerongenit ma eriti avastamas ei käinudki, küll aga viisid me teed neid seminari ajal 6.septembril Amersfoorti, kus meie ülesandeks oli otsida midagi "Hollandile tüüpilist" ning seda ka filmirullile jäädvustada ning samal õhtul sellest väike ettekanne teha. Selle nimel kondasime me mööda ilusat hollandipärast linnakest ringi, üritasime inimesi küsitleda ning kõike võimalikku iseäralikku märgata. Terve seminar Amerongenis kestis 5 päeva, mille kestel oli meil võimalus tutvuda kõigi umbes 40 noorega välis- ja Madalmaalt, kes olid otsustanud 10 kuud oma elust selles riigis vabatahtlikuna töötada. Siit võid Sa ka väikese ülevaate saada, kes me sellised oleme.
12.09. Oudewater Peaaegu igal pühapäeval on Casella õdedel tavaks võtta ette üks pikem jalutuskäik (umbes 15 km), et valmistada end ette kevadiseks palverännakuks Prantsusmaal Vezelayst Autuni (umbes 120 km). Minu esimene rännak koos Augustinuse õdedega sai alguse just Utrechti lähistel Oudewateris, mis on taas üks armas väike Hollandipärane linnake.
Rändasime piki vägagi Hollandile tüüpilist POLDRImaastikku. Teisisõnu kõndisime me mööda põllukanalite vahelist maariba.
28.09. Leiden Mu esimene eestlasest külaline Hollandis oli Tähti. 27.septembril oli tema mulle külaliseks ning järgmisel päeval otsustasime me külastada tema peatuspaika Leidenis.
10.10. Maarn Taas üks pühapäevane jalutuskäik. Seekord metsas. Selle kohta võid SIIT pisut põhjalikumalt lugeda.
11.-15.10. Arnhem Et ma olen Hollandis ka seoses EVS (European Voluntary Service) projektiga, siis vastav seminar toimuski just selles linnas. Seekord oli meid koos vaid 14 - 10 Saksamaalt, 1 Austriast, 1 Poolast, 1 Armeeniast ja muidugi 1 Eestist. Saime korralikult koolitatud ning pisut linna peal ringi ka kolatud. Seegi kord saadeti meid "tüüpilist Hollandit" otsima ning meie teed viisid meid Arnhemi vabaõhumuuseumisse.
16.-17.10. Maastricht 16.oktoobril saabusime terve Casella-kambaga Maastrichti - Hollandi lõunatippu, et ette võtta üks rännak Limburgi küngastel. Sestap sõitsime esmalt Noorbeeki, mis on üpris väike külake Maastrichti lähistel, ent kaardilt siiski leitav. Sealt kõndisime edasi Mheeri ning Terlindenisse. Tegime väikese peatuse Hoogcrutsis, kus imetlesime kohalikke kasse - neid jooksis "kiisutamise" peale küll tükki 10 kokku, kui mitte enam. Peale selle said üle vaadatud ka kohaliku kloostri varemed. Noorbeeki tagasi jõudes olime kõmpinud 13 km Limburgi "mägisel" maastikul ning teenisime igati ära ühe kuuma šokolaadijoogi vahukoorega (mmm... kalorid...).
27.10. Arnhem Taas kord Arnhemis. Seekord kutsuti mind tõlgiks (vene-hollandi-vene - huh, ajud siiamaani ragisevad) Gelderlandi piirkonnas elavate vabatahtlike kokkutulekule. Sest jah, meil üks noormees, kes peale slaavi keelte mingeid muid keeli ei räägi. Aga õnneks kulges see üritus hästi ja kõikidele mõistetavalt ja meil oli koos lihtsalt tore olla. Külastasime Het Dorpi (link on paraku hollandikeelne, aga Het Dorp on põhimõtteliselt puuetega inimeste keskus. "Het Dorp" tähendab "küla".), kus elavad ja töötavad Roelie, Zoltan ja Julia ehk siis mõned meist.
29.10. Maarssen Ahaa, nüüd jõuame selle tõdemuseni, et ma ei ole ainuke Hollandis elav eestlane, neid on siin päris palju ja päris mitmed juba päris pikka aega. Rahvustunne kohustas mind see väike rahvakilluke üles otsima ja nii me Maarssenis kokku saimegi - ligi 30 täiesti eesti keelt kõnelevat naisterahavast (see oli naiste õhtu seekord), kellest enamus ikka meeste pärast Hollandis on. Meie seas aga leidus kuulsuseidki - nt Eesti saadiku abikaasa, Kert Kullamäe teine pool jne. Igaüks aga ometi lihtne eestlane mõne juhuse tõttu või teadlikult Hollandisse sattunud. Igatahes oli see väga värskendav taas emakeelt pruukida.
31.10. Maarssen – Hollandsche Rading Taaskord sai üks mehine (naisine???) matkaretk ette võetud. Sedakorda kõndisime Maarssenist Hollandche Radingisse, mis on oma 16 km. Tee kulges mööda "siledat" Hollandi maastikku kanali ääri mööda, põldude keskelt läbi. Tee peal õnnestus meil olla tunnistajaks ühele õnnetule lehmale, kes piirdest hoolimata teele silkas ning selle asemel, et tagasi tulla, punuma pistis ning lõpuks tee (taas läbi piirde) võõrale karjamaale leidis. Õed olid nii kenad, et läksid farmerit hoiatama, nii et loodetavasti ei hulgu see mustakirju vissi siiamaani kusagil Utrechti lähistel ringi.
07.11. Amsterdam Kristlalselt aus olles polnud see mul küll esimene kord Amsterdamis olla, sest juunis ma ju ometi seal maandusin. Siiski-siiski, Schipol EI OLE Amsterdam. Amsterdam on kultuurimosaiik, linn täis alati sebivaid turiste, lahtiolevaid poekesi ning kõikvõimalikke atraktsioone ja muud sellist suurlinna juurde kuuluvat. Kuigi elamiseks on Amsterdam liiga suur, on ta ometi külastamiseks äärmiselt kaunis - eriti veel sellise ilusa ilmaga. Nii jalutasimegi mööda Amsterdami agaraid tänavaid ja nautisime lihtsalt võimalust ühte maailmalinna avastada.
13.-14.11. Zwolle Et seminaride vahepeal ka "omadega" kokku saada, korraldasid Zwolles elavad inimesed stiilipeo - Jamaica-stiilis halva maitse lillepidu. Minu meelest väga vahva idee ja nii ma seda võtsingi - riietusin nii maitsetult ja stiilselt kui võimalik. See tasus end ära, sest ma võitsin tasuta nädalavahetuse Zwolles. Nii et see linn saab mind veel näha...
14.11. Den Haag Terve nädala peatusid meil kaks üliõpilast (Ameerikast ja Inglismaalt), kes rändasid projekti WorldSmart raames 5 kuud mööda maailma - Ameerika, Kanada, Jaapan, Belgia, Holland, Saksamaa, Shveits, Itaalia - ning peatuvad iga nädal erinevas linnas. Otsustasime pühapäeval Romani (Inglismaa) ja tema sõbrannaga väikese väljasõidu teha ning sõitsimegi Haagi. See on linn, kus Hollandi valitsus koos istub. Nautisime taas imeilusat ilma ja ilusat Hollandi linna (mis on märksa vaiksem kui Amsterdam).
21.11. Baarn - Lage Vuursche - tundmatu maa-ala Tegelikult oli meil, nagu alati, plaanis teha üks pühapäevane jalutuskäik.
Sedakorda Utrechti lähedalt Baarnist Lage Vuursche kaudu Hollandsche Radingisse. Ilm oli imeilus, päev paljutõotav. Jalutuskäik oli tõesti imeilus. Enamiku ajast jalutasime me piki sügisest puudealleed, nautides looduse värvidemängu. Esimene peatus oli meil prints Williami palee lähistel, kus külalislahked skaudijuhid lubasid meil oma majakeses istuda ja lõunatoidust soojas ruumis nautida. Jõudsime ka viperusteta Lage Vuursche külakesse, kus otsustasime väikese peatuse teha ja külmakaitseks (ma kahtlustan, et õues olid peaaegu miinuskraadid, kõrval pildilolev järveke oli igatahes jääkaane all) kuuma shokolaadi vahukoorega juua. Nämm, ma ütlen. Edasi pidanuks me viperusteta jõudma Hollandsche Radingi raudteejaama, mis asus umbes 3 km kaugusel. Ometi, peale 6 km kõmpimist ei olnud raudteejaama kusagil. Jõudsime siiski välja ühele maanteele ning avastasime inimeste käest aru pärides, et oleme sihtpunktist võimalikult kaugel ja lähim raudteejaam asub meie alguspunktis, Baarnis, 6 km kaugusel. Aga väljas kippus juba pimedaks minema ja me olime juba ligi 15-16 km kõmpinud, nii et jaks hakkas otsa saama. Nii jäime lootma inimeste headusele ning jalutasime lähimasse bensujaama, lootes leida kedagi neljal rattal, kes on meid nõus raudteejaama viima. Lõpuks õnnestus meil 3 meist auto peale saada. Tegemist oli viisaka marokolasega, kes meid Soestdijki raudteejaama viis (selles linnakeses pidada kuninganna resideeruma, aga pimedas poleks me teda nagunii näinud). Jõudsime õnnelikult koju ning ka ülejäänud 3 said samal viisil poole tunni pärast kohale. Nii et lõpp hea, kõik hea.
26.11 Leiden Minu teine käik Leidenisse tulenes Kristi sünnipäevakutsest ning oli hea võimalus jälle pisut emakeeles rääkida. Peagi aga avastasime, et oleme eestlastena sünnipäeval vähemuses ning olime sunnitud inglise ja hollandi keelele üle minema. Aga vahva õhtu oli see ikkagi!
8.12 Doorn Selles väikeses maanurgas Utrechti lähistel pannkoogirestoranis nimega "Wensput" (Soovikaev) toimus esimene Diakoonia Aasta kohtumine nendele, kes Utrechti provintsis töötavad. Õhtu oli äärmiselt mõnus ja pannkoogid suurepärased. Kohe meenus Tallinna "Kompressor", kuigi siin oli märksa suurem valik.
Jätkub hiljem...
reede, september 24, 2004
Et ma olen viimase kahe kuuga täpselt 10 riiki läbi sõitnud, siis on tekkinud ka pisut muljeid sellest suurest rändamisest. Eks inimesed tunnevadki mind juba rohkem palverändurina - Pia the Pilgrim on see, mis ma oma kirjadele alla kirjutan.
Igatahes, siit see algab:
20.juulil otsustasid kamp noori ja mitte enam nii noori Eestimaa külmast suvest välja astuda ja sooja päikest minna otsima. 66 inimest sõbralikult ja kitsalt ühte suurde bussi lapitud, asuti ühiselt teele suure Euroopa poole, mida nii mõnedki alates 1.maist oma uueks kodumaaks nimetavad. Ja olen minagi laulu vahetanud - kui minult küsitakse, kus ma elan, laulan vaid:
Ei ela ei majas, ei tänaval,
mu aadress on Euroopa Liit.
Ja see on õige mis õige. Järgmised viis päeva oli mu aadressiks igatahes buss. Toake oli küll kitsavõitu (umbes ühe tooli jagu), aga ajutiselt ajas asja ära. See-eest seltskond oli priima. Kuna reis jälle ikka Taizé poole kippus, siis oli bussis loomulikult esindatud meie "kuldne kolmik" koosseisus grupijuht Monika, ebaregulaarselt aga pidevalt Taizé vahet sõitev Diego ja mina. Kõige suuremad Taizé-armastajad Eestis. Ma ei kasuta meelega sõna fänn, sest me ei ole fännid, vaid armastame seda paika ja hoiame sestap tihedat sidet nii oma kohalolu näol kui ka kirja teel või muul viisil. Nojah, igatahes me olime esindatud. Ja mina olin saatjaks Karinile, kellele on taeva poolt antud maailma pisut meile tavapäratul viisil näha - igatahes mitte silmadega, pigem südamega. Olin siiralt rõõmus, et sain kellegagi oma suurt armastust jagada.
Nii sai meie reis lõunasse kenasti alguse. Esimesest kolmest riigist - Eesti-Läti-Leedu jäid muidugi meelde traditsioonilised regulaarsed WC-peatused, kus meeste WC ukse taga ei oota kedagi, naiste omas aga küündib järjekord kümnete meetriteni, nii et mõne minuti pärast saab naistel süda täis ja nad vallutavad ka meeste WC, jättes mehed hirmehmunud nägudega ringi vahtima. Mis teha, selline on elu. Kusagil Leedus tegime pisut pikema peatuse. See oli väga kaunis koht palkmajadega. Meie üllatuseks oli majade lähedal väike loomaaed ponide ja jaanalindudega. Olime piisavalt õnnelikud, nii et mul õnnestus üks ehtne jaanalinnusulg Karini jaoks kõrvale mehkeldada. Ei, ma ei võtnud jaanalinnu sabast kinni ega sikutanud kogu jõust, see sulg vedeles kasutamata aia ääres. Igatahes oli see väga õnnelik juhus. Ja ponisid saime paitada ka.
Seekordne reisimine oli mõnes mõttes siiski uudne. Olime harjunud piiripunktides üsna jupp aega bussis kopitama ja ootama, kunas (ja kas) meie tembeldatud passid tagastatakse. Seekord tundus elu piiripunktides suisa väljasurnud olevat. Nii Eesti-Läti, Läti-Leedu kui ka Leedu-Poola piiri peal peatati meid vaid mõneks minutiks, nii et üksildane piirivalvur jõudis kiire pilguga meie passidest ja üha unisemaks muutuvatest lõustadest üle käia, veendumaks, et oleme registreeritud ilmakodanikud ja reisime seaduslikult ja passis olev sihverplaat klapib kõrvade vahel olevaga. Igatahes ei puutunud meie dokumente keegi sõrmeotsagagi, nii et mul puudub nüüd vähimgi tõend sellest, et ma üleüldse seaduslikult üle nende piiride olen tulnud. Õnneks puudub mul ka tõend, et olen need piirid ületanud EBASEADUSLIKULT. Igatahes jõudsime me 21.juuli varahommikul õnnelikult Varssavisse.
Minu jaoks igatahes väga vara... Nojah, minu jaoks on kõik vara, mis toimub enne kella 12 päeval. Aga kell 7 hommikul on vara. Seda arvasid ka kohalikud, sest linn oli praktiliselt tühi. Viibisin selles kaunis linnas viimati siis, kui Budapesti kokkutulekul käisin (mida paraku veel Internetis kajastatud ei ole) ning see oli 2002.a. jaanuaris, mis tähendas, et sel ajal oli Varssav paksu lumekihi alla maetud ja kraadiklaas näitas umbes -20. Praegu säras veel ärkamata linna kohal soe päike, mis hetkel oli tõesti soe, aga päeva edenedes ähvardas õhu keemistemperatuurini tõsta.
Et inimestel on alati kiire, ka siis, kui nad on puhkusel, jäeti meid Kariniga kahekesi jalutama. Mina armastan jalutada ja Karin väga kiiresti lipata ei saagi, vähemasti pole see mõistlik. Igatahes sobis mulle meie tempo suurepäraselt, sest see andis meile võimaluse kohalikku elu rahulikult nautida - hingata sisse Poola õhku ja saada osa kohalike sagimisest, sulanduda kohalikku melusse. Niisiis asusime avastamisretkele kahekesi.
Varahommikune Varssav on mõnusalt vaikne. Ometi võib mitmes kohas kuulda kirikukelli löömas, sest praktiliselt iga teine hoone Varssavis on ehitatud sakraalsetel eesmärkidel. Kuigi 2.maailmasõja ajal tehti Varssav maatasa ning ehitati hiljem üles nii, nagu ta varem oli olnud, olid enamus kirikud õnneks säilinud ning kandsid endas väärikalt ajastu vaimu. Et sellest osa saada, otsustasime oma päeva alustada missaga. Astusime sisse lähimasse kirikusse, mille kellad palvusele kutsusid. Kirik oli praktiliselt tühi, vaid mõned üksikud palvetajad olid otsustanud päeva alustada varahommikul silmi Jumala poole tõstes. Nende seas olid ka vähemalt 3 kongregatsiooni nunnad (erinevate riiete järgi otsustades). Istusime pool tunnikest nende keskel, kuulasime poolakeelset missat (kuigi me kõigest aru ei saanud, on missa kord ometi sarnane igal pool maailmas, nii et keel polegi siin kõige tähtsam) ja nautisime püha rahu ja vaikust enese ümber. Igatahes hea algus tegusale päevale.
Pärast missat jalutasime vanalinna. Varssavi vanalinn, eriti raekoja plats (kus muuseas ei ole raekoda) sarnaneb kuigivõrd Tallinnaga, kuigi, nagu öeldud, ehitati see üles alles möödunud sajandi keskpaigas peale 2.maailmasõda ja Tallinna raekoja plats seisab puutumatuna umbes 13.sajandist. Ometi sai ju ka Tallinn sõja ajal kõvasti räsida. Igatahes tekkis siin jalutades üsna kodune tunne. Ning ilm oli mõnus soe ja aina soojemaks läks. Mööda vanalinna jalutades kasutasin orientiirina kirikutorne, sest ühe tõelise palverändurina ma lihtsalt pidin igasse võimalikku pühakotta sisse kiikama. Juba sellepärast, et need niivõrd kaunid on. Inimesed on ajaloohämaruses pühakodade püstitamisel kujuteldamatult palju vaeva näinud - arhitektid, skulptorid, kunstnikud, puusepad on oma töösse pannud kogu oma hinge - igas pintslitõmbes või peitlilöögis võib tunda erilist pühendumist, pühendumist Jumalale. Kui vaid kõik ka tänapäeval sellise pühendumisega töötaksid...
Pühendumist võib siiski kohata ka tänapäeval. Olime just Kariniga mäeveerule istunud, et nautida kaunist vaadet all laiuvale muruplatsile ja puude tagant vilksatavale Vislale, kui astusid meie juurde kaks viisaka väljanägemisega tegelast - keskealine meesterahvas ning plikaohtu tütarlaps. Küsisid, kas meil aega on. Kuigi juba vaikselt aimates, kellega tegu, otsustasime, et kiiret meil tõesti ei ole ja olime nõus nendega oma aega jagama. Tegemist oli kohalike Jehoova Tunnistajatega (oh sa tont, kas Tunnistajad kirjutatakse ka suure tähega?). Väga viisakad inimesed igatahes. Küsisid meilt, mida me arvame maailma lõpust ja nii edasi. Mina arvan muidugi, et eks ta ükskord tule jah, aga millal, seda teab ainult Jumal taevas, hoolimata kõikvõimalikest ennustustest ja muidugi hoolimata minu unenägudest (viimati nägin unes, et Nostradamuse ennustuste kohaselt pidada maailma lõpp tulema 30.aprill 2004, aga tulemata ta igatahes jäi. Nostradamusest rääkides tean seda öelda, et tema jutu järgi tuleb siis maailma lõpp, kui must paavst võimule saab. Nojah, kõlakad käivad, et järgmine paavst olla must - keegi piiskop Aafrikast.) Sedasi me seal igatahes arutasime. Lõpuks otsustasime, et tahame edasi liikuda ja ütlesime, et tahame lähimasse kirikusse sisse vaadata. Paraku oli see suletud ja me pidime uue kiriku otsima. Mõnda aega jalutasid Jehoova tunnistajad (ma kirjutan siiski "tunnistajad" väikse tähega, sest nad on ju vähem tähtsad kui Jehoova või mis?) koos meiega ning jagasid meile lahkelt lugemiseks inglisekeelse "Vahitorni". He, poolakeelsega poleks meil ju vist eriti midagi peale hakata.
Selle aja peale oli ilm muutunud rohkem kui kuumaks - õhk oli nii paks, et lõika või noaga ja päike pani juuksed krussi tõmbuma. Otsustasime, et selline palavus teeb kangesti uniseks ja Karin tundis vajadust kohvi ja mina šokolaadi järgi. Leidsimegi ühe pisikese kohviku, kus võis leiduda midagi joodavat. Paraku rääkis kohalik personal AINULT poola keelt, nii et ma sorisin kotist välja oma 14-keele vestmiku ja küsisin konarlikus poola keeles kohvisildile osutades "Ile kostuje?", mis maakeeli oleks "Palju maksab?" Igatahes mõisteti meid ja mõningase pusimise järel sai Karin oma kohvi ja mina šokolaadijoogi. Paraku mõistetakse terminit "kohvi" Poolas pisut teisiti, sest kuigi olime palunud kohvi, toodi Karinile jook, mis SISALDAS kohvi, aga oli pigem midagi vahukoorekokteili sarnast. Õnneks oli see päris joodav ja kulus sellise kuumusega marjaks ära. Igatahes saime natuke energiat juurde, sest umbes pool ajast oli meil veel alles.
Ilm aga kogus hoogu. Temperatuur aina tõusis ja kui me olime just mõtisklemas, kaua see niimoodi kestab, hakkasid silmapiirile kerkima pilved ja kõuemürina kõlades hakkas meil tekkima aimdus, mis varsti juhtuma hakkab. Ometi ei oleks me suutnud eladeski ette kujutada, mis TEGELIKULT sündima hakkas, sest midagi sellist ei ole ma oma elus veel kogenud... Otsustasime, et varjumiseks ei ole põhjust ja jalutasime tasakesi raekoja platsi poole. Korraga läks nii pimedaks, otsekui oleks äkki öö saabunud ja esimesed piisad langesid hämarale sillutisele. Pimenes lausa sekunditega, nii et peagi polnud majade vahel võimalik enam korralikult nähagi. Raekoja platsile jõudes (kogu meie "teekond" kestis ehk vaid 5 minutit) polnud päikese olemasolust enam jälgegi ja poodnikud korjasid sajuhirmus kiiruga oma kodinaid kokku. Ja kui ma ütlen "kiiruga", siis tähendas see ülemõistuslikku kiirust, sest vaid mõnede sekunditega oli äikesepilv jõudnud raekoja platsi kohale ja taevaluugid läksid valla. Otsustasime, et peaks ehk kuhugi varjuma, et mitte ligumärjaks saada. Kuid äikesepilv oli sõna otseses mõttes raekoja platsi kohal, sest me seisime just seina ääres, kui äkki käis sähvatus ja nii ilmkõva kärgatus, et mina ja Karin suure ehmatusega sõna otseses mõttes ühe lillepoe uksest sisse koperdasime ja ühe vanamehe peaaegu pikali lükkasime. Kui mu pea poleks märg olnud, seisnuks mu juuksed ilmselt peas püsti nagu Villu Tammel perestroika ajal. Tükk aega seisin ja vahtisin lollaka näoga ringi, sest mul oli hetkeks tõesti tunne, et kogu lapsepõlv libises silme eest mööda. Otsustasime, et uks, kuhu me sisse koperdasime, pole kõige õigem varjend ning kuna vihmasadu polnud veel täisvõimsust saavutanud, asusime uue varjendi otsingule. Valikuks polnud pikka aega mõelda, sest pea kohal särises vahetpidamata äike ja kõuepaugud kõlasid üksteisest üle. Nii astusime sisse esimesest ettejuhtuvast uksest - see oli apteek. Et aga me juba üksjagu mudased olime, otsustasime meditsiiniasutuse steriilsust mitte rikkuda ning jäime ukseauku seisma. Sealt avanes suurepärane vaade kõigele väljakul toimuvale. Nimelt niipea, kui olime katuse pea kohale saanud, läksid taevaluugid TÕELISELT lahti, mis tähendas, et võisin lausa kihla vedada, et nägin kalu mööda ujumas! Igatahes vihm oli nii tihe, et väljaku teine pool (mis oli mitte just eriti kaugel) mattus peagi halli vihmahämusse. Läbi selle hämu võis vaid näha pidevalt valgust sähvimas ning hoolimata vihmasabina pahinast, kostus kõuemürin siiski üle selle. Vaatepilt oli igatahes võimas, nii et me vaid seisime hämmastunult ja vaatasime-kuulasime. Igatahes midagi sellist linnas näha on täiesti ootamatu.
Selline äkkrünnak ei kesta aga tavaliselt liiga kaua. Nii et poole tunniga oli õhk klaar ja taevas vaikinud, kuigi vihma sabistas veel tasakesi alla. Tänavad aga olid muutunud järvedeks ja jõgedeks, nii et kuna mul hakkas kingadest kahju, toppisin ma need hoopiski kotti ja jätkasin teekonda palveränduri kombel paljajalu. Hiiglama mõnus on värsketes soojades lompides paljajalu paterdada. Lapsepõlv tuleb meelde.
Suisa ootamatult aga, keset Varssavit, nägin ma aga jalutamas Diegot. Ei, mitte Diego polnud ootamatu, sest tema oli meie grupiga kaasas, vaid ootamatu oli see, et temaga kaasas oli Vicente El Salvadorist, kes Taizés endale poolatarist õnne oli leidnud ja ise ka Poola elama asus. Hiljem kuulsin, et nad tõepoolest ka abiellusid. Igatahes nüüd jalutas ta täies elusuuruses mulle keset Varssavi linna vastu. Mispeale ma ütleks, et väike on see meie maailm.
Mõnda aega saime veel mööda värskeltpestud Varssavit tatsata, kui tuli aeg taas end oma väikesesse nurka pressida ning katsuda lõõgastuda, sest magamisest ei tulnud esialgu küll midagi välja. Ma pole eriti kunagi bussis maganud. Ometi tuli tee punktist A punkti B kuidagi veeta, ning eelmine öö oli kah muidugi magamata. Ilmselt õnnestus mul siiski lõpuks jupikaupa magades 3 tunnikest kätte saada. Tegime väikese vahepeatuse kusagil Tšehhimaal. Oma õuduseks avastasin, et pidevast istumisest-kõndimisest on mu jalad nii suureks paistetanud, et kingad ei lähe enam mingil juhul jalga ning plätudki kippusid pitsitama. Nägin välja nagu puujalgadega karu. Aga õnneks seisin siiski veel omal jalul ja lootsin, et see nii jääbki, sest suurem osa meie reisist oli veel ees. Igatahes jõudsime 22.juuli hommikuks viperusteta Viini.
Viinis oli selge, et jalanõudega pole mul siin küll midagi teha, sest mu jalad olid öö jooksul umbes 3 numbrit suuremaks kasvanud. Sellest polnud aga üldse lugu, vastupidi, see oli hea vabandus paljajalu käimiseks. Nii ma alustasingi oma uurimisretke selles kuninglikus linnas nagu kerjusmunk ja oleks Karin oma valge kepi ka kaasa haaranud, oleks me kohalikele tõeliselt koomilist vaatepilti pakkunud. Aga maailm on veidrikke täis ja mina võisin süüdimatult mööda linna tatsata. Viin on võrreldes seninähtuga märksa suurejoonelisem, ütleksin isegi et kuninglikum. Siinsed majad äratasid aukartust ning tekitasid tunde, et aeg on end taas vana hea Straussi juurde tagasi keeranud ning kohe ilmub ümber nurga mõni eksklusiivne hobusõiduk. Kuigi majad olid ehk 6-7 korrust kõrged, tundsin ma ennast väga väikese ja mitteolulisena, ehkki see tunne polnud tingimata ebameeldiv. Pigem harjumatu. See oli kuidagi vaikiv majesteetlikkus, mis meiega sajandite tagant kõneles.
Loomulikult valisime esimeseks külastusobjektiks kiriku, mis meile juba bussiga mööda sõites silma oli hakanud. Tegemist oli Viini Votiivkirikuga, mis tõlkes oleks Pühenduskirik või Mälestuskirik, aga see ei kõla nii uhkelt kui Votiivkirik. Kaugelt vaadates jäi mulje, nagu oleks kirikutorn nipeldatud pitsist või nikerdatud kõige peenemast elevandiluust. See meenutas pisut Kölni katedraali, ent tumedate vormide asemel kõrgusid sinitaeva taustal peaaegu säravvalged ja läbipaistvad tornid. Seestpooltki vaadates oli kirik suurejooneline ja sundis pea kuklasse ajama, et kogu kõrgust tabada. Mõõtsime Kariniga maad ühest massiivsest sambast teiseni, et kiriku suurusest ülevaadet saada, igatahes ei piisanud siin pelgast vaatamisest. Hoolimata välisest kergusest valitses siin sees hämar rahu ning sajandite hingus muutis kiriku interjööri peaaegu et raskeks. Sellest lummusest on mul alati raske olnud välja pääseda ning seegi kord jäeti meid Kariniga kahekesi, sest keegi ei suutnud ajas nii pikalt peatuda.
Kiriku kõrval oli väike park, kus me puhkasime ja taas ülisooja ilma nautisime ning Karin leidis, et tal on tungiv soov tõelise Viini kohvi järele, kui me juba siin olime. Asusimegi vaikselt kohalikku maitseelamust otsima. Võtsime suuna Parlamendihoone poole ja meil ei tulnudki kaua otsida, kui leidsime hiiglaslike majade vahel nurga pealt väikese kohviku, mis sellisel hommikusel tunnil veel täiesti tühi oli, ent varmalt valmis meid teenindama. Ja tõelist Viini kohvi Karin ka sai. Mina kohvijooja ei ole, aga juba vaatamisega sai omamoodi elamuse kätte. Kohvi toodi tillukeses tassis ja isegi minu treenimata pilk kinnitas mulle, et see on ülikange. Maitse leevendamiseks serveeriti kohvi kõrvale ka klaasike vett.
Vett läks aga mulgi peagi vaja, sest asfalt hakkas päikese käes kõrbema ja sellega koos ka minu jalatallad, sest nagu mäletate, tulin ma siia paljajalu (kirikutes pressisin siiski austusest pühakoja vastu oma plätud jalga). Seega tuli meil aeg-ajalt otsida paik, kus ma saaksin jalgu väheke jahutada ja meie õnneks leidus siin seal uhkeid purskkaeve (kuhu normaalne inimene muidugi jalgu EI toppinud). Esimesena jõudsime me Parlamendihoone ees laiuvasse parki, mis moodustas omaette rohelise hämara labürindi. Labürindi vahele olid end peitnud kümned toiduputkad, igal ühel erineva riigi lipp katusel, märkimaks pakutavate roogade päritolu. Meie aga ei raisanud aega võõramaiste maitseelamuste saamiseks, vaid nautisime lihtsalt kohalikku melu.
Järgmise peaaegu et sundpeatuse tegime me kahe suure muuseumi vahel, üks neist on Loodusloo muuseum, kuhu me siiski sisse ei läinud, sest ümberringi võis seda looduslugu ka näha ja me ei olnud just eriti rikkad. Ometi kasutasin ma kohalikku purskkaevu taas jalavannina, sest vastasel juhul oleks tulnud Karinil hakata mind kandma ja see oleks juba vaatepilt olnud! Igatahes tegime me Jaapani turistidele kõvasti nalja sellega, kui mina istusin oma pika kleidiga peaaegu põlvini vees ja Karin üritas minust pilti teha (mis väga edukalt ka õnnestus). Ta ei olnud kunagi varem pildistanud ja minu juhendamine võis kõrvaltvaatajaile päris lõbus vaatepilt olla. Igatahes see väike jahutuspeatus aitas mind jälle paarsada meetrit (poolhüpeldes, sest minu arvates asfalt sulas ja tänaval olevad metallplaadid hõõgusid punakalt, aga võin ka eksida…) edasi, järgmise purskkaevuni.
Orienteerusin Viinis mitte ainult kirikute, vaid ka parkide järgi, sest neid oli siin suures koguses – mitte niivõrd palju, aga nad katsid üsna suure osa linnast. Järgmiseks võtsimegi suuna suure Linnapargi poole, kus kuulduste järgi pidi seisma ka vanameister Strauss ise. Park ületas igatahes kõik mu ootused, sest on tõeline kunst nii palju suursugusust ja ilu ühte kohta kokku panna, nii et see veel siiski rahulikult nauditav oleks. Aga ruumi siin muidugi oli. Jalutasime puudealleedel, kõndisime läbi lillevaipadega kaetud siseõuede, imetlesime puude vahele peitunud tiike ja ojakesi, söötsime kohalikke linde ning kohtasime loomulikult ka Straussi ennast. Igatahes seal ta seisis, üleni kullatud, viiul käes ja mängis neile, kes vaid peatuda suvatsesid ja tema hääletut muusikat nautida oskasid. Tema lähedal mõõtis mitte küll mööduvaid sajandeid, küll aga mööduvaid tunde tõeline lillekell. Mitte siiski selline, nagu Linneal omal ajal oli, kus loodusteadlane lillede avanemise ja sulgemise järgi kellaaega määras, ent selline, mida tuli mõnda aega vaadata, enne kui numbrid kirjust peenrast eraldusid. Igatahes näitas see õiget aega ja ütles meile, et võime veel pisut ringi konnata.
Meie kondamised tõid meid järgmise kiriku juurde – Minoriitide ehk, nagu mina ütleksin, Väikevendade kiriku juurde. See oli oma põhiplaanilt ümar ja erines arhitektuuriliselt teistest märkimisväärselt. Ometi kinnitas sealne kirikule nii omane müstiline atmosfäär ja sajandite rahulik hingus, et siin on läbi ajaloo palvetanud tavalised inimesed, justnagu meie praegu.
Järgmisena sattus meie teele kuulus Püha Stefanose katedraal ja minu suureks rõõmuks seisis selle kõrval väike täiesti täpne makett, mis andis Karinile ka võimaluse ilma vaatamata kirik vundamendist katuseni läbi uurida. Kiriku katust kattis kirev mosaiik, mis andis pühakojale rõõmsa ilme, kuigi seestpoolt vaadatuna vaibus see rõõmsus taas sajanditevanusesse rahusse ja isegi nukrusse. Miks aja kulg mind nukraks teeb, ei oskagi öelda. Või õigemini, see paneb mind millegi järgi igatsema. Ehk võiks siis öelda, et kirikuis on igatsev interjöör. Aga see on juba pelgalt minu interpretatsioon, hoolimata sellest, et kristlus ju paljuski just IGATSEMISEL põhineb – igatsemisel Jumala ja Tema riigi järele.
Olime peaaegu märkamatult linna südamele ringi peale teinud ning kõmpisime pärast väikest "kiiret kehakinnitust" (et mitte öelda "fast food") McDonaldsis tagasi kohta, kust olime hommikul oma teekonda alustanud – Parlamendihoone ette. Park selle ees oli muutnud värve ja muutunud päikesekilde täis helendavrohelisest labürindist sügavroheliseks peidupaigaks, kuhu võis kergesti end kaotada. Õnneks ei kaotanud me ennast, aga üks asi oli siiski kadunud – meie buss nimelt. Istusime tänava ääres nagu linnud õrre peal ja nuputasime, mis meie bussist saanud oli. Peale tunniajalist teoretiseerimist selgus, et buss oli hommikul tunnikese parkimiskohta otsinud ja pidi seetõttu õhtul tunnikene hiljem startima. Igatahes laoti meid taas bussi ja me võisime taas asuda teele tundmatute maade poole. Minule olid need tõesti tundmatud, sest ma polnud kunagi varem Itaalias käinud. 23.juuli hommikul tõi meie "ratastel majake" meid imetabase Veneetsia lähistele…
Just nimelt lähistele, sest Veneetsiasse pääsemiseks tuli ületada jupike vett ja buss ei ole just kõige vettpidavam sõiduk, kui see merre visata. Seetõttu pidime ületama järgmised kilomeetrid laevaga. Hommikul oli meil aga veel mõni tunnike aega, et ennast puhtaks rookida. Päike polnud küll taevavõlvil kuigi suure edusamme teinud, ent juba ületasid temperatuurid meile kõik senituntud. Tõotas tulla … pehmelt öeldes palav päev. Aga see oli nüüd tõesti väga pehmelt öeldud, sest saabuvas kuumuses suudavad normaalselt elada vaid üksikud bakterid… Mina loomulikult nautisin seda juba ette, sest ma olen ju soojaarmastaja ning ma ei pidanud pettuma.
Esimest korda elus tõstsin oma jala Vahemere pinnale. Olin seda küll öises Barcelonas korra näinud, kuid nüüd, hämuses päikesevalguses, oli see midagi muud. Kuumus oli taevast kustutanud sinise värvi ning silmapiir sulas etteaimamatusse kaugusse. Veneetsia võis olla kus iganes. Ümberringi polnud mitte tuuleõhkugi ning vesi oli peaaegu peegelsile.
Peagi aga hakkasid paistma otse vee äärde ehitatud majaderivid. See on midagi täiesti harjumatut inimesele, kes Veneetsias varem käinud ei ole. Ümberringi laiub silmapiirini unine vesi, kuid järsku kerkivad sellestsamast veest majad, otsekui oleks nad äsja vee alt sinna ilmunud. Ilma mingi sissejuhatuseta. Laev sõitis majade vahelt sisse, aga kõik, mis meie pilgule avanes, olid taas sarnased otse veest kerkivad elamud, kirikud, sadamahakatised… Ühe sellise juurde meid maha poetatigi ning me pudenesime linna peale laiali.
Esmapilgust linnale piisas, et ei bussi ega autoga poleks siin linnas midagi teha, sest kõige laiemad KÄIDAVAD tänavad ei ulatunud palju üle meetri, need katkesid iga paarikümne meetri tagant ning olid ühendatud omavahel väikeste kaarjate sillakestega või lõppesid lihtsalt vees. UJUTAVAD tänavad olid muidugi laiemad, ent sinna ei oleks soovitanud minna ei auto, bussi ega ka kondimootoriga seiklema – need olid paatide, gondlite ja muude selliste vee peal hõljuvate imeasjade päralt. Ainus koht, kus oleks saanud bussiliikluse püsti panna, oleks olnud Püha Markuse plats, aga samahästi võiks bussiliini rajada Abruka saarele. Nii et Veneetsias olid ainukesed mootorsõidukid paadid ja paar üksikud motorollerit. Ühesõnaga, kui keegi teile kunagi ütleb, et jäi Veneetsias auto alla, siis samahästi oleks ta võinud öelda, et elas Sahara kõrbes laevahuku läbi.
Veneetsia oli kahtlemata erinev kõigest seninähtust. Küllalt kiiresti sai meile selgeks, et rikkusega see kant ei hiilga, sest kitsastest tänavatest läbi kõndides märkasime, et majade kulumisaste ulatub sajandite taha, nagu ka tänavate vahel rippuv luitunud pesu. Aga teisalt, kui aus olla, siis sellise kuumaga ei hakka ometi keegi õues remonti tegema ega maja värvima. Ilmselt istusid kohalikult rahulikult suletud akende taga ja lasid turistidel oma tänavatel sulada. Pärast läksid korjasid jäänused kokku… Mina muidugi nautisin seda kuumust, eriti veel seetõttu, et iga paarisaja meetri tagant oli avalik veepump, millega sai ennast nii seest kui väljast jahutada. Samal ajal, kui suur osa bussirahvast halastamatult ära kõrbes, sain mina külge kena helepruuni jume. Pärast seda ei pidanud ma enam igale vastutulijale kinnitama, et ma EI ole suvi läbi keldris istunud.
Veneetsia tänavad on täielik müstika. Nad kulgevad nii kitsalt majade vahel, et kui taevariba poleks näha olnud, oleks võinud kohati arvata, et oleme sattunud kellegi koridori. Mingil hetkel lõppes tänav aga seinaga ning kui meil vedas, siis avastasime seina äärde jõudes, et tänav teeb siiski äkilise pöörde ning jätkub samasuguse majaseintest ümbritsetud koridorina veel paarkümmend meetrit. Kui meil ei vedanud, siis lõppes tänav ummikus ning me pidime kõik selle tee tagasi tulema. Kaardist ei olnud sellises labürindis muidugi mingit kasu. Siin tuli loota lihtsalt sellele, et varem või hiljem tuleb mõni kanal vastu ja kanalite vahelt avanes juba vaade pisut kaugemale. Mõni tänav aga ei lõppenud sugugi sõbraliku sillakesega üle kanali, vaid lihtsalt otse vees. Minu püüdlused piki kanalit edasi piiluda oleksid võinud lõppeda õnnetult, sest loomulikult oli kanaliäärne ligedaks uhutud ning kujutas endast tõelist uudishimuliku turisti lõksu.
Nõnda me liikusime kanalite vahelt saarelt saarele ning orienteerusime sageli ainult päikese järgi. Meie õnneks oli Veneetsia piisavalt väike, et siin oleks jõudnud ka ära eksida. Seda me siiski ei teinud, vaid üritasime hoopiski välja jõuda juba eelpoolnimetatud Püha Markuse platsile. Õnneks ei vedanud mu orienteerumisoskus mind alt (Karin poleks paraku saanud mind aidata, kui oleksime linna peal kaotsi läinud, nii et pidin siin oma tarkusenatukesele lootma.) Peale sadu tänavaid ning kümmekonda kirikuid jõudsime hiiglaslikule platsile. Kuigi tegelikult on Markuse plats umbes sama suur kui Raekoja plats Tallinnas, siis pärast sellist mõneti klaustrofoobilist linnamiljööd tundus see hiiglaslikuna. Mina õnneks klaustrofoobia all ei kannata, aga maastiku vaheldumine oli igatahes teretulnud.
Püha Markuse plats oli ühtlase halli massina kaetud tuvidega. Siin-seal sibasid nende keskel inimesed, kes neid veelgi juurde meelitasid terakestega, mida sealsamas müüdi. Langesime loomulikult kohaliku turismiatraktsiooni ohvriks ja lunastasime endalegi kotikese tuviteri. Pudistasime need omale käe peale ning jäime ootama. Selle asemel, et arglikult "kulu-kulutades" meile läheneda, hüppasid esimesed osavad süüdimatult käe peale, ega mõelnudki sealt minema lennata, enne kui kõhutäis otsas. Isegi siis mitte, kui ma püsti tõusin. Siis tulid meelde Tallinna varblased, kes kaugemalt vaadates näevad välja nagu sulgedega tennispallid, ent lähemalt vaadates võib siiski tuvastada jalgade ja noka olemasolu. Needsamad varblased on piisava kannatuse olemasolul ka valmis peopesale hüppama, et end veelgi ümmargusemaks sööta. Lennata nad igatahes enam ei jaksa. Veneetsia tuvid olid aga varblastest erinevalt väga heas vormis ega ilmutanud kusagilt ülesöödetuse märke. Siit tuleb kõrva taha panna, et võib-olla on Tallinna varblaste toit tasakaalustamata. Ilmselt reguleeritakse see ka varsti euronormidega ära ning siis hakkame me Tallinnas nägema ümmargusi soomlasi toitmas kõhnu varblasi "Slim Fast Sparrow Plusiga".
Ilm oli vahepeal muutunud kuumast eriti kuumaks ja isegi Püha Markuse platsi kivisillutis tundus jalge all vetruvat. Mina muidugi nautisin seda täiel rinnal ning tundsin end 50-kraadises päikeses paremini kui keegi teine. Pealegi oli ümbrus niivõrd kaunis ja eriline, et siin ei oleks saanudki teisiti, kui täit mõnu tunda. Tuvisööt otsas, jalutasime kiirustamata üle platsi kauni Markuse katedraali juurde, mille ees lookles loomulikult paarisajameetrine järjekord. Otsustasime sellega esialgu mitte ühineda, vaid jalutasime pisut edasi, et saada meeliülendav ülevaade Doodžide paleest. Kuigi sisse me ei läinud ja doodžid jäidki meil nägemata, jahmatas elevandiluukarva Araabia-hõnguline palee meid väljastki. Oli kuidagi ootamatu kohata midagi nii majesteetlikku linnas, mis on täis nööridel kõdunevat pesu ja kus hallide müüride vahelt pääsevad kaks turisti üksteisest vaevu mööda. Olen aus, Veneetsia ei raba oma iluga, ta rabab oma erilisusega ning selle kontrasti tõttu paistab üks selline palee otsekui müüripraost õie välja pistnud liilia. Ent samas tundub, et see palee on niivõrd loomulik osa Veneetsiast, et ilma selleta poleks Veneetsia üldse Veneetsia. Samamoodi mõjusid siin-seal üle suuremate kanalite ehitatud uhked säravad sillad, mis peegeldusid kanalitel, andes sellele topeltsära. Need tegid Veneetsiast Veneetsia, sest ilma selliste ergavate aktsentideta oleks Veneetsia lihtsalt üks väike vaikne kanaliterägastikku uinunud linnake, kuhu turist ehk vaid eksikombel satuks ning erilise, kuid siiski mitte igaühe jaoks ligitõmbava elamuse saaks.
Oleksin ometi karjuvalt ebaõiglane, kui jätaksin mainimata Veneetsia maailmakuulsa "ühistranspordi", mille pilet (70 eurot) meie rahakottidele paraku liiga kättesaamatutesse kõrgustesse ulatus. Gondlid ja gondoljeerid. Siin-seal võis näha majade äärde pargitud turistiootel olevaid Veneetsia paate ning nende lähistel võis kohata triibulistes särkides kübaratega noormehi, kes möödujatele (eriti noortele ja naissoost) võluvalt naeratas. Kui nad oleksid ka sama võluvalt igaleühele laulnud, siis oleks tänavaid täis olnud ka "amore’dest" nõretavat itaaliakeelset soleerimist. Paraku õnnestus meil kohata vaid ühte, kes, ilmselt veidi kangemast kraamist julgustust saanud, kõikidele möödujatele viisijuppe veeretas. Ja et ta seda mitte üldse halvasti ei teinud, siis võisime vaid kahju tunda, et teised noored kenad gondoljeerid nii ennastunustavalt meile ei esinenud. Kanali ääres istudes (minul ja Karinil jalad vees loomulikult) üritas üks turist möödasõitvat gondoljeeri pisut julgustada ning alustas kõval ja selgel häälel "O Sole Mioga", mispeale gondoljeer talle tagasihoidlikult teatas, et see olla hoopiski Napoli laul. Oli selge, et selle laulmine oleks tekitanud kõvasid rahvussiseseid pingeid. Eks sa katsu pärnakale laulda "Kaunim linn on Eestis Tartu"…
Ometi lisasid gondlid oma kahjuks vaikivate, ent väärikate tüürimeestega Veneetsiale seda erilist sära, mida miljonid sinna otsima lähevad.
Jutuga Markuse platsile tagasi minnes otsustasime me siiski ühineda sadade meetrite pikkuse turistiriviga, mis mõõduka kiirusega Markuse katedraali poole kulges. Meil tuli kusagil lähedal tänavarägastikus lunastada ka oma kotid ja et viitadest selles labürindis kuigivõrd kasu ei olnud, lonkisin ma ühele välismaalase moega onule lihtsalt järele, laskmata end häirida faktist, et tema samamoodi teed ei teadnud. Vähemalt ma eeldasin, et tal on rohkem julgust kui mul ja ta läheb varsti kelleltki küsima, mida ta minu õnneks ka tegi, nii et ma sain nii Karini kui enda pambud numbrikaardi vastu vahetatud. Varandus sõna otseses mõttes paelaga kaelas, suundusime taas ühele pühalikule uurimisretkele.
Ka Markuse katedraal, nagu ka varemkirjeldatud Doodžide palee, oli pisut idamaade-hõnguline – kaarjad vormid, kuplid, kullatud interjöör, suurejoonelisus. Taas jahmatas selline üliküllus ning pani mõtlema selle üle, millised varandused küll kirikutel omal ajal kasutada olid (ja miks piiskopid ja teised kõrgemad kirikupead alati ümmarguseks kippusid minema nagu Tallinna varblased). Minu meelehärmiks on sellised kirikud alati lärmakaid turiste täis ning siin on võimatu tajuda sajandite hingust, kui mõni kõvahäälne turist sulle oma hirmkalli kaameraga kuklasse hingab. Ometi olime me õnnelikud ning nii mõneski kirikus polnud peale meie ühtegi külastajat, nii et me võisime lihtsalt mõnda aega vaikuses istuda ning mediteerida. See juba kord on nii, et kui linn on kirikuid täis, siis kogunevad turistid sinna, millel reklaambrošüürides värvilised pildid juures on ning jätavad teised vaikselt oma elu elama. Ometi ei tahtnud ma olla harilik turist, vaid eelkõige palverändur (endiselt enamasti paljajalu) ning seetõttu tervitasin rõõmuga sellist turistide äärmuslikku selektiivsust.
Meie reis lõppes seal, kus algaski – samahakatises ühe suure kiriku lähedal. Rahva kogunedes hakkasid tekkima ka esimesed hirmud ja kahtlused – kas kõik umbes 65 bussisolijat jõuavad läbi tänavarägastike samasse kohta tagasi; kas need 3-4 poissi, kes ennastunustavalt kusagil Rialto silla lähistel ennastunustavalt kohalikku alkoholi degusteerisid, ka tagasi jõuavad; kas kõik need umbes 500 kohaleilmuvat inimest ikka mahuvad ühte paati, mis enne umbes sadat mahutas jne, jne. Õnneks lahtusid aja möödudes esimesed kahtlused peagi, ent viimane küsimus ähvardas peagi paanikaks tõusta, sest oli ilmselge, et kõik kail ootavad inimesed küll paati EI mahu ja meie grupp polnud järjekorras kaugeltki esimene. Seepeale kasutas Monika oma südikust ja jõudu ja murdis ennast lihtsalt karjuvate turistide vahelt läbi, mina tema sabas. Monika üritas kipperile rahvast üle karjudes selgeks teha, et ta ei saa poolt gruppi ometi Veneetsiasse jätta. Mispeale rahva karjumine andis mõista, et saab küll. Asi laheneski nii, et pool gruppi tuli järgmise paadiga ja asi tahe. Kedagi ei jäetud lummava Veneetsia tänavamüriaadidesse kodumaad ja bussi taga nutma.
Meid aga ootas ees järgmine Itaalia ilmutis – Verona.
Two households, both alike in dignity,
In fair Verona, where we lay our scene,
From ancient grudge break to new mutiny,
Where civil blood makes civil hands unclean.
From forth the fatal loins of these two foes
A pair of star-cross'd lovers take their life;
Whose misadventured piteous overthrows
Do with their death bury their parents' strife.
The fearful passage of their death-mark'd love,
And the continuance of their parents' rage,
Which, but their children's end, nought could remove,
Is now the two hours' traffic of our stage;
The which if you with patient ears attend,
What here shall miss, our toil shall strive to mend.
Nõnda nagu Shakespeare’i loos, anti ka meile kuulsa linna avastamiseks paar tundi ( "the two hours’ traffic of our stage…" ). Pimeduse loor oli juba laskumas üle Lõuna-Euroopa, kui me bussist romantikat avastama suundusime. Võtsime esimesena suuna kohaliku amfiteatri poole, sest see tundus kõige lähemal. Verona amfiteater on miniatuur Rooma kolossaalsest ehitisest ning ka sellest on tükk puudu. Meil ei õnnestunud küll sinna sisse piiluda, ent ring ümber iidse teatri andis pisut aimu, millega tegu. Amfiteatri esine oli täis hiiglaslikke skulptuure. Moodsa kunsti üllitistena olid valminud viikingid, sfinks, raudrüütlid… Keegi oleks nagu mööda ajalugu konnanud, ning hiljem püüdnud kaasaegsetele oma nägemuse edasi anda.
Kõige olulisemaks pidasid inimesed siiski üles leida Romeo ja Julia maja, sest sellest loost ju tänu Shakespearile või sellele teisele mehele, kes Sheakespeare’i nime kannab, räägib terve maailma ja ma ei imestaks, kui tulnukad Marsilt oleksid selle ka oma kultuuriprogrammi lisanud. Rohelisi mehikesi me siiski iidse linna tänavail ei kohanud, aga tont seda teab, sest pimedas on kõik kassid hallid (ja kõik marslased rohelised). Ning Veronas oli kahjuks üsna pime. Kujutan ette, et valges lööb see linn hoopis erilisemates värvides särama, kuigi pimeduseski oli oma müstika. Kõndisime mööda õhtuselt valgustatud tänavat, mis oleks võinud asuda ükskõik, millises Euroopa linnas, ent õdusa poeaknavalguse kohal kerkisid mustade piirjoontena sajanditevanused majad, müürid, tornitipud. Olime Verona veel turiste täis tänaval otsekui mässitud ajaloo hõlma, mida öö meile näha ei lubanud. Mulle meeldiks mõelda Veronast siinkohal armunud Romeo sõnadega:
I have night's cloak to hide me from their sight…
Ning lisab Julia:
Thou know'st the mask of night is on my face…
Ning ütlen mina veel:
Varjun’d öhe, Verona me eest varjas
oma kirkaid aardeid, rikkusi,
ent vihjas peenelt oma ilule…
Ja kõigest hoolimata jõudsime me Romeo ja Julia majani. Ning rõõmsalt tõdesin ma:
As I remember, this should be the house.
Ja sealsamas kurvalt:
Being holiday, the beggar's shop is shut.
Jah, suletud oli meie eest seegi maja. Sestap surusime oma näod läbi väravavõrede ning imetlesime õhates tuhandete armunute seinale kleebitud kirju. Kui kaua kulub aega, kui saan siia oma sõnumi jätta? Jättes küsimuse õhku (kus see ripub siiamaani), lahkusime vaikides tagasi, et jätkata öö varjus oma palveteekonda.
Farewell, ancient lady; farewell…
Hommik tervitas meid 24.juuli hommikul hoopiski teises peatükis. Meid ootas ees rikaste, ilusate ja kiirete miniriik – Monaco.
Tee maailma ühte väiksemasse riiki viis mööda mäekülge loogeldes alla, näidates ülevalt meile kogu oma ilu ja hiilgust. Mäejalamile rajatud kuningriik on väiksem kui Võhma linn, ent tõenäolisem uhkem ja suurejoonelisem kui Pariis, sest Monaco on raha nii pungil täis, et 500-eurosed on siin müntidena… (Nojah, võiksid olla, igatahes). Pealegi on linna asupaik valitud nii osavalt, et selle ilu jahmatab – silmapiirile ulatuvad mäed, mida uhuvad türkiissinised lained palmidega ehitud abajas, selle äärde pargitud sajad säravvalged luksusjahid, lopsakas rohelus ning lilleõiede kirev värvimeloodia särab nii kaugele, kui silm ulatub. Ning selle kõige kohal särab naeratav päike. (Täna ta võrreldes Veneetsiaga tõesti naeratas, kuigi sooja oli tublisti üle 30 kraadi.)
Meie buss peatus ilmselt kõige võluvamas võimalikus kohas, linnast pisut eemal, kõrgel mäekülje all. Sealt avanes vaade vägagi ahvatlevale tillukesele abajale, kuhu me esimese uurimisretke korraldasime. Tee alla randa viis mööda kaljuseina vastu liibuvat keerduvat treppi, mille lõpp tundus igal pöörul üha kaugenevat. Lõpuks saime suruda oma bussisistumisest kangestunud varbad ümarakslihvitud kivide vahele ning lasta Vahemere soolasel veel oma jalgu kasta. Et see oli mul esimene kord jalgupidi Vahemere vees olla, ning et kuulu järgi pidi selle vesi 100 korda soolasem olema kui Läänemere vesi, siis pidin ma seda imet ometi maitsma. Teadus nõuab ohvreid ning hetkelise mõttevälgatusena soovisin ma, et poleks seda üldse maitsnud. "Soolane" oleks selle vee kohta väga vähe öeldud. Hetkega kahvatus Läänemeri joogiveejärveks ning lauasool tarbetuks valgeks pulbriks, sest midagi sellist polnud ma veel kunagi varem maitsnud. (Siinkohal jätan mainimata fakti, et üks õppejõud meile kord Surnumere vett proovida andis, aga see ületas kõik mõistuse piirid ning jääb mulle siiamaani müstikaks.) Hetkega lõid kõikuma kõik minu lootused Vahemeres ujuda, sest ma ei olnud päris kindel, et ma võiksin sellises vees veel ellu jääda. Ent vapper nagu ma olen, tegin ma selle triki ära ja koguni kaks korda, ning pääsesin vaid kriitvalgete jalgade ning sama valgete plätudega (mis enne olid sinised). Aga sellest hiljem, sest ees oli veel terve päev.
Tegime omale loomulikult eesmärgiks ühe päevaga terve riik läbi käia! Kõlab suurustavalt, kas pole? Aga arvestades riigi suurust oleksime pidanud ütlema, et kaks korda läbi käia. Võtsime suuna Monte Carlo poole ning jahmatasime ennast mitmete kohalike kurioosumitega, mis on võimalikud ainult riigis, kus keskmine kuupalk on mõni miljon eurot. Näiteks oleks siit omale 150 euroga (umbes 2250 krooni) saanud uue kempsupoti kaane, kus vaarao kullatud plastmassist surimask peal. No mõelge kui uhke see oleks – metsa servas on väike hallikspleekinud kemps, roostetanud haak ees ning ukse sisse süda lõigatud. Kempsupaberi asemel on pakk parajakslõigatud ajalehti, aga augu peal on 150-eurone kullast vaarao!
Otsustasime, et selliseid aksessuaare me ei vaja ning arvasime paremaks endale siit hoopiski suvekorter hankida. Astusime kohaliku maakleri akna juurde ning valisime omale välja kena 6-toalise korteri, vaatega vormelirajale. Ainult 4,5 miljonit eurot (umbes 70 miljonit krooni)! Heh, mis see siis ühele pedagoogile ära ei ole! Ainult 1400 aastat kulutamata teenida!
Samas, üks jaht kuluks küll ära. Neid oli siin igas suuruses, välja arvatud suurused S ja M. Jahid olid suured, väga suured või mõttetult suured ja uhked, väga uhked või mõttetult uhked. Paraku ei mahuks peaaegu ükski neist Emajõe peal ümber keerama ega mahuks Kaarsilla alt läbi sõitma, nii et see ei läheks läbi.
Kuna meil raha ei olnud, siis leidsime me, et seda tuleks kuidagi juurde paljundada ning kuna me juba olime teel Monte Carlo poole, siis polnuks paha olnud ju ka mõneks hetkeks sisse astuda. Nojah, sees me ju käisime ka (WC-s), aga kuulsate rahapumpadeni me küll ei jõudnud ja mind poleks raudselt sisse lastud ka. Kujutage ise ette, kuidas ma oleks seal uhketes õhtukleitides daamide vahel oma seelikujupatsi, karvaste ja paksukspaistetanud jalgade ning kulunud siniselilleliste plätudega tundunud! Oleks plätudki kullast olnud… Need plätud võivad siiski kunagi kuulsaks saada, sest ma pildistasin neid Tšempionide promenaadil ning pealegi, nad on koos minuga pool Euroopat läbi käinud.
Igatahes, siit see algab:
20.juulil otsustasid kamp noori ja mitte enam nii noori Eestimaa külmast suvest välja astuda ja sooja päikest minna otsima. 66 inimest sõbralikult ja kitsalt ühte suurde bussi lapitud, asuti ühiselt teele suure Euroopa poole, mida nii mõnedki alates 1.maist oma uueks kodumaaks nimetavad. Ja olen minagi laulu vahetanud - kui minult küsitakse, kus ma elan, laulan vaid:
Ei ela ei majas, ei tänaval,
mu aadress on Euroopa Liit.
Ja see on õige mis õige. Järgmised viis päeva oli mu aadressiks igatahes buss. Toake oli küll kitsavõitu (umbes ühe tooli jagu), aga ajutiselt ajas asja ära. See-eest seltskond oli priima. Kuna reis jälle ikka Taizé poole kippus, siis oli bussis loomulikult esindatud meie "kuldne kolmik" koosseisus grupijuht Monika, ebaregulaarselt aga pidevalt Taizé vahet sõitev Diego ja mina. Kõige suuremad Taizé-armastajad Eestis. Ma ei kasuta meelega sõna fänn, sest me ei ole fännid, vaid armastame seda paika ja hoiame sestap tihedat sidet nii oma kohalolu näol kui ka kirja teel või muul viisil. Nojah, igatahes me olime esindatud. Ja mina olin saatjaks Karinile, kellele on taeva poolt antud maailma pisut meile tavapäratul viisil näha - igatahes mitte silmadega, pigem südamega. Olin siiralt rõõmus, et sain kellegagi oma suurt armastust jagada.
Nii sai meie reis lõunasse kenasti alguse. Esimesest kolmest riigist - Eesti-Läti-Leedu jäid muidugi meelde traditsioonilised regulaarsed WC-peatused, kus meeste WC ukse taga ei oota kedagi, naiste omas aga küündib järjekord kümnete meetriteni, nii et mõne minuti pärast saab naistel süda täis ja nad vallutavad ka meeste WC, jättes mehed hirmehmunud nägudega ringi vahtima. Mis teha, selline on elu. Kusagil Leedus tegime pisut pikema peatuse. See oli väga kaunis koht palkmajadega. Meie üllatuseks oli majade lähedal väike loomaaed ponide ja jaanalindudega. Olime piisavalt õnnelikud, nii et mul õnnestus üks ehtne jaanalinnusulg Karini jaoks kõrvale mehkeldada. Ei, ma ei võtnud jaanalinnu sabast kinni ega sikutanud kogu jõust, see sulg vedeles kasutamata aia ääres. Igatahes oli see väga õnnelik juhus. Ja ponisid saime paitada ka.
Seekordne reisimine oli mõnes mõttes siiski uudne. Olime harjunud piiripunktides üsna jupp aega bussis kopitama ja ootama, kunas (ja kas) meie tembeldatud passid tagastatakse. Seekord tundus elu piiripunktides suisa väljasurnud olevat. Nii Eesti-Läti, Läti-Leedu kui ka Leedu-Poola piiri peal peatati meid vaid mõneks minutiks, nii et üksildane piirivalvur jõudis kiire pilguga meie passidest ja üha unisemaks muutuvatest lõustadest üle käia, veendumaks, et oleme registreeritud ilmakodanikud ja reisime seaduslikult ja passis olev sihverplaat klapib kõrvade vahel olevaga. Igatahes ei puutunud meie dokumente keegi sõrmeotsagagi, nii et mul puudub nüüd vähimgi tõend sellest, et ma üleüldse seaduslikult üle nende piiride olen tulnud. Õnneks puudub mul ka tõend, et olen need piirid ületanud EBASEADUSLIKULT. Igatahes jõudsime me 21.juuli varahommikul õnnelikult Varssavisse.
Minu jaoks igatahes väga vara... Nojah, minu jaoks on kõik vara, mis toimub enne kella 12 päeval. Aga kell 7 hommikul on vara. Seda arvasid ka kohalikud, sest linn oli praktiliselt tühi. Viibisin selles kaunis linnas viimati siis, kui Budapesti kokkutulekul käisin (mida paraku veel Internetis kajastatud ei ole) ning see oli 2002.a. jaanuaris, mis tähendas, et sel ajal oli Varssav paksu lumekihi alla maetud ja kraadiklaas näitas umbes -20. Praegu säras veel ärkamata linna kohal soe päike, mis hetkel oli tõesti soe, aga päeva edenedes ähvardas õhu keemistemperatuurini tõsta.
Et inimestel on alati kiire, ka siis, kui nad on puhkusel, jäeti meid Kariniga kahekesi jalutama. Mina armastan jalutada ja Karin väga kiiresti lipata ei saagi, vähemasti pole see mõistlik. Igatahes sobis mulle meie tempo suurepäraselt, sest see andis meile võimaluse kohalikku elu rahulikult nautida - hingata sisse Poola õhku ja saada osa kohalike sagimisest, sulanduda kohalikku melusse. Niisiis asusime avastamisretkele kahekesi.
Varahommikune Varssav on mõnusalt vaikne. Ometi võib mitmes kohas kuulda kirikukelli löömas, sest praktiliselt iga teine hoone Varssavis on ehitatud sakraalsetel eesmärkidel. Kuigi 2.maailmasõja ajal tehti Varssav maatasa ning ehitati hiljem üles nii, nagu ta varem oli olnud, olid enamus kirikud õnneks säilinud ning kandsid endas väärikalt ajastu vaimu. Et sellest osa saada, otsustasime oma päeva alustada missaga. Astusime sisse lähimasse kirikusse, mille kellad palvusele kutsusid. Kirik oli praktiliselt tühi, vaid mõned üksikud palvetajad olid otsustanud päeva alustada varahommikul silmi Jumala poole tõstes. Nende seas olid ka vähemalt 3 kongregatsiooni nunnad (erinevate riiete järgi otsustades). Istusime pool tunnikest nende keskel, kuulasime poolakeelset missat (kuigi me kõigest aru ei saanud, on missa kord ometi sarnane igal pool maailmas, nii et keel polegi siin kõige tähtsam) ja nautisime püha rahu ja vaikust enese ümber. Igatahes hea algus tegusale päevale.
Pärast missat jalutasime vanalinna. Varssavi vanalinn, eriti raekoja plats (kus muuseas ei ole raekoda) sarnaneb kuigivõrd Tallinnaga, kuigi, nagu öeldud, ehitati see üles alles möödunud sajandi keskpaigas peale 2.maailmasõda ja Tallinna raekoja plats seisab puutumatuna umbes 13.sajandist. Ometi sai ju ka Tallinn sõja ajal kõvasti räsida. Igatahes tekkis siin jalutades üsna kodune tunne. Ning ilm oli mõnus soe ja aina soojemaks läks. Mööda vanalinna jalutades kasutasin orientiirina kirikutorne, sest ühe tõelise palverändurina ma lihtsalt pidin igasse võimalikku pühakotta sisse kiikama. Juba sellepärast, et need niivõrd kaunid on. Inimesed on ajaloohämaruses pühakodade püstitamisel kujuteldamatult palju vaeva näinud - arhitektid, skulptorid, kunstnikud, puusepad on oma töösse pannud kogu oma hinge - igas pintslitõmbes või peitlilöögis võib tunda erilist pühendumist, pühendumist Jumalale. Kui vaid kõik ka tänapäeval sellise pühendumisega töötaksid...
Pühendumist võib siiski kohata ka tänapäeval. Olime just Kariniga mäeveerule istunud, et nautida kaunist vaadet all laiuvale muruplatsile ja puude tagant vilksatavale Vislale, kui astusid meie juurde kaks viisaka väljanägemisega tegelast - keskealine meesterahvas ning plikaohtu tütarlaps. Küsisid, kas meil aega on. Kuigi juba vaikselt aimates, kellega tegu, otsustasime, et kiiret meil tõesti ei ole ja olime nõus nendega oma aega jagama. Tegemist oli kohalike Jehoova Tunnistajatega (oh sa tont, kas Tunnistajad kirjutatakse ka suure tähega?). Väga viisakad inimesed igatahes. Küsisid meilt, mida me arvame maailma lõpust ja nii edasi. Mina arvan muidugi, et eks ta ükskord tule jah, aga millal, seda teab ainult Jumal taevas, hoolimata kõikvõimalikest ennustustest ja muidugi hoolimata minu unenägudest (viimati nägin unes, et Nostradamuse ennustuste kohaselt pidada maailma lõpp tulema 30.aprill 2004, aga tulemata ta igatahes jäi. Nostradamusest rääkides tean seda öelda, et tema jutu järgi tuleb siis maailma lõpp, kui must paavst võimule saab. Nojah, kõlakad käivad, et järgmine paavst olla must - keegi piiskop Aafrikast.) Sedasi me seal igatahes arutasime. Lõpuks otsustasime, et tahame edasi liikuda ja ütlesime, et tahame lähimasse kirikusse sisse vaadata. Paraku oli see suletud ja me pidime uue kiriku otsima. Mõnda aega jalutasid Jehoova tunnistajad (ma kirjutan siiski "tunnistajad" väikse tähega, sest nad on ju vähem tähtsad kui Jehoova või mis?) koos meiega ning jagasid meile lahkelt lugemiseks inglisekeelse "Vahitorni". He, poolakeelsega poleks meil ju vist eriti midagi peale hakata.
Selle aja peale oli ilm muutunud rohkem kui kuumaks - õhk oli nii paks, et lõika või noaga ja päike pani juuksed krussi tõmbuma. Otsustasime, et selline palavus teeb kangesti uniseks ja Karin tundis vajadust kohvi ja mina šokolaadi järgi. Leidsimegi ühe pisikese kohviku, kus võis leiduda midagi joodavat. Paraku rääkis kohalik personal AINULT poola keelt, nii et ma sorisin kotist välja oma 14-keele vestmiku ja küsisin konarlikus poola keeles kohvisildile osutades "Ile kostuje?", mis maakeeli oleks "Palju maksab?" Igatahes mõisteti meid ja mõningase pusimise järel sai Karin oma kohvi ja mina šokolaadijoogi. Paraku mõistetakse terminit "kohvi" Poolas pisut teisiti, sest kuigi olime palunud kohvi, toodi Karinile jook, mis SISALDAS kohvi, aga oli pigem midagi vahukoorekokteili sarnast. Õnneks oli see päris joodav ja kulus sellise kuumusega marjaks ära. Igatahes saime natuke energiat juurde, sest umbes pool ajast oli meil veel alles.
Ilm aga kogus hoogu. Temperatuur aina tõusis ja kui me olime just mõtisklemas, kaua see niimoodi kestab, hakkasid silmapiirile kerkima pilved ja kõuemürina kõlades hakkas meil tekkima aimdus, mis varsti juhtuma hakkab. Ometi ei oleks me suutnud eladeski ette kujutada, mis TEGELIKULT sündima hakkas, sest midagi sellist ei ole ma oma elus veel kogenud... Otsustasime, et varjumiseks ei ole põhjust ja jalutasime tasakesi raekoja platsi poole. Korraga läks nii pimedaks, otsekui oleks äkki öö saabunud ja esimesed piisad langesid hämarale sillutisele. Pimenes lausa sekunditega, nii et peagi polnud majade vahel võimalik enam korralikult nähagi. Raekoja platsile jõudes (kogu meie "teekond" kestis ehk vaid 5 minutit) polnud päikese olemasolust enam jälgegi ja poodnikud korjasid sajuhirmus kiiruga oma kodinaid kokku. Ja kui ma ütlen "kiiruga", siis tähendas see ülemõistuslikku kiirust, sest vaid mõnede sekunditega oli äikesepilv jõudnud raekoja platsi kohale ja taevaluugid läksid valla. Otsustasime, et peaks ehk kuhugi varjuma, et mitte ligumärjaks saada. Kuid äikesepilv oli sõna otseses mõttes raekoja platsi kohal, sest me seisime just seina ääres, kui äkki käis sähvatus ja nii ilmkõva kärgatus, et mina ja Karin suure ehmatusega sõna otseses mõttes ühe lillepoe uksest sisse koperdasime ja ühe vanamehe peaaegu pikali lükkasime. Kui mu pea poleks märg olnud, seisnuks mu juuksed ilmselt peas püsti nagu Villu Tammel perestroika ajal. Tükk aega seisin ja vahtisin lollaka näoga ringi, sest mul oli hetkeks tõesti tunne, et kogu lapsepõlv libises silme eest mööda. Otsustasime, et uks, kuhu me sisse koperdasime, pole kõige õigem varjend ning kuna vihmasadu polnud veel täisvõimsust saavutanud, asusime uue varjendi otsingule. Valikuks polnud pikka aega mõelda, sest pea kohal särises vahetpidamata äike ja kõuepaugud kõlasid üksteisest üle. Nii astusime sisse esimesest ettejuhtuvast uksest - see oli apteek. Et aga me juba üksjagu mudased olime, otsustasime meditsiiniasutuse steriilsust mitte rikkuda ning jäime ukseauku seisma. Sealt avanes suurepärane vaade kõigele väljakul toimuvale. Nimelt niipea, kui olime katuse pea kohale saanud, läksid taevaluugid TÕELISELT lahti, mis tähendas, et võisin lausa kihla vedada, et nägin kalu mööda ujumas! Igatahes vihm oli nii tihe, et väljaku teine pool (mis oli mitte just eriti kaugel) mattus peagi halli vihmahämusse. Läbi selle hämu võis vaid näha pidevalt valgust sähvimas ning hoolimata vihmasabina pahinast, kostus kõuemürin siiski üle selle. Vaatepilt oli igatahes võimas, nii et me vaid seisime hämmastunult ja vaatasime-kuulasime. Igatahes midagi sellist linnas näha on täiesti ootamatu.
Selline äkkrünnak ei kesta aga tavaliselt liiga kaua. Nii et poole tunniga oli õhk klaar ja taevas vaikinud, kuigi vihma sabistas veel tasakesi alla. Tänavad aga olid muutunud järvedeks ja jõgedeks, nii et kuna mul hakkas kingadest kahju, toppisin ma need hoopiski kotti ja jätkasin teekonda palveränduri kombel paljajalu. Hiiglama mõnus on värsketes soojades lompides paljajalu paterdada. Lapsepõlv tuleb meelde.
Suisa ootamatult aga, keset Varssavit, nägin ma aga jalutamas Diegot. Ei, mitte Diego polnud ootamatu, sest tema oli meie grupiga kaasas, vaid ootamatu oli see, et temaga kaasas oli Vicente El Salvadorist, kes Taizés endale poolatarist õnne oli leidnud ja ise ka Poola elama asus. Hiljem kuulsin, et nad tõepoolest ka abiellusid. Igatahes nüüd jalutas ta täies elusuuruses mulle keset Varssavi linna vastu. Mispeale ma ütleks, et väike on see meie maailm.
Mõnda aega saime veel mööda värskeltpestud Varssavit tatsata, kui tuli aeg taas end oma väikesesse nurka pressida ning katsuda lõõgastuda, sest magamisest ei tulnud esialgu küll midagi välja. Ma pole eriti kunagi bussis maganud. Ometi tuli tee punktist A punkti B kuidagi veeta, ning eelmine öö oli kah muidugi magamata. Ilmselt õnnestus mul siiski lõpuks jupikaupa magades 3 tunnikest kätte saada. Tegime väikese vahepeatuse kusagil Tšehhimaal. Oma õuduseks avastasin, et pidevast istumisest-kõndimisest on mu jalad nii suureks paistetanud, et kingad ei lähe enam mingil juhul jalga ning plätudki kippusid pitsitama. Nägin välja nagu puujalgadega karu. Aga õnneks seisin siiski veel omal jalul ja lootsin, et see nii jääbki, sest suurem osa meie reisist oli veel ees. Igatahes jõudsime 22.juuli hommikuks viperusteta Viini.
Viinis oli selge, et jalanõudega pole mul siin küll midagi teha, sest mu jalad olid öö jooksul umbes 3 numbrit suuremaks kasvanud. Sellest polnud aga üldse lugu, vastupidi, see oli hea vabandus paljajalu käimiseks. Nii ma alustasingi oma uurimisretke selles kuninglikus linnas nagu kerjusmunk ja oleks Karin oma valge kepi ka kaasa haaranud, oleks me kohalikele tõeliselt koomilist vaatepilti pakkunud. Aga maailm on veidrikke täis ja mina võisin süüdimatult mööda linna tatsata. Viin on võrreldes seninähtuga märksa suurejoonelisem, ütleksin isegi et kuninglikum. Siinsed majad äratasid aukartust ning tekitasid tunde, et aeg on end taas vana hea Straussi juurde tagasi keeranud ning kohe ilmub ümber nurga mõni eksklusiivne hobusõiduk. Kuigi majad olid ehk 6-7 korrust kõrged, tundsin ma ennast väga väikese ja mitteolulisena, ehkki see tunne polnud tingimata ebameeldiv. Pigem harjumatu. See oli kuidagi vaikiv majesteetlikkus, mis meiega sajandite tagant kõneles.
Loomulikult valisime esimeseks külastusobjektiks kiriku, mis meile juba bussiga mööda sõites silma oli hakanud. Tegemist oli Viini Votiivkirikuga, mis tõlkes oleks Pühenduskirik või Mälestuskirik, aga see ei kõla nii uhkelt kui Votiivkirik. Kaugelt vaadates jäi mulje, nagu oleks kirikutorn nipeldatud pitsist või nikerdatud kõige peenemast elevandiluust. See meenutas pisut Kölni katedraali, ent tumedate vormide asemel kõrgusid sinitaeva taustal peaaegu säravvalged ja läbipaistvad tornid. Seestpooltki vaadates oli kirik suurejooneline ja sundis pea kuklasse ajama, et kogu kõrgust tabada. Mõõtsime Kariniga maad ühest massiivsest sambast teiseni, et kiriku suurusest ülevaadet saada, igatahes ei piisanud siin pelgast vaatamisest. Hoolimata välisest kergusest valitses siin sees hämar rahu ning sajandite hingus muutis kiriku interjööri peaaegu et raskeks. Sellest lummusest on mul alati raske olnud välja pääseda ning seegi kord jäeti meid Kariniga kahekesi, sest keegi ei suutnud ajas nii pikalt peatuda.
Kiriku kõrval oli väike park, kus me puhkasime ja taas ülisooja ilma nautisime ning Karin leidis, et tal on tungiv soov tõelise Viini kohvi järele, kui me juba siin olime. Asusimegi vaikselt kohalikku maitseelamust otsima. Võtsime suuna Parlamendihoone poole ja meil ei tulnudki kaua otsida, kui leidsime hiiglaslike majade vahel nurga pealt väikese kohviku, mis sellisel hommikusel tunnil veel täiesti tühi oli, ent varmalt valmis meid teenindama. Ja tõelist Viini kohvi Karin ka sai. Mina kohvijooja ei ole, aga juba vaatamisega sai omamoodi elamuse kätte. Kohvi toodi tillukeses tassis ja isegi minu treenimata pilk kinnitas mulle, et see on ülikange. Maitse leevendamiseks serveeriti kohvi kõrvale ka klaasike vett.
Vett läks aga mulgi peagi vaja, sest asfalt hakkas päikese käes kõrbema ja sellega koos ka minu jalatallad, sest nagu mäletate, tulin ma siia paljajalu (kirikutes pressisin siiski austusest pühakoja vastu oma plätud jalga). Seega tuli meil aeg-ajalt otsida paik, kus ma saaksin jalgu väheke jahutada ja meie õnneks leidus siin seal uhkeid purskkaeve (kuhu normaalne inimene muidugi jalgu EI toppinud). Esimesena jõudsime me Parlamendihoone ees laiuvasse parki, mis moodustas omaette rohelise hämara labürindi. Labürindi vahele olid end peitnud kümned toiduputkad, igal ühel erineva riigi lipp katusel, märkimaks pakutavate roogade päritolu. Meie aga ei raisanud aega võõramaiste maitseelamuste saamiseks, vaid nautisime lihtsalt kohalikku melu.
Järgmise peaaegu et sundpeatuse tegime me kahe suure muuseumi vahel, üks neist on Loodusloo muuseum, kuhu me siiski sisse ei läinud, sest ümberringi võis seda looduslugu ka näha ja me ei olnud just eriti rikkad. Ometi kasutasin ma kohalikku purskkaevu taas jalavannina, sest vastasel juhul oleks tulnud Karinil hakata mind kandma ja see oleks juba vaatepilt olnud! Igatahes tegime me Jaapani turistidele kõvasti nalja sellega, kui mina istusin oma pika kleidiga peaaegu põlvini vees ja Karin üritas minust pilti teha (mis väga edukalt ka õnnestus). Ta ei olnud kunagi varem pildistanud ja minu juhendamine võis kõrvaltvaatajaile päris lõbus vaatepilt olla. Igatahes see väike jahutuspeatus aitas mind jälle paarsada meetrit (poolhüpeldes, sest minu arvates asfalt sulas ja tänaval olevad metallplaadid hõõgusid punakalt, aga võin ka eksida…) edasi, järgmise purskkaevuni.
Orienteerusin Viinis mitte ainult kirikute, vaid ka parkide järgi, sest neid oli siin suures koguses – mitte niivõrd palju, aga nad katsid üsna suure osa linnast. Järgmiseks võtsimegi suuna suure Linnapargi poole, kus kuulduste järgi pidi seisma ka vanameister Strauss ise. Park ületas igatahes kõik mu ootused, sest on tõeline kunst nii palju suursugusust ja ilu ühte kohta kokku panna, nii et see veel siiski rahulikult nauditav oleks. Aga ruumi siin muidugi oli. Jalutasime puudealleedel, kõndisime läbi lillevaipadega kaetud siseõuede, imetlesime puude vahele peitunud tiike ja ojakesi, söötsime kohalikke linde ning kohtasime loomulikult ka Straussi ennast. Igatahes seal ta seisis, üleni kullatud, viiul käes ja mängis neile, kes vaid peatuda suvatsesid ja tema hääletut muusikat nautida oskasid. Tema lähedal mõõtis mitte küll mööduvaid sajandeid, küll aga mööduvaid tunde tõeline lillekell. Mitte siiski selline, nagu Linneal omal ajal oli, kus loodusteadlane lillede avanemise ja sulgemise järgi kellaaega määras, ent selline, mida tuli mõnda aega vaadata, enne kui numbrid kirjust peenrast eraldusid. Igatahes näitas see õiget aega ja ütles meile, et võime veel pisut ringi konnata.
Meie kondamised tõid meid järgmise kiriku juurde – Minoriitide ehk, nagu mina ütleksin, Väikevendade kiriku juurde. See oli oma põhiplaanilt ümar ja erines arhitektuuriliselt teistest märkimisväärselt. Ometi kinnitas sealne kirikule nii omane müstiline atmosfäär ja sajandite rahulik hingus, et siin on läbi ajaloo palvetanud tavalised inimesed, justnagu meie praegu.
Järgmisena sattus meie teele kuulus Püha Stefanose katedraal ja minu suureks rõõmuks seisis selle kõrval väike täiesti täpne makett, mis andis Karinile ka võimaluse ilma vaatamata kirik vundamendist katuseni läbi uurida. Kiriku katust kattis kirev mosaiik, mis andis pühakojale rõõmsa ilme, kuigi seestpoolt vaadatuna vaibus see rõõmsus taas sajanditevanusesse rahusse ja isegi nukrusse. Miks aja kulg mind nukraks teeb, ei oskagi öelda. Või õigemini, see paneb mind millegi järgi igatsema. Ehk võiks siis öelda, et kirikuis on igatsev interjöör. Aga see on juba pelgalt minu interpretatsioon, hoolimata sellest, et kristlus ju paljuski just IGATSEMISEL põhineb – igatsemisel Jumala ja Tema riigi järele.
Olime peaaegu märkamatult linna südamele ringi peale teinud ning kõmpisime pärast väikest "kiiret kehakinnitust" (et mitte öelda "fast food") McDonaldsis tagasi kohta, kust olime hommikul oma teekonda alustanud – Parlamendihoone ette. Park selle ees oli muutnud värve ja muutunud päikesekilde täis helendavrohelisest labürindist sügavroheliseks peidupaigaks, kuhu võis kergesti end kaotada. Õnneks ei kaotanud me ennast, aga üks asi oli siiski kadunud – meie buss nimelt. Istusime tänava ääres nagu linnud õrre peal ja nuputasime, mis meie bussist saanud oli. Peale tunniajalist teoretiseerimist selgus, et buss oli hommikul tunnikese parkimiskohta otsinud ja pidi seetõttu õhtul tunnikene hiljem startima. Igatahes laoti meid taas bussi ja me võisime taas asuda teele tundmatute maade poole. Minule olid need tõesti tundmatud, sest ma polnud kunagi varem Itaalias käinud. 23.juuli hommikul tõi meie "ratastel majake" meid imetabase Veneetsia lähistele…
Just nimelt lähistele, sest Veneetsiasse pääsemiseks tuli ületada jupike vett ja buss ei ole just kõige vettpidavam sõiduk, kui see merre visata. Seetõttu pidime ületama järgmised kilomeetrid laevaga. Hommikul oli meil aga veel mõni tunnike aega, et ennast puhtaks rookida. Päike polnud küll taevavõlvil kuigi suure edusamme teinud, ent juba ületasid temperatuurid meile kõik senituntud. Tõotas tulla … pehmelt öeldes palav päev. Aga see oli nüüd tõesti väga pehmelt öeldud, sest saabuvas kuumuses suudavad normaalselt elada vaid üksikud bakterid… Mina loomulikult nautisin seda juba ette, sest ma olen ju soojaarmastaja ning ma ei pidanud pettuma.
Esimest korda elus tõstsin oma jala Vahemere pinnale. Olin seda küll öises Barcelonas korra näinud, kuid nüüd, hämuses päikesevalguses, oli see midagi muud. Kuumus oli taevast kustutanud sinise värvi ning silmapiir sulas etteaimamatusse kaugusse. Veneetsia võis olla kus iganes. Ümberringi polnud mitte tuuleõhkugi ning vesi oli peaaegu peegelsile.
Peagi aga hakkasid paistma otse vee äärde ehitatud majaderivid. See on midagi täiesti harjumatut inimesele, kes Veneetsias varem käinud ei ole. Ümberringi laiub silmapiirini unine vesi, kuid järsku kerkivad sellestsamast veest majad, otsekui oleks nad äsja vee alt sinna ilmunud. Ilma mingi sissejuhatuseta. Laev sõitis majade vahelt sisse, aga kõik, mis meie pilgule avanes, olid taas sarnased otse veest kerkivad elamud, kirikud, sadamahakatised… Ühe sellise juurde meid maha poetatigi ning me pudenesime linna peale laiali.
Esmapilgust linnale piisas, et ei bussi ega autoga poleks siin linnas midagi teha, sest kõige laiemad KÄIDAVAD tänavad ei ulatunud palju üle meetri, need katkesid iga paarikümne meetri tagant ning olid ühendatud omavahel väikeste kaarjate sillakestega või lõppesid lihtsalt vees. UJUTAVAD tänavad olid muidugi laiemad, ent sinna ei oleks soovitanud minna ei auto, bussi ega ka kondimootoriga seiklema – need olid paatide, gondlite ja muude selliste vee peal hõljuvate imeasjade päralt. Ainus koht, kus oleks saanud bussiliikluse püsti panna, oleks olnud Püha Markuse plats, aga samahästi võiks bussiliini rajada Abruka saarele. Nii et Veneetsias olid ainukesed mootorsõidukid paadid ja paar üksikud motorollerit. Ühesõnaga, kui keegi teile kunagi ütleb, et jäi Veneetsias auto alla, siis samahästi oleks ta võinud öelda, et elas Sahara kõrbes laevahuku läbi.
Veneetsia oli kahtlemata erinev kõigest seninähtust. Küllalt kiiresti sai meile selgeks, et rikkusega see kant ei hiilga, sest kitsastest tänavatest läbi kõndides märkasime, et majade kulumisaste ulatub sajandite taha, nagu ka tänavate vahel rippuv luitunud pesu. Aga teisalt, kui aus olla, siis sellise kuumaga ei hakka ometi keegi õues remonti tegema ega maja värvima. Ilmselt istusid kohalikult rahulikult suletud akende taga ja lasid turistidel oma tänavatel sulada. Pärast läksid korjasid jäänused kokku… Mina muidugi nautisin seda kuumust, eriti veel seetõttu, et iga paarisaja meetri tagant oli avalik veepump, millega sai ennast nii seest kui väljast jahutada. Samal ajal, kui suur osa bussirahvast halastamatult ära kõrbes, sain mina külge kena helepruuni jume. Pärast seda ei pidanud ma enam igale vastutulijale kinnitama, et ma EI ole suvi läbi keldris istunud.
Veneetsia tänavad on täielik müstika. Nad kulgevad nii kitsalt majade vahel, et kui taevariba poleks näha olnud, oleks võinud kohati arvata, et oleme sattunud kellegi koridori. Mingil hetkel lõppes tänav aga seinaga ning kui meil vedas, siis avastasime seina äärde jõudes, et tänav teeb siiski äkilise pöörde ning jätkub samasuguse majaseintest ümbritsetud koridorina veel paarkümmend meetrit. Kui meil ei vedanud, siis lõppes tänav ummikus ning me pidime kõik selle tee tagasi tulema. Kaardist ei olnud sellises labürindis muidugi mingit kasu. Siin tuli loota lihtsalt sellele, et varem või hiljem tuleb mõni kanal vastu ja kanalite vahelt avanes juba vaade pisut kaugemale. Mõni tänav aga ei lõppenud sugugi sõbraliku sillakesega üle kanali, vaid lihtsalt otse vees. Minu püüdlused piki kanalit edasi piiluda oleksid võinud lõppeda õnnetult, sest loomulikult oli kanaliäärne ligedaks uhutud ning kujutas endast tõelist uudishimuliku turisti lõksu.
Nõnda me liikusime kanalite vahelt saarelt saarele ning orienteerusime sageli ainult päikese järgi. Meie õnneks oli Veneetsia piisavalt väike, et siin oleks jõudnud ka ära eksida. Seda me siiski ei teinud, vaid üritasime hoopiski välja jõuda juba eelpoolnimetatud Püha Markuse platsile. Õnneks ei vedanud mu orienteerumisoskus mind alt (Karin poleks paraku saanud mind aidata, kui oleksime linna peal kaotsi läinud, nii et pidin siin oma tarkusenatukesele lootma.) Peale sadu tänavaid ning kümmekonda kirikuid jõudsime hiiglaslikule platsile. Kuigi tegelikult on Markuse plats umbes sama suur kui Raekoja plats Tallinnas, siis pärast sellist mõneti klaustrofoobilist linnamiljööd tundus see hiiglaslikuna. Mina õnneks klaustrofoobia all ei kannata, aga maastiku vaheldumine oli igatahes teretulnud.
Püha Markuse plats oli ühtlase halli massina kaetud tuvidega. Siin-seal sibasid nende keskel inimesed, kes neid veelgi juurde meelitasid terakestega, mida sealsamas müüdi. Langesime loomulikult kohaliku turismiatraktsiooni ohvriks ja lunastasime endalegi kotikese tuviteri. Pudistasime need omale käe peale ning jäime ootama. Selle asemel, et arglikult "kulu-kulutades" meile läheneda, hüppasid esimesed osavad süüdimatult käe peale, ega mõelnudki sealt minema lennata, enne kui kõhutäis otsas. Isegi siis mitte, kui ma püsti tõusin. Siis tulid meelde Tallinna varblased, kes kaugemalt vaadates näevad välja nagu sulgedega tennispallid, ent lähemalt vaadates võib siiski tuvastada jalgade ja noka olemasolu. Needsamad varblased on piisava kannatuse olemasolul ka valmis peopesale hüppama, et end veelgi ümmargusemaks sööta. Lennata nad igatahes enam ei jaksa. Veneetsia tuvid olid aga varblastest erinevalt väga heas vormis ega ilmutanud kusagilt ülesöödetuse märke. Siit tuleb kõrva taha panna, et võib-olla on Tallinna varblaste toit tasakaalustamata. Ilmselt reguleeritakse see ka varsti euronormidega ära ning siis hakkame me Tallinnas nägema ümmargusi soomlasi toitmas kõhnu varblasi "Slim Fast Sparrow Plusiga".
Ilm oli vahepeal muutunud kuumast eriti kuumaks ja isegi Püha Markuse platsi kivisillutis tundus jalge all vetruvat. Mina muidugi nautisin seda täiel rinnal ning tundsin end 50-kraadises päikeses paremini kui keegi teine. Pealegi oli ümbrus niivõrd kaunis ja eriline, et siin ei oleks saanudki teisiti, kui täit mõnu tunda. Tuvisööt otsas, jalutasime kiirustamata üle platsi kauni Markuse katedraali juurde, mille ees lookles loomulikult paarisajameetrine järjekord. Otsustasime sellega esialgu mitte ühineda, vaid jalutasime pisut edasi, et saada meeliülendav ülevaade Doodžide paleest. Kuigi sisse me ei läinud ja doodžid jäidki meil nägemata, jahmatas elevandiluukarva Araabia-hõnguline palee meid väljastki. Oli kuidagi ootamatu kohata midagi nii majesteetlikku linnas, mis on täis nööridel kõdunevat pesu ja kus hallide müüride vahelt pääsevad kaks turisti üksteisest vaevu mööda. Olen aus, Veneetsia ei raba oma iluga, ta rabab oma erilisusega ning selle kontrasti tõttu paistab üks selline palee otsekui müüripraost õie välja pistnud liilia. Ent samas tundub, et see palee on niivõrd loomulik osa Veneetsiast, et ilma selleta poleks Veneetsia üldse Veneetsia. Samamoodi mõjusid siin-seal üle suuremate kanalite ehitatud uhked säravad sillad, mis peegeldusid kanalitel, andes sellele topeltsära. Need tegid Veneetsiast Veneetsia, sest ilma selliste ergavate aktsentideta oleks Veneetsia lihtsalt üks väike vaikne kanaliterägastikku uinunud linnake, kuhu turist ehk vaid eksikombel satuks ning erilise, kuid siiski mitte igaühe jaoks ligitõmbava elamuse saaks.
Oleksin ometi karjuvalt ebaõiglane, kui jätaksin mainimata Veneetsia maailmakuulsa "ühistranspordi", mille pilet (70 eurot) meie rahakottidele paraku liiga kättesaamatutesse kõrgustesse ulatus. Gondlid ja gondoljeerid. Siin-seal võis näha majade äärde pargitud turistiootel olevaid Veneetsia paate ning nende lähistel võis kohata triibulistes särkides kübaratega noormehi, kes möödujatele (eriti noortele ja naissoost) võluvalt naeratas. Kui nad oleksid ka sama võluvalt igaleühele laulnud, siis oleks tänavaid täis olnud ka "amore’dest" nõretavat itaaliakeelset soleerimist. Paraku õnnestus meil kohata vaid ühte, kes, ilmselt veidi kangemast kraamist julgustust saanud, kõikidele möödujatele viisijuppe veeretas. Ja et ta seda mitte üldse halvasti ei teinud, siis võisime vaid kahju tunda, et teised noored kenad gondoljeerid nii ennastunustavalt meile ei esinenud. Kanali ääres istudes (minul ja Karinil jalad vees loomulikult) üritas üks turist möödasõitvat gondoljeeri pisut julgustada ning alustas kõval ja selgel häälel "O Sole Mioga", mispeale gondoljeer talle tagasihoidlikult teatas, et see olla hoopiski Napoli laul. Oli selge, et selle laulmine oleks tekitanud kõvasid rahvussiseseid pingeid. Eks sa katsu pärnakale laulda "Kaunim linn on Eestis Tartu"…
Ometi lisasid gondlid oma kahjuks vaikivate, ent väärikate tüürimeestega Veneetsiale seda erilist sära, mida miljonid sinna otsima lähevad.
Jutuga Markuse platsile tagasi minnes otsustasime me siiski ühineda sadade meetrite pikkuse turistiriviga, mis mõõduka kiirusega Markuse katedraali poole kulges. Meil tuli kusagil lähedal tänavarägastikus lunastada ka oma kotid ja et viitadest selles labürindis kuigivõrd kasu ei olnud, lonkisin ma ühele välismaalase moega onule lihtsalt järele, laskmata end häirida faktist, et tema samamoodi teed ei teadnud. Vähemalt ma eeldasin, et tal on rohkem julgust kui mul ja ta läheb varsti kelleltki küsima, mida ta minu õnneks ka tegi, nii et ma sain nii Karini kui enda pambud numbrikaardi vastu vahetatud. Varandus sõna otseses mõttes paelaga kaelas, suundusime taas ühele pühalikule uurimisretkele.
Ka Markuse katedraal, nagu ka varemkirjeldatud Doodžide palee, oli pisut idamaade-hõnguline – kaarjad vormid, kuplid, kullatud interjöör, suurejoonelisus. Taas jahmatas selline üliküllus ning pani mõtlema selle üle, millised varandused küll kirikutel omal ajal kasutada olid (ja miks piiskopid ja teised kõrgemad kirikupead alati ümmarguseks kippusid minema nagu Tallinna varblased). Minu meelehärmiks on sellised kirikud alati lärmakaid turiste täis ning siin on võimatu tajuda sajandite hingust, kui mõni kõvahäälne turist sulle oma hirmkalli kaameraga kuklasse hingab. Ometi olime me õnnelikud ning nii mõneski kirikus polnud peale meie ühtegi külastajat, nii et me võisime lihtsalt mõnda aega vaikuses istuda ning mediteerida. See juba kord on nii, et kui linn on kirikuid täis, siis kogunevad turistid sinna, millel reklaambrošüürides värvilised pildid juures on ning jätavad teised vaikselt oma elu elama. Ometi ei tahtnud ma olla harilik turist, vaid eelkõige palverändur (endiselt enamasti paljajalu) ning seetõttu tervitasin rõõmuga sellist turistide äärmuslikku selektiivsust.
Meie reis lõppes seal, kus algaski – samahakatises ühe suure kiriku lähedal. Rahva kogunedes hakkasid tekkima ka esimesed hirmud ja kahtlused – kas kõik umbes 65 bussisolijat jõuavad läbi tänavarägastike samasse kohta tagasi; kas need 3-4 poissi, kes ennastunustavalt kusagil Rialto silla lähistel ennastunustavalt kohalikku alkoholi degusteerisid, ka tagasi jõuavad; kas kõik need umbes 500 kohaleilmuvat inimest ikka mahuvad ühte paati, mis enne umbes sadat mahutas jne, jne. Õnneks lahtusid aja möödudes esimesed kahtlused peagi, ent viimane küsimus ähvardas peagi paanikaks tõusta, sest oli ilmselge, et kõik kail ootavad inimesed küll paati EI mahu ja meie grupp polnud järjekorras kaugeltki esimene. Seepeale kasutas Monika oma südikust ja jõudu ja murdis ennast lihtsalt karjuvate turistide vahelt läbi, mina tema sabas. Monika üritas kipperile rahvast üle karjudes selgeks teha, et ta ei saa poolt gruppi ometi Veneetsiasse jätta. Mispeale rahva karjumine andis mõista, et saab küll. Asi laheneski nii, et pool gruppi tuli järgmise paadiga ja asi tahe. Kedagi ei jäetud lummava Veneetsia tänavamüriaadidesse kodumaad ja bussi taga nutma.
Meid aga ootas ees järgmine Itaalia ilmutis – Verona.
Two households, both alike in dignity,
In fair Verona, where we lay our scene,
From ancient grudge break to new mutiny,
Where civil blood makes civil hands unclean.
From forth the fatal loins of these two foes
A pair of star-cross'd lovers take their life;
Whose misadventured piteous overthrows
Do with their death bury their parents' strife.
The fearful passage of their death-mark'd love,
And the continuance of their parents' rage,
Which, but their children's end, nought could remove,
Is now the two hours' traffic of our stage;
The which if you with patient ears attend,
What here shall miss, our toil shall strive to mend.
Nõnda nagu Shakespeare’i loos, anti ka meile kuulsa linna avastamiseks paar tundi ( "the two hours’ traffic of our stage…" ). Pimeduse loor oli juba laskumas üle Lõuna-Euroopa, kui me bussist romantikat avastama suundusime. Võtsime esimesena suuna kohaliku amfiteatri poole, sest see tundus kõige lähemal. Verona amfiteater on miniatuur Rooma kolossaalsest ehitisest ning ka sellest on tükk puudu. Meil ei õnnestunud küll sinna sisse piiluda, ent ring ümber iidse teatri andis pisut aimu, millega tegu. Amfiteatri esine oli täis hiiglaslikke skulptuure. Moodsa kunsti üllitistena olid valminud viikingid, sfinks, raudrüütlid… Keegi oleks nagu mööda ajalugu konnanud, ning hiljem püüdnud kaasaegsetele oma nägemuse edasi anda.
Kõige olulisemaks pidasid inimesed siiski üles leida Romeo ja Julia maja, sest sellest loost ju tänu Shakespearile või sellele teisele mehele, kes Sheakespeare’i nime kannab, räägib terve maailma ja ma ei imestaks, kui tulnukad Marsilt oleksid selle ka oma kultuuriprogrammi lisanud. Rohelisi mehikesi me siiski iidse linna tänavail ei kohanud, aga tont seda teab, sest pimedas on kõik kassid hallid (ja kõik marslased rohelised). Ning Veronas oli kahjuks üsna pime. Kujutan ette, et valges lööb see linn hoopis erilisemates värvides särama, kuigi pimeduseski oli oma müstika. Kõndisime mööda õhtuselt valgustatud tänavat, mis oleks võinud asuda ükskõik, millises Euroopa linnas, ent õdusa poeaknavalguse kohal kerkisid mustade piirjoontena sajanditevanused majad, müürid, tornitipud. Olime Verona veel turiste täis tänaval otsekui mässitud ajaloo hõlma, mida öö meile näha ei lubanud. Mulle meeldiks mõelda Veronast siinkohal armunud Romeo sõnadega:
I have night's cloak to hide me from their sight…
Ning lisab Julia:
Thou know'st the mask of night is on my face…
Ning ütlen mina veel:
Varjun’d öhe, Verona me eest varjas
oma kirkaid aardeid, rikkusi,
ent vihjas peenelt oma ilule…
Ja kõigest hoolimata jõudsime me Romeo ja Julia majani. Ning rõõmsalt tõdesin ma:
As I remember, this should be the house.
Ja sealsamas kurvalt:
Being holiday, the beggar's shop is shut.
Jah, suletud oli meie eest seegi maja. Sestap surusime oma näod läbi väravavõrede ning imetlesime õhates tuhandete armunute seinale kleebitud kirju. Kui kaua kulub aega, kui saan siia oma sõnumi jätta? Jättes küsimuse õhku (kus see ripub siiamaani), lahkusime vaikides tagasi, et jätkata öö varjus oma palveteekonda.
Farewell, ancient lady; farewell…
Hommik tervitas meid 24.juuli hommikul hoopiski teises peatükis. Meid ootas ees rikaste, ilusate ja kiirete miniriik – Monaco.
Tee maailma ühte väiksemasse riiki viis mööda mäekülge loogeldes alla, näidates ülevalt meile kogu oma ilu ja hiilgust. Mäejalamile rajatud kuningriik on väiksem kui Võhma linn, ent tõenäolisem uhkem ja suurejoonelisem kui Pariis, sest Monaco on raha nii pungil täis, et 500-eurosed on siin müntidena… (Nojah, võiksid olla, igatahes). Pealegi on linna asupaik valitud nii osavalt, et selle ilu jahmatab – silmapiirile ulatuvad mäed, mida uhuvad türkiissinised lained palmidega ehitud abajas, selle äärde pargitud sajad säravvalged luksusjahid, lopsakas rohelus ning lilleõiede kirev värvimeloodia särab nii kaugele, kui silm ulatub. Ning selle kõige kohal särab naeratav päike. (Täna ta võrreldes Veneetsiaga tõesti naeratas, kuigi sooja oli tublisti üle 30 kraadi.)
Meie buss peatus ilmselt kõige võluvamas võimalikus kohas, linnast pisut eemal, kõrgel mäekülje all. Sealt avanes vaade vägagi ahvatlevale tillukesele abajale, kuhu me esimese uurimisretke korraldasime. Tee alla randa viis mööda kaljuseina vastu liibuvat keerduvat treppi, mille lõpp tundus igal pöörul üha kaugenevat. Lõpuks saime suruda oma bussisistumisest kangestunud varbad ümarakslihvitud kivide vahele ning lasta Vahemere soolasel veel oma jalgu kasta. Et see oli mul esimene kord jalgupidi Vahemere vees olla, ning et kuulu järgi pidi selle vesi 100 korda soolasem olema kui Läänemere vesi, siis pidin ma seda imet ometi maitsma. Teadus nõuab ohvreid ning hetkelise mõttevälgatusena soovisin ma, et poleks seda üldse maitsnud. "Soolane" oleks selle vee kohta väga vähe öeldud. Hetkega kahvatus Läänemeri joogiveejärveks ning lauasool tarbetuks valgeks pulbriks, sest midagi sellist polnud ma veel kunagi varem maitsnud. (Siinkohal jätan mainimata fakti, et üks õppejõud meile kord Surnumere vett proovida andis, aga see ületas kõik mõistuse piirid ning jääb mulle siiamaani müstikaks.) Hetkega lõid kõikuma kõik minu lootused Vahemeres ujuda, sest ma ei olnud päris kindel, et ma võiksin sellises vees veel ellu jääda. Ent vapper nagu ma olen, tegin ma selle triki ära ja koguni kaks korda, ning pääsesin vaid kriitvalgete jalgade ning sama valgete plätudega (mis enne olid sinised). Aga sellest hiljem, sest ees oli veel terve päev.
Tegime omale loomulikult eesmärgiks ühe päevaga terve riik läbi käia! Kõlab suurustavalt, kas pole? Aga arvestades riigi suurust oleksime pidanud ütlema, et kaks korda läbi käia. Võtsime suuna Monte Carlo poole ning jahmatasime ennast mitmete kohalike kurioosumitega, mis on võimalikud ainult riigis, kus keskmine kuupalk on mõni miljon eurot. Näiteks oleks siit omale 150 euroga (umbes 2250 krooni) saanud uue kempsupoti kaane, kus vaarao kullatud plastmassist surimask peal. No mõelge kui uhke see oleks – metsa servas on väike hallikspleekinud kemps, roostetanud haak ees ning ukse sisse süda lõigatud. Kempsupaberi asemel on pakk parajakslõigatud ajalehti, aga augu peal on 150-eurone kullast vaarao!
Otsustasime, et selliseid aksessuaare me ei vaja ning arvasime paremaks endale siit hoopiski suvekorter hankida. Astusime kohaliku maakleri akna juurde ning valisime omale välja kena 6-toalise korteri, vaatega vormelirajale. Ainult 4,5 miljonit eurot (umbes 70 miljonit krooni)! Heh, mis see siis ühele pedagoogile ära ei ole! Ainult 1400 aastat kulutamata teenida!
Samas, üks jaht kuluks küll ära. Neid oli siin igas suuruses, välja arvatud suurused S ja M. Jahid olid suured, väga suured või mõttetult suured ja uhked, väga uhked või mõttetult uhked. Paraku ei mahuks peaaegu ükski neist Emajõe peal ümber keerama ega mahuks Kaarsilla alt läbi sõitma, nii et see ei läheks läbi.
Kuna meil raha ei olnud, siis leidsime me, et seda tuleks kuidagi juurde paljundada ning kuna me juba olime teel Monte Carlo poole, siis polnuks paha olnud ju ka mõneks hetkeks sisse astuda. Nojah, sees me ju käisime ka (WC-s), aga kuulsate rahapumpadeni me küll ei jõudnud ja mind poleks raudselt sisse lastud ka. Kujutage ise ette, kuidas ma oleks seal uhketes õhtukleitides daamide vahel oma seelikujupatsi, karvaste ja paksukspaistetanud jalgade ning kulunud siniselilleliste plätudega tundunud! Oleks plätudki kullast olnud… Need plätud võivad siiski kunagi kuulsaks saada, sest ma pildistasin neid Tšempionide promenaadil ning pealegi, nad on koos minuga pool Euroopat läbi käinud.
neljapäev, juuni 10, 2004
REIS UTRECHTI 4.-9.juuni 2004
Reis Utrechti sai alguse reede varahommikul Tallinna lennujaamast. Ja see oli tõesti väga varane hommik, sest pidin tõusma juba pool 5, et õigeaegselt lennukile jõuda. Hoolimata selles, et olen suur magaja, jõudsin lennujaama varakult ja sain endale isegi aknapoolse koha hankida. Lendamine on vahva, tõeliselt vahva, avastasin ma taas, kui lennuk kiirust kogudes Tallinna linna kohale tõusis ja majad vähehaaval tikukarbi suuruseks kahanesid. Esialgu tundus, nagu liiguksime väga aeglaselt, ent kui olime mõne minutiga oma 100 km selja taha jätnud, mõistsin, et tegelikult kihutame pöörase kiirusega. Taevas oli sini-sinine ja vaade selliselt jumalikult kõrguselt oli imetore. Jõudsime peagi sinise mere kohale ja oh seda üllatust, kui korraga avastasin, et peopesa suurune saareke mere süles on Hiiumaa. 10000 meetri kõrguselt paistis Eesti suuruselt teine saar nagu tükike merre puistatud maad - peotäis rohelist ja oligi kõik. Isegi maju polnud näha, kuigi üritasin pingsalt näha, kas kodumaja Õngul paistab. Aga selliselt kõrguselt joonistus välja vaid Hiiumaa kuju nagu värvilises atlases. Sel hetkel sain ootamatult aru, kui väike on õieti Eestimaa. Lendasime ka üle pisut suurema Saaremaa, seejärel üle Gotlandi ja lõpuks mõõtsime ka Ölandi pikkuse üle. Pikk oli see tõesti, muudkui lenda ja lenda, aga lõppu ei tule. Nii kaugele, kui silm seletas, võis näha värvilisi põlluruudukesi ja tumerohelist metsa, kitsaid valgeid liivaribasid, mis rannajoone eredalt välja joonistasid ja muidugi lõputult merd ja köömnesuurusi laevu merel. Taani kohale jõudes hakkasid vaadet varjama valged pilved, nii et kuni Hollandini polnud meie all näha muud, kui valget pilvemassi. Sellest läbi lennates tundub, nagu oleks lennuk taustast välja lõigatud ja valgele taustale kleebitud. See oli otsekui valge pimedus - mitte midagi polnud näha, kuni lõpuks laskumine avas meile vaate Hollandi rohelistele põldudele. Kuid sedagi vaid hetkeks, sest äkitselt olimegi maandunud ja otsisime hiiglaslikul lennuväljal omale peatuspaika. Amsterdami Schipoli lennuvali on üks suurimaid Euroopas ja justkui omaette linn. Nii et kui ma lennukist välja sain, tuli mul sõna otseses mõttes paar kilomeetrit kõndida, enne kui passikontrolli ja väljapääsu juurde sain. Õnneks kiirendasid käiku liikuvad teed, muidu oleks vist oma paarkümmend minutit kõndimiseks kulunud. Ometi jõudsin oma üllatuseks hiiglasuurest hoonest õigest august välja ja mu kahtlused hajutas ka Sietske, kes mul lennujaamas vastas oli. Jõime koos tassikese teed ja nautisime selle hiiglasliku "Schipoli linna" melu. Siin oleks võinud väljumata uidata päevi ja miski poleks kinnitanud, et olen Hollandis, sest ümberringi kuuldus sadu erinevaid keeli ja oli näha teist sama palju erinevaid rahvaid. Ja ega ma Amsterdami näinudki. Sellesama lennujaama sees asus ka rongijaam ja Hollandi vihma kätte minemata laksime Sietskega Utrechti rongile. Siin avastasin, et ka Holland on õieti üsna väike, sest poole tunniga olime juba rõõmsalt Utrechtis. Ka seal oldi mul vastas ja õnn oli, et kandsin Taizé risti kaelas, sest just selle järgi tunti mind ära. Jah, oleme nagu omaette vennaskond (või õeskond) - Taizé-inimesed.
Teekond läbi Utrechti rongijaama oli samuti paras katsumus, sest tegemist olla suurima raudteejaamaga terves Euroopas - ka see
meenutas omamoodi katusega kaetud linna. Kõndisime mitmeid minuteid, enne kui saime välja Utrechti ohu katte. Utrecht on umbes sama suur kui Tartu, ent majad on siin hoopis väiksemad - otsekui miniatuursed. Aga see just ongi väga armas. Majade vahelt aga lähevad siin-seal kanalid. Ja muidugi on siin miljoneid jalgrattaid - mulle öeldi, et jalgrattaid on rohkem kui inimesi ja miskipärast ma ei kahtle selles sugugi. Esialgu laksime meie aga sihtpunkti jalgsi. Sihtpunktiks oli Casella, mis asub kanali ääres ühel nendest mõnusatest väikestest Utrechti tänavatest. Hoone ise oli vaid 5 aastat vana, nii et üsna noor klooster. Aga väga armas ja kodune. Just sellest saab siin ehk peagi mu kodu mõneks ajaks. Ja ma olen väga rahul.
Kõigepealt jõime pisut teed ja ajasime juttu. Enamjaolt esialgu küll inglise keeles, aga siiski päris palju ka hollandi keeles. Ega jää mulgi nüüd muud üle, kui hollandi keel selgeks saada, kui tahan vestlustest osa saada. Esialgu pusin küll nagu asja rääkima õppiv laps ja kõikidel on väga lõbus. Eriti mul muidugi.
Peale väikest teepausi tehti mulle põhjalik ekskursioon terves majas. Mulle meenus mu esimene käik VHK-sse, kus on samuti võimalik väga edukalt ära eksida. Mulle tundus, et siin majas on kümneid treppe ja koridore ja teist sama palju uksi. Aga see just ongi vahva. Esialgu pean ju vaid teadma, kuidas oma toast välja saada ja kuidas sööma minna. Ja selle sain ruttu selgeks. (Nojah, sööma saab minna ka juba lõhna järgi :) Maja on väga lahe ja mahutab ei tea kõik mida. Väljastpoolt ei oskaks arvatagi, et see nii suur on.
Söömine toimus ühises elutoas ja seal oli meid vast 5-6. Õhkkond oli väga kodune ja mind ei häirinud põrmugi see, et kõik hollandi keeles räägivad. See on ju siinmail loomulik. Olin esialgu sunnitud küll pikemaid lauseid inglise keeles ütlema, ent lühemate fraasidega sain ka kohalikus keeles hakkama. Näiteks nagu "echt leuk" ja "heel mooi" ja "dank je" ja "alsjeblijft" jne. Algatuseks hea küll.
Kohe pärastlõunal õnnestus mul tutvuda pisut linnaga, sest teine vabatahtlik – Maria Carla, võttis mu kaasa kohalikule turule ja supermarketisse. Utrecht tundub esmapilgul väga kodune ja sõbralik linn. Olen Hollandis ja seega ka Utrechtis esmakordselt, ent tunnen, nagu viibiksin siin pikemat aega. Inimesed on väga kenad, majad ei tekita agorafoobiat ja igal pool on palju vett. Justkui Veneetsia. Ma pole küll veel Veneetsias käinud, ent loodan sinna suvel jõuda ja usun, et sarnasus Utrechtiga on täiesti olemas. Igatahes olin oma eluga hetkel igati rahul, kuigi keelega on vaja veel kõvasti mässata.
Olin seal otsekui välja lõigatud oma igapäevatoimetustest ja sattunud paika, kus toimub hoopis teine elu. Elu täis rahu ja rõõmu, elu täis uusi avastusi.
Õhtuti oli seal kombeks istuda koos elutoas, juua kohvi või teed ja juttu ajada. Ja siis magama minna, igaüks, millal tahab. Igatahes oli see esimene õhtu hea võimalus kohalikke pisut tundma õppida ja avastada, et kohalikud on väga toredad inimesed ja nende seas on end üsna lihtne koduselt tunda, isegi kui pool jutust keeleoskuse tõttu kaduma läheb. See oli väga hea, et kõik hollandi keelt rääkisid, sest nii ei jäänud mul muud üle kui see ära õppida. Olin vette visatud - õnneks küll sooja vette - aga ujuma tuleb ikkagi õppida...
Laupäeval võisime magada nii kaua kui tahtsime. See on siin tegelikult vaba päev, nagu pühapäevgi, aga tavaliselt on ikka mingisuguseid tegemisi. Ma küll kuulutasin välja, et suudan magada 15 tundi jutti (mida ma ka suudan, kuigi tegelikult ei vaja), ent pool 9 olin siiski kellata üleval. Ilmselt keelduvad mu ihu ja hing seda aega siin maha magamast! Kell 10 aga oli meil ühine hommikutee ja üsna pea ka lõunasöök. Siinmail süüakse palju magusat ja mulle on see väga meelepärane. Minu kaest küsiti, kas ma pean mõnda dieeti, et olen piltide järgi otsustades kõhnemaks jäänud. Vastasin selle peale, et söön rõõmuga - see ongi mu dieet! Jah, ja siin söön veel eriti rõõmuga, sest toidud on suurepärased. Päris võõraid asju on vähe, palju on sellist, mida sai juba omal ajal Taizés söödud, ent siiski on asju, mis on väga "hollandipärased". Näiteks "tambitud hiired", mis tegelikult on aniisimaitseline pulber, mida saab saia peale panna. Hiirtega ei ole siin (loodetavasti) midagi pistmist.
Laupäeva pärastlõunal sain kokku Hagariga, keda ma polnud aasta aega näinud. Istusime pisut elutoas ja jõime teed ning tegime siis väikese tiiru linna peal. Utrecht on tõesti imearmas. Siin on otsekui tunne, et ma ei ole siin külas või turistina, vaid ma peangi siin olema. See ongi loomulik elukeskkond. Selline kergelt boheemlaslik ja vaba, samas on selles midagi konservatiivset ja vaoshoitut. Siin on tunne, et kuhugi pole kiiret ja kui olekski, ei sobiks ikkagi kiirustada. Ja ega tegelikult ei olnudki kiiret. Tundus, et meil on terve igavik. Jalutasime ümber toomkiriku ja läbi väikeste punaste kividega sillutatud kesklinna tänavate, ostsime jäätist, mille tuutu peale oli kirjutatud "Made in Australia" ja olime rõõmsad. Kui ma oleksin tõesti turist, võib-olla esimest ja viimast korda Utrechtis, siis ehk võtakski viimast, lippaks mööda muuseume ja kirikuid, aga olen siiralt õnnelik, et see nii ei ole. Siinset atmosfääri tuleb lihtsalt "sisse hingata", rahulikult, pikaldaselt, nagu kohalikud.
Igal õhtul peale õhtusööki oli seal ka palvus, mis toimus maja keldrikorrusel. See oli väga lihtne palvus paari laulu ja palvega. Samuti rahulik ja õdus nagu kõik muu. Palvelast avanes uks otse kanali aarde ja ukse ääres oli õdedel väike lilleaed. Kui kanalis saaks ujuda, siis oleks siit päris vahva ujuma plartsatada. Jah, aga ujuda ma siinmail ei soovitaks. Siin on niisama ilus jalutada ja möödasõitvatele paatidele lehvitada.
Pühapäev oli ka sealmail püha nagu ka mujal Euroopas. Kuigi Holland olevat väga sekulariseerunud maa. Siin kloostris seda aga ei tunnetanud, sest olime sõna otseses mõttes kirikutest umber piiratud ja umbes iga tunni või poole tunni tagant lõid kusagil kirikukellad ja kutsusid inimesi palvusele. Ja seda mitte ainult pühapäeval. Aga pühapäeval helisesid need kellad veelgi kõlavamalt ja veelgi sagedamini kui muidu. Mul anti valida, millisesse kirikusse minna. Valik oli lai - ümberringi oli mitu pühakoda, kõik kahe sammu kaugusel. Mina aga otsustasin hoopiski kaugema paiga kasuks. Nii sõitsingi hommikul koos õde Monaga jalgrattaga Pauluse kirikusse. Sõites mõistsin, miks siinsed inimesed jalgrattaid armastavad. Utrechtis polegi millegi muuga liikumine mõistlik. Autosidki võis näha vaid käputäit. Igatahes tingimused jalgrattasõiduks olid lihtsalt super ja sõit läbi väikeste armaste tänavate, kus majade umber on lilleaiad, oli tõeliselt nauditav.
Pauluse kirik oli kena pisike kirik (ma ju armastan väikseid maju :). Teenistus oli siin lihtne ja mõistetav isegi minu jaoks, kes ma keelt veel ei jaganud. Teenistuse lõppedes aga sain tõelise üllatuse osaliseks! Nimelt asutasin end just pingireast minekule, kui keegi mind nimepidi nimetas. Oleksin peaaegu otsa kõndinud Jacobyle! Meie mõlema imestus oli piiritu. Mina küll teadsin, et Jacoby on Utrechtis, aga Jacobyl polnud minu sealviibimisest aimugi. Küll aga sattusime mõlemad sinna kirikusse täiesti juhuslikult - ka Jacoby oli seal esimest korda. Ta tuli koos Hagari ja Ericuga, keda ma loomulikult ka seal kirikus oodata ei osanud. Nii oli meil väike ootamatu Taizé taaskohtumine. See oli justkui Jumala enda juhtimine, et saime täiesti üksteisele teadmata kõik kokku selles väikeses kirikus. Olin nii ärevil, et kallasin vaese Ericu äärepealt kohviga üle. Õnneks olid kahjud siiski väikesed, kuid pidin siiski hoiatama, et nii ärevatel hetkedel võin muutuda ohtlikuks. Otsustasime, et see üllatuskohtumine ei pea jääma viimaseks ja nii kutsus Jacoby meid kõiki teisipäeval endale külla.
Peale lõunasööki avanes mul võimalus teha veel üks tiir linna peal ja seda põlise utrechtlase - õde Mona - juhtimisel. Jalutasime koos läbi vanalinna ning Mona näitas mulle oma sünnikodu ja kooli ja mitmeid lapsepõlvepaiku. Ma purssisin nüüd juba hoolega hollandi keeles kõnelda, kuigi see tähendas, et mu kõne oli väga aeglane ja väga lihtne. Kõnelesingi ainult lihtlausete ja üksikute sõnade abil. Aga mida sa ootad inimeselt, kes on alles 2 päeva hollandi keelt rääkinud? Ega mitte ometi oraatorlikku traktaati hollandi keele grammatikast? Nee... Aga mis peaasi, õde Mona sai minust aru ja mina temast ka. Koos jalutasime läbi ilmselt pool vanalinna, Mona näitas mulle kõike, mis on tüüpiline Utrechtile - väikesi vanu punastest tellistest maju, keldrikorruseid kanali ääres, vanu kirikuid, ülikoolihooneid, kanaliäärseid söögikohti... Tundsin, et sain selle retkega osa sellest toelisest "Utrechti atmosfäärist" ja ehk sain tänu sellele keele ka pisut selgemaks. Usun, et keeleõppimisel aitab üksjagu see, kui sa lihtsalt kohalikku õhku sisse hingad. Võib-olla kaob siis hirm võõra keele rääkimise ees, tekib mingi süüdimatuse tunne, kes teab... Paar päeva oli ju veel ees.
Esmaspäev algas sealmail hommikupalvusega. Siiski mitte kell 4 nagu mõnes kloostris kombeks, aga kell pool 8. Kohe hommikul oli näha, et tuleb ilus ilm ja selles ma ei eksinudki. Hommikupooliku veetsin siiski majas sees. Pärast hommikusööki avanes mul võimalus ühineda Maria Carlaga tema praegusel ja minu tulevasel tööpostil. Istusime lastetoas ja vaatasime laste järele. See on hoopis midagi muud, kui teismelistele tundi anda. Siinsed lapsed, keda oli vaja hoida, on 2-4 aastased. Nende puhul tuleb muidugi hoolega jälgida, et nad kusagilt alla ei kuku, kuhugi nurka ära ei kao ja ikka rõõmsad oleksid. Lapsed olid väga vahvad. Siinsed lapsed on samuti väga rahvusvahelised nagu meie isegi - Maria Carla on hoopiski Saksamaalt. Üks poiss on venelane (üritasin temaga pisut vene keelt küll rääkida, aga ta rääkis meelsamini hollandi keelt). Samas oli siin poisse kuskilt Aasia poolt - nt juba nimi Yussuf eeldab, et tegemist pole Eurooplasega. Ometi rääkisid kõik enam-vähem hollandi keelt. Mõned umbes samavõrd kui mina ja nendega sai küll edukalt rääkida. Tegelikult on selle keelega küll nii, et kui reedel rääkisin praktiliselt ainult inglise keelt, siis esmaspäevaks olin praktiliselt hollandi keelele üle läinud. Olin vist pisut süüdimatu oma lihtlausetega, aga samas äärmiselt tänulik iseendale, et ei karda rääkida, ja muidugi tänulik kohalikule rahvale, kes minuga järjekindlalt hollandi keeles rääkisid. Kuigi jah, vahest tundsin end küll ääretult pikaldasena. Minu julgustuseks kinnitasid kohalikud, et õpin hollandi keelt hirmuäratavalt kiiresti. Eh, tont seda teab, peaasi et õpin.
Lastetöö vahepeal oli meil väike kohvipaus ja seekord ei istunud me mitte elutoas, vaid sirutasime oma koivad välja otse kanali ääres ja uudistasime möödaujuvaid parte ja paate. Päike küpsetas ülimõnusalt. Nii otsustasingi, et pärastlõuna veedan ringi kolades, mitte näiteks toas arvuti taga istudes. Tegin seda alles õhtul. Minu teejuhiks linnas sai Lonneke-Maria, kes elas samuti siin Casellas aastakese, on sündinud Indoneesias, elanud Hollandis mõnda aega ja elab nüüd hoopis Itaalias. Nii et põnev rahvas meil. Ilm oli lõunaks muutunud eriti kuumaks. Isegi vesi kanalis oli soojuse poolest täiesti ujutav, nii et ma küsisingi, kas kanalis ujumise eest peab trahvi maksma. Arvatavasti mitte, sest kuigi kanalid on ilusad, ei ole vesi neis kuigi ilus ja ujuma see ei kutsu. Jalutasin niisama mööda vanalinna tänavaid ja hingasin veelgi sisse kohalikku õhku (et ehk see parandab keeleoskust). Tänavad olid täis päikest nautivaid kohalikke ja turiste. Kanali ääres oli kümnete kaupa pisikesi kohvikuid ja inimesed istusid otse vee ääres ja ajasid juttu. Samas on siinne elu kuidagi vaikne, isegi kui linn on täis tuhandeid inimesi. Võib-olla põhjustas seda ka tõesti kõva kuumus, mis tegi pea uimaseks. Aga nii mõnus oli sellise soojaga väljas olla. See on ju tõeline suvi, mida terve pika talve sai oodatud.
Minu viimane päev Utrechtis oli samuti väga tegevusrohke. Peale hommikusööki sain kohe käe külge lüüa korrastustöödel ja see oli väga hea, sest ma ei armasta käed süles istuda, kui teised tööd rabavad teha. Seejärel aga läksin appi õde Judithile. Õde Judith ütles mulle kohe, et tema inglise keelt ei oska ja nii rääkiski ta minuga vaid hollandi keeles. Kummalisel kombel sain enam-vähem aru, mis ta rääkis. Ta tegi mulle väikese ekskursiooni kloostri ümber ja rääkis mulle natukene Augustinuse õdede ja Utrechti ajaloost. Vanasti olla Utrechtis inimesed vastavalt seisusele jagatud nii, et rikkad elasid ühel pool kanalit ja vaesed teisel pool. Ka kirikus pidid vaesed istuma kiriku tagaotsas, samal ajal kui rikkad istusid altarile lähemal. 1930-ndatel tuli Püha Augustinuse kirikusse üks preester, kes leidis, et selline vahetegemine on vale ja sellist suhtumist tuleks muuta. 1934. aastal tuli talle appi ka üks õde, kellest sai alguse ka Augustinesseni õdede klooster, mis tegutseb tänaseni sellesama kiriku naabruses – see ongi see paik, kuhu plaanin elama minna. Õdede ametlik nimetus on Zusters Augustinessen van Sint Monica. Püha Monica oli Püha Augustinuse ema.
Kella 12 ajal jagati kloostris kodututele võileiba ja kohvi. Õde Judith tutvustas mulle pisut ka kontingenti, kes seal kohal käis. Näiteks tuli sinna üks viisaka väljanägemisega hallipäine prillidega mees, võib-olla isegi alla 50 aasta vana. Õde Judith rääkis, et ta oli varem ministeeriumi ametnik, jäi siis aga vahele mingi allkirja võltsimisega ja istus 2 aastat kinni. Nüüd on ta aga vanglast vabanenud, ent tal pole elukohta ega tööd. Nii käibki ta koos teiste kodututega lõuna ajal kloostrist võileiba saamas. Sinna tuli ka üks abielupaar – naine ja mees ja naine pidas Utrechtis maailma vanimat ametit. Tegelikult oli tulijaid üsna vähe – vast kümne ringis, aga igaühel neist oli oma lugu. Mõtlesin eriti selle ministeeriumiametniku peale – ühel hetkel oled lugupeetud ja rahakas härrasmees, järgmisel hetkel aga käid koos kodututega almust palumas. Elu võib teha kummalisi pöördeid. Meie kõikidega. Seepärast ei ole meil kunagi õigust kellegi elu üle kohut mõista.
Öösel käisid kodutud magamas Amsterdamis Schipoli lennuväljal, mis asub Utrechtist umbes 40 kilomeetri kaugusel. Kuna Schipoli on nii suur, leidus seal ilmselt küllaga selliseid nurki, kus ennast mõneks tunniks külili keerata. Mõelda vaid, kui õnnelikud oleme meie, kes meil on oma kodu ja mõnus soe voodi, kust ei tule meid keegi välja ajama. Ja meil on sõbrad ja pere, kes meie eest hoolitsevad. See on midagi, mille üle saab alati rõõmu tunda. See kõik on hindamatu kingitus!
Pärastlõunal aga oli mul võimalus tutvuda Utrechti eluga ka teise kandi pealt. Nimelt oli Jacoby kutsunud meid oma koju külla. Nii sõitsingi rongiga Utrechti kesklinnast Lunettesse, mis on üks Utrechti linnaosi. Hoolimata sellest, et rongijaamast läheb sadu ronge kümnetelt radadelt, õnnestus mul leida see ainus ja õige ja jõuda viperusteta Lunettesse, kus Hagar mul juba vastas oli. Jacoby elas mõnusal vaiksel tänaval ridaelamus. Maja taga oli tal pisikene aed, umbes sama väike kui minu elutuba. Aeda piiras kolmest küljest hekk, nii et läbi puude paistev rohekas päikesevalgus kallas pisikese aia üle oma valgusega. See oli väga romantiline paik, otsekui mõnest muinasjutust. Naaberaia puu puistas õhku oma väikesi valgeid ebemeis seemned, mis lendlesid kõikjal nagu lumi. Püüdsime mõne neist kinni – igaüks neist on otsekui omaette ime, leidsime meie. Jacoby aias istus peale minu kolm teoloogi – Jacoby, Hagar ja Eric. Arutlesime jäätist ja šokolaadi süües selle üle, kuidas on ikka võimalik, et ühes nii pisikeses seemnes on terve mets ja üldse, kui imeline on looduse toimimine. Näiteks kuidas leht valgusest klorofülli abil energiat toodab. Leidsin, et kui mind roheliseks värvida, siis ma ei hakka ilmselt fotosünteesima… Oleks meie silmad alati kõikidele imedele avatud. Oleks me alati kui lapsed – rõõmsad kõikide nende väikeste asjade üle ja alati valmis imestama!
Tagasi Utrechtis olles sain kokku Sietskega, kellel paraku ei olnud õnnestunud Jacoby juurde sõita. Ta käis töövestlusel, aga nagu hiljem selgus, oli see olnud edukas ja nüüd loodame me, et ka Sietske kusagile Utrechti lähedusse kolib. Wij zijn nu alle in Utrecht, grappig, nietwaar? Istusime Sietskega vanalinnas ühe kohviku ees, ajasime juttu ja nautisime päikest, mis mõnusalt kõrvetas. Ehk isegi liiga palju, sest ilm oli nii kuum, et otsese päikese käes olla ei saanudki. Aga milleks nuriseda – kui on talv, ootame me sooja, kui on kuum, ootame, et oleks jahe. Minule soe meeldib, ei pea ennast riidesse toppima ega mingeid tobedaid külmetushaigusi kartma. Nautisin suvist ilma Utrechtis täiel rinnal.
Peale õhtusööki oli mul vestlus Marioni ja õde Maria Madeleiniga. See oli omamoodi eksam, kuidas ja kas ma sellesse ellu sobin. Seekord ei hakanud ma aga hollandi keelega mässama, sest keerulisema loo rääkimiseks oleks mul märksa rohkem aega vaja olnud. Igatahes tegin ma ilmselt „eksami“ ära, sest vestluse lõpuks ütles Marion mu kätt surudes „Welkom“. Minu vastuvõtmise kiitsid heaks ka teised kloostri elanikud. Olin äärmiselt õnnelik, et saan tagasi tulla, sest ütlesin, et vastasel juhul ma keelduksin lahkumast. Olin selle paari päeva jooksul jõudnud kiinduda nii Utrechti kui ka selle elanikesse. Tunnen üha enam, kui oluline on see, et su ümber on toredad armastavad inimesed, kes võtavad sind sellisena, nagu sa oled.
Kolmapäeva varahommik algas taas palvusega. See jäi seekord ka mu viimaseks palvuseks Utrechtis. Ometi oli see suurepärane algus päevale, mis tõotas tulla kirev. Kohe peale hommikusööki toppisin oma vähesed asjad kotti ja asusin vapralt teele läbi kohaliku transpordirägastiku Schipoli lennuvälja poole. Leidsin taas üles õige perrooni ja istusin rongi. Kui rong aga oli peatumata sõitnud oma 20 minutit, haaras mind kerge paanika – siia tulles olime ju peatunud, või ei? Äkki sõidan õige rongi peal, aga vales suunas? Möödavuhisevad maamajakesed ja kanalil sõitev paat ei viidanud millegagi, et sõidan Amsterdami suunas. Mõtlesin, et küsiks kellegi käest: „Vabandage, kas see rong sõidab Amsterdami?“ Aga see oleks olnud ju äärmiselt pentsik. Mis ronid siis valesse rongi. Kalkuleerisin vaikselt, kas jõuaksin veel tagasi sõita, kui olen vales rongis, ent siis jõudis rong linna ja sildid majadel teatasid, et olen tõesti Amsterdamis. Ka läbi Schipoli linna kõndimine läks lihtsalt, sest tähti ma õnneks tunnen ja õnneks kasutavad hollandlased ladina tähestikku. Igatahes kell 10 olin õnnelikult lennukis, valmis kodumaale lendama. Amsterdami kattis taas pilveloor, nagu ka minu siia tulles. Eesti kohal hõljusid aga vaid üksikud pilvetupsud, nii et sain taas vaadata üle rohelise Maarjamaa ja tikukarpidena näivate majade, mille plekkkatused hiilgasid otsekui peeglid. Eestis oli aga ootamatult jahe – olin päikest nähes oodanud, et see kõrvetab siin sama innukalt kui Utrechtis, ent pidin pisut pettuma. Taevas oli küll sinine, aga tuul veel õige varakevadine. Ometi oli vahva taas kodus olla.
Reis Utrechti sai alguse reede varahommikul Tallinna lennujaamast. Ja see oli tõesti väga varane hommik, sest pidin tõusma juba pool 5, et õigeaegselt lennukile jõuda. Hoolimata selles, et olen suur magaja, jõudsin lennujaama varakult ja sain endale isegi aknapoolse koha hankida. Lendamine on vahva, tõeliselt vahva, avastasin ma taas, kui lennuk kiirust kogudes Tallinna linna kohale tõusis ja majad vähehaaval tikukarbi suuruseks kahanesid. Esialgu tundus, nagu liiguksime väga aeglaselt, ent kui olime mõne minutiga oma 100 km selja taha jätnud, mõistsin, et tegelikult kihutame pöörase kiirusega. Taevas oli sini-sinine ja vaade selliselt jumalikult kõrguselt oli imetore. Jõudsime peagi sinise mere kohale ja oh seda üllatust, kui korraga avastasin, et peopesa suurune saareke mere süles on Hiiumaa. 10000 meetri kõrguselt paistis Eesti suuruselt teine saar nagu tükike merre puistatud maad - peotäis rohelist ja oligi kõik. Isegi maju polnud näha, kuigi üritasin pingsalt näha, kas kodumaja Õngul paistab. Aga selliselt kõrguselt joonistus välja vaid Hiiumaa kuju nagu värvilises atlases. Sel hetkel sain ootamatult aru, kui väike on õieti Eestimaa. Lendasime ka üle pisut suurema Saaremaa, seejärel üle Gotlandi ja lõpuks mõõtsime ka Ölandi pikkuse üle. Pikk oli see tõesti, muudkui lenda ja lenda, aga lõppu ei tule. Nii kaugele, kui silm seletas, võis näha värvilisi põlluruudukesi ja tumerohelist metsa, kitsaid valgeid liivaribasid, mis rannajoone eredalt välja joonistasid ja muidugi lõputult merd ja köömnesuurusi laevu merel. Taani kohale jõudes hakkasid vaadet varjama valged pilved, nii et kuni Hollandini polnud meie all näha muud, kui valget pilvemassi. Sellest läbi lennates tundub, nagu oleks lennuk taustast välja lõigatud ja valgele taustale kleebitud. See oli otsekui valge pimedus - mitte midagi polnud näha, kuni lõpuks laskumine avas meile vaate Hollandi rohelistele põldudele. Kuid sedagi vaid hetkeks, sest äkitselt olimegi maandunud ja otsisime hiiglaslikul lennuväljal omale peatuspaika. Amsterdami Schipoli lennuvali on üks suurimaid Euroopas ja justkui omaette linn. Nii et kui ma lennukist välja sain, tuli mul sõna otseses mõttes paar kilomeetrit kõndida, enne kui passikontrolli ja väljapääsu juurde sain. Õnneks kiirendasid käiku liikuvad teed, muidu oleks vist oma paarkümmend minutit kõndimiseks kulunud. Ometi jõudsin oma üllatuseks hiiglasuurest hoonest õigest august välja ja mu kahtlused hajutas ka Sietske, kes mul lennujaamas vastas oli. Jõime koos tassikese teed ja nautisime selle hiiglasliku "Schipoli linna" melu. Siin oleks võinud väljumata uidata päevi ja miski poleks kinnitanud, et olen Hollandis, sest ümberringi kuuldus sadu erinevaid keeli ja oli näha teist sama palju erinevaid rahvaid. Ja ega ma Amsterdami näinudki. Sellesama lennujaama sees asus ka rongijaam ja Hollandi vihma kätte minemata laksime Sietskega Utrechti rongile. Siin avastasin, et ka Holland on õieti üsna väike, sest poole tunniga olime juba rõõmsalt Utrechtis. Ka seal oldi mul vastas ja õnn oli, et kandsin Taizé risti kaelas, sest just selle järgi tunti mind ära. Jah, oleme nagu omaette vennaskond (või õeskond) - Taizé-inimesed.
Teekond läbi Utrechti rongijaama oli samuti paras katsumus, sest tegemist olla suurima raudteejaamaga terves Euroopas - ka see
meenutas omamoodi katusega kaetud linna. Kõndisime mitmeid minuteid, enne kui saime välja Utrechti ohu katte. Utrecht on umbes sama suur kui Tartu, ent majad on siin hoopis väiksemad - otsekui miniatuursed. Aga see just ongi väga armas. Majade vahelt aga lähevad siin-seal kanalid. Ja muidugi on siin miljoneid jalgrattaid - mulle öeldi, et jalgrattaid on rohkem kui inimesi ja miskipärast ma ei kahtle selles sugugi. Esialgu laksime meie aga sihtpunkti jalgsi. Sihtpunktiks oli Casella, mis asub kanali ääres ühel nendest mõnusatest väikestest Utrechti tänavatest. Hoone ise oli vaid 5 aastat vana, nii et üsna noor klooster. Aga väga armas ja kodune. Just sellest saab siin ehk peagi mu kodu mõneks ajaks. Ja ma olen väga rahul.
Kõigepealt jõime pisut teed ja ajasime juttu. Enamjaolt esialgu küll inglise keeles, aga siiski päris palju ka hollandi keeles. Ega jää mulgi nüüd muud üle, kui hollandi keel selgeks saada, kui tahan vestlustest osa saada. Esialgu pusin küll nagu asja rääkima õppiv laps ja kõikidel on väga lõbus. Eriti mul muidugi.
Peale väikest teepausi tehti mulle põhjalik ekskursioon terves majas. Mulle meenus mu esimene käik VHK-sse, kus on samuti võimalik väga edukalt ära eksida. Mulle tundus, et siin majas on kümneid treppe ja koridore ja teist sama palju uksi. Aga see just ongi vahva. Esialgu pean ju vaid teadma, kuidas oma toast välja saada ja kuidas sööma minna. Ja selle sain ruttu selgeks. (Nojah, sööma saab minna ka juba lõhna järgi :) Maja on väga lahe ja mahutab ei tea kõik mida. Väljastpoolt ei oskaks arvatagi, et see nii suur on.
Söömine toimus ühises elutoas ja seal oli meid vast 5-6. Õhkkond oli väga kodune ja mind ei häirinud põrmugi see, et kõik hollandi keeles räägivad. See on ju siinmail loomulik. Olin esialgu sunnitud küll pikemaid lauseid inglise keeles ütlema, ent lühemate fraasidega sain ka kohalikus keeles hakkama. Näiteks nagu "echt leuk" ja "heel mooi" ja "dank je" ja "alsjeblijft" jne. Algatuseks hea küll.
Kohe pärastlõunal õnnestus mul tutvuda pisut linnaga, sest teine vabatahtlik – Maria Carla, võttis mu kaasa kohalikule turule ja supermarketisse. Utrecht tundub esmapilgul väga kodune ja sõbralik linn. Olen Hollandis ja seega ka Utrechtis esmakordselt, ent tunnen, nagu viibiksin siin pikemat aega. Inimesed on väga kenad, majad ei tekita agorafoobiat ja igal pool on palju vett. Justkui Veneetsia. Ma pole küll veel Veneetsias käinud, ent loodan sinna suvel jõuda ja usun, et sarnasus Utrechtiga on täiesti olemas. Igatahes olin oma eluga hetkel igati rahul, kuigi keelega on vaja veel kõvasti mässata.
Olin seal otsekui välja lõigatud oma igapäevatoimetustest ja sattunud paika, kus toimub hoopis teine elu. Elu täis rahu ja rõõmu, elu täis uusi avastusi.
Õhtuti oli seal kombeks istuda koos elutoas, juua kohvi või teed ja juttu ajada. Ja siis magama minna, igaüks, millal tahab. Igatahes oli see esimene õhtu hea võimalus kohalikke pisut tundma õppida ja avastada, et kohalikud on väga toredad inimesed ja nende seas on end üsna lihtne koduselt tunda, isegi kui pool jutust keeleoskuse tõttu kaduma läheb. See oli väga hea, et kõik hollandi keelt rääkisid, sest nii ei jäänud mul muud üle kui see ära õppida. Olin vette visatud - õnneks küll sooja vette - aga ujuma tuleb ikkagi õppida...
Laupäeval võisime magada nii kaua kui tahtsime. See on siin tegelikult vaba päev, nagu pühapäevgi, aga tavaliselt on ikka mingisuguseid tegemisi. Ma küll kuulutasin välja, et suudan magada 15 tundi jutti (mida ma ka suudan, kuigi tegelikult ei vaja), ent pool 9 olin siiski kellata üleval. Ilmselt keelduvad mu ihu ja hing seda aega siin maha magamast! Kell 10 aga oli meil ühine hommikutee ja üsna pea ka lõunasöök. Siinmail süüakse palju magusat ja mulle on see väga meelepärane. Minu kaest küsiti, kas ma pean mõnda dieeti, et olen piltide järgi otsustades kõhnemaks jäänud. Vastasin selle peale, et söön rõõmuga - see ongi mu dieet! Jah, ja siin söön veel eriti rõõmuga, sest toidud on suurepärased. Päris võõraid asju on vähe, palju on sellist, mida sai juba omal ajal Taizés söödud, ent siiski on asju, mis on väga "hollandipärased". Näiteks "tambitud hiired", mis tegelikult on aniisimaitseline pulber, mida saab saia peale panna. Hiirtega ei ole siin (loodetavasti) midagi pistmist.
Laupäeva pärastlõunal sain kokku Hagariga, keda ma polnud aasta aega näinud. Istusime pisut elutoas ja jõime teed ning tegime siis väikese tiiru linna peal. Utrecht on tõesti imearmas. Siin on otsekui tunne, et ma ei ole siin külas või turistina, vaid ma peangi siin olema. See ongi loomulik elukeskkond. Selline kergelt boheemlaslik ja vaba, samas on selles midagi konservatiivset ja vaoshoitut. Siin on tunne, et kuhugi pole kiiret ja kui olekski, ei sobiks ikkagi kiirustada. Ja ega tegelikult ei olnudki kiiret. Tundus, et meil on terve igavik. Jalutasime ümber toomkiriku ja läbi väikeste punaste kividega sillutatud kesklinna tänavate, ostsime jäätist, mille tuutu peale oli kirjutatud "Made in Australia" ja olime rõõmsad. Kui ma oleksin tõesti turist, võib-olla esimest ja viimast korda Utrechtis, siis ehk võtakski viimast, lippaks mööda muuseume ja kirikuid, aga olen siiralt õnnelik, et see nii ei ole. Siinset atmosfääri tuleb lihtsalt "sisse hingata", rahulikult, pikaldaselt, nagu kohalikud.
Igal õhtul peale õhtusööki oli seal ka palvus, mis toimus maja keldrikorrusel. See oli väga lihtne palvus paari laulu ja palvega. Samuti rahulik ja õdus nagu kõik muu. Palvelast avanes uks otse kanali aarde ja ukse ääres oli õdedel väike lilleaed. Kui kanalis saaks ujuda, siis oleks siit päris vahva ujuma plartsatada. Jah, aga ujuda ma siinmail ei soovitaks. Siin on niisama ilus jalutada ja möödasõitvatele paatidele lehvitada.
Pühapäev oli ka sealmail püha nagu ka mujal Euroopas. Kuigi Holland olevat väga sekulariseerunud maa. Siin kloostris seda aga ei tunnetanud, sest olime sõna otseses mõttes kirikutest umber piiratud ja umbes iga tunni või poole tunni tagant lõid kusagil kirikukellad ja kutsusid inimesi palvusele. Ja seda mitte ainult pühapäeval. Aga pühapäeval helisesid need kellad veelgi kõlavamalt ja veelgi sagedamini kui muidu. Mul anti valida, millisesse kirikusse minna. Valik oli lai - ümberringi oli mitu pühakoda, kõik kahe sammu kaugusel. Mina aga otsustasin hoopiski kaugema paiga kasuks. Nii sõitsingi hommikul koos õde Monaga jalgrattaga Pauluse kirikusse. Sõites mõistsin, miks siinsed inimesed jalgrattaid armastavad. Utrechtis polegi millegi muuga liikumine mõistlik. Autosidki võis näha vaid käputäit. Igatahes tingimused jalgrattasõiduks olid lihtsalt super ja sõit läbi väikeste armaste tänavate, kus majade umber on lilleaiad, oli tõeliselt nauditav.
Pauluse kirik oli kena pisike kirik (ma ju armastan väikseid maju :). Teenistus oli siin lihtne ja mõistetav isegi minu jaoks, kes ma keelt veel ei jaganud. Teenistuse lõppedes aga sain tõelise üllatuse osaliseks! Nimelt asutasin end just pingireast minekule, kui keegi mind nimepidi nimetas. Oleksin peaaegu otsa kõndinud Jacobyle! Meie mõlema imestus oli piiritu. Mina küll teadsin, et Jacoby on Utrechtis, aga Jacobyl polnud minu sealviibimisest aimugi. Küll aga sattusime mõlemad sinna kirikusse täiesti juhuslikult - ka Jacoby oli seal esimest korda. Ta tuli koos Hagari ja Ericuga, keda ma loomulikult ka seal kirikus oodata ei osanud. Nii oli meil väike ootamatu Taizé taaskohtumine. See oli justkui Jumala enda juhtimine, et saime täiesti üksteisele teadmata kõik kokku selles väikeses kirikus. Olin nii ärevil, et kallasin vaese Ericu äärepealt kohviga üle. Õnneks olid kahjud siiski väikesed, kuid pidin siiski hoiatama, et nii ärevatel hetkedel võin muutuda ohtlikuks. Otsustasime, et see üllatuskohtumine ei pea jääma viimaseks ja nii kutsus Jacoby meid kõiki teisipäeval endale külla.
Peale lõunasööki avanes mul võimalus teha veel üks tiir linna peal ja seda põlise utrechtlase - õde Mona - juhtimisel. Jalutasime koos läbi vanalinna ning Mona näitas mulle oma sünnikodu ja kooli ja mitmeid lapsepõlvepaiku. Ma purssisin nüüd juba hoolega hollandi keeles kõnelda, kuigi see tähendas, et mu kõne oli väga aeglane ja väga lihtne. Kõnelesingi ainult lihtlausete ja üksikute sõnade abil. Aga mida sa ootad inimeselt, kes on alles 2 päeva hollandi keelt rääkinud? Ega mitte ometi oraatorlikku traktaati hollandi keele grammatikast? Nee... Aga mis peaasi, õde Mona sai minust aru ja mina temast ka. Koos jalutasime läbi ilmselt pool vanalinna, Mona näitas mulle kõike, mis on tüüpiline Utrechtile - väikesi vanu punastest tellistest maju, keldrikorruseid kanali ääres, vanu kirikuid, ülikoolihooneid, kanaliäärseid söögikohti... Tundsin, et sain selle retkega osa sellest toelisest "Utrechti atmosfäärist" ja ehk sain tänu sellele keele ka pisut selgemaks. Usun, et keeleõppimisel aitab üksjagu see, kui sa lihtsalt kohalikku õhku sisse hingad. Võib-olla kaob siis hirm võõra keele rääkimise ees, tekib mingi süüdimatuse tunne, kes teab... Paar päeva oli ju veel ees.
Esmaspäev algas sealmail hommikupalvusega. Siiski mitte kell 4 nagu mõnes kloostris kombeks, aga kell pool 8. Kohe hommikul oli näha, et tuleb ilus ilm ja selles ma ei eksinudki. Hommikupooliku veetsin siiski majas sees. Pärast hommikusööki avanes mul võimalus ühineda Maria Carlaga tema praegusel ja minu tulevasel tööpostil. Istusime lastetoas ja vaatasime laste järele. See on hoopis midagi muud, kui teismelistele tundi anda. Siinsed lapsed, keda oli vaja hoida, on 2-4 aastased. Nende puhul tuleb muidugi hoolega jälgida, et nad kusagilt alla ei kuku, kuhugi nurka ära ei kao ja ikka rõõmsad oleksid. Lapsed olid väga vahvad. Siinsed lapsed on samuti väga rahvusvahelised nagu meie isegi - Maria Carla on hoopiski Saksamaalt. Üks poiss on venelane (üritasin temaga pisut vene keelt küll rääkida, aga ta rääkis meelsamini hollandi keelt). Samas oli siin poisse kuskilt Aasia poolt - nt juba nimi Yussuf eeldab, et tegemist pole Eurooplasega. Ometi rääkisid kõik enam-vähem hollandi keelt. Mõned umbes samavõrd kui mina ja nendega sai küll edukalt rääkida. Tegelikult on selle keelega küll nii, et kui reedel rääkisin praktiliselt ainult inglise keelt, siis esmaspäevaks olin praktiliselt hollandi keelele üle läinud. Olin vist pisut süüdimatu oma lihtlausetega, aga samas äärmiselt tänulik iseendale, et ei karda rääkida, ja muidugi tänulik kohalikule rahvale, kes minuga järjekindlalt hollandi keeles rääkisid. Kuigi jah, vahest tundsin end küll ääretult pikaldasena. Minu julgustuseks kinnitasid kohalikud, et õpin hollandi keelt hirmuäratavalt kiiresti. Eh, tont seda teab, peaasi et õpin.
Lastetöö vahepeal oli meil väike kohvipaus ja seekord ei istunud me mitte elutoas, vaid sirutasime oma koivad välja otse kanali ääres ja uudistasime möödaujuvaid parte ja paate. Päike küpsetas ülimõnusalt. Nii otsustasingi, et pärastlõuna veedan ringi kolades, mitte näiteks toas arvuti taga istudes. Tegin seda alles õhtul. Minu teejuhiks linnas sai Lonneke-Maria, kes elas samuti siin Casellas aastakese, on sündinud Indoneesias, elanud Hollandis mõnda aega ja elab nüüd hoopis Itaalias. Nii et põnev rahvas meil. Ilm oli lõunaks muutunud eriti kuumaks. Isegi vesi kanalis oli soojuse poolest täiesti ujutav, nii et ma küsisingi, kas kanalis ujumise eest peab trahvi maksma. Arvatavasti mitte, sest kuigi kanalid on ilusad, ei ole vesi neis kuigi ilus ja ujuma see ei kutsu. Jalutasin niisama mööda vanalinna tänavaid ja hingasin veelgi sisse kohalikku õhku (et ehk see parandab keeleoskust). Tänavad olid täis päikest nautivaid kohalikke ja turiste. Kanali ääres oli kümnete kaupa pisikesi kohvikuid ja inimesed istusid otse vee ääres ja ajasid juttu. Samas on siinne elu kuidagi vaikne, isegi kui linn on täis tuhandeid inimesi. Võib-olla põhjustas seda ka tõesti kõva kuumus, mis tegi pea uimaseks. Aga nii mõnus oli sellise soojaga väljas olla. See on ju tõeline suvi, mida terve pika talve sai oodatud.
Minu viimane päev Utrechtis oli samuti väga tegevusrohke. Peale hommikusööki sain kohe käe külge lüüa korrastustöödel ja see oli väga hea, sest ma ei armasta käed süles istuda, kui teised tööd rabavad teha. Seejärel aga läksin appi õde Judithile. Õde Judith ütles mulle kohe, et tema inglise keelt ei oska ja nii rääkiski ta minuga vaid hollandi keeles. Kummalisel kombel sain enam-vähem aru, mis ta rääkis. Ta tegi mulle väikese ekskursiooni kloostri ümber ja rääkis mulle natukene Augustinuse õdede ja Utrechti ajaloost. Vanasti olla Utrechtis inimesed vastavalt seisusele jagatud nii, et rikkad elasid ühel pool kanalit ja vaesed teisel pool. Ka kirikus pidid vaesed istuma kiriku tagaotsas, samal ajal kui rikkad istusid altarile lähemal. 1930-ndatel tuli Püha Augustinuse kirikusse üks preester, kes leidis, et selline vahetegemine on vale ja sellist suhtumist tuleks muuta. 1934. aastal tuli talle appi ka üks õde, kellest sai alguse ka Augustinesseni õdede klooster, mis tegutseb tänaseni sellesama kiriku naabruses – see ongi see paik, kuhu plaanin elama minna. Õdede ametlik nimetus on Zusters Augustinessen van Sint Monica. Püha Monica oli Püha Augustinuse ema.
Kella 12 ajal jagati kloostris kodututele võileiba ja kohvi. Õde Judith tutvustas mulle pisut ka kontingenti, kes seal kohal käis. Näiteks tuli sinna üks viisaka väljanägemisega hallipäine prillidega mees, võib-olla isegi alla 50 aasta vana. Õde Judith rääkis, et ta oli varem ministeeriumi ametnik, jäi siis aga vahele mingi allkirja võltsimisega ja istus 2 aastat kinni. Nüüd on ta aga vanglast vabanenud, ent tal pole elukohta ega tööd. Nii käibki ta koos teiste kodututega lõuna ajal kloostrist võileiba saamas. Sinna tuli ka üks abielupaar – naine ja mees ja naine pidas Utrechtis maailma vanimat ametit. Tegelikult oli tulijaid üsna vähe – vast kümne ringis, aga igaühel neist oli oma lugu. Mõtlesin eriti selle ministeeriumiametniku peale – ühel hetkel oled lugupeetud ja rahakas härrasmees, järgmisel hetkel aga käid koos kodututega almust palumas. Elu võib teha kummalisi pöördeid. Meie kõikidega. Seepärast ei ole meil kunagi õigust kellegi elu üle kohut mõista.
Öösel käisid kodutud magamas Amsterdamis Schipoli lennuväljal, mis asub Utrechtist umbes 40 kilomeetri kaugusel. Kuna Schipoli on nii suur, leidus seal ilmselt küllaga selliseid nurki, kus ennast mõneks tunniks külili keerata. Mõelda vaid, kui õnnelikud oleme meie, kes meil on oma kodu ja mõnus soe voodi, kust ei tule meid keegi välja ajama. Ja meil on sõbrad ja pere, kes meie eest hoolitsevad. See on midagi, mille üle saab alati rõõmu tunda. See kõik on hindamatu kingitus!
Pärastlõunal aga oli mul võimalus tutvuda Utrechti eluga ka teise kandi pealt. Nimelt oli Jacoby kutsunud meid oma koju külla. Nii sõitsingi rongiga Utrechti kesklinnast Lunettesse, mis on üks Utrechti linnaosi. Hoolimata sellest, et rongijaamast läheb sadu ronge kümnetelt radadelt, õnnestus mul leida see ainus ja õige ja jõuda viperusteta Lunettesse, kus Hagar mul juba vastas oli. Jacoby elas mõnusal vaiksel tänaval ridaelamus. Maja taga oli tal pisikene aed, umbes sama väike kui minu elutuba. Aeda piiras kolmest küljest hekk, nii et läbi puude paistev rohekas päikesevalgus kallas pisikese aia üle oma valgusega. See oli väga romantiline paik, otsekui mõnest muinasjutust. Naaberaia puu puistas õhku oma väikesi valgeid ebemeis seemned, mis lendlesid kõikjal nagu lumi. Püüdsime mõne neist kinni – igaüks neist on otsekui omaette ime, leidsime meie. Jacoby aias istus peale minu kolm teoloogi – Jacoby, Hagar ja Eric. Arutlesime jäätist ja šokolaadi süües selle üle, kuidas on ikka võimalik, et ühes nii pisikeses seemnes on terve mets ja üldse, kui imeline on looduse toimimine. Näiteks kuidas leht valgusest klorofülli abil energiat toodab. Leidsin, et kui mind roheliseks värvida, siis ma ei hakka ilmselt fotosünteesima… Oleks meie silmad alati kõikidele imedele avatud. Oleks me alati kui lapsed – rõõmsad kõikide nende väikeste asjade üle ja alati valmis imestama!
Tagasi Utrechtis olles sain kokku Sietskega, kellel paraku ei olnud õnnestunud Jacoby juurde sõita. Ta käis töövestlusel, aga nagu hiljem selgus, oli see olnud edukas ja nüüd loodame me, et ka Sietske kusagile Utrechti lähedusse kolib. Wij zijn nu alle in Utrecht, grappig, nietwaar? Istusime Sietskega vanalinnas ühe kohviku ees, ajasime juttu ja nautisime päikest, mis mõnusalt kõrvetas. Ehk isegi liiga palju, sest ilm oli nii kuum, et otsese päikese käes olla ei saanudki. Aga milleks nuriseda – kui on talv, ootame me sooja, kui on kuum, ootame, et oleks jahe. Minule soe meeldib, ei pea ennast riidesse toppima ega mingeid tobedaid külmetushaigusi kartma. Nautisin suvist ilma Utrechtis täiel rinnal.
Peale õhtusööki oli mul vestlus Marioni ja õde Maria Madeleiniga. See oli omamoodi eksam, kuidas ja kas ma sellesse ellu sobin. Seekord ei hakanud ma aga hollandi keelega mässama, sest keerulisema loo rääkimiseks oleks mul märksa rohkem aega vaja olnud. Igatahes tegin ma ilmselt „eksami“ ära, sest vestluse lõpuks ütles Marion mu kätt surudes „Welkom“. Minu vastuvõtmise kiitsid heaks ka teised kloostri elanikud. Olin äärmiselt õnnelik, et saan tagasi tulla, sest ütlesin, et vastasel juhul ma keelduksin lahkumast. Olin selle paari päeva jooksul jõudnud kiinduda nii Utrechti kui ka selle elanikesse. Tunnen üha enam, kui oluline on see, et su ümber on toredad armastavad inimesed, kes võtavad sind sellisena, nagu sa oled.
Kolmapäeva varahommik algas taas palvusega. See jäi seekord ka mu viimaseks palvuseks Utrechtis. Ometi oli see suurepärane algus päevale, mis tõotas tulla kirev. Kohe peale hommikusööki toppisin oma vähesed asjad kotti ja asusin vapralt teele läbi kohaliku transpordirägastiku Schipoli lennuvälja poole. Leidsin taas üles õige perrooni ja istusin rongi. Kui rong aga oli peatumata sõitnud oma 20 minutit, haaras mind kerge paanika – siia tulles olime ju peatunud, või ei? Äkki sõidan õige rongi peal, aga vales suunas? Möödavuhisevad maamajakesed ja kanalil sõitev paat ei viidanud millegagi, et sõidan Amsterdami suunas. Mõtlesin, et küsiks kellegi käest: „Vabandage, kas see rong sõidab Amsterdami?“ Aga see oleks olnud ju äärmiselt pentsik. Mis ronid siis valesse rongi. Kalkuleerisin vaikselt, kas jõuaksin veel tagasi sõita, kui olen vales rongis, ent siis jõudis rong linna ja sildid majadel teatasid, et olen tõesti Amsterdamis. Ka läbi Schipoli linna kõndimine läks lihtsalt, sest tähti ma õnneks tunnen ja õnneks kasutavad hollandlased ladina tähestikku. Igatahes kell 10 olin õnnelikult lennukis, valmis kodumaale lendama. Amsterdami kattis taas pilveloor, nagu ka minu siia tulles. Eesti kohal hõljusid aga vaid üksikud pilvetupsud, nii et sain taas vaadata üle rohelise Maarjamaa ja tikukarpidena näivate majade, mille plekkkatused hiilgasid otsekui peeglid. Eestis oli aga ootamatult jahe – olin päikest nähes oodanud, et see kõrvetab siin sama innukalt kui Utrechtis, ent pidin pisut pettuma. Taevas oli küll sinine, aga tuul veel õige varakevadine. Ometi oli vahva taas kodus olla.
neljapäev, juuni 03, 2004
EKSKURSIOON STOCKHOLMI 1.-3.juuni 2004
1.juunil asusid 20 7.klassi poissi ja 2 õpetajat teele Stockholmi poole. 1 reisiõhtu mööduski laevas – „Regina Baltica“ pardal. Laevaprogramm oli mitmekesine ja pakkus meelelahutust mitmes vanuses reisijatele – nii võis ka poisse hilisööni laeva peal ringi jalutamas näha. Istuti showbaaris ja käidi laeva poodides kondamas, võeti osa loteriist ning ühiselt esineti isegi karaoke-etendusel.
Hommikul olid aga kõik valmis linnaekskursiooniks ja jooksid rõõmsalt bussi peale. Esimesed paar tundi Stockholmis mööduski mööda Stockholmi ringi sõites ning vaatamisväärsusi uudistades. Kõigepealt sõideti läbi Djurgårdeni, kus asub kuulus vabaõhumuuseum Skansen ning muidugi Gröna Lund – suur lõbustuspark. Seejärel viis bussi teekond üle „muuseumide saare“, kus asuvad mitmed tuntud Stockholmi muuseumid, nagu moodsa kunsti muuseum, arhitektuurimuuseum jt. Sellele järgnes väike tiir vanalinna ümbruses – esmalt sõideti üle Rüütlisaare (Riddarholmen), mis enne kandis nime Munkade saar, aga sajandeid tagasi ajasid need „rüütlid“ mungad saarelt minema, sest neile meeldis seal. Peale seda tehti väike peatus Rootsi suuruselt kolmanda järve – Mälareni – ääres ning vaadati üle kuulsa Rootsi lauliku Evert Taube kuju. Edasi viis buss meid kõrgele Södermalmi otsa, kust avanes vaade tervele Stocholmi kesklinnale – nii kaugele, kui silm ulatus, võis näha vanalinna rohekaid katuseid ja sadamatesse sõitvaid laevu. Stockholm olevatki ehitatud 14 saarele, mistõttu tuntaksegi teda „Põhjamaa Veneetsia“ nime all. Tänu Mälareni järvele kannab ta ka nime „Mälareni kuninganna“. Heal lapsel mitu nime…
Buss viis meid vanalinna kuningalossi juurde. Seal pudenesid õpilased vanalinna peale laiali – kes läks vaatama vahtkonna vahetust lossi juurde, kes muidu uitama. Igaüks kasutas oma vaba aega nii, kuidas heaks arvas. Mõne aja pärast saime aga taas lossi juures kokku ja siirdusime väikesele vanalinnaekskursioonile. Kõigepealt viidi meid vaatama Liss Erikssoni kõige väiksemat skulptuuri, milleks on väike rauast poiss. Legend ütleb, et igaüks, kes poisile pai teeb, tuleb Stockholmi tagasi. Ilmselt meeldib inimestele Stockholm, sest poisi pea oli hõbedaseks paitatud. Kõndisime mööda ka Stockholmi Eesti koolist ning läksime läbi Stockholmi kõige kitsama tänava, kus võis üksteisest mööda mahtuda vaid külg ees. Lõpuks kõndisime mööda Kuninganna tänavat, kus tänavat kaunistasid majade vahele riputatud Euroopa riikide lipud, nende seas ka Eesti lipp. Sealt läks aga igaüks omaette jalutama.
Poole 5 ajal aga olid kõik poisid tagasi sadamas ja loomulik kadu jäi seekord olemata. Ka teine õhtu möödus seega laevas. Seekord olid aga põnevamad asjad juba avastatud ja ka karaoket sel korral ei olnudki ning poisid ronisid üsna varakult oma kajuteisse magama.
3.juuni hommikul võttis väsinud reisilisi aga taas vastu päikesesäras suvine Tallinn.
1.juunil asusid 20 7.klassi poissi ja 2 õpetajat teele Stockholmi poole. 1 reisiõhtu mööduski laevas – „Regina Baltica“ pardal. Laevaprogramm oli mitmekesine ja pakkus meelelahutust mitmes vanuses reisijatele – nii võis ka poisse hilisööni laeva peal ringi jalutamas näha. Istuti showbaaris ja käidi laeva poodides kondamas, võeti osa loteriist ning ühiselt esineti isegi karaoke-etendusel.
Hommikul olid aga kõik valmis linnaekskursiooniks ja jooksid rõõmsalt bussi peale. Esimesed paar tundi Stockholmis mööduski mööda Stockholmi ringi sõites ning vaatamisväärsusi uudistades. Kõigepealt sõideti läbi Djurgårdeni, kus asub kuulus vabaõhumuuseum Skansen ning muidugi Gröna Lund – suur lõbustuspark. Seejärel viis bussi teekond üle „muuseumide saare“, kus asuvad mitmed tuntud Stockholmi muuseumid, nagu moodsa kunsti muuseum, arhitektuurimuuseum jt. Sellele järgnes väike tiir vanalinna ümbruses – esmalt sõideti üle Rüütlisaare (Riddarholmen), mis enne kandis nime Munkade saar, aga sajandeid tagasi ajasid need „rüütlid“ mungad saarelt minema, sest neile meeldis seal. Peale seda tehti väike peatus Rootsi suuruselt kolmanda järve – Mälareni – ääres ning vaadati üle kuulsa Rootsi lauliku Evert Taube kuju. Edasi viis buss meid kõrgele Södermalmi otsa, kust avanes vaade tervele Stocholmi kesklinnale – nii kaugele, kui silm ulatus, võis näha vanalinna rohekaid katuseid ja sadamatesse sõitvaid laevu. Stockholm olevatki ehitatud 14 saarele, mistõttu tuntaksegi teda „Põhjamaa Veneetsia“ nime all. Tänu Mälareni järvele kannab ta ka nime „Mälareni kuninganna“. Heal lapsel mitu nime…
Buss viis meid vanalinna kuningalossi juurde. Seal pudenesid õpilased vanalinna peale laiali – kes läks vaatama vahtkonna vahetust lossi juurde, kes muidu uitama. Igaüks kasutas oma vaba aega nii, kuidas heaks arvas. Mõne aja pärast saime aga taas lossi juures kokku ja siirdusime väikesele vanalinnaekskursioonile. Kõigepealt viidi meid vaatama Liss Erikssoni kõige väiksemat skulptuuri, milleks on väike rauast poiss. Legend ütleb, et igaüks, kes poisile pai teeb, tuleb Stockholmi tagasi. Ilmselt meeldib inimestele Stockholm, sest poisi pea oli hõbedaseks paitatud. Kõndisime mööda ka Stockholmi Eesti koolist ning läksime läbi Stockholmi kõige kitsama tänava, kus võis üksteisest mööda mahtuda vaid külg ees. Lõpuks kõndisime mööda Kuninganna tänavat, kus tänavat kaunistasid majade vahele riputatud Euroopa riikide lipud, nende seas ka Eesti lipp. Sealt läks aga igaüks omaette jalutama.
Poole 5 ajal aga olid kõik poisid tagasi sadamas ja loomulik kadu jäi seekord olemata. Ka teine õhtu möödus seega laevas. Seekord olid aga põnevamad asjad juba avastatud ja ka karaoket sel korral ei olnudki ning poisid ronisid üsna varakult oma kajuteisse magama.
3.juuni hommikul võttis väsinud reisilisi aga taas vastu päikesesäras suvine Tallinn.
esmaspäev, aprill 19, 2004
REIS TAIZÉSSE 20.-30.MÄRTS 2004
20.märts 2004, laupäev
Kell on poole 7 paiku hommikul, Tallinna tänavad on kergelt niisked ilmselt öisest sajust, kui ma, kott õlal, läbi tühjade tänavate sadama poole astun. Ees seisab reis kevadesse, millest Eestis veel esialgu märkigi pole. Lumi on küll sulanud mingiks ebamääraseks halliks plägaks, kuid kevadet kuulutavaid rohelisi virvendusi puudel ega murus pole kusagil veel näha.
Jõuan sadamasse 7 paiku, enamik reisiseltskonda juba ees ootamas. Kõik jõuavad kadudeta õigeks ajaks kohale ja meie reis saab õnnelikult alguse reisilaev „Meloodia“ pardal ning peale 3 ja pooletunnist sõitu jõuame ka õnnelikult läbi jääsupi Helsingi sadamasse. Seal me pikemalt ei peatu, vaid võtame kohe suuna Turu linna peale.
Turus on meil aega maa ja ilm – umbes 2 ja pool tundi, nii et seltskond lastakse linna peale lahti ja igaüks läheb, kuhu jalad viivad. Enamik ilmselt kuhugi kaubandusvõrku, sest ilm on külm ja sombune ja jalutama ei kisu. Mina aga lähen täpselt sinna, kuhu Jumal juhatab. Jalutangi pikki Turu peatänavat esimeses ettejuhtuvas suunas minema. Ühel hetkel näen üle majakatuste kõrguvat kirikutorni ja tunnen, et mind kutsub just selles suunas. Tahan alustada oma palverännakut – sest just see meie reis ongi – kirikus. Võtan orientiiriks pühakoja torni ja leian end mõne minuti pärast kauni telliskivipunase kiriku eest. 1894 võitis 23-aastane arhitekt Lars Sonck Püha Miikaeli kiriku disainivõistluse ning tema projekti järgi saigi ehitatud see kaunis hoone. Kirik kannab endas selgeid 19.sajandi lõpule omaseid rahvusromantika märke. Armastan väga juugendit, nii et sisse astudes jahmatab mind katedraali soe ja eriline ilu. Kirik on täiesti tühi, pinkides ei istu hingelistki, ent keegi mängib koori peal orelit olematule publikule. Istun lummatuna pinki ja jään tundmatut esinejat kuulama. Lasen pisarail vabalt voolata. Selles kirikus istudes on tunne, nagu oleksin astunud paradiisiaeda – seintel on akende ümber on kaunilt väänlevad puutüved, lilled, ornamendid. Väljas on külm varakevad, ent siis sees on kõik kuidagi eriliselt soe. Tekib tunne, et tahaks jäädagi siia. Ja orel muudkui mängib…
Ometi tuleb aeg minna, sest Turu linnas olen ma esmakordselt ja tahaks veel midagi avastada. Olles kuulnud Turu linnuse kuulsusest, otsustan seda oma silmaga vaadata ja sean sammud suunas, kus siltide järgi peaks asuma linnus. Olles aga veerand tunnikest asjatult kõmpinud, teen otsuse, et linnus jääb hetkel ajalistel põhjustel mu haardeulatusest välja ning ma keeran otsa taas bussi oletatava asukoha poole. Seekord valin tagasiteeks Aura jõe kalda. Kõnnin mööda lumist jõekallast ning vaatan mõtlikult kalda äärde kinnitatud paate. Mõnes neist asub eksklusiivne restoran ja paratamatult tuleb mõte paksude rahakottidega turistide peale, kes võivad endale seda lubada. Minule aga piisab visuaalsest elamusest küll. Tunnen aga pisut kurvastust, kui ma taskust saiapuru ega küpsisetükke ei leia, et jääpankadel paterdavaid parte sööta. Jäädvustan sellegipoolest mõne neist fotomasinaga pildile. Pisut eemal veab parv inimesi üle jõe ja tegutseb silla eest – edasi-tagasi, edasi-tagasi…
Kaugel eemal hakkab aga silma järjekordne kirikutorn. Otsustan, et aega on veel küll ja parajalt kiirete sammudega jõuan sellegi pühakoja üle vaadata. Kirik on küll pisut kaugemal kui arvasin, ent kiirelt astudes on mul siiski piisavalt aega sinna sisse astuda. Tegemist on Turu Toomkirikuga. 13.sajandil alguse saanud katedraal pakub aga sootuks erineva elamuse. Iidsete kirikumüüride vahel peetakse parajasti laulatust ning mustas rüüs naispastor loeb Armastuse ülemlaulu. Seisan kohmetult kiriku tagaotsas ja olen mõtetes õnneliku pruutpaariga. Kui pastor loeb soomekeelse Meieisa palve, loen omaette mõttes eesti keeles kaasa. Olgu minu õnnistus nendega! Tseremoonia lõppeb ning pruutpaar kõnnib läbi kiriku välja, kus omaksed neile lilleõisi ja riisi kaela viskavad. Mina aga siirdun kirikust avastama, sest teenistuse ajal ei söandanud (ega oleks sobinudki) ma kirikus ringi uidata. Keskaegses pühakojas on tõeline vagaduse ja ebamaisuse hõng. Mõtlen kõikidele nendele tuhandetele palvetele, mida need seinad kuulnud on…
Sean sammud tagasi bussi poole. Läbi öö kannab meid Rootsi poole suur Silja Europa laev, mis öösel Marienhamnis peatub, aga sel ajal oleme me sügavas unes… Hommikul oleme Kapellskäris ning alanud on uus päev…
21.märts, pühapäev
Pühapäev möödub bussis kõveras istudes ning aknast lumist Rootsi maastikku vahtides. Alles pärastlõunal jõuame praamiga Helsingörist Taani (praami nimi on Aurora ning kohe tuleb aastatetagune Kroonlinn ja tuntud sõjalaev meelde) ning pärast paari tundi läbi omalaadse Taani sõitmist jõuame järgmise praamiga Saksamaale. Meie öiseks peatuspaigaks saab Bremeni Formula hotell. Sõidust väsinuna vajub enamik seltskonda üsna ruttu sügavasse unne, nii et hotelliomanikul on meid järgmisel päeval põhjust kiita, et hoolimata tema kartusest oli meie grupp end äärmiselt viisakalt üleval pidanud ja tagasi tulles lubab ta meie käsutusse koguni terve kolmanda korruse, et me võiksime segamatult pidutseda, kui soov peaks tekkima.
22.märts, esmaspäev
Kõigi arvutuste kohaselt peaksime sel päeval läbima nii Saksamaa kui ka pool Prantsusmaast ja jõudma Taizésse. Saksamaal peatusi tehes selgub, et kevad, mida me otsime tulime, pole siia veel õieti jõudnud ning avaldatakse kahtlust, kas Prantsusmaal kohataksegi oodatud kuumalainet. Need kahtlused kinnitab ka vend Matthew, kes mulle helistab ja teatab, et homseks on Taizés lumesadu oodata. Tahtmata rahvast traumeerida, teatan lihtsalt, et bikiinidega pole neil seekord Taizés midagi peale hakata. Nii mõnigi aga loeb mu ridade vahele peidetud ilmateatest siiski õudusega välja ka tõe ning bussis levib vaikselt mõte, et kui soojemaks ei lähe, pööratakse ots ringi ja sõidetakse tagasi, mispeale mina innukalt luban siis jalgsi palverännaku ette võtta, nagu muiste kombeks oligi. Tegelikult siiski paanikat ei teki, ainult sutsuke kurvameelsust, aga praegu polegi aega selle peale mõelda. Vähemalt minul mitte. Vahemaa vähenedes kasvab mu hingeärevus ja Prantsusmaal ei suudagi ma praktiliselt oma pilku mustavalt maanteelt ja rohetavatelt põldudelt lahti kiskuda. Arvutan tasahilju sõrmedel välja, et vastupidiselt enamiku arvamusele, et jõuame heal juhul keskööks, peaksime juba 10 paiku kohal olema. Selle peale muidugi ainult vangutatakse mu innukuse peale pead. Aga kui kell on pool 10 ning vend Matthew helistab uuesti ja küsib, kaugel me oleme, siis võin ma särades teatada, et poole tunni pärast oleme kohal. Mispeale muidugi üllatutakse. Ja mina võin ainult õnnelikult tõdeda, et mu sõrmed mulle ei valetanud. Pisut peale 10 keerab suur reisibuss mööda kitsaid Taizé külatänavaid üles mäele ja peatub kiriku vastas parkimisplatsil. Olen ühe hetkega bussist väljas ja tahaks kohe mööda küla ringi kihutada, et väljendada oma varjamatut rõõmu taas tagasi olles. Aga ma ei lähe kuskile, sest tunnen pisukest vastutust meie grupi ees, kellest enamus siiski selles paigas esmakordselt viibivad. Pealegi astubki juba bussi juurde vend Matthew, kes meid lahkelt 12.barakki juhatab, et meid vastu võtta.
Mu suu on ilmselt kõrvuni terve õhtu ja ma säran kui äsja loidetud küünal, kui ma tuttavail tänavail kõnnin ning tuttavat õhku sisse hingan. See on otsekui kodu, minu südamele ja hingele. Tahaks tõesti käia läbi kõik nurgad ja saada taas osaks selle imelise paiga rahust. Aga esialgu istun ma kuulekalt koos bussitäie noorte ja mitte enam nii noortega barakki. Esimene sõõm magusat teed, esimene kallistus – vastuvõtjaks on James, kes endiselt Taizé lummuses ning pole sealt veel lahkunud – see on erilise nädala eriline algus. Kuulan vaevalt, mida räägitakse ning kui ma ei peaks tõlkima, uitaksid mu mõtted juba ammu mööda Taizéd ringi. Ometi on mulgi vaja nii majutust kui töökohta. Tõstan innukalt käe, kui küsitakse, kes on valmis kõigeks, ning olengi hetkega arvatud Cadolle’i meeskonda. Seekord pole küll „see Diego“ (teda ju nähtud küll), vaid „meeting with Leandro“, kuigi Dietmar, see teine Cadolle’i kuningas, on juhuslikult samuti mõneks ajaks Taizés. Õnnelik juhus.
Selle asemel, et kuulekalt magama minna, sean sammud tühja hämarasse kirikusse, istun madala pingi peale maha ning palvetan. Õieti ma lihtsalt istun, lasen pisarail voolata ning olen piiritult õnnelik. Olen kui armusaanu, erilises õnneseisundis, mida on raske sõnadesse panna. Olen tagasi…
23.märts, teisipäev – 27.märts, laupäev
5 päeva armuaega. Ometi on tunne, nagu oleks see mitte 5, vaid 50 päeva. Aeg Taizés peatub ja siin saab kõige selgemini mõistetavaks Püha Augustinuse mõte, et Jumala maailmas pole minevikku ega tulevikku, seal on pidev olevik. Tunnen igal hetkel, et midagi sellist just Augustinus silmas ehk pidaski.
Meie päev on väga lihtne. Järgime päevarütmi, mis on Taizé elu suunanud juba pikki aastaid. Hommikul üritame esimese asjana mõistatada, kas tänane päev on päikesepaisteline või katavad pilved taeva. Kevad pole Taizésse veel täie hooga jõudnud ning õhk on varakevadiselt karge. Ka taevas on sageli pilves ning iga arvatav päikesekiir, mis baraki punaste kardinate vahelt ruumi tungib, tekitab kõikides erilise rõõmujoovastuse. Avastame siin taas elu lihtsad rõõmud. Ei mingeid erilisi mugavusi, aga ka mingeid vajadusi mugavuste järele. Enamik meist on ju harjunud hommikul vaikselt vannitoas nahistama, ent siin tuleb ühise kraanikausi ja meetritekaugusele pritsiva külma vee eest võidelda rahvaste paabeliga. Ja mitte kellelegi ei tule pähegi, et see võiks olla mingil viisil ebamugav või taunitav. Vastupidi, on ääretult põnev jälgida noori, kes kõnelevad küll erinevat keelt, kuid on ometi nõnda sarnased – pesevad hambaid samamoodi, liiguvad kahel jalal. Lihtsad asjad…
Kõige erilisem aeg päevast hakkab aga 5 rõõmsa kella mitmehäälsest helinast – Rõõm, Rahu, Lihtsus, Usaldus, Halastus (just sedasi nimetatakse Taizé 5 heledahäälset kella) kutsuvad kõiki hommikusele palvusele. See on hetk, mida olen oodanud lahkumisest saadik. Kõnnin vahest hommikuti mööda Müürivahe tänavat, kui korraga kostab kõrvu missale kutsuva kella hüüd. See on peaaegu sama eriline tunne, kui selline hommik Taizés. Jään spetsiaalselt selleks välja seisma, et kuulda, kuidas kellad oma laulu alustavad. Samamoodi heliseb mu süda, kui ma koos mõnesaja teisega kirikusse sisse astun.
Taizé kirik on eriline paik. Siin on lihtsus ja ilu nii erilises võrdelises suhtes, et see tundub suisa uskumatu. Peamiseks kaunistuseks on lihtsalt altari taha tõmmatud leegitsevpunased kangad. Küünalde ja lampide soojas valguses tundub, nagu leegitseks terve altaritagune hiiglaslikus soojas tules. See on otsekui Püha Vaimu tuli, mis ei soojenda mitte ainult väliselt, vaid kallab oma erilist soojust ka südamesse ja hinge. Samas on tunne, justkui oleks see erepunaste purjedega laev. Üks vendadest on öelnud, et Taizé ongi otsekui paik, kus kõik inimesed jagavad sama laeva ning purjetavad eluookeanis ühises suunas – Jumala suunas. Siinkohal meenub ka Aleksander Grini „Helepunased purjed“, mis Internetiski inglisekeelsena olemas (http://home.wanadoo.nl/scarletsails/). Olen kui Assol, kes seisab jalgupidi merevees ja jälgib pingsalt lähenevat punaste purjedega laeva. Tunnen end igal palvusel otsekui õnnelik tütarlaps muinasjutust, kelle unistus on täide minemas. Just, täide minemas, sest täituda saab see vaimulik ootus alles aegade lõpul.
Siin, selles lihtsas paigas tahaks hing koguaeg laulda ja sestap on iga palvus kui palsam hingele. Enne reisi tundsin, et mu hääleke on kannatada saanud ja kartsin veidi, et ei saagi laulda, ent niipea, kui mu jalad puudutasid Taizé pinda, olid kõik sellised mured kui peoga pühitud. Tõstan hääle ja laulan nii, nagu olen ihaldanud teha juba väga pikka aega. Laulda koos teiste usklikega ja otsijatega, laulda nendega, kes vaatavad samas suunas, laulda lihtsalt Jumalale lihtsaid laule. Taizé lauludes on eriline sära, mis tuleb ilmsiks just siis, kui saad neid laulda koos teistega, üha uuesti ja uuesti. Vend Roger on tsiteerinud Püha Augustinust ja öelnud, et laulmine on kahekordne palvetamine. Jah, palve läbi sõna ja muusika… Vahest tekibki mõte, kas niisugune pidev laulude aastast aastasse kordamine ei tüüta, ent olen juba ammu avastanud, et mida rohkem neid laule laulda, seda erilisemaks, armsamaks ja hingelähedasemaks nad muutuvad, ning seda enam nad kõnelevad lauljale. Mulle räägivad nad kogu maailmast, selle rõõmudest, muredest ja lootusest, maailma erilisusest. Kas ei tee siis selline võimalus oma hinge välja valada inimest õnnelikuks!
Ja kui vennad alustavad ühiselt eestikeelset „Kiida Issandat“ ning terve kirikutäis rahvast nendega ühineb, siis tahaks küll süda rõõmust taevasse tõusta.
Üks erilisemaid asju Taizé palvuste juures on aga vaikus – 10-15 minutit mõtisklemiseks, enese leidmiseks murede, rõõmude ja mõtete koorma alt ja Jumala leidmiseks enese seest ja ümbert. Sageli ei suuda me leida Jumalat sellest maailmast, hüüame tema poole, tõstame käed, nutame, ohkame, ent kõige enam muutub Ta kuuldavaks aga just vaikuses. Mida vaiksemaks jääd, seda enam kuuled, kuidas südames sosistab üks vaikne hääl, mis annab kindlust ja jõudu. Mida enam allud vaikusele, seda valjemaks muutub see hääl, seda enam mõistad seda tavaliselt kuuldamatut sosinat. Selles vaikuses leiad iseend, leiad Jumala, leiad rahu… Vaikus, mis ei tee tühjaks, vaid täidab, täidab tolmunud hingesopid värske vaimu puhanguga (heebrea ja kreeka keeles tähistabki üks ja sama sõna nii tuult kui vaimu), täidab kõrbeks muutunud südame selge veega. Kõik muutub ootamatult selgeks, tekib küsimus, miks üldse rabeleda kõige väheolulise pärast, kui kõige suurem õndsus peitub nõnda lihtsas? Vaid istuda maha ja vaikida… Selleks pole palju vaja, ometi võib juhtuda, et „vaikus“ kantakse varsti Eriliste Asjade Punasesse Raamatusse. Miks siis ometi? Miks me vajame seda müra enda ümber? Miks me lülitame teleka sisse, kui koju jõuame, miks me tõstame häält, kui teine ei näi kuulavat, miks? Ma vist küsin liiga palju, peaksin hoopiski vaikima…
Meie hommik jätkub piiblitunniga teemal „Jüngrid Emmause teel“. Taas üks otsimise, leidmise ja äratundmise lugu. Piiblilood räägivad igale kuulajale isemoodi keelt, kuigi räägivad samast asjast. Sageli on ühte või teist asja raske mõista, ent teadja suu läbi võib nii mõnigi asi ilmsiks saada. Nii nagu jüngrid ei mõistnud algul üht-teist, sai nii mõnigi asi peale Jeesuse selgitusi neile selgeks. Tunnen, et olen sageli nagu mõistmatu jünger – jah, uudishimu ja teadmisjanu mul jätkub, ent mõistmist mitte alati. Nii olen siingi hommikuti piiblitunnis, vaatan ja kuulan hoolega, mida vend räägib ja püüan seda mitte kõrvust mööda lasta. Püüan lasta neil lihtsatel sõnadel särada oma hinges, püüan kuulata nii, et need sõnad minuga kõnelema hakkaksid. See on kõige raskem kuulamise vorm… Laskem siis sellel tekstil taas kõneleda:
„Ja vaata, kaks nende seast olid minemas selsamal päeval külasse, mis on ligi kuuskümmend vagu maad Jeruusalemmast ja mille nimi on Emmaus. Ja nad kõnelesid isekeskis kõigest, mis oli sündinud. Ja nende kõneldes ja vaieldes lähenes ka Jeesus ise neile ja käis nendega. Aga nende silmad peeti, nii et nad Teda ei tundnud. Ja Ta ütles neile: "Mis kõned need on, mis te käies kõnelete isekeskis?" Siis nad seisatasid kurvanäolistena. Aga teine, nimega Kleopas, vastas ning ütles Temale: "Sinaks üksi elad kui võõras Jeruusalemmas ega tea, mis neil päevil seal on sündinud?" Ta küsis neilt: "Mis?" Aga nad ütlesid Temale: "See, mis sündis Jeesus Naatsaretlasega, kes oli prohvet, vägev teolt ja sõnalt Jumala ja kõige rahva ees, kuidas meie ülempreestrid ja vanemad on andnud Ta surma mõista ja on Ta risti löönud. Ent meie lootsime Tema olevat selle, kes Iisraeli rahva lunastab; aga peale selle kõige on täna kolmas päev, kui see sündis! Ka mõned naised meie seast, kes puhteajal haual käisid, on meid ehmatanud: kui nad Tema ihu ei leidnud, tulid nad ja ütlesid endid näinud olevat ka inglite nägemust, kes ütlevad Tema elavat! Ja mõningad neist, kes olid meiega, läksid hauale ja leidsid nõnda olevat, nagu naised olid öelnud; kuid Teda ennast nad ei näinud!" Tema ütles neile: "Oh te mõistmatud ja südamest pikaldased uskuma seda kõike, mis prohvetid on rääkinud! Eks Kristus pidanud seda kannatama ja oma auhiilgusesse minema?" Ja Ta hakkas peale Moosesest ja kõigist prohveteist ja seletas neile, mis Temast kõigis kirjades oli öeldud. Ja kui nad lähenesid külale, kuhu nad olid minemas, tegi Ta enese eemale minema. Ja nad käisid Temale peale ning ütlesid: "Jää meie juurde, sest õhtu jõuab ja päev veereb!" Ja Tema läks sisse, et nende juurde jääda. Ja sündis, kui Ta nendega lauas istus, et Ta võttis leiva, õnnistas ja murdis ning andis neile. Siis nende silmad läksid lahti ja nad tundsid Tema ära! Ja Tema kadus nende silmist. Ja nad ütlesid üksteisele: "Eks meie süda põlenud meie sees, kui Ta teel meiega rääkis ja meile kirju seletas?" Ja nad tõusid samal tunnil ja läksid tagasi Jeruusalemma ja leidsid koos olevat need üksteist ja kaaslased, kes ütlesid: "Issand on tõesti üles tõusnud ja Siimonale ilmunud!" Ja nemad ise jutustasid, mis teel oli sündinud ja kuidas nad Tema olid leiva murdmisest ära tundnud.“
See on kaunis lugu inimlikkusest. Nii sageli tunnen, et minu silmadki on just samamoodi „peetud“ asjade äratundmisest ning isegi kui vastus on mu nina all, kipun ma seda mõnikord eirama ja otsima seda kaugelt tähtede tagant. Aga kui ma vaid oma südame avan Jumalale, armastusele, lootusele, nagu jüngrid avasid oma kodu ukse Jeesusele, siis võib sellest mõnikord sündida äraarvamata suur rõõm. Oleks vaid alati mõistust siis oma südame uks õigel ajal avada.
Et venna räägitu kuhugi kaugele tähtede taha rändama ei läheks, koguneme me kokku väikestesse gruppidesse, et mitmetele küsimustele vastuseid leida. Armastan seda osa Taizé elus väga – jagada oma mõtteid ja tundeid inimestega, kes tulevad hoopis teistsugusest kultuurikeskkonnast, ent siiski on paljuski sarnased. Soovin, et ükskord võiksid kõik mõista, kui suureks kingituseks me inimestena üksteisele oleme ja kui väga me võime üksteist täiendada, kui vaid tahame ennast avada. Istumegi siis koos, alguses häbelikult vaikides, ent tasapisi avanedes… eestlased, ungarlased, soomlane, poolakas, belglane, korealane… Igaüks omamoodi eriline, kordumatu. Istume ja kuulame üksteist, vahest vaikides, vahest kõneldes, kuni kellad meid lõunapalvusele kutsuvad.
Taizé päeva raamistavad palvused – hommikul, lõuna ajal ja õhtul. Kõik muu, mis toimub, jääb nende raamide vahele ning kogu elu ja tegevus kannab Taizés seda rahu ja vaimsuse pitserit, mida palvused sellele annavad. Ma ei kujutaks siinset elu teisiti ettegi, kui vaid ora et labora vormis. Tunnen sellest kodumail väga puudust – olen kui janune kõrbes, kes mäletab, kui hea on istuda sillerdava allika kaldal ja ammutada nii palju kui süda lustib. Ometi on siinses „Taizévälises“ maailmas meil oma tähtis ülesanne täita – juhatada inimesed selle allikani, millest ma kõnelen, mõeldes siiski mitte ainult Taizéd, vaid elu Jumala lapsena üldse. Aga siin ei piina mind see igatsus ja janu – siin ma lihtsalt järgin kellade kutset ja astun koos ülejäänud inimestega hämarasse kirikusse, et lasta mõtetel ja päevasündmustel oma hinges korrastuda ning olla lihtsalt avatud kõigele, mis ülaltpoolt anda võidakse. Ja muidugi et laulda.
Seejärel läheme ühiselt lõunasöögile, kus saab järjekorras ühiselt „Misericordias Domini’d“ lauldud (mõni minusugune anarhist ka sekka eesti keeles, mispeale kogu järjekord mind pärani silmi vaatama jääb). Lihtsad rõõmud. Kodus ei seisa ma oma igapäevase toidu pärast peaaegu kunagi järjekorras (poed välja arvatud), ent siin on see lausa iseenesestmõistetav. Taizés on palju ootamist, ent siin on ka palju aega. Siin tunnetame korraga ootamise erilist väärtust, tunnetame seda, millest tänapäeva kiirustavas maailmas muidu puudu jääb. Nii seisamegi kannatlikult oodates ja rõõmsalt lauldes.
Ora et labora… Kord jõuab nüüd selle labora juurde. Nimelt juba esimesel õhtul sai d kõik kätte mingi väikese ülesande, et anda sellega oma panus Taizé elusse. Alati inimesed imestavad, kuidas Taizé elu üldse toimib – kuidas saavad tuhanded söödetud, maa-alad korda, inimesed majutatud jne. Aga just iga inimese väike panus on see, mis selle kõik võimalikuks teeb. Ilma selleta ei toimuks siin ise midagi. Ja siin on lausa rõõm anda oma väike panus ja mõelda, et just selle kaudu saan ma osaks sellest kaunist kohast. Just selle mõttega olin kohe alguses “valmis kõigeks”. Nii viibki mu töötahe mind juba tuttavasse Cadolle’i. Jõuan sinna pisut hiljem, kui enamik juba kohal on ja tööülesandeid ootavad. Küsitakse siis rahvalt, kes on nõus Olindasse minema. Miks ka mitte, tõstan käe. Kas sa tead, kus Olinda asub, küsitakse minult. Kas ma tean??? Jätan ütlemata, et leiaksin tee sinna ka kinnisilmi, sest nii kiiresti mälestused ei unune. Taizés elatud 9 kuu jooksul sai seda vahet nii mõnigi kord käidud. Nii satungi seegi kord tuttavasse, ent esialgu veel tühjavõitu Olindasse.
Et saabumas on ülestõusmispühad ja sellega koos oma 6000 inimest, siis seisneb meie töö rahva saabumiseks ette valmistamises. Kõnningi läbi vana armsa Olinda, loen üles olemasolevad ja puuduvad madratsid, lambid, toolid, lauad, et keegi ei peaks kusagil puudust kannatama. Tegelikult on see ju väga väike ülesanne – miski, mis ei vaja jõudu ega kõrgharidust, midagi väga lihtsat. Aga kui jätta see tegemata, läheb elu tasakaalust välja. Taizé õpetab hindama elu pisiasju, ka töid, millele sageli tähtsust ei omistata. Käime nõnda sageli linnatänavail, ent kui sageli mõtleme sellele, et selle tänava loomiseks on vaja läinud inimesi, selle korrashoiuks on vaja inimesi, selle kauniks muutmiseks on vaja inimesi… Hakkame seda märkama alles siis, kui midagi vajaka on – kui tänav on rämpsu täis või auklik ja kirume siis halvasti tehtud tööd. Aga kui sageli me õieti kiidame hästi tehtud tööd kui kõik on puhas ja korras? Kui sageli mõtleme nendele inimestele, kes siin võib-olla et isegi iga päev töötavad? Taizé elu õpetab märkama just selliseid asju, mida esmapilgul näha ei olegi – nö varjatud tööd. Teeme siin isegi palju sellist varjatud tööd, mille puhul keegi kiitma ei tule, ent mille tegemata jätmine palju lärmi põhjustab. Ja see teeb õnnelikuks. Kuulen, kuidas rõõmustavad need, kes pesevad nõusid, koristavad WC-sid… Loodetavasti avab see meie silmad neid “nähtamatuid” töölisi ka tavaelus märkama ja nende tööd hindama. Siis ehk ei suhtu me ümbritsevasse enam nii hoolimatult, vaid mõtleme inimese peale, kelle tööd me seda tehes rikuksime.
Jah, tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus. Tammsaare lihtne ütlus omandab siin imeväärse selguse. Jah, tuleb armastus mitte ainult töö, vaid ka tööd tegevate inimeste vastu. Ja lõpuks ka iseenda vastu…
Töö ja söögi vahepeal oli aga vaba aeg. Comeniuse järgi vajab inimene 8 tundi und, 8 tundi õppimist ja 8 tundi puhkust. No eks ta nii umbes kujuneski. Igatahes oli meil vaba aeg. Minu jaoks tähendab see aeg aga ringijooksmist sõna otseses mõttes. Teen seda rõõmuga ja vastan uudistavatele inimestele, et ma nüüd püüan kõik tasa teha, mis mul Taizést ära oldud aja jooksul tegemata jäi – kord jooksen Courrieri tõlketööd tegema, siis kohtumisele vennaga või õega ja nii edasi. Tunnen, et elan ja olen õiges kohas. Ma ei saakski siin käed rüpes istuda. Kummaline on see, et kodus olles läheb mul võhm juba esimeste minutitega välja, siin jooksen ma aga kilomeetreid, kuid kohale jõudes jookseks teist sama palju veel. Mõistatan, mis õige on Taizés see eriline energiaallikas. Palvused, jah, palvused. Ja vaikus. Taizé vaikus on midagi väga erilist. Lähen ühel päeval Taizé küll ning istun vaikusekabelisse. Sealne vaikus on jahmatav – kuna olen üksi, teen katset lauda, sest kabelis on hea akustika, ent vaikuse lõhkumine lõikab nii teravasti kõrva, et ma suudan ainult sosistada. Sulen suu ja istun lihtsalt vaikides, kuulates oma südamelööke. Kui väga tunnen sellest puudus autosireene, inimeste jutuvada, tümpsu ja muud müra täis maailmas. Igal vaikusehetkel on kulla hind. Oskaks me seda vaid alati hinnata. Siin Taizés mõistetakse Vaikust – seda tõelist vaikselt olemist, sisemist kuulamist, mis pole kaugeltki seesama, mis lihtsalt suu kinni hoidmine. See Vaikus on midagi, mis tervendab hinge, loob inimlapse tervikuks…
Ühel päeval aga võtan ma vabal ajal ette retke Püha Stefanose allikale (Source St Etienne) ehk Vaikuse aeda. Praegusel aastaajal ongi seal eriliselt vaikne. Olen ainus pärastlõunane jalutaja, kui välja arvata tiigi ääres tasakesi askeldav tööline.
Jalutan mööda varakevadisi teid ja meenutan, kuidas pisut rohkem kui aasta tagasi ühel talvepäeval kogunesid siia kõikvõimalike rahvuste esindajad, et kõndida tiigijääl ja teha üks vahva pilt sillal. Siinmail on see haruldane pilt. Praegune aed näeb aga välja pisut nukker – raagus puud, mis polnud jõudnud veel rohetama hakata, hallikas taevas, mõni sügisest allesjäänud leht, peegelsile tiigipind, paar äraeksinud parti… Olen spetsiaalselt partide söötmiseks kaasa haaranud paar saiakontsu ning loobin need tükkhaaval sillal istudes vette. Üks part võtabki vedu ning napsab lõpuks saiatüki ära. Rohkemaks tal huvi ei ole ning ta ujub minema, lastes vee põhja vajuda ka vorstiviilu, mille ma saiale järele viskan, lootuses, et pardid liha lõhna peale parves kohale lendavad. Saiaviilud ujuvad nukralt tundmatusse, vorsti pistan ise nahka. Ja ongi kogu moos… Loodetavasti sai siiski keegi sel päeval kõhu täis. Mina küll sain
Laupäeval, viimasel päeval otsustab terve eestlaste seltskond korraks Clunysse sõita, et oma toiduvarusid täiendada. Jään ainsana maha ning Oyaki ees seistes sõnan naljapärast lahkuvatele eestlastele: „Eestis kohtume siis“. Minu repliigil on aga ootamatu mõju. Õhtuks teab terve bussitäis rahvast, et ma jään Taizésse ning on väga üllatunud, kui ma siiski keskööl koos teistega oma kodinad bussi vean. Jah, jääksin küll, iga kell, aga kohustusi ei saa ju hüljata. Clunysse ma jätan minemata, sest ütleb ju Piibel järgmist:
„Sellepärast ma ütlen teile: ärge olge mures oma elu pärast, mida süüa ja mida juua, ega oma ihu pärast, millega riietuda. Eks elu ole enam kui toidus ja ihu enam kui riided? Pange tähele taeva linde, nad ei külva ega lõika ega pane kokku aitadesse ja teie taevane Isa toidab neid. Eks teie ole palju enam kui nemad? /---/ Ärge siis olge mures, küsides, mida me sööme? või mida me joome? või millega me riietume? Sest kõike seda taotlevad paganad. Teie taevane Isa teab ju, et te seda kõike vajate.“ (Matteuse 6:25-32) Ja süüa on mul igatahes piisavalt.
Selle asemel istun hoopiski Casa ees päikese käes ja naudin saabuva kevade mõnusid. Eestlased ei jää aga kauaks ning meil seisab ees retk Taizé piiridest väljapoole. Kõnnin sellel retkel teist korda ja tean, et see pole kerge retk. Mõtlen just füüsilist külge – olen peale mäkke rühkimist nii võhmal, et inimesed mind maha kipuvad kandma. Aga eestlaslikku kangust mul jätkub, võtan hoo maha ja rühin edasi, jõudku ma pealegi viimasena tippu, peaasi, et jõuan. Ka seekord võtab üles mäkke ronimine hingenatukese seest välja. Mõned sellid katsuvad seda aga vältida, hääletades tõusval teel mööduva traktori peale.
Teades, et peale pikka tõusu peab järgnema ka laskumine, kõmbin aga vapralt edasi, hoolimata sellest, et ülejäänud seltskond pea silmist kaob. Tean ju niikuinii, kuhu minna ja ei muretse selle pärast. Jõuangi peagi mäeharjale ja siit avaneb maagiline vaade. Tahaks sirutada tiivad ja liuelda üle roheliste tasandike. See ilu võtab veelgi enam hingetuks kui ennist mäkkerühkimine, ent see on teistmoodi tunne. See on ülev, kerge tunne. Kõrguste maagia – see on, mis mind alati ronima kutsub – Jaani kiriku torni tippu, Kõpu tuletorni piksevarda otsa, Kaukaasia mägedesse… See on otsekui pilguheit maailmale jumalikust perspektiivist.
Prantsusmaa maaliline maastik aga sunnib paigale jääma ja lihtsalt vaikides vaatama – kevadised viinamarjaistandused, väikesed pruunikad külakesed, mida oleks otsekui keegi hiiglane hooletult maastikku külvanud, sinised mäekünkad silmapiiril… Kui kaunis siiski on meie maailm! Vahest on vaja perspektiivimuutust, et seda taas tõeliselt mõista. Sellises kohas saab kõik harjumuspärane korraga uued mõõtmed – siin lisandub uus mõõde – igatsus. Naeratan särava päikese poole, enne kui väikese Bray küla poole suundun. Allapoole kõndides saan seltskonna kähku kätte ning me suundume üheskoos Bray kabelisse. Üks kaunimaid vitraaže, mida olen kunagi näinud, asub Bray kabelis. Kabel ise on äärmiselt lihtne, ehitatud 12.-13.sajandil pruunikatest kividest, nagu enamik teisigi hooneid ümbruskonnas. Ent altari taga on pisike vitraaž, mis kujutab risti ning leeke selle ümber. Selle soe valgus on nii eriline, et jään seda taas ainiti vaatama. Istume seltskonnaga kabelisse maha ning peame väikese palvuse. Kõik õpilased on vaiksed, õhus on aukartust. See on eriline paik. Nende seinte vahel on loetud tuhandeid palveid ja kohati tundub, nagu sosistaksid seinad ikka veel sajanditevanuseid hüüdeid Jumala poole. Jään taas teistest maha, et lihtsalt seista ja hingata endasse seda ajatut vaimsust. Leian külalisteraamatu, kuhu sai aasta eest jäädvustatud oma väike külaskäik. Mu nimi on siin kõrvuti nendega, kelle Taizé mõneks ajaks kokku tõi ning kes nüüd on taas maailmas laiali. Ometi toob see väike meenutus nad mõnes mõttes taas mu kõrvale. Need pole vaid nimed, vaid sõbrad, kes kusagil teises maailma nurgas ehk ka minu peale mõtlevad… Kirjutan seegi kord tänusõnad raamatukesse nendele, kes meiesuguste palverändurite jaoks on ukse lahti jätnud.
Seltskond on aga ammu kadunud mäekünka taha. Tee läheb aga allamäge, nii et ma sirutan käed laiali ja kihutan täiskiirusel kõndivale rahvale järele. Olen kui lind, vaba ja rõõmsameelne. Lasen tuulel end kanda ja ei mäletagi enam endist mäest ülesronimise väsimust. See on palverännak minu jaoks – raske minek mäkke, minek läbi eluraskuste, seejärel hingetõmbeaeg, mil võid vaadelda maailma hoopis uuest vaatenurgast. Sageli oskad maailma ilu just siis eriti hinnata, kui oled enne seda katsumustest läbi tulnud. Ja siis, kergena, uut jõudu saanuna kihutad edasi, tunned end kerge ja vabana. Aga kõigepealt peab mäkke ronima…
Jõuame tagasi väsinud ja näljastena, ent õnnelikena. Mõistan taas, kui vähe on õnnelikuks olemiseks vaja. Mõnikord lihtsalt ühte vahvat jalutuskäiku toreda seltskonna keskel. Ja muud ei midagi.
Pika Taizés elamise aja jooksul kujunesid mul välja oma lemmikhetked päevast. Kui kristalselt aus olla, siis mu lemmikaeg Taizés kestab hommikul poole 8-st hommikul poole 8-ni, ehk teisisõnu 24 tundi ööpäevas. Kõik on lemmik. Aga väga armastan ma õhtupalvusi. Kevadeti ja sügiseti jäin sageli kiriku ette seisma, et vaadata päeva viimast vaatemängu – päikseloojangut. See on midagi lummavat, midagi, mis jahmatab iga kord millegi uuega. Sageli polnud ma ainus, kes seda taevaetendust vaatama jäi. Nii mõnigi kord seisis terve rivi inimesi kiriku ees, näod silmapiirile suunatud. Olen nüüdki sattunud õnnelikule ajale. Enne, kui kellad hakkavad lööma, seisatan kiriku ees ja vaatan üha punasemaks muutuvat päikeseketast, mis kord sinkja pilve taha vaob, ent siis taas endast märki annab, kallates kogu ümbruse üle maheda roosaka valgusega. See on otsekui taeva enese palvus, kus sõnad on saanud värvi kuju – kõik toimub täielikus vaikuses, ent värvide mängu vaadates on tunne nii võimas, nagu mängiks terve taeva orkester. Sooviksin kaasa laulda, kui vaid teaks sõnu, ent annan oma väikese panuse sümfooniale lihtsalt tänulikuna vaadates. Iga päev on uus – sünnib ja sureb uuesti ja iga kord veelgi kaunimalt. Kuidas on ometi kellelgi nii palju fantaasiat, et seda kõike toimima panna!
Selle imelise tundega ja hingeärevusega järgin kellade kutset ning lähen õhtusele palvuse. Pole midagi erilisemat kui alustada ja lõpetada päeva palvusega, laulmisega – see on otsekui kokkuvõte päevast, mõtlen kõigele, mida olen teinud ja mille üle võin olla tänulik. Tõesti, vajan igavikku, et väljendada tänu oma elu eest, kõikide väikeste, ent mitte ebaoluliste asjade eest, mis on mind mu elus mõjutanud.
Õhtupalvus kestab nii kaua, kui inimesed vähegi laulda tahavad. Ühel õhtul võtan ette ning istun tasakesi laulja – Sietske – selja taha. Kirik on rahvast peaaegu tühi, vennad on lahkunud. Nihkun Sietske kõrvale ning küsin tasakesi: „Kas tohib?“ Sietske ulatab mulle tasakesi mikrofoni ning ma laulan vanade heade aegade mälestuseks taas Jumalale, kõikidele veel kirikus olevatele inimestele, iseendale. „Bleibet hier“ kõlab seekord ja Sietske laulab kõrval soolot. Kui väga tahaksin jäädagi siia istuma ja sedasi laulma, laul laulu järel, nagu kunagi mõne kuu eest. Annan aga mikrofoni tagasi Sietskele ning jätkan omaette laulmist. See on justkui taaselustunud hetk minevikust. Taas midagi, mille eest tänulik olla. Istun nii kaua, kuni enamus lahkuvad ning vaid paar üksikut palvetajat laulmist jätkavad. Kõnnin Sietske kannul jahedasse öhe ning kasutan võimalust, et temaga paar sõna hollandi keeles vestelda. paar sõna jääbki paariks sõnaks, sest pikemaks vestluseks vajaksin pikemat koolitust. „Hoe gaat het met jij?“ saan küll küsitud ja vastusegi mõistetud, ent mõne aja pärast pean alla vanduma. „Grappig“ (naljakas), nendin vaid selle kohta, et nüüd ootamatult olen sattunud tundmatut keelt rääkima. Leiavad teisedki, et see on naljakas, peagi tögab mind terve Taizé. Aga mina ei vannu alla. Ükskord ma veel räägin…
Kõige kaunim õhtupalvus toimub aga meie lahkumisõhtul, laupäeval. Iga nädal pühitsetakse Taizés Kristuse surma ja ülestõusmist. Reede õhtul on igaühel võimalus oma palved risti ette tuua. Laupäeval aga süttivad ülestõusmise ja lootuse märgiks sajad küünlad. Nagu tõusuvesi liigub valgus ühest kirikuosast teise, lüües särama kõik seinad ja inimeste silmad. See valguse üksteisele andmine on otsekui väike eeskuju sellest, kuidas peaksime toimima maailmas. Ühest leegist saame kõik valguse ja kui me tahame maailma valgemaks muuta, peame seda valgust edasi andma. Sageli piisab sellest, kui läidad ühe küünla. Üks küünal ei anna küll palju valgust, ent sellest piisab, et süüdata tuhat, mis peletavad suuremagi pimeduse. Kristlastena olemegi kutsutud armastuse ja hoolimise valgust edasi jagama. Valguse ja armastusega on ju see huvitav asi, et mida rohkem seda ära jagada, seda rohkem seda saab. Nõnda istumegi lummatutena säravas kirikus ja laulame koos, ühiselt, ühise valguse all…
Sellise lummuse vaimus lahkume Taizést keset ööd. Istume vaikselt bussis ning asume pikale tagasiteele. Mina ei saa teisiti, kui võtan mikrofoni ja palvetan meie kõikide eest. Laulame ühiselt „Kiida Issandat“ ja tunneme hinges ja südames, et reisil koju oleme samamoodi kaitstud, kui reisil Taizésse.
28.märts, pühapäev
Kõigevägevama kaitse all jõuamegi lõunaks Bremenisse ning meid lastakse mõneks tunniks linna peale kõndima. Endiselt Taizé lummuses, leian tee üsna ruttu kirikusse. Bremeni vanalinn on mulle juba tuttav, käisin siin viimati 9 aasta eest, ent muutunud pole palju. kõige rohkem olen muutunud ma ise. Nüüd paelub mind kõige enam suur kirik linnaväljaku servas ning ma astun selle hämarasse saali.
Taas lummab mind siinne sajandite hõng ning ma jään paariks tunniks mööda kirikut kõndima, püüdes tabada hetkegi iidsete meistrite elust, mõtetest, palvetest. Tõmban käega üle kivist käsipuu ja silmitsen tööriistatäkkeid sellelt. Ma peaaegu kuulen peitlite täksimist vastu kivi, näen, kuidas minemapuhutud kivitolm lendab aeglaselt äsjavalminud kirikupõrandale, kuulen arhitekti kõpsuvaid samme, kui ta pisut murelikuna mööda valmivat hoonet kõnnib, näen klaasimeistri säravat nägu, kui ta esmakordselt näeb päikest säravat läbi uue vitraaži… Iga ese selles paigas kõneleb oma lugu ja mina katsun kuulata. Leian vaikuse kabeli ning jään sinna mõneks ajaks istuma, et koguda endasse kiriku lugusid, seinte sosinat, ajaloo hõngu. Ma armastan ajalugu, see kõneleb minuga. Võib-olla vahest isegi liiga värvikalt, siis on raske tõde fantaasiapiltidest välja noppida. Ent igavalt ei kõnele ta kunagi. Oska vaid kuulata!
Aega veel on, nii teen paar tiiru linna peal, mis valmistub suurteks pühadeks. Kummalisevõitu lihavõttejänes tatsab mööda platsi ringi ja pakub möödujatele viina, keegi loobib kirikutrepile tuhandeid pudelikorke, mida rahvas laiali ajab ning mustades ülikondades mehed pidevalt jälle kokku riisuvad. Jään seisma ka kuulsate kellade alla. Kellamäng jääb paraku seekord küll kuulmata, kuid heledakõlalise täistunnikuulutuse kuulan ära. Kükitan ka seina sisse ehitatud akvaariumi äärde ja jälgin lummatult erksavärvilisi kalu. Minu kõrval näitab uks poisike rõõmsalt triibulise kala poole ja hüüatab: „Nemo!“ Tema igatahes leidis Nemo. Mulle jäävad silma aga elektrisinised ja neoonkollased elukad. Suisa võimatu uskuda, et loodus selliseid värve suudab luua. Kahtlustangi algul, et akvaariumis ujuvad kummist mänguasjad, ent mõneminutiline vaatlus tõestab, et on tegu siiski looduse vingerpussiga.
Meie õhtu Bremenis jääb siiski lühikeseks, sest hommikul 5 paiku tõusmine sunnib enamik meist varakult voodisse.
29.märts, esmaspäev
Mõtlen pisukese kahjurõõmuga nende peale, kes juba koolis istuvad, samal ajal kui meie läbi Rootsi kihutame. Aga üsna pea saabume ka meie taas Eestisse ja tööelu läheb edasi. Õhtul laaditakse meid taas laeva peale, nii et järgmisel hommikul ärkame juba Turu sadamas.
30.märts, teisipäev
Viimane päev Euroopa Liidus, vähemalt praeguseks. Turus me seekord ei peatu, vaid sõidame otse Helsingisse. Soome pealinnas õnnestub mul koos mõningate teiste eestlastega jõuda Põhja-Euroopa suurimasse raamatupoodi, mis tähendab, et järgmised neli tundi (vähemalt!) on mureta.
Raamatupoel on neli korrust ja ma hakkan mõnuga esimesest peale. Juba esimesed pool tundi möödub ulmekirjanduse leti ees seistes ja uusimat kirjandust lehitsedes. Ma lihtsalt ei saa teisiti, kui pean põhjalikult läbi uurima kõik, mis vähegi huvi pakub. Ühesõnaga, peaaegu kõik, mis selles raamatupoes üldse leidub, sest pärast ulmeletti jõuan ma lastekirjanduse juurde ja sealt on mind veel raskem ära saada.
Olen sattunud taas maailma, kuhu ma võiks jäädagi. Olen nagu hiireke teraviljahunnikus, kes ei tea, kust otsast söömist alustada. Näkitsen natuke siit, natuke sealt, siis veel natuke… Avastan nelja tunniga suure osa sellest imeväärsest kohast, ometi jääb teist sama palju avastamata ja ma ei taha mõeldagi, mis minust seal vaatamata jäi. Piisab ju vaid raamatu kättevõtmisest, kui juba olengi jäägitult tõmmatud uude imeväärsesse maailma. Ja maailma võin endale siin valida ise. Kah omamoodi palverännak.
Olen küll Helsingi linna peal varem kolamas käinud, ent Toomkiriku pean siiski uuesti üle vaatama. Väljakule astudes avaneb mulle kirikust kaunis pilt – erevalge katedraal särab sinisel taeval vastu, jättes mulje millestki väga pühast. Aukartusest ujedana astun suurde heledasse kirikusse sisse.
Helsingi Toomkirik on väga lihtne, ei mingeid erilisi kaunistusi, ent sellest hoolimata jätab see äärmiselt suursuguse mulje. Siin seisab Martin Luther ja Michael Agricola, justkui valvates rahulikult kirikuliste üle. Istun mõnda aega pingis ning katsun mõtetes korda luua. Mu seekordne palverännak on lõppemas, ent mu elu palverännak alles poolel teel. Kuhu ma ükskord välja jõuan?
Õhtuvaikuses saabume tagasi Tallinnasse. Tunne on, nagu poleks ära käinudki, ainult hinges on eriline rahu ja rõõm. Rõõm sellest, et maailmas on nii palju kaunist, nii palju toredaid inimesi, nii palju eredaid elamusi. Ja mis veelgi enam, sageli ei pea selle kõige kogemiseks kodust kaugele minemagi. Loodan, et see väike palverännak avas meie silmad, nägemaks ka seda, mis ja kes on siinsamas, meie lähedal. Loodan, et see avas meie südametes selle väikese akna, mille kaudu jumalik valgus võiks sisse pääseda ja teistelegi särada. Loodan…
Aitäh Taevaisale jällegi imelise elamuse eest!
20.märts 2004, laupäev
Kell on poole 7 paiku hommikul, Tallinna tänavad on kergelt niisked ilmselt öisest sajust, kui ma, kott õlal, läbi tühjade tänavate sadama poole astun. Ees seisab reis kevadesse, millest Eestis veel esialgu märkigi pole. Lumi on küll sulanud mingiks ebamääraseks halliks plägaks, kuid kevadet kuulutavaid rohelisi virvendusi puudel ega murus pole kusagil veel näha.
Jõuan sadamasse 7 paiku, enamik reisiseltskonda juba ees ootamas. Kõik jõuavad kadudeta õigeks ajaks kohale ja meie reis saab õnnelikult alguse reisilaev „Meloodia“ pardal ning peale 3 ja pooletunnist sõitu jõuame ka õnnelikult läbi jääsupi Helsingi sadamasse. Seal me pikemalt ei peatu, vaid võtame kohe suuna Turu linna peale.
Turus on meil aega maa ja ilm – umbes 2 ja pool tundi, nii et seltskond lastakse linna peale lahti ja igaüks läheb, kuhu jalad viivad. Enamik ilmselt kuhugi kaubandusvõrku, sest ilm on külm ja sombune ja jalutama ei kisu. Mina aga lähen täpselt sinna, kuhu Jumal juhatab. Jalutangi pikki Turu peatänavat esimeses ettejuhtuvas suunas minema. Ühel hetkel näen üle majakatuste kõrguvat kirikutorni ja tunnen, et mind kutsub just selles suunas. Tahan alustada oma palverännakut – sest just see meie reis ongi – kirikus. Võtan orientiiriks pühakoja torni ja leian end mõne minuti pärast kauni telliskivipunase kiriku eest. 1894 võitis 23-aastane arhitekt Lars Sonck Püha Miikaeli kiriku disainivõistluse ning tema projekti järgi saigi ehitatud see kaunis hoone. Kirik kannab endas selgeid 19.sajandi lõpule omaseid rahvusromantika märke. Armastan väga juugendit, nii et sisse astudes jahmatab mind katedraali soe ja eriline ilu. Kirik on täiesti tühi, pinkides ei istu hingelistki, ent keegi mängib koori peal orelit olematule publikule. Istun lummatuna pinki ja jään tundmatut esinejat kuulama. Lasen pisarail vabalt voolata. Selles kirikus istudes on tunne, nagu oleksin astunud paradiisiaeda – seintel on akende ümber on kaunilt väänlevad puutüved, lilled, ornamendid. Väljas on külm varakevad, ent siis sees on kõik kuidagi eriliselt soe. Tekib tunne, et tahaks jäädagi siia. Ja orel muudkui mängib…
Ometi tuleb aeg minna, sest Turu linnas olen ma esmakordselt ja tahaks veel midagi avastada. Olles kuulnud Turu linnuse kuulsusest, otsustan seda oma silmaga vaadata ja sean sammud suunas, kus siltide järgi peaks asuma linnus. Olles aga veerand tunnikest asjatult kõmpinud, teen otsuse, et linnus jääb hetkel ajalistel põhjustel mu haardeulatusest välja ning ma keeran otsa taas bussi oletatava asukoha poole. Seekord valin tagasiteeks Aura jõe kalda. Kõnnin mööda lumist jõekallast ning vaatan mõtlikult kalda äärde kinnitatud paate. Mõnes neist asub eksklusiivne restoran ja paratamatult tuleb mõte paksude rahakottidega turistide peale, kes võivad endale seda lubada. Minule aga piisab visuaalsest elamusest küll. Tunnen aga pisut kurvastust, kui ma taskust saiapuru ega küpsisetükke ei leia, et jääpankadel paterdavaid parte sööta. Jäädvustan sellegipoolest mõne neist fotomasinaga pildile. Pisut eemal veab parv inimesi üle jõe ja tegutseb silla eest – edasi-tagasi, edasi-tagasi…
Kaugel eemal hakkab aga silma järjekordne kirikutorn. Otsustan, et aega on veel küll ja parajalt kiirete sammudega jõuan sellegi pühakoja üle vaadata. Kirik on küll pisut kaugemal kui arvasin, ent kiirelt astudes on mul siiski piisavalt aega sinna sisse astuda. Tegemist on Turu Toomkirikuga. 13.sajandil alguse saanud katedraal pakub aga sootuks erineva elamuse. Iidsete kirikumüüride vahel peetakse parajasti laulatust ning mustas rüüs naispastor loeb Armastuse ülemlaulu. Seisan kohmetult kiriku tagaotsas ja olen mõtetes õnneliku pruutpaariga. Kui pastor loeb soomekeelse Meieisa palve, loen omaette mõttes eesti keeles kaasa. Olgu minu õnnistus nendega! Tseremoonia lõppeb ning pruutpaar kõnnib läbi kiriku välja, kus omaksed neile lilleõisi ja riisi kaela viskavad. Mina aga siirdun kirikust avastama, sest teenistuse ajal ei söandanud (ega oleks sobinudki) ma kirikus ringi uidata. Keskaegses pühakojas on tõeline vagaduse ja ebamaisuse hõng. Mõtlen kõikidele nendele tuhandetele palvetele, mida need seinad kuulnud on…
Sean sammud tagasi bussi poole. Läbi öö kannab meid Rootsi poole suur Silja Europa laev, mis öösel Marienhamnis peatub, aga sel ajal oleme me sügavas unes… Hommikul oleme Kapellskäris ning alanud on uus päev…
21.märts, pühapäev
Pühapäev möödub bussis kõveras istudes ning aknast lumist Rootsi maastikku vahtides. Alles pärastlõunal jõuame praamiga Helsingörist Taani (praami nimi on Aurora ning kohe tuleb aastatetagune Kroonlinn ja tuntud sõjalaev meelde) ning pärast paari tundi läbi omalaadse Taani sõitmist jõuame järgmise praamiga Saksamaale. Meie öiseks peatuspaigaks saab Bremeni Formula hotell. Sõidust väsinuna vajub enamik seltskonda üsna ruttu sügavasse unne, nii et hotelliomanikul on meid järgmisel päeval põhjust kiita, et hoolimata tema kartusest oli meie grupp end äärmiselt viisakalt üleval pidanud ja tagasi tulles lubab ta meie käsutusse koguni terve kolmanda korruse, et me võiksime segamatult pidutseda, kui soov peaks tekkima.
22.märts, esmaspäev
Kõigi arvutuste kohaselt peaksime sel päeval läbima nii Saksamaa kui ka pool Prantsusmaast ja jõudma Taizésse. Saksamaal peatusi tehes selgub, et kevad, mida me otsime tulime, pole siia veel õieti jõudnud ning avaldatakse kahtlust, kas Prantsusmaal kohataksegi oodatud kuumalainet. Need kahtlused kinnitab ka vend Matthew, kes mulle helistab ja teatab, et homseks on Taizés lumesadu oodata. Tahtmata rahvast traumeerida, teatan lihtsalt, et bikiinidega pole neil seekord Taizés midagi peale hakata. Nii mõnigi aga loeb mu ridade vahele peidetud ilmateatest siiski õudusega välja ka tõe ning bussis levib vaikselt mõte, et kui soojemaks ei lähe, pööratakse ots ringi ja sõidetakse tagasi, mispeale mina innukalt luban siis jalgsi palverännaku ette võtta, nagu muiste kombeks oligi. Tegelikult siiski paanikat ei teki, ainult sutsuke kurvameelsust, aga praegu polegi aega selle peale mõelda. Vähemalt minul mitte. Vahemaa vähenedes kasvab mu hingeärevus ja Prantsusmaal ei suudagi ma praktiliselt oma pilku mustavalt maanteelt ja rohetavatelt põldudelt lahti kiskuda. Arvutan tasahilju sõrmedel välja, et vastupidiselt enamiku arvamusele, et jõuame heal juhul keskööks, peaksime juba 10 paiku kohal olema. Selle peale muidugi ainult vangutatakse mu innukuse peale pead. Aga kui kell on pool 10 ning vend Matthew helistab uuesti ja küsib, kaugel me oleme, siis võin ma särades teatada, et poole tunni pärast oleme kohal. Mispeale muidugi üllatutakse. Ja mina võin ainult õnnelikult tõdeda, et mu sõrmed mulle ei valetanud. Pisut peale 10 keerab suur reisibuss mööda kitsaid Taizé külatänavaid üles mäele ja peatub kiriku vastas parkimisplatsil. Olen ühe hetkega bussist väljas ja tahaks kohe mööda küla ringi kihutada, et väljendada oma varjamatut rõõmu taas tagasi olles. Aga ma ei lähe kuskile, sest tunnen pisukest vastutust meie grupi ees, kellest enamus siiski selles paigas esmakordselt viibivad. Pealegi astubki juba bussi juurde vend Matthew, kes meid lahkelt 12.barakki juhatab, et meid vastu võtta.
Mu suu on ilmselt kõrvuni terve õhtu ja ma säran kui äsja loidetud küünal, kui ma tuttavail tänavail kõnnin ning tuttavat õhku sisse hingan. See on otsekui kodu, minu südamele ja hingele. Tahaks tõesti käia läbi kõik nurgad ja saada taas osaks selle imelise paiga rahust. Aga esialgu istun ma kuulekalt koos bussitäie noorte ja mitte enam nii noortega barakki. Esimene sõõm magusat teed, esimene kallistus – vastuvõtjaks on James, kes endiselt Taizé lummuses ning pole sealt veel lahkunud – see on erilise nädala eriline algus. Kuulan vaevalt, mida räägitakse ning kui ma ei peaks tõlkima, uitaksid mu mõtted juba ammu mööda Taizéd ringi. Ometi on mulgi vaja nii majutust kui töökohta. Tõstan innukalt käe, kui küsitakse, kes on valmis kõigeks, ning olengi hetkega arvatud Cadolle’i meeskonda. Seekord pole küll „see Diego“ (teda ju nähtud küll), vaid „meeting with Leandro“, kuigi Dietmar, see teine Cadolle’i kuningas, on juhuslikult samuti mõneks ajaks Taizés. Õnnelik juhus.
Selle asemel, et kuulekalt magama minna, sean sammud tühja hämarasse kirikusse, istun madala pingi peale maha ning palvetan. Õieti ma lihtsalt istun, lasen pisarail voolata ning olen piiritult õnnelik. Olen kui armusaanu, erilises õnneseisundis, mida on raske sõnadesse panna. Olen tagasi…
23.märts, teisipäev – 27.märts, laupäev
5 päeva armuaega. Ometi on tunne, nagu oleks see mitte 5, vaid 50 päeva. Aeg Taizés peatub ja siin saab kõige selgemini mõistetavaks Püha Augustinuse mõte, et Jumala maailmas pole minevikku ega tulevikku, seal on pidev olevik. Tunnen igal hetkel, et midagi sellist just Augustinus silmas ehk pidaski.
Meie päev on väga lihtne. Järgime päevarütmi, mis on Taizé elu suunanud juba pikki aastaid. Hommikul üritame esimese asjana mõistatada, kas tänane päev on päikesepaisteline või katavad pilved taeva. Kevad pole Taizésse veel täie hooga jõudnud ning õhk on varakevadiselt karge. Ka taevas on sageli pilves ning iga arvatav päikesekiir, mis baraki punaste kardinate vahelt ruumi tungib, tekitab kõikides erilise rõõmujoovastuse. Avastame siin taas elu lihtsad rõõmud. Ei mingeid erilisi mugavusi, aga ka mingeid vajadusi mugavuste järele. Enamik meist on ju harjunud hommikul vaikselt vannitoas nahistama, ent siin tuleb ühise kraanikausi ja meetritekaugusele pritsiva külma vee eest võidelda rahvaste paabeliga. Ja mitte kellelegi ei tule pähegi, et see võiks olla mingil viisil ebamugav või taunitav. Vastupidi, on ääretult põnev jälgida noori, kes kõnelevad küll erinevat keelt, kuid on ometi nõnda sarnased – pesevad hambaid samamoodi, liiguvad kahel jalal. Lihtsad asjad…
Kõige erilisem aeg päevast hakkab aga 5 rõõmsa kella mitmehäälsest helinast – Rõõm, Rahu, Lihtsus, Usaldus, Halastus (just sedasi nimetatakse Taizé 5 heledahäälset kella) kutsuvad kõiki hommikusele palvusele. See on hetk, mida olen oodanud lahkumisest saadik. Kõnnin vahest hommikuti mööda Müürivahe tänavat, kui korraga kostab kõrvu missale kutsuva kella hüüd. See on peaaegu sama eriline tunne, kui selline hommik Taizés. Jään spetsiaalselt selleks välja seisma, et kuulda, kuidas kellad oma laulu alustavad. Samamoodi heliseb mu süda, kui ma koos mõnesaja teisega kirikusse sisse astun.
Taizé kirik on eriline paik. Siin on lihtsus ja ilu nii erilises võrdelises suhtes, et see tundub suisa uskumatu. Peamiseks kaunistuseks on lihtsalt altari taha tõmmatud leegitsevpunased kangad. Küünalde ja lampide soojas valguses tundub, nagu leegitseks terve altaritagune hiiglaslikus soojas tules. See on otsekui Püha Vaimu tuli, mis ei soojenda mitte ainult väliselt, vaid kallab oma erilist soojust ka südamesse ja hinge. Samas on tunne, justkui oleks see erepunaste purjedega laev. Üks vendadest on öelnud, et Taizé ongi otsekui paik, kus kõik inimesed jagavad sama laeva ning purjetavad eluookeanis ühises suunas – Jumala suunas. Siinkohal meenub ka Aleksander Grini „Helepunased purjed“, mis Internetiski inglisekeelsena olemas (http://home.wanadoo.nl/scarletsails/). Olen kui Assol, kes seisab jalgupidi merevees ja jälgib pingsalt lähenevat punaste purjedega laeva. Tunnen end igal palvusel otsekui õnnelik tütarlaps muinasjutust, kelle unistus on täide minemas. Just, täide minemas, sest täituda saab see vaimulik ootus alles aegade lõpul.
Siin, selles lihtsas paigas tahaks hing koguaeg laulda ja sestap on iga palvus kui palsam hingele. Enne reisi tundsin, et mu hääleke on kannatada saanud ja kartsin veidi, et ei saagi laulda, ent niipea, kui mu jalad puudutasid Taizé pinda, olid kõik sellised mured kui peoga pühitud. Tõstan hääle ja laulan nii, nagu olen ihaldanud teha juba väga pikka aega. Laulda koos teiste usklikega ja otsijatega, laulda nendega, kes vaatavad samas suunas, laulda lihtsalt Jumalale lihtsaid laule. Taizé lauludes on eriline sära, mis tuleb ilmsiks just siis, kui saad neid laulda koos teistega, üha uuesti ja uuesti. Vend Roger on tsiteerinud Püha Augustinust ja öelnud, et laulmine on kahekordne palvetamine. Jah, palve läbi sõna ja muusika… Vahest tekibki mõte, kas niisugune pidev laulude aastast aastasse kordamine ei tüüta, ent olen juba ammu avastanud, et mida rohkem neid laule laulda, seda erilisemaks, armsamaks ja hingelähedasemaks nad muutuvad, ning seda enam nad kõnelevad lauljale. Mulle räägivad nad kogu maailmast, selle rõõmudest, muredest ja lootusest, maailma erilisusest. Kas ei tee siis selline võimalus oma hinge välja valada inimest õnnelikuks!
Ja kui vennad alustavad ühiselt eestikeelset „Kiida Issandat“ ning terve kirikutäis rahvast nendega ühineb, siis tahaks küll süda rõõmust taevasse tõusta.
Üks erilisemaid asju Taizé palvuste juures on aga vaikus – 10-15 minutit mõtisklemiseks, enese leidmiseks murede, rõõmude ja mõtete koorma alt ja Jumala leidmiseks enese seest ja ümbert. Sageli ei suuda me leida Jumalat sellest maailmast, hüüame tema poole, tõstame käed, nutame, ohkame, ent kõige enam muutub Ta kuuldavaks aga just vaikuses. Mida vaiksemaks jääd, seda enam kuuled, kuidas südames sosistab üks vaikne hääl, mis annab kindlust ja jõudu. Mida enam allud vaikusele, seda valjemaks muutub see hääl, seda enam mõistad seda tavaliselt kuuldamatut sosinat. Selles vaikuses leiad iseend, leiad Jumala, leiad rahu… Vaikus, mis ei tee tühjaks, vaid täidab, täidab tolmunud hingesopid värske vaimu puhanguga (heebrea ja kreeka keeles tähistabki üks ja sama sõna nii tuult kui vaimu), täidab kõrbeks muutunud südame selge veega. Kõik muutub ootamatult selgeks, tekib küsimus, miks üldse rabeleda kõige väheolulise pärast, kui kõige suurem õndsus peitub nõnda lihtsas? Vaid istuda maha ja vaikida… Selleks pole palju vaja, ometi võib juhtuda, et „vaikus“ kantakse varsti Eriliste Asjade Punasesse Raamatusse. Miks siis ometi? Miks me vajame seda müra enda ümber? Miks me lülitame teleka sisse, kui koju jõuame, miks me tõstame häält, kui teine ei näi kuulavat, miks? Ma vist küsin liiga palju, peaksin hoopiski vaikima…
Meie hommik jätkub piiblitunniga teemal „Jüngrid Emmause teel“. Taas üks otsimise, leidmise ja äratundmise lugu. Piiblilood räägivad igale kuulajale isemoodi keelt, kuigi räägivad samast asjast. Sageli on ühte või teist asja raske mõista, ent teadja suu läbi võib nii mõnigi asi ilmsiks saada. Nii nagu jüngrid ei mõistnud algul üht-teist, sai nii mõnigi asi peale Jeesuse selgitusi neile selgeks. Tunnen, et olen sageli nagu mõistmatu jünger – jah, uudishimu ja teadmisjanu mul jätkub, ent mõistmist mitte alati. Nii olen siingi hommikuti piiblitunnis, vaatan ja kuulan hoolega, mida vend räägib ja püüan seda mitte kõrvust mööda lasta. Püüan lasta neil lihtsatel sõnadel särada oma hinges, püüan kuulata nii, et need sõnad minuga kõnelema hakkaksid. See on kõige raskem kuulamise vorm… Laskem siis sellel tekstil taas kõneleda:
„Ja vaata, kaks nende seast olid minemas selsamal päeval külasse, mis on ligi kuuskümmend vagu maad Jeruusalemmast ja mille nimi on Emmaus. Ja nad kõnelesid isekeskis kõigest, mis oli sündinud. Ja nende kõneldes ja vaieldes lähenes ka Jeesus ise neile ja käis nendega. Aga nende silmad peeti, nii et nad Teda ei tundnud. Ja Ta ütles neile: "Mis kõned need on, mis te käies kõnelete isekeskis?" Siis nad seisatasid kurvanäolistena. Aga teine, nimega Kleopas, vastas ning ütles Temale: "Sinaks üksi elad kui võõras Jeruusalemmas ega tea, mis neil päevil seal on sündinud?" Ta küsis neilt: "Mis?" Aga nad ütlesid Temale: "See, mis sündis Jeesus Naatsaretlasega, kes oli prohvet, vägev teolt ja sõnalt Jumala ja kõige rahva ees, kuidas meie ülempreestrid ja vanemad on andnud Ta surma mõista ja on Ta risti löönud. Ent meie lootsime Tema olevat selle, kes Iisraeli rahva lunastab; aga peale selle kõige on täna kolmas päev, kui see sündis! Ka mõned naised meie seast, kes puhteajal haual käisid, on meid ehmatanud: kui nad Tema ihu ei leidnud, tulid nad ja ütlesid endid näinud olevat ka inglite nägemust, kes ütlevad Tema elavat! Ja mõningad neist, kes olid meiega, läksid hauale ja leidsid nõnda olevat, nagu naised olid öelnud; kuid Teda ennast nad ei näinud!" Tema ütles neile: "Oh te mõistmatud ja südamest pikaldased uskuma seda kõike, mis prohvetid on rääkinud! Eks Kristus pidanud seda kannatama ja oma auhiilgusesse minema?" Ja Ta hakkas peale Moosesest ja kõigist prohveteist ja seletas neile, mis Temast kõigis kirjades oli öeldud. Ja kui nad lähenesid külale, kuhu nad olid minemas, tegi Ta enese eemale minema. Ja nad käisid Temale peale ning ütlesid: "Jää meie juurde, sest õhtu jõuab ja päev veereb!" Ja Tema läks sisse, et nende juurde jääda. Ja sündis, kui Ta nendega lauas istus, et Ta võttis leiva, õnnistas ja murdis ning andis neile. Siis nende silmad läksid lahti ja nad tundsid Tema ära! Ja Tema kadus nende silmist. Ja nad ütlesid üksteisele: "Eks meie süda põlenud meie sees, kui Ta teel meiega rääkis ja meile kirju seletas?" Ja nad tõusid samal tunnil ja läksid tagasi Jeruusalemma ja leidsid koos olevat need üksteist ja kaaslased, kes ütlesid: "Issand on tõesti üles tõusnud ja Siimonale ilmunud!" Ja nemad ise jutustasid, mis teel oli sündinud ja kuidas nad Tema olid leiva murdmisest ära tundnud.“
See on kaunis lugu inimlikkusest. Nii sageli tunnen, et minu silmadki on just samamoodi „peetud“ asjade äratundmisest ning isegi kui vastus on mu nina all, kipun ma seda mõnikord eirama ja otsima seda kaugelt tähtede tagant. Aga kui ma vaid oma südame avan Jumalale, armastusele, lootusele, nagu jüngrid avasid oma kodu ukse Jeesusele, siis võib sellest mõnikord sündida äraarvamata suur rõõm. Oleks vaid alati mõistust siis oma südame uks õigel ajal avada.
Et venna räägitu kuhugi kaugele tähtede taha rändama ei läheks, koguneme me kokku väikestesse gruppidesse, et mitmetele küsimustele vastuseid leida. Armastan seda osa Taizé elus väga – jagada oma mõtteid ja tundeid inimestega, kes tulevad hoopis teistsugusest kultuurikeskkonnast, ent siiski on paljuski sarnased. Soovin, et ükskord võiksid kõik mõista, kui suureks kingituseks me inimestena üksteisele oleme ja kui väga me võime üksteist täiendada, kui vaid tahame ennast avada. Istumegi siis koos, alguses häbelikult vaikides, ent tasapisi avanedes… eestlased, ungarlased, soomlane, poolakas, belglane, korealane… Igaüks omamoodi eriline, kordumatu. Istume ja kuulame üksteist, vahest vaikides, vahest kõneldes, kuni kellad meid lõunapalvusele kutsuvad.
Taizé päeva raamistavad palvused – hommikul, lõuna ajal ja õhtul. Kõik muu, mis toimub, jääb nende raamide vahele ning kogu elu ja tegevus kannab Taizés seda rahu ja vaimsuse pitserit, mida palvused sellele annavad. Ma ei kujutaks siinset elu teisiti ettegi, kui vaid ora et labora vormis. Tunnen sellest kodumail väga puudust – olen kui janune kõrbes, kes mäletab, kui hea on istuda sillerdava allika kaldal ja ammutada nii palju kui süda lustib. Ometi on siinses „Taizévälises“ maailmas meil oma tähtis ülesanne täita – juhatada inimesed selle allikani, millest ma kõnelen, mõeldes siiski mitte ainult Taizéd, vaid elu Jumala lapsena üldse. Aga siin ei piina mind see igatsus ja janu – siin ma lihtsalt järgin kellade kutset ja astun koos ülejäänud inimestega hämarasse kirikusse, et lasta mõtetel ja päevasündmustel oma hinges korrastuda ning olla lihtsalt avatud kõigele, mis ülaltpoolt anda võidakse. Ja muidugi et laulda.
Seejärel läheme ühiselt lõunasöögile, kus saab järjekorras ühiselt „Misericordias Domini’d“ lauldud (mõni minusugune anarhist ka sekka eesti keeles, mispeale kogu järjekord mind pärani silmi vaatama jääb). Lihtsad rõõmud. Kodus ei seisa ma oma igapäevase toidu pärast peaaegu kunagi järjekorras (poed välja arvatud), ent siin on see lausa iseenesestmõistetav. Taizés on palju ootamist, ent siin on ka palju aega. Siin tunnetame korraga ootamise erilist väärtust, tunnetame seda, millest tänapäeva kiirustavas maailmas muidu puudu jääb. Nii seisamegi kannatlikult oodates ja rõõmsalt lauldes.
Ora et labora… Kord jõuab nüüd selle labora juurde. Nimelt juba esimesel õhtul sai d kõik kätte mingi väikese ülesande, et anda sellega oma panus Taizé elusse. Alati inimesed imestavad, kuidas Taizé elu üldse toimib – kuidas saavad tuhanded söödetud, maa-alad korda, inimesed majutatud jne. Aga just iga inimese väike panus on see, mis selle kõik võimalikuks teeb. Ilma selleta ei toimuks siin ise midagi. Ja siin on lausa rõõm anda oma väike panus ja mõelda, et just selle kaudu saan ma osaks sellest kaunist kohast. Just selle mõttega olin kohe alguses “valmis kõigeks”. Nii viibki mu töötahe mind juba tuttavasse Cadolle’i. Jõuan sinna pisut hiljem, kui enamik juba kohal on ja tööülesandeid ootavad. Küsitakse siis rahvalt, kes on nõus Olindasse minema. Miks ka mitte, tõstan käe. Kas sa tead, kus Olinda asub, küsitakse minult. Kas ma tean??? Jätan ütlemata, et leiaksin tee sinna ka kinnisilmi, sest nii kiiresti mälestused ei unune. Taizés elatud 9 kuu jooksul sai seda vahet nii mõnigi kord käidud. Nii satungi seegi kord tuttavasse, ent esialgu veel tühjavõitu Olindasse.
Et saabumas on ülestõusmispühad ja sellega koos oma 6000 inimest, siis seisneb meie töö rahva saabumiseks ette valmistamises. Kõnningi läbi vana armsa Olinda, loen üles olemasolevad ja puuduvad madratsid, lambid, toolid, lauad, et keegi ei peaks kusagil puudust kannatama. Tegelikult on see ju väga väike ülesanne – miski, mis ei vaja jõudu ega kõrgharidust, midagi väga lihtsat. Aga kui jätta see tegemata, läheb elu tasakaalust välja. Taizé õpetab hindama elu pisiasju, ka töid, millele sageli tähtsust ei omistata. Käime nõnda sageli linnatänavail, ent kui sageli mõtleme sellele, et selle tänava loomiseks on vaja läinud inimesi, selle korrashoiuks on vaja inimesi, selle kauniks muutmiseks on vaja inimesi… Hakkame seda märkama alles siis, kui midagi vajaka on – kui tänav on rämpsu täis või auklik ja kirume siis halvasti tehtud tööd. Aga kui sageli me õieti kiidame hästi tehtud tööd kui kõik on puhas ja korras? Kui sageli mõtleme nendele inimestele, kes siin võib-olla et isegi iga päev töötavad? Taizé elu õpetab märkama just selliseid asju, mida esmapilgul näha ei olegi – nö varjatud tööd. Teeme siin isegi palju sellist varjatud tööd, mille puhul keegi kiitma ei tule, ent mille tegemata jätmine palju lärmi põhjustab. Ja see teeb õnnelikuks. Kuulen, kuidas rõõmustavad need, kes pesevad nõusid, koristavad WC-sid… Loodetavasti avab see meie silmad neid “nähtamatuid” töölisi ka tavaelus märkama ja nende tööd hindama. Siis ehk ei suhtu me ümbritsevasse enam nii hoolimatult, vaid mõtleme inimese peale, kelle tööd me seda tehes rikuksime.
Jah, tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus. Tammsaare lihtne ütlus omandab siin imeväärse selguse. Jah, tuleb armastus mitte ainult töö, vaid ka tööd tegevate inimeste vastu. Ja lõpuks ka iseenda vastu…
Töö ja söögi vahepeal oli aga vaba aeg. Comeniuse järgi vajab inimene 8 tundi und, 8 tundi õppimist ja 8 tundi puhkust. No eks ta nii umbes kujuneski. Igatahes oli meil vaba aeg. Minu jaoks tähendab see aeg aga ringijooksmist sõna otseses mõttes. Teen seda rõõmuga ja vastan uudistavatele inimestele, et ma nüüd püüan kõik tasa teha, mis mul Taizést ära oldud aja jooksul tegemata jäi – kord jooksen Courrieri tõlketööd tegema, siis kohtumisele vennaga või õega ja nii edasi. Tunnen, et elan ja olen õiges kohas. Ma ei saakski siin käed rüpes istuda. Kummaline on see, et kodus olles läheb mul võhm juba esimeste minutitega välja, siin jooksen ma aga kilomeetreid, kuid kohale jõudes jookseks teist sama palju veel. Mõistatan, mis õige on Taizés see eriline energiaallikas. Palvused, jah, palvused. Ja vaikus. Taizé vaikus on midagi väga erilist. Lähen ühel päeval Taizé küll ning istun vaikusekabelisse. Sealne vaikus on jahmatav – kuna olen üksi, teen katset lauda, sest kabelis on hea akustika, ent vaikuse lõhkumine lõikab nii teravasti kõrva, et ma suudan ainult sosistada. Sulen suu ja istun lihtsalt vaikides, kuulates oma südamelööke. Kui väga tunnen sellest puudus autosireene, inimeste jutuvada, tümpsu ja muud müra täis maailmas. Igal vaikusehetkel on kulla hind. Oskaks me seda vaid alati hinnata. Siin Taizés mõistetakse Vaikust – seda tõelist vaikselt olemist, sisemist kuulamist, mis pole kaugeltki seesama, mis lihtsalt suu kinni hoidmine. See Vaikus on midagi, mis tervendab hinge, loob inimlapse tervikuks…
Ühel päeval aga võtan ma vabal ajal ette retke Püha Stefanose allikale (Source St Etienne) ehk Vaikuse aeda. Praegusel aastaajal ongi seal eriliselt vaikne. Olen ainus pärastlõunane jalutaja, kui välja arvata tiigi ääres tasakesi askeldav tööline.
Jalutan mööda varakevadisi teid ja meenutan, kuidas pisut rohkem kui aasta tagasi ühel talvepäeval kogunesid siia kõikvõimalike rahvuste esindajad, et kõndida tiigijääl ja teha üks vahva pilt sillal. Siinmail on see haruldane pilt. Praegune aed näeb aga välja pisut nukker – raagus puud, mis polnud jõudnud veel rohetama hakata, hallikas taevas, mõni sügisest allesjäänud leht, peegelsile tiigipind, paar äraeksinud parti… Olen spetsiaalselt partide söötmiseks kaasa haaranud paar saiakontsu ning loobin need tükkhaaval sillal istudes vette. Üks part võtabki vedu ning napsab lõpuks saiatüki ära. Rohkemaks tal huvi ei ole ning ta ujub minema, lastes vee põhja vajuda ka vorstiviilu, mille ma saiale järele viskan, lootuses, et pardid liha lõhna peale parves kohale lendavad. Saiaviilud ujuvad nukralt tundmatusse, vorsti pistan ise nahka. Ja ongi kogu moos… Loodetavasti sai siiski keegi sel päeval kõhu täis. Mina küll sain
Laupäeval, viimasel päeval otsustab terve eestlaste seltskond korraks Clunysse sõita, et oma toiduvarusid täiendada. Jään ainsana maha ning Oyaki ees seistes sõnan naljapärast lahkuvatele eestlastele: „Eestis kohtume siis“. Minu repliigil on aga ootamatu mõju. Õhtuks teab terve bussitäis rahvast, et ma jään Taizésse ning on väga üllatunud, kui ma siiski keskööl koos teistega oma kodinad bussi vean. Jah, jääksin küll, iga kell, aga kohustusi ei saa ju hüljata. Clunysse ma jätan minemata, sest ütleb ju Piibel järgmist:
„Sellepärast ma ütlen teile: ärge olge mures oma elu pärast, mida süüa ja mida juua, ega oma ihu pärast, millega riietuda. Eks elu ole enam kui toidus ja ihu enam kui riided? Pange tähele taeva linde, nad ei külva ega lõika ega pane kokku aitadesse ja teie taevane Isa toidab neid. Eks teie ole palju enam kui nemad? /---/ Ärge siis olge mures, küsides, mida me sööme? või mida me joome? või millega me riietume? Sest kõike seda taotlevad paganad. Teie taevane Isa teab ju, et te seda kõike vajate.“ (Matteuse 6:25-32) Ja süüa on mul igatahes piisavalt.
Selle asemel istun hoopiski Casa ees päikese käes ja naudin saabuva kevade mõnusid. Eestlased ei jää aga kauaks ning meil seisab ees retk Taizé piiridest väljapoole. Kõnnin sellel retkel teist korda ja tean, et see pole kerge retk. Mõtlen just füüsilist külge – olen peale mäkke rühkimist nii võhmal, et inimesed mind maha kipuvad kandma. Aga eestlaslikku kangust mul jätkub, võtan hoo maha ja rühin edasi, jõudku ma pealegi viimasena tippu, peaasi, et jõuan. Ka seekord võtab üles mäkke ronimine hingenatukese seest välja. Mõned sellid katsuvad seda aga vältida, hääletades tõusval teel mööduva traktori peale.
Teades, et peale pikka tõusu peab järgnema ka laskumine, kõmbin aga vapralt edasi, hoolimata sellest, et ülejäänud seltskond pea silmist kaob. Tean ju niikuinii, kuhu minna ja ei muretse selle pärast. Jõuangi peagi mäeharjale ja siit avaneb maagiline vaade. Tahaks sirutada tiivad ja liuelda üle roheliste tasandike. See ilu võtab veelgi enam hingetuks kui ennist mäkkerühkimine, ent see on teistmoodi tunne. See on ülev, kerge tunne. Kõrguste maagia – see on, mis mind alati ronima kutsub – Jaani kiriku torni tippu, Kõpu tuletorni piksevarda otsa, Kaukaasia mägedesse… See on otsekui pilguheit maailmale jumalikust perspektiivist.
Prantsusmaa maaliline maastik aga sunnib paigale jääma ja lihtsalt vaikides vaatama – kevadised viinamarjaistandused, väikesed pruunikad külakesed, mida oleks otsekui keegi hiiglane hooletult maastikku külvanud, sinised mäekünkad silmapiiril… Kui kaunis siiski on meie maailm! Vahest on vaja perspektiivimuutust, et seda taas tõeliselt mõista. Sellises kohas saab kõik harjumuspärane korraga uued mõõtmed – siin lisandub uus mõõde – igatsus. Naeratan särava päikese poole, enne kui väikese Bray küla poole suundun. Allapoole kõndides saan seltskonna kähku kätte ning me suundume üheskoos Bray kabelisse. Üks kaunimaid vitraaže, mida olen kunagi näinud, asub Bray kabelis. Kabel ise on äärmiselt lihtne, ehitatud 12.-13.sajandil pruunikatest kividest, nagu enamik teisigi hooneid ümbruskonnas. Ent altari taga on pisike vitraaž, mis kujutab risti ning leeke selle ümber. Selle soe valgus on nii eriline, et jään seda taas ainiti vaatama. Istume seltskonnaga kabelisse maha ning peame väikese palvuse. Kõik õpilased on vaiksed, õhus on aukartust. See on eriline paik. Nende seinte vahel on loetud tuhandeid palveid ja kohati tundub, nagu sosistaksid seinad ikka veel sajanditevanuseid hüüdeid Jumala poole. Jään taas teistest maha, et lihtsalt seista ja hingata endasse seda ajatut vaimsust. Leian külalisteraamatu, kuhu sai aasta eest jäädvustatud oma väike külaskäik. Mu nimi on siin kõrvuti nendega, kelle Taizé mõneks ajaks kokku tõi ning kes nüüd on taas maailmas laiali. Ometi toob see väike meenutus nad mõnes mõttes taas mu kõrvale. Need pole vaid nimed, vaid sõbrad, kes kusagil teises maailma nurgas ehk ka minu peale mõtlevad… Kirjutan seegi kord tänusõnad raamatukesse nendele, kes meiesuguste palverändurite jaoks on ukse lahti jätnud.
Seltskond on aga ammu kadunud mäekünka taha. Tee läheb aga allamäge, nii et ma sirutan käed laiali ja kihutan täiskiirusel kõndivale rahvale järele. Olen kui lind, vaba ja rõõmsameelne. Lasen tuulel end kanda ja ei mäletagi enam endist mäest ülesronimise väsimust. See on palverännak minu jaoks – raske minek mäkke, minek läbi eluraskuste, seejärel hingetõmbeaeg, mil võid vaadelda maailma hoopis uuest vaatenurgast. Sageli oskad maailma ilu just siis eriti hinnata, kui oled enne seda katsumustest läbi tulnud. Ja siis, kergena, uut jõudu saanuna kihutad edasi, tunned end kerge ja vabana. Aga kõigepealt peab mäkke ronima…
Jõuame tagasi väsinud ja näljastena, ent õnnelikena. Mõistan taas, kui vähe on õnnelikuks olemiseks vaja. Mõnikord lihtsalt ühte vahvat jalutuskäiku toreda seltskonna keskel. Ja muud ei midagi.
Pika Taizés elamise aja jooksul kujunesid mul välja oma lemmikhetked päevast. Kui kristalselt aus olla, siis mu lemmikaeg Taizés kestab hommikul poole 8-st hommikul poole 8-ni, ehk teisisõnu 24 tundi ööpäevas. Kõik on lemmik. Aga väga armastan ma õhtupalvusi. Kevadeti ja sügiseti jäin sageli kiriku ette seisma, et vaadata päeva viimast vaatemängu – päikseloojangut. See on midagi lummavat, midagi, mis jahmatab iga kord millegi uuega. Sageli polnud ma ainus, kes seda taevaetendust vaatama jäi. Nii mõnigi kord seisis terve rivi inimesi kiriku ees, näod silmapiirile suunatud. Olen nüüdki sattunud õnnelikule ajale. Enne, kui kellad hakkavad lööma, seisatan kiriku ees ja vaatan üha punasemaks muutuvat päikeseketast, mis kord sinkja pilve taha vaob, ent siis taas endast märki annab, kallates kogu ümbruse üle maheda roosaka valgusega. See on otsekui taeva enese palvus, kus sõnad on saanud värvi kuju – kõik toimub täielikus vaikuses, ent värvide mängu vaadates on tunne nii võimas, nagu mängiks terve taeva orkester. Sooviksin kaasa laulda, kui vaid teaks sõnu, ent annan oma väikese panuse sümfooniale lihtsalt tänulikuna vaadates. Iga päev on uus – sünnib ja sureb uuesti ja iga kord veelgi kaunimalt. Kuidas on ometi kellelgi nii palju fantaasiat, et seda kõike toimima panna!
Selle imelise tundega ja hingeärevusega järgin kellade kutset ning lähen õhtusele palvuse. Pole midagi erilisemat kui alustada ja lõpetada päeva palvusega, laulmisega – see on otsekui kokkuvõte päevast, mõtlen kõigele, mida olen teinud ja mille üle võin olla tänulik. Tõesti, vajan igavikku, et väljendada tänu oma elu eest, kõikide väikeste, ent mitte ebaoluliste asjade eest, mis on mind mu elus mõjutanud.
Õhtupalvus kestab nii kaua, kui inimesed vähegi laulda tahavad. Ühel õhtul võtan ette ning istun tasakesi laulja – Sietske – selja taha. Kirik on rahvast peaaegu tühi, vennad on lahkunud. Nihkun Sietske kõrvale ning küsin tasakesi: „Kas tohib?“ Sietske ulatab mulle tasakesi mikrofoni ning ma laulan vanade heade aegade mälestuseks taas Jumalale, kõikidele veel kirikus olevatele inimestele, iseendale. „Bleibet hier“ kõlab seekord ja Sietske laulab kõrval soolot. Kui väga tahaksin jäädagi siia istuma ja sedasi laulma, laul laulu järel, nagu kunagi mõne kuu eest. Annan aga mikrofoni tagasi Sietskele ning jätkan omaette laulmist. See on justkui taaselustunud hetk minevikust. Taas midagi, mille eest tänulik olla. Istun nii kaua, kuni enamus lahkuvad ning vaid paar üksikut palvetajat laulmist jätkavad. Kõnnin Sietske kannul jahedasse öhe ning kasutan võimalust, et temaga paar sõna hollandi keeles vestelda. paar sõna jääbki paariks sõnaks, sest pikemaks vestluseks vajaksin pikemat koolitust. „Hoe gaat het met jij?“ saan küll küsitud ja vastusegi mõistetud, ent mõne aja pärast pean alla vanduma. „Grappig“ (naljakas), nendin vaid selle kohta, et nüüd ootamatult olen sattunud tundmatut keelt rääkima. Leiavad teisedki, et see on naljakas, peagi tögab mind terve Taizé. Aga mina ei vannu alla. Ükskord ma veel räägin…
Kõige kaunim õhtupalvus toimub aga meie lahkumisõhtul, laupäeval. Iga nädal pühitsetakse Taizés Kristuse surma ja ülestõusmist. Reede õhtul on igaühel võimalus oma palved risti ette tuua. Laupäeval aga süttivad ülestõusmise ja lootuse märgiks sajad küünlad. Nagu tõusuvesi liigub valgus ühest kirikuosast teise, lüües särama kõik seinad ja inimeste silmad. See valguse üksteisele andmine on otsekui väike eeskuju sellest, kuidas peaksime toimima maailmas. Ühest leegist saame kõik valguse ja kui me tahame maailma valgemaks muuta, peame seda valgust edasi andma. Sageli piisab sellest, kui läidad ühe küünla. Üks küünal ei anna küll palju valgust, ent sellest piisab, et süüdata tuhat, mis peletavad suuremagi pimeduse. Kristlastena olemegi kutsutud armastuse ja hoolimise valgust edasi jagama. Valguse ja armastusega on ju see huvitav asi, et mida rohkem seda ära jagada, seda rohkem seda saab. Nõnda istumegi lummatutena säravas kirikus ja laulame koos, ühiselt, ühise valguse all…
Sellise lummuse vaimus lahkume Taizést keset ööd. Istume vaikselt bussis ning asume pikale tagasiteele. Mina ei saa teisiti, kui võtan mikrofoni ja palvetan meie kõikide eest. Laulame ühiselt „Kiida Issandat“ ja tunneme hinges ja südames, et reisil koju oleme samamoodi kaitstud, kui reisil Taizésse.
28.märts, pühapäev
Kõigevägevama kaitse all jõuamegi lõunaks Bremenisse ning meid lastakse mõneks tunniks linna peale kõndima. Endiselt Taizé lummuses, leian tee üsna ruttu kirikusse. Bremeni vanalinn on mulle juba tuttav, käisin siin viimati 9 aasta eest, ent muutunud pole palju. kõige rohkem olen muutunud ma ise. Nüüd paelub mind kõige enam suur kirik linnaväljaku servas ning ma astun selle hämarasse saali.
Taas lummab mind siinne sajandite hõng ning ma jään paariks tunniks mööda kirikut kõndima, püüdes tabada hetkegi iidsete meistrite elust, mõtetest, palvetest. Tõmban käega üle kivist käsipuu ja silmitsen tööriistatäkkeid sellelt. Ma peaaegu kuulen peitlite täksimist vastu kivi, näen, kuidas minemapuhutud kivitolm lendab aeglaselt äsjavalminud kirikupõrandale, kuulen arhitekti kõpsuvaid samme, kui ta pisut murelikuna mööda valmivat hoonet kõnnib, näen klaasimeistri säravat nägu, kui ta esmakordselt näeb päikest säravat läbi uue vitraaži… Iga ese selles paigas kõneleb oma lugu ja mina katsun kuulata. Leian vaikuse kabeli ning jään sinna mõneks ajaks istuma, et koguda endasse kiriku lugusid, seinte sosinat, ajaloo hõngu. Ma armastan ajalugu, see kõneleb minuga. Võib-olla vahest isegi liiga värvikalt, siis on raske tõde fantaasiapiltidest välja noppida. Ent igavalt ei kõnele ta kunagi. Oska vaid kuulata!
Aega veel on, nii teen paar tiiru linna peal, mis valmistub suurteks pühadeks. Kummalisevõitu lihavõttejänes tatsab mööda platsi ringi ja pakub möödujatele viina, keegi loobib kirikutrepile tuhandeid pudelikorke, mida rahvas laiali ajab ning mustades ülikondades mehed pidevalt jälle kokku riisuvad. Jään seisma ka kuulsate kellade alla. Kellamäng jääb paraku seekord küll kuulmata, kuid heledakõlalise täistunnikuulutuse kuulan ära. Kükitan ka seina sisse ehitatud akvaariumi äärde ja jälgin lummatult erksavärvilisi kalu. Minu kõrval näitab uks poisike rõõmsalt triibulise kala poole ja hüüatab: „Nemo!“ Tema igatahes leidis Nemo. Mulle jäävad silma aga elektrisinised ja neoonkollased elukad. Suisa võimatu uskuda, et loodus selliseid värve suudab luua. Kahtlustangi algul, et akvaariumis ujuvad kummist mänguasjad, ent mõneminutiline vaatlus tõestab, et on tegu siiski looduse vingerpussiga.
Meie õhtu Bremenis jääb siiski lühikeseks, sest hommikul 5 paiku tõusmine sunnib enamik meist varakult voodisse.
29.märts, esmaspäev
Mõtlen pisukese kahjurõõmuga nende peale, kes juba koolis istuvad, samal ajal kui meie läbi Rootsi kihutame. Aga üsna pea saabume ka meie taas Eestisse ja tööelu läheb edasi. Õhtul laaditakse meid taas laeva peale, nii et järgmisel hommikul ärkame juba Turu sadamas.
30.märts, teisipäev
Viimane päev Euroopa Liidus, vähemalt praeguseks. Turus me seekord ei peatu, vaid sõidame otse Helsingisse. Soome pealinnas õnnestub mul koos mõningate teiste eestlastega jõuda Põhja-Euroopa suurimasse raamatupoodi, mis tähendab, et järgmised neli tundi (vähemalt!) on mureta.
Raamatupoel on neli korrust ja ma hakkan mõnuga esimesest peale. Juba esimesed pool tundi möödub ulmekirjanduse leti ees seistes ja uusimat kirjandust lehitsedes. Ma lihtsalt ei saa teisiti, kui pean põhjalikult läbi uurima kõik, mis vähegi huvi pakub. Ühesõnaga, peaaegu kõik, mis selles raamatupoes üldse leidub, sest pärast ulmeletti jõuan ma lastekirjanduse juurde ja sealt on mind veel raskem ära saada.
Olen sattunud taas maailma, kuhu ma võiks jäädagi. Olen nagu hiireke teraviljahunnikus, kes ei tea, kust otsast söömist alustada. Näkitsen natuke siit, natuke sealt, siis veel natuke… Avastan nelja tunniga suure osa sellest imeväärsest kohast, ometi jääb teist sama palju avastamata ja ma ei taha mõeldagi, mis minust seal vaatamata jäi. Piisab ju vaid raamatu kättevõtmisest, kui juba olengi jäägitult tõmmatud uude imeväärsesse maailma. Ja maailma võin endale siin valida ise. Kah omamoodi palverännak.
Olen küll Helsingi linna peal varem kolamas käinud, ent Toomkiriku pean siiski uuesti üle vaatama. Väljakule astudes avaneb mulle kirikust kaunis pilt – erevalge katedraal särab sinisel taeval vastu, jättes mulje millestki väga pühast. Aukartusest ujedana astun suurde heledasse kirikusse sisse.
Helsingi Toomkirik on väga lihtne, ei mingeid erilisi kaunistusi, ent sellest hoolimata jätab see äärmiselt suursuguse mulje. Siin seisab Martin Luther ja Michael Agricola, justkui valvates rahulikult kirikuliste üle. Istun mõnda aega pingis ning katsun mõtetes korda luua. Mu seekordne palverännak on lõppemas, ent mu elu palverännak alles poolel teel. Kuhu ma ükskord välja jõuan?
Õhtuvaikuses saabume tagasi Tallinnasse. Tunne on, nagu poleks ära käinudki, ainult hinges on eriline rahu ja rõõm. Rõõm sellest, et maailmas on nii palju kaunist, nii palju toredaid inimesi, nii palju eredaid elamusi. Ja mis veelgi enam, sageli ei pea selle kõige kogemiseks kodust kaugele minemagi. Loodan, et see väike palverännak avas meie silmad, nägemaks ka seda, mis ja kes on siinsamas, meie lähedal. Loodan, et see avas meie südametes selle väikese akna, mille kaudu jumalik valgus võiks sisse pääseda ja teistelegi särada. Loodan…
Aitäh Taevaisale jällegi imelise elamuse eest!
