REIS TAIZÉSSE 20.-30.MÄRTS 2004
20.märts 2004, laupäev
Kell on poole 7 paiku hommikul, Tallinna tänavad on kergelt niisked ilmselt öisest sajust, kui ma, kott õlal, läbi tühjade tänavate sadama poole astun. Ees seisab reis kevadesse, millest Eestis veel esialgu märkigi pole. Lumi on küll sulanud mingiks ebamääraseks halliks plägaks, kuid kevadet kuulutavaid rohelisi virvendusi puudel ega murus pole kusagil veel näha.
Jõuan sadamasse 7 paiku, enamik reisiseltskonda juba ees ootamas. Kõik jõuavad kadudeta õigeks ajaks kohale ja meie reis saab õnnelikult alguse reisilaev „Meloodia“ pardal ning peale 3 ja pooletunnist sõitu jõuame ka õnnelikult läbi jääsupi Helsingi sadamasse. Seal me pikemalt ei peatu, vaid võtame kohe suuna Turu linna peale.
Turus on meil aega maa ja ilm – umbes 2 ja pool tundi, nii et seltskond lastakse linna peale lahti ja igaüks läheb, kuhu jalad viivad. Enamik ilmselt kuhugi kaubandusvõrku, sest ilm on külm ja sombune ja jalutama ei kisu. Mina aga lähen täpselt sinna, kuhu Jumal juhatab. Jalutangi pikki Turu peatänavat esimeses ettejuhtuvas suunas minema. Ühel hetkel näen üle majakatuste kõrguvat kirikutorni ja tunnen, et mind kutsub just selles suunas. Tahan alustada oma palverännakut – sest just see meie reis ongi – kirikus. Võtan orientiiriks pühakoja torni ja leian end mõne minuti pärast kauni telliskivipunase kiriku eest. 1894 võitis 23-aastane arhitekt Lars Sonck Püha Miikaeli kiriku disainivõistluse ning tema projekti järgi saigi ehitatud see kaunis hoone. Kirik kannab endas selgeid 19.sajandi lõpule omaseid rahvusromantika märke. Armastan väga juugendit, nii et sisse astudes jahmatab mind katedraali soe ja eriline ilu. Kirik on täiesti tühi, pinkides ei istu hingelistki, ent keegi mängib koori peal orelit olematule publikule. Istun lummatuna pinki ja jään tundmatut esinejat kuulama. Lasen pisarail vabalt voolata. Selles kirikus istudes on tunne, nagu oleksin astunud paradiisiaeda – seintel on akende ümber on kaunilt väänlevad puutüved, lilled, ornamendid. Väljas on külm varakevad, ent siis sees on kõik kuidagi eriliselt soe. Tekib tunne, et tahaks jäädagi siia. Ja orel muudkui mängib…
Ometi tuleb aeg minna, sest Turu linnas olen ma esmakordselt ja tahaks veel midagi avastada. Olles kuulnud Turu linnuse kuulsusest, otsustan seda oma silmaga vaadata ja sean sammud suunas, kus siltide järgi peaks asuma linnus. Olles aga veerand tunnikest asjatult kõmpinud, teen otsuse, et linnus jääb hetkel ajalistel põhjustel mu haardeulatusest välja ning ma keeran otsa taas bussi oletatava asukoha poole. Seekord valin tagasiteeks Aura jõe kalda. Kõnnin mööda lumist jõekallast ning vaatan mõtlikult kalda äärde kinnitatud paate. Mõnes neist asub eksklusiivne restoran ja paratamatult tuleb mõte paksude rahakottidega turistide peale, kes võivad endale seda lubada. Minule aga piisab visuaalsest elamusest küll. Tunnen aga pisut kurvastust, kui ma taskust saiapuru ega küpsisetükke ei leia, et jääpankadel paterdavaid parte sööta. Jäädvustan sellegipoolest mõne neist fotomasinaga pildile. Pisut eemal veab parv inimesi üle jõe ja tegutseb silla eest – edasi-tagasi, edasi-tagasi…
Kaugel eemal hakkab aga silma järjekordne kirikutorn. Otsustan, et aega on veel küll ja parajalt kiirete sammudega jõuan sellegi pühakoja üle vaadata. Kirik on küll pisut kaugemal kui arvasin, ent kiirelt astudes on mul siiski piisavalt aega sinna sisse astuda. Tegemist on Turu Toomkirikuga. 13.sajandil alguse saanud katedraal pakub aga sootuks erineva elamuse. Iidsete kirikumüüride vahel peetakse parajasti laulatust ning mustas rüüs naispastor loeb Armastuse ülemlaulu. Seisan kohmetult kiriku tagaotsas ja olen mõtetes õnneliku pruutpaariga. Kui pastor loeb soomekeelse Meieisa palve, loen omaette mõttes eesti keeles kaasa. Olgu minu õnnistus nendega! Tseremoonia lõppeb ning pruutpaar kõnnib läbi kiriku välja, kus omaksed neile lilleõisi ja riisi kaela viskavad. Mina aga siirdun kirikust avastama, sest teenistuse ajal ei söandanud (ega oleks sobinudki) ma kirikus ringi uidata. Keskaegses pühakojas on tõeline vagaduse ja ebamaisuse hõng. Mõtlen kõikidele nendele tuhandetele palvetele, mida need seinad kuulnud on…
Sean sammud tagasi bussi poole. Läbi öö kannab meid Rootsi poole suur Silja Europa laev, mis öösel Marienhamnis peatub, aga sel ajal oleme me sügavas unes… Hommikul oleme Kapellskäris ning alanud on uus päev…
21.märts, pühapäev
Pühapäev möödub bussis kõveras istudes ning aknast lumist Rootsi maastikku vahtides. Alles pärastlõunal jõuame praamiga Helsingörist Taani (praami nimi on Aurora ning kohe tuleb aastatetagune Kroonlinn ja tuntud sõjalaev meelde) ning pärast paari tundi läbi omalaadse Taani sõitmist jõuame järgmise praamiga Saksamaale. Meie öiseks peatuspaigaks saab Bremeni Formula hotell. Sõidust väsinuna vajub enamik seltskonda üsna ruttu sügavasse unne, nii et hotelliomanikul on meid järgmisel päeval põhjust kiita, et hoolimata tema kartusest oli meie grupp end äärmiselt viisakalt üleval pidanud ja tagasi tulles lubab ta meie käsutusse koguni terve kolmanda korruse, et me võiksime segamatult pidutseda, kui soov peaks tekkima.
22.märts, esmaspäev
Kõigi arvutuste kohaselt peaksime sel päeval läbima nii Saksamaa kui ka pool Prantsusmaast ja jõudma Taizésse. Saksamaal peatusi tehes selgub, et kevad, mida me otsime tulime, pole siia veel õieti jõudnud ning avaldatakse kahtlust, kas Prantsusmaal kohataksegi oodatud kuumalainet. Need kahtlused kinnitab ka vend Matthew, kes mulle helistab ja teatab, et homseks on Taizés lumesadu oodata. Tahtmata rahvast traumeerida, teatan lihtsalt, et bikiinidega pole neil seekord Taizés midagi peale hakata. Nii mõnigi aga loeb mu ridade vahele peidetud ilmateatest siiski õudusega välja ka tõe ning bussis levib vaikselt mõte, et kui soojemaks ei lähe, pööratakse ots ringi ja sõidetakse tagasi, mispeale mina innukalt luban siis jalgsi palverännaku ette võtta, nagu muiste kombeks oligi. Tegelikult siiski paanikat ei teki, ainult sutsuke kurvameelsust, aga praegu polegi aega selle peale mõelda. Vähemalt minul mitte. Vahemaa vähenedes kasvab mu hingeärevus ja Prantsusmaal ei suudagi ma praktiliselt oma pilku mustavalt maanteelt ja rohetavatelt põldudelt lahti kiskuda. Arvutan tasahilju sõrmedel välja, et vastupidiselt enamiku arvamusele, et jõuame heal juhul keskööks, peaksime juba 10 paiku kohal olema. Selle peale muidugi ainult vangutatakse mu innukuse peale pead. Aga kui kell on pool 10 ning vend Matthew helistab uuesti ja küsib, kaugel me oleme, siis võin ma särades teatada, et poole tunni pärast oleme kohal. Mispeale muidugi üllatutakse. Ja mina võin ainult õnnelikult tõdeda, et mu sõrmed mulle ei valetanud. Pisut peale 10 keerab suur reisibuss mööda kitsaid Taizé külatänavaid üles mäele ja peatub kiriku vastas parkimisplatsil. Olen ühe hetkega bussist väljas ja tahaks kohe mööda küla ringi kihutada, et väljendada oma varjamatut rõõmu taas tagasi olles. Aga ma ei lähe kuskile, sest tunnen pisukest vastutust meie grupi ees, kellest enamus siiski selles paigas esmakordselt viibivad. Pealegi astubki juba bussi juurde vend Matthew, kes meid lahkelt 12.barakki juhatab, et meid vastu võtta.
Mu suu on ilmselt kõrvuni terve õhtu ja ma säran kui äsja loidetud küünal, kui ma tuttavail tänavail kõnnin ning tuttavat õhku sisse hingan. See on otsekui kodu, minu südamele ja hingele. Tahaks tõesti käia läbi kõik nurgad ja saada taas osaks selle imelise paiga rahust. Aga esialgu istun ma kuulekalt koos bussitäie noorte ja mitte enam nii noortega barakki. Esimene sõõm magusat teed, esimene kallistus – vastuvõtjaks on James, kes endiselt Taizé lummuses ning pole sealt veel lahkunud – see on erilise nädala eriline algus. Kuulan vaevalt, mida räägitakse ning kui ma ei peaks tõlkima, uitaksid mu mõtted juba ammu mööda Taizéd ringi. Ometi on mulgi vaja nii majutust kui töökohta. Tõstan innukalt käe, kui küsitakse, kes on valmis kõigeks, ning olengi hetkega arvatud Cadolle’i meeskonda. Seekord pole küll „see Diego“ (teda ju nähtud küll), vaid „meeting with Leandro“, kuigi Dietmar, see teine Cadolle’i kuningas, on juhuslikult samuti mõneks ajaks Taizés. Õnnelik juhus.
Selle asemel, et kuulekalt magama minna, sean sammud tühja hämarasse kirikusse, istun madala pingi peale maha ning palvetan. Õieti ma lihtsalt istun, lasen pisarail voolata ning olen piiritult õnnelik. Olen kui armusaanu, erilises õnneseisundis, mida on raske sõnadesse panna. Olen tagasi…
23.märts, teisipäev – 27.märts, laupäev
5 päeva armuaega. Ometi on tunne, nagu oleks see mitte 5, vaid 50 päeva. Aeg Taizés peatub ja siin saab kõige selgemini mõistetavaks Püha Augustinuse mõte, et Jumala maailmas pole minevikku ega tulevikku, seal on pidev olevik. Tunnen igal hetkel, et midagi sellist just Augustinus silmas ehk pidaski.
Meie päev on väga lihtne. Järgime päevarütmi, mis on Taizé elu suunanud juba pikki aastaid. Hommikul üritame esimese asjana mõistatada, kas tänane päev on päikesepaisteline või katavad pilved taeva. Kevad pole Taizésse veel täie hooga jõudnud ning õhk on varakevadiselt karge. Ka taevas on sageli pilves ning iga arvatav päikesekiir, mis baraki punaste kardinate vahelt ruumi tungib, tekitab kõikides erilise rõõmujoovastuse. Avastame siin taas elu lihtsad rõõmud. Ei mingeid erilisi mugavusi, aga ka mingeid vajadusi mugavuste järele. Enamik meist on ju harjunud hommikul vaikselt vannitoas nahistama, ent siin tuleb ühise kraanikausi ja meetritekaugusele pritsiva külma vee eest võidelda rahvaste paabeliga. Ja mitte kellelegi ei tule pähegi, et see võiks olla mingil viisil ebamugav või taunitav. Vastupidi, on ääretult põnev jälgida noori, kes kõnelevad küll erinevat keelt, kuid on ometi nõnda sarnased – pesevad hambaid samamoodi, liiguvad kahel jalal. Lihtsad asjad…
Kõige erilisem aeg päevast hakkab aga 5 rõõmsa kella mitmehäälsest helinast – Rõõm, Rahu, Lihtsus, Usaldus, Halastus (just sedasi nimetatakse Taizé 5 heledahäälset kella) kutsuvad kõiki hommikusele palvusele. See on hetk, mida olen oodanud lahkumisest saadik. Kõnnin vahest hommikuti mööda Müürivahe tänavat, kui korraga kostab kõrvu missale kutsuva kella hüüd. See on peaaegu sama eriline tunne, kui selline hommik Taizés. Jään spetsiaalselt selleks välja seisma, et kuulda, kuidas kellad oma laulu alustavad. Samamoodi heliseb mu süda, kui ma koos mõnesaja teisega kirikusse sisse astun.
Taizé kirik on eriline paik. Siin on lihtsus ja ilu nii erilises võrdelises suhtes, et see tundub suisa uskumatu. Peamiseks kaunistuseks on lihtsalt altari taha tõmmatud leegitsevpunased kangad. Küünalde ja lampide soojas valguses tundub, nagu leegitseks terve altaritagune hiiglaslikus soojas tules. See on otsekui Püha Vaimu tuli, mis ei soojenda mitte ainult väliselt, vaid kallab oma erilist soojust ka südamesse ja hinge. Samas on tunne, justkui oleks see erepunaste purjedega laev. Üks vendadest on öelnud, et Taizé ongi otsekui paik, kus kõik inimesed jagavad sama laeva ning purjetavad eluookeanis ühises suunas – Jumala suunas. Siinkohal meenub ka Aleksander Grini „Helepunased purjed“, mis Internetiski inglisekeelsena olemas (http://home.wanadoo.nl/scarletsails/). Olen kui Assol, kes seisab jalgupidi merevees ja jälgib pingsalt lähenevat punaste purjedega laeva. Tunnen end igal palvusel otsekui õnnelik tütarlaps muinasjutust, kelle unistus on täide minemas. Just, täide minemas, sest täituda saab see vaimulik ootus alles aegade lõpul.
Siin, selles lihtsas paigas tahaks hing koguaeg laulda ja sestap on iga palvus kui palsam hingele. Enne reisi tundsin, et mu hääleke on kannatada saanud ja kartsin veidi, et ei saagi laulda, ent niipea, kui mu jalad puudutasid Taizé pinda, olid kõik sellised mured kui peoga pühitud. Tõstan hääle ja laulan nii, nagu olen ihaldanud teha juba väga pikka aega. Laulda koos teiste usklikega ja otsijatega, laulda nendega, kes vaatavad samas suunas, laulda lihtsalt Jumalale lihtsaid laule. Taizé lauludes on eriline sära, mis tuleb ilmsiks just siis, kui saad neid laulda koos teistega, üha uuesti ja uuesti. Vend Roger on tsiteerinud Püha Augustinust ja öelnud, et laulmine on kahekordne palvetamine. Jah, palve läbi sõna ja muusika… Vahest tekibki mõte, kas niisugune pidev laulude aastast aastasse kordamine ei tüüta, ent olen juba ammu avastanud, et mida rohkem neid laule laulda, seda erilisemaks, armsamaks ja hingelähedasemaks nad muutuvad, ning seda enam nad kõnelevad lauljale. Mulle räägivad nad kogu maailmast, selle rõõmudest, muredest ja lootusest, maailma erilisusest. Kas ei tee siis selline võimalus oma hinge välja valada inimest õnnelikuks!
Ja kui vennad alustavad ühiselt eestikeelset „Kiida Issandat“ ning terve kirikutäis rahvast nendega ühineb, siis tahaks küll süda rõõmust taevasse tõusta.
Üks erilisemaid asju Taizé palvuste juures on aga vaikus – 10-15 minutit mõtisklemiseks, enese leidmiseks murede, rõõmude ja mõtete koorma alt ja Jumala leidmiseks enese seest ja ümbert. Sageli ei suuda me leida Jumalat sellest maailmast, hüüame tema poole, tõstame käed, nutame, ohkame, ent kõige enam muutub Ta kuuldavaks aga just vaikuses. Mida vaiksemaks jääd, seda enam kuuled, kuidas südames sosistab üks vaikne hääl, mis annab kindlust ja jõudu. Mida enam allud vaikusele, seda valjemaks muutub see hääl, seda enam mõistad seda tavaliselt kuuldamatut sosinat. Selles vaikuses leiad iseend, leiad Jumala, leiad rahu… Vaikus, mis ei tee tühjaks, vaid täidab, täidab tolmunud hingesopid värske vaimu puhanguga (heebrea ja kreeka keeles tähistabki üks ja sama sõna nii tuult kui vaimu), täidab kõrbeks muutunud südame selge veega. Kõik muutub ootamatult selgeks, tekib küsimus, miks üldse rabeleda kõige väheolulise pärast, kui kõige suurem õndsus peitub nõnda lihtsas? Vaid istuda maha ja vaikida… Selleks pole palju vaja, ometi võib juhtuda, et „vaikus“ kantakse varsti Eriliste Asjade Punasesse Raamatusse. Miks siis ometi? Miks me vajame seda müra enda ümber? Miks me lülitame teleka sisse, kui koju jõuame, miks me tõstame häält, kui teine ei näi kuulavat, miks? Ma vist küsin liiga palju, peaksin hoopiski vaikima…
Meie hommik jätkub piiblitunniga teemal „Jüngrid Emmause teel“. Taas üks otsimise, leidmise ja äratundmise lugu. Piiblilood räägivad igale kuulajale isemoodi keelt, kuigi räägivad samast asjast. Sageli on ühte või teist asja raske mõista, ent teadja suu läbi võib nii mõnigi asi ilmsiks saada. Nii nagu jüngrid ei mõistnud algul üht-teist, sai nii mõnigi asi peale Jeesuse selgitusi neile selgeks. Tunnen, et olen sageli nagu mõistmatu jünger – jah, uudishimu ja teadmisjanu mul jätkub, ent mõistmist mitte alati. Nii olen siingi hommikuti piiblitunnis, vaatan ja kuulan hoolega, mida vend räägib ja püüan seda mitte kõrvust mööda lasta. Püüan lasta neil lihtsatel sõnadel särada oma hinges, püüan kuulata nii, et need sõnad minuga kõnelema hakkaksid. See on kõige raskem kuulamise vorm… Laskem siis sellel tekstil taas kõneleda:
„Ja vaata, kaks nende seast olid minemas selsamal päeval külasse, mis on ligi kuuskümmend vagu maad Jeruusalemmast ja mille nimi on Emmaus. Ja nad kõnelesid isekeskis kõigest, mis oli sündinud. Ja nende kõneldes ja vaieldes lähenes ka Jeesus ise neile ja käis nendega. Aga nende silmad peeti, nii et nad Teda ei tundnud. Ja Ta ütles neile: "Mis kõned need on, mis te käies kõnelete isekeskis?" Siis nad seisatasid kurvanäolistena. Aga teine, nimega Kleopas, vastas ning ütles Temale: "Sinaks üksi elad kui võõras Jeruusalemmas ega tea, mis neil päevil seal on sündinud?" Ta küsis neilt: "Mis?" Aga nad ütlesid Temale: "See, mis sündis Jeesus Naatsaretlasega, kes oli prohvet, vägev teolt ja sõnalt Jumala ja kõige rahva ees, kuidas meie ülempreestrid ja vanemad on andnud Ta surma mõista ja on Ta risti löönud. Ent meie lootsime Tema olevat selle, kes Iisraeli rahva lunastab; aga peale selle kõige on täna kolmas päev, kui see sündis! Ka mõned naised meie seast, kes puhteajal haual käisid, on meid ehmatanud: kui nad Tema ihu ei leidnud, tulid nad ja ütlesid endid näinud olevat ka inglite nägemust, kes ütlevad Tema elavat! Ja mõningad neist, kes olid meiega, läksid hauale ja leidsid nõnda olevat, nagu naised olid öelnud; kuid Teda ennast nad ei näinud!" Tema ütles neile: "Oh te mõistmatud ja südamest pikaldased uskuma seda kõike, mis prohvetid on rääkinud! Eks Kristus pidanud seda kannatama ja oma auhiilgusesse minema?" Ja Ta hakkas peale Moosesest ja kõigist prohveteist ja seletas neile, mis Temast kõigis kirjades oli öeldud. Ja kui nad lähenesid külale, kuhu nad olid minemas, tegi Ta enese eemale minema. Ja nad käisid Temale peale ning ütlesid: "Jää meie juurde, sest õhtu jõuab ja päev veereb!" Ja Tema läks sisse, et nende juurde jääda. Ja sündis, kui Ta nendega lauas istus, et Ta võttis leiva, õnnistas ja murdis ning andis neile. Siis nende silmad läksid lahti ja nad tundsid Tema ära! Ja Tema kadus nende silmist. Ja nad ütlesid üksteisele: "Eks meie süda põlenud meie sees, kui Ta teel meiega rääkis ja meile kirju seletas?" Ja nad tõusid samal tunnil ja läksid tagasi Jeruusalemma ja leidsid koos olevat need üksteist ja kaaslased, kes ütlesid: "Issand on tõesti üles tõusnud ja Siimonale ilmunud!" Ja nemad ise jutustasid, mis teel oli sündinud ja kuidas nad Tema olid leiva murdmisest ära tundnud.“
See on kaunis lugu inimlikkusest. Nii sageli tunnen, et minu silmadki on just samamoodi „peetud“ asjade äratundmisest ning isegi kui vastus on mu nina all, kipun ma seda mõnikord eirama ja otsima seda kaugelt tähtede tagant. Aga kui ma vaid oma südame avan Jumalale, armastusele, lootusele, nagu jüngrid avasid oma kodu ukse Jeesusele, siis võib sellest mõnikord sündida äraarvamata suur rõõm. Oleks vaid alati mõistust siis oma südame uks õigel ajal avada.
Et venna räägitu kuhugi kaugele tähtede taha rändama ei läheks, koguneme me kokku väikestesse gruppidesse, et mitmetele küsimustele vastuseid leida. Armastan seda osa Taizé elus väga – jagada oma mõtteid ja tundeid inimestega, kes tulevad hoopis teistsugusest kultuurikeskkonnast, ent siiski on paljuski sarnased. Soovin, et ükskord võiksid kõik mõista, kui suureks kingituseks me inimestena üksteisele oleme ja kui väga me võime üksteist täiendada, kui vaid tahame ennast avada. Istumegi siis koos, alguses häbelikult vaikides, ent tasapisi avanedes… eestlased, ungarlased, soomlane, poolakas, belglane, korealane… Igaüks omamoodi eriline, kordumatu. Istume ja kuulame üksteist, vahest vaikides, vahest kõneldes, kuni kellad meid lõunapalvusele kutsuvad.
Taizé päeva raamistavad palvused – hommikul, lõuna ajal ja õhtul. Kõik muu, mis toimub, jääb nende raamide vahele ning kogu elu ja tegevus kannab Taizés seda rahu ja vaimsuse pitserit, mida palvused sellele annavad. Ma ei kujutaks siinset elu teisiti ettegi, kui vaid ora et labora vormis. Tunnen sellest kodumail väga puudust – olen kui janune kõrbes, kes mäletab, kui hea on istuda sillerdava allika kaldal ja ammutada nii palju kui süda lustib. Ometi on siinses „Taizévälises“ maailmas meil oma tähtis ülesanne täita – juhatada inimesed selle allikani, millest ma kõnelen, mõeldes siiski mitte ainult Taizéd, vaid elu Jumala lapsena üldse. Aga siin ei piina mind see igatsus ja janu – siin ma lihtsalt järgin kellade kutset ja astun koos ülejäänud inimestega hämarasse kirikusse, et lasta mõtetel ja päevasündmustel oma hinges korrastuda ning olla lihtsalt avatud kõigele, mis ülaltpoolt anda võidakse. Ja muidugi et laulda.
Seejärel läheme ühiselt lõunasöögile, kus saab järjekorras ühiselt „Misericordias Domini’d“ lauldud (mõni minusugune anarhist ka sekka eesti keeles, mispeale kogu järjekord mind pärani silmi vaatama jääb). Lihtsad rõõmud. Kodus ei seisa ma oma igapäevase toidu pärast peaaegu kunagi järjekorras (poed välja arvatud), ent siin on see lausa iseenesestmõistetav. Taizés on palju ootamist, ent siin on ka palju aega. Siin tunnetame korraga ootamise erilist väärtust, tunnetame seda, millest tänapäeva kiirustavas maailmas muidu puudu jääb. Nii seisamegi kannatlikult oodates ja rõõmsalt lauldes.
Ora et labora… Kord jõuab nüüd selle labora juurde. Nimelt juba esimesel õhtul sai d kõik kätte mingi väikese ülesande, et anda sellega oma panus Taizé elusse. Alati inimesed imestavad, kuidas Taizé elu üldse toimib – kuidas saavad tuhanded söödetud, maa-alad korda, inimesed majutatud jne. Aga just iga inimese väike panus on see, mis selle kõik võimalikuks teeb. Ilma selleta ei toimuks siin ise midagi. Ja siin on lausa rõõm anda oma väike panus ja mõelda, et just selle kaudu saan ma osaks sellest kaunist kohast. Just selle mõttega olin kohe alguses “valmis kõigeks”. Nii viibki mu töötahe mind juba tuttavasse Cadolle’i. Jõuan sinna pisut hiljem, kui enamik juba kohal on ja tööülesandeid ootavad. Küsitakse siis rahvalt, kes on nõus Olindasse minema. Miks ka mitte, tõstan käe. Kas sa tead, kus Olinda asub, küsitakse minult. Kas ma tean??? Jätan ütlemata, et leiaksin tee sinna ka kinnisilmi, sest nii kiiresti mälestused ei unune. Taizés elatud 9 kuu jooksul sai seda vahet nii mõnigi kord käidud. Nii satungi seegi kord tuttavasse, ent esialgu veel tühjavõitu Olindasse.
Et saabumas on ülestõusmispühad ja sellega koos oma 6000 inimest, siis seisneb meie töö rahva saabumiseks ette valmistamises. Kõnningi läbi vana armsa Olinda, loen üles olemasolevad ja puuduvad madratsid, lambid, toolid, lauad, et keegi ei peaks kusagil puudust kannatama. Tegelikult on see ju väga väike ülesanne – miski, mis ei vaja jõudu ega kõrgharidust, midagi väga lihtsat. Aga kui jätta see tegemata, läheb elu tasakaalust välja. Taizé õpetab hindama elu pisiasju, ka töid, millele sageli tähtsust ei omistata. Käime nõnda sageli linnatänavail, ent kui sageli mõtleme sellele, et selle tänava loomiseks on vaja läinud inimesi, selle korrashoiuks on vaja inimesi, selle kauniks muutmiseks on vaja inimesi… Hakkame seda märkama alles siis, kui midagi vajaka on – kui tänav on rämpsu täis või auklik ja kirume siis halvasti tehtud tööd. Aga kui sageli me õieti kiidame hästi tehtud tööd kui kõik on puhas ja korras? Kui sageli mõtleme nendele inimestele, kes siin võib-olla et isegi iga päev töötavad? Taizé elu õpetab märkama just selliseid asju, mida esmapilgul näha ei olegi – nö varjatud tööd. Teeme siin isegi palju sellist varjatud tööd, mille puhul keegi kiitma ei tule, ent mille tegemata jätmine palju lärmi põhjustab. Ja see teeb õnnelikuks. Kuulen, kuidas rõõmustavad need, kes pesevad nõusid, koristavad WC-sid… Loodetavasti avab see meie silmad neid “nähtamatuid” töölisi ka tavaelus märkama ja nende tööd hindama. Siis ehk ei suhtu me ümbritsevasse enam nii hoolimatult, vaid mõtleme inimese peale, kelle tööd me seda tehes rikuksime.
Jah, tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus. Tammsaare lihtne ütlus omandab siin imeväärse selguse. Jah, tuleb armastus mitte ainult töö, vaid ka tööd tegevate inimeste vastu. Ja lõpuks ka iseenda vastu…
Töö ja söögi vahepeal oli aga vaba aeg. Comeniuse järgi vajab inimene 8 tundi und, 8 tundi õppimist ja 8 tundi puhkust. No eks ta nii umbes kujuneski. Igatahes oli meil vaba aeg. Minu jaoks tähendab see aeg aga ringijooksmist sõna otseses mõttes. Teen seda rõõmuga ja vastan uudistavatele inimestele, et ma nüüd püüan kõik tasa teha, mis mul Taizést ära oldud aja jooksul tegemata jäi – kord jooksen Courrieri tõlketööd tegema, siis kohtumisele vennaga või õega ja nii edasi. Tunnen, et elan ja olen õiges kohas. Ma ei saakski siin käed rüpes istuda. Kummaline on see, et kodus olles läheb mul võhm juba esimeste minutitega välja, siin jooksen ma aga kilomeetreid, kuid kohale jõudes jookseks teist sama palju veel. Mõistatan, mis õige on Taizés see eriline energiaallikas. Palvused, jah, palvused. Ja vaikus. Taizé vaikus on midagi väga erilist. Lähen ühel päeval Taizé küll ning istun vaikusekabelisse. Sealne vaikus on jahmatav – kuna olen üksi, teen katset lauda, sest kabelis on hea akustika, ent vaikuse lõhkumine lõikab nii teravasti kõrva, et ma suudan ainult sosistada. Sulen suu ja istun lihtsalt vaikides, kuulates oma südamelööke. Kui väga tunnen sellest puudus autosireene, inimeste jutuvada, tümpsu ja muud müra täis maailmas. Igal vaikusehetkel on kulla hind. Oskaks me seda vaid alati hinnata. Siin Taizés mõistetakse Vaikust – seda tõelist vaikselt olemist, sisemist kuulamist, mis pole kaugeltki seesama, mis lihtsalt suu kinni hoidmine. See Vaikus on midagi, mis tervendab hinge, loob inimlapse tervikuks…
Ühel päeval aga võtan ma vabal ajal ette retke Püha Stefanose allikale (Source St Etienne) ehk Vaikuse aeda. Praegusel aastaajal ongi seal eriliselt vaikne. Olen ainus pärastlõunane jalutaja, kui välja arvata tiigi ääres tasakesi askeldav tööline.
Jalutan mööda varakevadisi teid ja meenutan, kuidas pisut rohkem kui aasta tagasi ühel talvepäeval kogunesid siia kõikvõimalike rahvuste esindajad, et kõndida tiigijääl ja teha üks vahva pilt sillal. Siinmail on see haruldane pilt. Praegune aed näeb aga välja pisut nukker – raagus puud, mis polnud jõudnud veel rohetama hakata, hallikas taevas, mõni sügisest allesjäänud leht, peegelsile tiigipind, paar äraeksinud parti… Olen spetsiaalselt partide söötmiseks kaasa haaranud paar saiakontsu ning loobin need tükkhaaval sillal istudes vette. Üks part võtabki vedu ning napsab lõpuks saiatüki ära. Rohkemaks tal huvi ei ole ning ta ujub minema, lastes vee põhja vajuda ka vorstiviilu, mille ma saiale järele viskan, lootuses, et pardid liha lõhna peale parves kohale lendavad. Saiaviilud ujuvad nukralt tundmatusse, vorsti pistan ise nahka. Ja ongi kogu moos… Loodetavasti sai siiski keegi sel päeval kõhu täis. Mina küll sain
Laupäeval, viimasel päeval otsustab terve eestlaste seltskond korraks Clunysse sõita, et oma toiduvarusid täiendada. Jään ainsana maha ning Oyaki ees seistes sõnan naljapärast lahkuvatele eestlastele: „Eestis kohtume siis“. Minu repliigil on aga ootamatu mõju. Õhtuks teab terve bussitäis rahvast, et ma jään Taizésse ning on väga üllatunud, kui ma siiski keskööl koos teistega oma kodinad bussi vean. Jah, jääksin küll, iga kell, aga kohustusi ei saa ju hüljata. Clunysse ma jätan minemata, sest ütleb ju Piibel järgmist:
„Sellepärast ma ütlen teile: ärge olge mures oma elu pärast, mida süüa ja mida juua, ega oma ihu pärast, millega riietuda. Eks elu ole enam kui toidus ja ihu enam kui riided? Pange tähele taeva linde, nad ei külva ega lõika ega pane kokku aitadesse ja teie taevane Isa toidab neid. Eks teie ole palju enam kui nemad? /---/ Ärge siis olge mures, küsides, mida me sööme? või mida me joome? või millega me riietume? Sest kõike seda taotlevad paganad. Teie taevane Isa teab ju, et te seda kõike vajate.“ (Matteuse 6:25-32) Ja süüa on mul igatahes piisavalt.
Selle asemel istun hoopiski Casa ees päikese käes ja naudin saabuva kevade mõnusid. Eestlased ei jää aga kauaks ning meil seisab ees retk Taizé piiridest väljapoole. Kõnnin sellel retkel teist korda ja tean, et see pole kerge retk. Mõtlen just füüsilist külge – olen peale mäkke rühkimist nii võhmal, et inimesed mind maha kipuvad kandma. Aga eestlaslikku kangust mul jätkub, võtan hoo maha ja rühin edasi, jõudku ma pealegi viimasena tippu, peaasi, et jõuan. Ka seekord võtab üles mäkke ronimine hingenatukese seest välja. Mõned sellid katsuvad seda aga vältida, hääletades tõusval teel mööduva traktori peale.
Teades, et peale pikka tõusu peab järgnema ka laskumine, kõmbin aga vapralt edasi, hoolimata sellest, et ülejäänud seltskond pea silmist kaob. Tean ju niikuinii, kuhu minna ja ei muretse selle pärast. Jõuangi peagi mäeharjale ja siit avaneb maagiline vaade. Tahaks sirutada tiivad ja liuelda üle roheliste tasandike. See ilu võtab veelgi enam hingetuks kui ennist mäkkerühkimine, ent see on teistmoodi tunne. See on ülev, kerge tunne. Kõrguste maagia – see on, mis mind alati ronima kutsub – Jaani kiriku torni tippu, Kõpu tuletorni piksevarda otsa, Kaukaasia mägedesse… See on otsekui pilguheit maailmale jumalikust perspektiivist.
Prantsusmaa maaliline maastik aga sunnib paigale jääma ja lihtsalt vaikides vaatama – kevadised viinamarjaistandused, väikesed pruunikad külakesed, mida oleks otsekui keegi hiiglane hooletult maastikku külvanud, sinised mäekünkad silmapiiril… Kui kaunis siiski on meie maailm! Vahest on vaja perspektiivimuutust, et seda taas tõeliselt mõista. Sellises kohas saab kõik harjumuspärane korraga uued mõõtmed – siin lisandub uus mõõde – igatsus. Naeratan särava päikese poole, enne kui väikese Bray küla poole suundun. Allapoole kõndides saan seltskonna kähku kätte ning me suundume üheskoos Bray kabelisse. Üks kaunimaid vitraaže, mida olen kunagi näinud, asub Bray kabelis. Kabel ise on äärmiselt lihtne, ehitatud 12.-13.sajandil pruunikatest kividest, nagu enamik teisigi hooneid ümbruskonnas. Ent altari taga on pisike vitraaž, mis kujutab risti ning leeke selle ümber. Selle soe valgus on nii eriline, et jään seda taas ainiti vaatama. Istume seltskonnaga kabelisse maha ning peame väikese palvuse. Kõik õpilased on vaiksed, õhus on aukartust. See on eriline paik. Nende seinte vahel on loetud tuhandeid palveid ja kohati tundub, nagu sosistaksid seinad ikka veel sajanditevanuseid hüüdeid Jumala poole. Jään taas teistest maha, et lihtsalt seista ja hingata endasse seda ajatut vaimsust. Leian külalisteraamatu, kuhu sai aasta eest jäädvustatud oma väike külaskäik. Mu nimi on siin kõrvuti nendega, kelle Taizé mõneks ajaks kokku tõi ning kes nüüd on taas maailmas laiali. Ometi toob see väike meenutus nad mõnes mõttes taas mu kõrvale. Need pole vaid nimed, vaid sõbrad, kes kusagil teises maailma nurgas ehk ka minu peale mõtlevad… Kirjutan seegi kord tänusõnad raamatukesse nendele, kes meiesuguste palverändurite jaoks on ukse lahti jätnud.
Seltskond on aga ammu kadunud mäekünka taha. Tee läheb aga allamäge, nii et ma sirutan käed laiali ja kihutan täiskiirusel kõndivale rahvale järele. Olen kui lind, vaba ja rõõmsameelne. Lasen tuulel end kanda ja ei mäletagi enam endist mäest ülesronimise väsimust. See on palverännak minu jaoks – raske minek mäkke, minek läbi eluraskuste, seejärel hingetõmbeaeg, mil võid vaadelda maailma hoopis uuest vaatenurgast. Sageli oskad maailma ilu just siis eriti hinnata, kui oled enne seda katsumustest läbi tulnud. Ja siis, kergena, uut jõudu saanuna kihutad edasi, tunned end kerge ja vabana. Aga kõigepealt peab mäkke ronima…
Jõuame tagasi väsinud ja näljastena, ent õnnelikena. Mõistan taas, kui vähe on õnnelikuks olemiseks vaja. Mõnikord lihtsalt ühte vahvat jalutuskäiku toreda seltskonna keskel. Ja muud ei midagi.
Pika Taizés elamise aja jooksul kujunesid mul välja oma lemmikhetked päevast. Kui kristalselt aus olla, siis mu lemmikaeg Taizés kestab hommikul poole 8-st hommikul poole 8-ni, ehk teisisõnu 24 tundi ööpäevas. Kõik on lemmik. Aga väga armastan ma õhtupalvusi. Kevadeti ja sügiseti jäin sageli kiriku ette seisma, et vaadata päeva viimast vaatemängu – päikseloojangut. See on midagi lummavat, midagi, mis jahmatab iga kord millegi uuega. Sageli polnud ma ainus, kes seda taevaetendust vaatama jäi. Nii mõnigi kord seisis terve rivi inimesi kiriku ees, näod silmapiirile suunatud. Olen nüüdki sattunud õnnelikule ajale. Enne, kui kellad hakkavad lööma, seisatan kiriku ees ja vaatan üha punasemaks muutuvat päikeseketast, mis kord sinkja pilve taha vaob, ent siis taas endast märki annab, kallates kogu ümbruse üle maheda roosaka valgusega. See on otsekui taeva enese palvus, kus sõnad on saanud värvi kuju – kõik toimub täielikus vaikuses, ent värvide mängu vaadates on tunne nii võimas, nagu mängiks terve taeva orkester. Sooviksin kaasa laulda, kui vaid teaks sõnu, ent annan oma väikese panuse sümfooniale lihtsalt tänulikuna vaadates. Iga päev on uus – sünnib ja sureb uuesti ja iga kord veelgi kaunimalt. Kuidas on ometi kellelgi nii palju fantaasiat, et seda kõike toimima panna!
Selle imelise tundega ja hingeärevusega järgin kellade kutset ning lähen õhtusele palvuse. Pole midagi erilisemat kui alustada ja lõpetada päeva palvusega, laulmisega – see on otsekui kokkuvõte päevast, mõtlen kõigele, mida olen teinud ja mille üle võin olla tänulik. Tõesti, vajan igavikku, et väljendada tänu oma elu eest, kõikide väikeste, ent mitte ebaoluliste asjade eest, mis on mind mu elus mõjutanud.
Õhtupalvus kestab nii kaua, kui inimesed vähegi laulda tahavad. Ühel õhtul võtan ette ning istun tasakesi laulja – Sietske – selja taha. Kirik on rahvast peaaegu tühi, vennad on lahkunud. Nihkun Sietske kõrvale ning küsin tasakesi: „Kas tohib?“ Sietske ulatab mulle tasakesi mikrofoni ning ma laulan vanade heade aegade mälestuseks taas Jumalale, kõikidele veel kirikus olevatele inimestele, iseendale. „Bleibet hier“ kõlab seekord ja Sietske laulab kõrval soolot. Kui väga tahaksin jäädagi siia istuma ja sedasi laulma, laul laulu järel, nagu kunagi mõne kuu eest. Annan aga mikrofoni tagasi Sietskele ning jätkan omaette laulmist. See on justkui taaselustunud hetk minevikust. Taas midagi, mille eest tänulik olla. Istun nii kaua, kuni enamus lahkuvad ning vaid paar üksikut palvetajat laulmist jätkavad. Kõnnin Sietske kannul jahedasse öhe ning kasutan võimalust, et temaga paar sõna hollandi keeles vestelda. paar sõna jääbki paariks sõnaks, sest pikemaks vestluseks vajaksin pikemat koolitust. „Hoe gaat het met jij?“ saan küll küsitud ja vastusegi mõistetud, ent mõne aja pärast pean alla vanduma. „Grappig“ (naljakas), nendin vaid selle kohta, et nüüd ootamatult olen sattunud tundmatut keelt rääkima. Leiavad teisedki, et see on naljakas, peagi tögab mind terve Taizé. Aga mina ei vannu alla. Ükskord ma veel räägin…
Kõige kaunim õhtupalvus toimub aga meie lahkumisõhtul, laupäeval. Iga nädal pühitsetakse Taizés Kristuse surma ja ülestõusmist. Reede õhtul on igaühel võimalus oma palved risti ette tuua. Laupäeval aga süttivad ülestõusmise ja lootuse märgiks sajad küünlad. Nagu tõusuvesi liigub valgus ühest kirikuosast teise, lüües särama kõik seinad ja inimeste silmad. See valguse üksteisele andmine on otsekui väike eeskuju sellest, kuidas peaksime toimima maailmas. Ühest leegist saame kõik valguse ja kui me tahame maailma valgemaks muuta, peame seda valgust edasi andma. Sageli piisab sellest, kui läidad ühe küünla. Üks küünal ei anna küll palju valgust, ent sellest piisab, et süüdata tuhat, mis peletavad suuremagi pimeduse. Kristlastena olemegi kutsutud armastuse ja hoolimise valgust edasi jagama. Valguse ja armastusega on ju see huvitav asi, et mida rohkem seda ära jagada, seda rohkem seda saab. Nõnda istumegi lummatutena säravas kirikus ja laulame koos, ühiselt, ühise valguse all…
Sellise lummuse vaimus lahkume Taizést keset ööd. Istume vaikselt bussis ning asume pikale tagasiteele. Mina ei saa teisiti, kui võtan mikrofoni ja palvetan meie kõikide eest. Laulame ühiselt „Kiida Issandat“ ja tunneme hinges ja südames, et reisil koju oleme samamoodi kaitstud, kui reisil Taizésse.
28.märts, pühapäev
Kõigevägevama kaitse all jõuamegi lõunaks Bremenisse ning meid lastakse mõneks tunniks linna peale kõndima. Endiselt Taizé lummuses, leian tee üsna ruttu kirikusse. Bremeni vanalinn on mulle juba tuttav, käisin siin viimati 9 aasta eest, ent muutunud pole palju. kõige rohkem olen muutunud ma ise. Nüüd paelub mind kõige enam suur kirik linnaväljaku servas ning ma astun selle hämarasse saali.
Taas lummab mind siinne sajandite hõng ning ma jään paariks tunniks mööda kirikut kõndima, püüdes tabada hetkegi iidsete meistrite elust, mõtetest, palvetest. Tõmban käega üle kivist käsipuu ja silmitsen tööriistatäkkeid sellelt. Ma peaaegu kuulen peitlite täksimist vastu kivi, näen, kuidas minemapuhutud kivitolm lendab aeglaselt äsjavalminud kirikupõrandale, kuulen arhitekti kõpsuvaid samme, kui ta pisut murelikuna mööda valmivat hoonet kõnnib, näen klaasimeistri säravat nägu, kui ta esmakordselt näeb päikest säravat läbi uue vitraaži… Iga ese selles paigas kõneleb oma lugu ja mina katsun kuulata. Leian vaikuse kabeli ning jään sinna mõneks ajaks istuma, et koguda endasse kiriku lugusid, seinte sosinat, ajaloo hõngu. Ma armastan ajalugu, see kõneleb minuga. Võib-olla vahest isegi liiga värvikalt, siis on raske tõde fantaasiapiltidest välja noppida. Ent igavalt ei kõnele ta kunagi. Oska vaid kuulata!
Aega veel on, nii teen paar tiiru linna peal, mis valmistub suurteks pühadeks. Kummalisevõitu lihavõttejänes tatsab mööda platsi ringi ja pakub möödujatele viina, keegi loobib kirikutrepile tuhandeid pudelikorke, mida rahvas laiali ajab ning mustades ülikondades mehed pidevalt jälle kokku riisuvad. Jään seisma ka kuulsate kellade alla. Kellamäng jääb paraku seekord küll kuulmata, kuid heledakõlalise täistunnikuulutuse kuulan ära. Kükitan ka seina sisse ehitatud akvaariumi äärde ja jälgin lummatult erksavärvilisi kalu. Minu kõrval näitab uks poisike rõõmsalt triibulise kala poole ja hüüatab: „Nemo!“ Tema igatahes leidis Nemo. Mulle jäävad silma aga elektrisinised ja neoonkollased elukad. Suisa võimatu uskuda, et loodus selliseid värve suudab luua. Kahtlustangi algul, et akvaariumis ujuvad kummist mänguasjad, ent mõneminutiline vaatlus tõestab, et on tegu siiski looduse vingerpussiga.
Meie õhtu Bremenis jääb siiski lühikeseks, sest hommikul 5 paiku tõusmine sunnib enamik meist varakult voodisse.
29.märts, esmaspäev
Mõtlen pisukese kahjurõõmuga nende peale, kes juba koolis istuvad, samal ajal kui meie läbi Rootsi kihutame. Aga üsna pea saabume ka meie taas Eestisse ja tööelu läheb edasi. Õhtul laaditakse meid taas laeva peale, nii et järgmisel hommikul ärkame juba Turu sadamas.
30.märts, teisipäev
Viimane päev Euroopa Liidus, vähemalt praeguseks. Turus me seekord ei peatu, vaid sõidame otse Helsingisse. Soome pealinnas õnnestub mul koos mõningate teiste eestlastega jõuda Põhja-Euroopa suurimasse raamatupoodi, mis tähendab, et järgmised neli tundi (vähemalt!) on mureta.
Raamatupoel on neli korrust ja ma hakkan mõnuga esimesest peale. Juba esimesed pool tundi möödub ulmekirjanduse leti ees seistes ja uusimat kirjandust lehitsedes. Ma lihtsalt ei saa teisiti, kui pean põhjalikult läbi uurima kõik, mis vähegi huvi pakub. Ühesõnaga, peaaegu kõik, mis selles raamatupoes üldse leidub, sest pärast ulmeletti jõuan ma lastekirjanduse juurde ja sealt on mind veel raskem ära saada.
Olen sattunud taas maailma, kuhu ma võiks jäädagi. Olen nagu hiireke teraviljahunnikus, kes ei tea, kust otsast söömist alustada. Näkitsen natuke siit, natuke sealt, siis veel natuke… Avastan nelja tunniga suure osa sellest imeväärsest kohast, ometi jääb teist sama palju avastamata ja ma ei taha mõeldagi, mis minust seal vaatamata jäi. Piisab ju vaid raamatu kättevõtmisest, kui juba olengi jäägitult tõmmatud uude imeväärsesse maailma. Ja maailma võin endale siin valida ise. Kah omamoodi palverännak.
Olen küll Helsingi linna peal varem kolamas käinud, ent Toomkiriku pean siiski uuesti üle vaatama. Väljakule astudes avaneb mulle kirikust kaunis pilt – erevalge katedraal särab sinisel taeval vastu, jättes mulje millestki väga pühast. Aukartusest ujedana astun suurde heledasse kirikusse sisse.
Helsingi Toomkirik on väga lihtne, ei mingeid erilisi kaunistusi, ent sellest hoolimata jätab see äärmiselt suursuguse mulje. Siin seisab Martin Luther ja Michael Agricola, justkui valvates rahulikult kirikuliste üle. Istun mõnda aega pingis ning katsun mõtetes korda luua. Mu seekordne palverännak on lõppemas, ent mu elu palverännak alles poolel teel. Kuhu ma ükskord välja jõuan?
Õhtuvaikuses saabume tagasi Tallinnasse. Tunne on, nagu poleks ära käinudki, ainult hinges on eriline rahu ja rõõm. Rõõm sellest, et maailmas on nii palju kaunist, nii palju toredaid inimesi, nii palju eredaid elamusi. Ja mis veelgi enam, sageli ei pea selle kõige kogemiseks kodust kaugele minemagi. Loodan, et see väike palverännak avas meie silmad, nägemaks ka seda, mis ja kes on siinsamas, meie lähedal. Loodan, et see avas meie südametes selle väikese akna, mille kaudu jumalik valgus võiks sisse pääseda ja teistelegi särada. Loodan…
Aitäh Taevaisale jällegi imelise elamuse eest!
20.märts 2004, laupäev
Kell on poole 7 paiku hommikul, Tallinna tänavad on kergelt niisked ilmselt öisest sajust, kui ma, kott õlal, läbi tühjade tänavate sadama poole astun. Ees seisab reis kevadesse, millest Eestis veel esialgu märkigi pole. Lumi on küll sulanud mingiks ebamääraseks halliks plägaks, kuid kevadet kuulutavaid rohelisi virvendusi puudel ega murus pole kusagil veel näha.
Jõuan sadamasse 7 paiku, enamik reisiseltskonda juba ees ootamas. Kõik jõuavad kadudeta õigeks ajaks kohale ja meie reis saab õnnelikult alguse reisilaev „Meloodia“ pardal ning peale 3 ja pooletunnist sõitu jõuame ka õnnelikult läbi jääsupi Helsingi sadamasse. Seal me pikemalt ei peatu, vaid võtame kohe suuna Turu linna peale.
Turus on meil aega maa ja ilm – umbes 2 ja pool tundi, nii et seltskond lastakse linna peale lahti ja igaüks läheb, kuhu jalad viivad. Enamik ilmselt kuhugi kaubandusvõrku, sest ilm on külm ja sombune ja jalutama ei kisu. Mina aga lähen täpselt sinna, kuhu Jumal juhatab. Jalutangi pikki Turu peatänavat esimeses ettejuhtuvas suunas minema. Ühel hetkel näen üle majakatuste kõrguvat kirikutorni ja tunnen, et mind kutsub just selles suunas. Tahan alustada oma palverännakut – sest just see meie reis ongi – kirikus. Võtan orientiiriks pühakoja torni ja leian end mõne minuti pärast kauni telliskivipunase kiriku eest. 1894 võitis 23-aastane arhitekt Lars Sonck Püha Miikaeli kiriku disainivõistluse ning tema projekti järgi saigi ehitatud see kaunis hoone. Kirik kannab endas selgeid 19.sajandi lõpule omaseid rahvusromantika märke. Armastan väga juugendit, nii et sisse astudes jahmatab mind katedraali soe ja eriline ilu. Kirik on täiesti tühi, pinkides ei istu hingelistki, ent keegi mängib koori peal orelit olematule publikule. Istun lummatuna pinki ja jään tundmatut esinejat kuulama. Lasen pisarail vabalt voolata. Selles kirikus istudes on tunne, nagu oleksin astunud paradiisiaeda – seintel on akende ümber on kaunilt väänlevad puutüved, lilled, ornamendid. Väljas on külm varakevad, ent siis sees on kõik kuidagi eriliselt soe. Tekib tunne, et tahaks jäädagi siia. Ja orel muudkui mängib…
Ometi tuleb aeg minna, sest Turu linnas olen ma esmakordselt ja tahaks veel midagi avastada. Olles kuulnud Turu linnuse kuulsusest, otsustan seda oma silmaga vaadata ja sean sammud suunas, kus siltide järgi peaks asuma linnus. Olles aga veerand tunnikest asjatult kõmpinud, teen otsuse, et linnus jääb hetkel ajalistel põhjustel mu haardeulatusest välja ning ma keeran otsa taas bussi oletatava asukoha poole. Seekord valin tagasiteeks Aura jõe kalda. Kõnnin mööda lumist jõekallast ning vaatan mõtlikult kalda äärde kinnitatud paate. Mõnes neist asub eksklusiivne restoran ja paratamatult tuleb mõte paksude rahakottidega turistide peale, kes võivad endale seda lubada. Minule aga piisab visuaalsest elamusest küll. Tunnen aga pisut kurvastust, kui ma taskust saiapuru ega küpsisetükke ei leia, et jääpankadel paterdavaid parte sööta. Jäädvustan sellegipoolest mõne neist fotomasinaga pildile. Pisut eemal veab parv inimesi üle jõe ja tegutseb silla eest – edasi-tagasi, edasi-tagasi…
Kaugel eemal hakkab aga silma järjekordne kirikutorn. Otsustan, et aega on veel küll ja parajalt kiirete sammudega jõuan sellegi pühakoja üle vaadata. Kirik on küll pisut kaugemal kui arvasin, ent kiirelt astudes on mul siiski piisavalt aega sinna sisse astuda. Tegemist on Turu Toomkirikuga. 13.sajandil alguse saanud katedraal pakub aga sootuks erineva elamuse. Iidsete kirikumüüride vahel peetakse parajasti laulatust ning mustas rüüs naispastor loeb Armastuse ülemlaulu. Seisan kohmetult kiriku tagaotsas ja olen mõtetes õnneliku pruutpaariga. Kui pastor loeb soomekeelse Meieisa palve, loen omaette mõttes eesti keeles kaasa. Olgu minu õnnistus nendega! Tseremoonia lõppeb ning pruutpaar kõnnib läbi kiriku välja, kus omaksed neile lilleõisi ja riisi kaela viskavad. Mina aga siirdun kirikust avastama, sest teenistuse ajal ei söandanud (ega oleks sobinudki) ma kirikus ringi uidata. Keskaegses pühakojas on tõeline vagaduse ja ebamaisuse hõng. Mõtlen kõikidele nendele tuhandetele palvetele, mida need seinad kuulnud on…
Sean sammud tagasi bussi poole. Läbi öö kannab meid Rootsi poole suur Silja Europa laev, mis öösel Marienhamnis peatub, aga sel ajal oleme me sügavas unes… Hommikul oleme Kapellskäris ning alanud on uus päev…
21.märts, pühapäev
Pühapäev möödub bussis kõveras istudes ning aknast lumist Rootsi maastikku vahtides. Alles pärastlõunal jõuame praamiga Helsingörist Taani (praami nimi on Aurora ning kohe tuleb aastatetagune Kroonlinn ja tuntud sõjalaev meelde) ning pärast paari tundi läbi omalaadse Taani sõitmist jõuame järgmise praamiga Saksamaale. Meie öiseks peatuspaigaks saab Bremeni Formula hotell. Sõidust väsinuna vajub enamik seltskonda üsna ruttu sügavasse unne, nii et hotelliomanikul on meid järgmisel päeval põhjust kiita, et hoolimata tema kartusest oli meie grupp end äärmiselt viisakalt üleval pidanud ja tagasi tulles lubab ta meie käsutusse koguni terve kolmanda korruse, et me võiksime segamatult pidutseda, kui soov peaks tekkima.
22.märts, esmaspäev
Kõigi arvutuste kohaselt peaksime sel päeval läbima nii Saksamaa kui ka pool Prantsusmaast ja jõudma Taizésse. Saksamaal peatusi tehes selgub, et kevad, mida me otsime tulime, pole siia veel õieti jõudnud ning avaldatakse kahtlust, kas Prantsusmaal kohataksegi oodatud kuumalainet. Need kahtlused kinnitab ka vend Matthew, kes mulle helistab ja teatab, et homseks on Taizés lumesadu oodata. Tahtmata rahvast traumeerida, teatan lihtsalt, et bikiinidega pole neil seekord Taizés midagi peale hakata. Nii mõnigi aga loeb mu ridade vahele peidetud ilmateatest siiski õudusega välja ka tõe ning bussis levib vaikselt mõte, et kui soojemaks ei lähe, pööratakse ots ringi ja sõidetakse tagasi, mispeale mina innukalt luban siis jalgsi palverännaku ette võtta, nagu muiste kombeks oligi. Tegelikult siiski paanikat ei teki, ainult sutsuke kurvameelsust, aga praegu polegi aega selle peale mõelda. Vähemalt minul mitte. Vahemaa vähenedes kasvab mu hingeärevus ja Prantsusmaal ei suudagi ma praktiliselt oma pilku mustavalt maanteelt ja rohetavatelt põldudelt lahti kiskuda. Arvutan tasahilju sõrmedel välja, et vastupidiselt enamiku arvamusele, et jõuame heal juhul keskööks, peaksime juba 10 paiku kohal olema. Selle peale muidugi ainult vangutatakse mu innukuse peale pead. Aga kui kell on pool 10 ning vend Matthew helistab uuesti ja küsib, kaugel me oleme, siis võin ma särades teatada, et poole tunni pärast oleme kohal. Mispeale muidugi üllatutakse. Ja mina võin ainult õnnelikult tõdeda, et mu sõrmed mulle ei valetanud. Pisut peale 10 keerab suur reisibuss mööda kitsaid Taizé külatänavaid üles mäele ja peatub kiriku vastas parkimisplatsil. Olen ühe hetkega bussist väljas ja tahaks kohe mööda küla ringi kihutada, et väljendada oma varjamatut rõõmu taas tagasi olles. Aga ma ei lähe kuskile, sest tunnen pisukest vastutust meie grupi ees, kellest enamus siiski selles paigas esmakordselt viibivad. Pealegi astubki juba bussi juurde vend Matthew, kes meid lahkelt 12.barakki juhatab, et meid vastu võtta.
Mu suu on ilmselt kõrvuni terve õhtu ja ma säran kui äsja loidetud küünal, kui ma tuttavail tänavail kõnnin ning tuttavat õhku sisse hingan. See on otsekui kodu, minu südamele ja hingele. Tahaks tõesti käia läbi kõik nurgad ja saada taas osaks selle imelise paiga rahust. Aga esialgu istun ma kuulekalt koos bussitäie noorte ja mitte enam nii noortega barakki. Esimene sõõm magusat teed, esimene kallistus – vastuvõtjaks on James, kes endiselt Taizé lummuses ning pole sealt veel lahkunud – see on erilise nädala eriline algus. Kuulan vaevalt, mida räägitakse ning kui ma ei peaks tõlkima, uitaksid mu mõtted juba ammu mööda Taizéd ringi. Ometi on mulgi vaja nii majutust kui töökohta. Tõstan innukalt käe, kui küsitakse, kes on valmis kõigeks, ning olengi hetkega arvatud Cadolle’i meeskonda. Seekord pole küll „see Diego“ (teda ju nähtud küll), vaid „meeting with Leandro“, kuigi Dietmar, see teine Cadolle’i kuningas, on juhuslikult samuti mõneks ajaks Taizés. Õnnelik juhus.
Selle asemel, et kuulekalt magama minna, sean sammud tühja hämarasse kirikusse, istun madala pingi peale maha ning palvetan. Õieti ma lihtsalt istun, lasen pisarail voolata ning olen piiritult õnnelik. Olen kui armusaanu, erilises õnneseisundis, mida on raske sõnadesse panna. Olen tagasi…
23.märts, teisipäev – 27.märts, laupäev
5 päeva armuaega. Ometi on tunne, nagu oleks see mitte 5, vaid 50 päeva. Aeg Taizés peatub ja siin saab kõige selgemini mõistetavaks Püha Augustinuse mõte, et Jumala maailmas pole minevikku ega tulevikku, seal on pidev olevik. Tunnen igal hetkel, et midagi sellist just Augustinus silmas ehk pidaski.
Meie päev on väga lihtne. Järgime päevarütmi, mis on Taizé elu suunanud juba pikki aastaid. Hommikul üritame esimese asjana mõistatada, kas tänane päev on päikesepaisteline või katavad pilved taeva. Kevad pole Taizésse veel täie hooga jõudnud ning õhk on varakevadiselt karge. Ka taevas on sageli pilves ning iga arvatav päikesekiir, mis baraki punaste kardinate vahelt ruumi tungib, tekitab kõikides erilise rõõmujoovastuse. Avastame siin taas elu lihtsad rõõmud. Ei mingeid erilisi mugavusi, aga ka mingeid vajadusi mugavuste järele. Enamik meist on ju harjunud hommikul vaikselt vannitoas nahistama, ent siin tuleb ühise kraanikausi ja meetritekaugusele pritsiva külma vee eest võidelda rahvaste paabeliga. Ja mitte kellelegi ei tule pähegi, et see võiks olla mingil viisil ebamugav või taunitav. Vastupidi, on ääretult põnev jälgida noori, kes kõnelevad küll erinevat keelt, kuid on ometi nõnda sarnased – pesevad hambaid samamoodi, liiguvad kahel jalal. Lihtsad asjad…
Kõige erilisem aeg päevast hakkab aga 5 rõõmsa kella mitmehäälsest helinast – Rõõm, Rahu, Lihtsus, Usaldus, Halastus (just sedasi nimetatakse Taizé 5 heledahäälset kella) kutsuvad kõiki hommikusele palvusele. See on hetk, mida olen oodanud lahkumisest saadik. Kõnnin vahest hommikuti mööda Müürivahe tänavat, kui korraga kostab kõrvu missale kutsuva kella hüüd. See on peaaegu sama eriline tunne, kui selline hommik Taizés. Jään spetsiaalselt selleks välja seisma, et kuulda, kuidas kellad oma laulu alustavad. Samamoodi heliseb mu süda, kui ma koos mõnesaja teisega kirikusse sisse astun.
Taizé kirik on eriline paik. Siin on lihtsus ja ilu nii erilises võrdelises suhtes, et see tundub suisa uskumatu. Peamiseks kaunistuseks on lihtsalt altari taha tõmmatud leegitsevpunased kangad. Küünalde ja lampide soojas valguses tundub, nagu leegitseks terve altaritagune hiiglaslikus soojas tules. See on otsekui Püha Vaimu tuli, mis ei soojenda mitte ainult väliselt, vaid kallab oma erilist soojust ka südamesse ja hinge. Samas on tunne, justkui oleks see erepunaste purjedega laev. Üks vendadest on öelnud, et Taizé ongi otsekui paik, kus kõik inimesed jagavad sama laeva ning purjetavad eluookeanis ühises suunas – Jumala suunas. Siinkohal meenub ka Aleksander Grini „Helepunased purjed“, mis Internetiski inglisekeelsena olemas (http://home.wanadoo.nl/scarletsails/). Olen kui Assol, kes seisab jalgupidi merevees ja jälgib pingsalt lähenevat punaste purjedega laeva. Tunnen end igal palvusel otsekui õnnelik tütarlaps muinasjutust, kelle unistus on täide minemas. Just, täide minemas, sest täituda saab see vaimulik ootus alles aegade lõpul.
Siin, selles lihtsas paigas tahaks hing koguaeg laulda ja sestap on iga palvus kui palsam hingele. Enne reisi tundsin, et mu hääleke on kannatada saanud ja kartsin veidi, et ei saagi laulda, ent niipea, kui mu jalad puudutasid Taizé pinda, olid kõik sellised mured kui peoga pühitud. Tõstan hääle ja laulan nii, nagu olen ihaldanud teha juba väga pikka aega. Laulda koos teiste usklikega ja otsijatega, laulda nendega, kes vaatavad samas suunas, laulda lihtsalt Jumalale lihtsaid laule. Taizé lauludes on eriline sära, mis tuleb ilmsiks just siis, kui saad neid laulda koos teistega, üha uuesti ja uuesti. Vend Roger on tsiteerinud Püha Augustinust ja öelnud, et laulmine on kahekordne palvetamine. Jah, palve läbi sõna ja muusika… Vahest tekibki mõte, kas niisugune pidev laulude aastast aastasse kordamine ei tüüta, ent olen juba ammu avastanud, et mida rohkem neid laule laulda, seda erilisemaks, armsamaks ja hingelähedasemaks nad muutuvad, ning seda enam nad kõnelevad lauljale. Mulle räägivad nad kogu maailmast, selle rõõmudest, muredest ja lootusest, maailma erilisusest. Kas ei tee siis selline võimalus oma hinge välja valada inimest õnnelikuks!
Ja kui vennad alustavad ühiselt eestikeelset „Kiida Issandat“ ning terve kirikutäis rahvast nendega ühineb, siis tahaks küll süda rõõmust taevasse tõusta.
Üks erilisemaid asju Taizé palvuste juures on aga vaikus – 10-15 minutit mõtisklemiseks, enese leidmiseks murede, rõõmude ja mõtete koorma alt ja Jumala leidmiseks enese seest ja ümbert. Sageli ei suuda me leida Jumalat sellest maailmast, hüüame tema poole, tõstame käed, nutame, ohkame, ent kõige enam muutub Ta kuuldavaks aga just vaikuses. Mida vaiksemaks jääd, seda enam kuuled, kuidas südames sosistab üks vaikne hääl, mis annab kindlust ja jõudu. Mida enam allud vaikusele, seda valjemaks muutub see hääl, seda enam mõistad seda tavaliselt kuuldamatut sosinat. Selles vaikuses leiad iseend, leiad Jumala, leiad rahu… Vaikus, mis ei tee tühjaks, vaid täidab, täidab tolmunud hingesopid värske vaimu puhanguga (heebrea ja kreeka keeles tähistabki üks ja sama sõna nii tuult kui vaimu), täidab kõrbeks muutunud südame selge veega. Kõik muutub ootamatult selgeks, tekib küsimus, miks üldse rabeleda kõige väheolulise pärast, kui kõige suurem õndsus peitub nõnda lihtsas? Vaid istuda maha ja vaikida… Selleks pole palju vaja, ometi võib juhtuda, et „vaikus“ kantakse varsti Eriliste Asjade Punasesse Raamatusse. Miks siis ometi? Miks me vajame seda müra enda ümber? Miks me lülitame teleka sisse, kui koju jõuame, miks me tõstame häält, kui teine ei näi kuulavat, miks? Ma vist küsin liiga palju, peaksin hoopiski vaikima…
Meie hommik jätkub piiblitunniga teemal „Jüngrid Emmause teel“. Taas üks otsimise, leidmise ja äratundmise lugu. Piiblilood räägivad igale kuulajale isemoodi keelt, kuigi räägivad samast asjast. Sageli on ühte või teist asja raske mõista, ent teadja suu läbi võib nii mõnigi asi ilmsiks saada. Nii nagu jüngrid ei mõistnud algul üht-teist, sai nii mõnigi asi peale Jeesuse selgitusi neile selgeks. Tunnen, et olen sageli nagu mõistmatu jünger – jah, uudishimu ja teadmisjanu mul jätkub, ent mõistmist mitte alati. Nii olen siingi hommikuti piiblitunnis, vaatan ja kuulan hoolega, mida vend räägib ja püüan seda mitte kõrvust mööda lasta. Püüan lasta neil lihtsatel sõnadel särada oma hinges, püüan kuulata nii, et need sõnad minuga kõnelema hakkaksid. See on kõige raskem kuulamise vorm… Laskem siis sellel tekstil taas kõneleda:
„Ja vaata, kaks nende seast olid minemas selsamal päeval külasse, mis on ligi kuuskümmend vagu maad Jeruusalemmast ja mille nimi on Emmaus. Ja nad kõnelesid isekeskis kõigest, mis oli sündinud. Ja nende kõneldes ja vaieldes lähenes ka Jeesus ise neile ja käis nendega. Aga nende silmad peeti, nii et nad Teda ei tundnud. Ja Ta ütles neile: "Mis kõned need on, mis te käies kõnelete isekeskis?" Siis nad seisatasid kurvanäolistena. Aga teine, nimega Kleopas, vastas ning ütles Temale: "Sinaks üksi elad kui võõras Jeruusalemmas ega tea, mis neil päevil seal on sündinud?" Ta küsis neilt: "Mis?" Aga nad ütlesid Temale: "See, mis sündis Jeesus Naatsaretlasega, kes oli prohvet, vägev teolt ja sõnalt Jumala ja kõige rahva ees, kuidas meie ülempreestrid ja vanemad on andnud Ta surma mõista ja on Ta risti löönud. Ent meie lootsime Tema olevat selle, kes Iisraeli rahva lunastab; aga peale selle kõige on täna kolmas päev, kui see sündis! Ka mõned naised meie seast, kes puhteajal haual käisid, on meid ehmatanud: kui nad Tema ihu ei leidnud, tulid nad ja ütlesid endid näinud olevat ka inglite nägemust, kes ütlevad Tema elavat! Ja mõningad neist, kes olid meiega, läksid hauale ja leidsid nõnda olevat, nagu naised olid öelnud; kuid Teda ennast nad ei näinud!" Tema ütles neile: "Oh te mõistmatud ja südamest pikaldased uskuma seda kõike, mis prohvetid on rääkinud! Eks Kristus pidanud seda kannatama ja oma auhiilgusesse minema?" Ja Ta hakkas peale Moosesest ja kõigist prohveteist ja seletas neile, mis Temast kõigis kirjades oli öeldud. Ja kui nad lähenesid külale, kuhu nad olid minemas, tegi Ta enese eemale minema. Ja nad käisid Temale peale ning ütlesid: "Jää meie juurde, sest õhtu jõuab ja päev veereb!" Ja Tema läks sisse, et nende juurde jääda. Ja sündis, kui Ta nendega lauas istus, et Ta võttis leiva, õnnistas ja murdis ning andis neile. Siis nende silmad läksid lahti ja nad tundsid Tema ära! Ja Tema kadus nende silmist. Ja nad ütlesid üksteisele: "Eks meie süda põlenud meie sees, kui Ta teel meiega rääkis ja meile kirju seletas?" Ja nad tõusid samal tunnil ja läksid tagasi Jeruusalemma ja leidsid koos olevat need üksteist ja kaaslased, kes ütlesid: "Issand on tõesti üles tõusnud ja Siimonale ilmunud!" Ja nemad ise jutustasid, mis teel oli sündinud ja kuidas nad Tema olid leiva murdmisest ära tundnud.“
See on kaunis lugu inimlikkusest. Nii sageli tunnen, et minu silmadki on just samamoodi „peetud“ asjade äratundmisest ning isegi kui vastus on mu nina all, kipun ma seda mõnikord eirama ja otsima seda kaugelt tähtede tagant. Aga kui ma vaid oma südame avan Jumalale, armastusele, lootusele, nagu jüngrid avasid oma kodu ukse Jeesusele, siis võib sellest mõnikord sündida äraarvamata suur rõõm. Oleks vaid alati mõistust siis oma südame uks õigel ajal avada.
Et venna räägitu kuhugi kaugele tähtede taha rändama ei läheks, koguneme me kokku väikestesse gruppidesse, et mitmetele küsimustele vastuseid leida. Armastan seda osa Taizé elus väga – jagada oma mõtteid ja tundeid inimestega, kes tulevad hoopis teistsugusest kultuurikeskkonnast, ent siiski on paljuski sarnased. Soovin, et ükskord võiksid kõik mõista, kui suureks kingituseks me inimestena üksteisele oleme ja kui väga me võime üksteist täiendada, kui vaid tahame ennast avada. Istumegi siis koos, alguses häbelikult vaikides, ent tasapisi avanedes… eestlased, ungarlased, soomlane, poolakas, belglane, korealane… Igaüks omamoodi eriline, kordumatu. Istume ja kuulame üksteist, vahest vaikides, vahest kõneldes, kuni kellad meid lõunapalvusele kutsuvad.
Taizé päeva raamistavad palvused – hommikul, lõuna ajal ja õhtul. Kõik muu, mis toimub, jääb nende raamide vahele ning kogu elu ja tegevus kannab Taizés seda rahu ja vaimsuse pitserit, mida palvused sellele annavad. Ma ei kujutaks siinset elu teisiti ettegi, kui vaid ora et labora vormis. Tunnen sellest kodumail väga puudust – olen kui janune kõrbes, kes mäletab, kui hea on istuda sillerdava allika kaldal ja ammutada nii palju kui süda lustib. Ometi on siinses „Taizévälises“ maailmas meil oma tähtis ülesanne täita – juhatada inimesed selle allikani, millest ma kõnelen, mõeldes siiski mitte ainult Taizéd, vaid elu Jumala lapsena üldse. Aga siin ei piina mind see igatsus ja janu – siin ma lihtsalt järgin kellade kutset ja astun koos ülejäänud inimestega hämarasse kirikusse, et lasta mõtetel ja päevasündmustel oma hinges korrastuda ning olla lihtsalt avatud kõigele, mis ülaltpoolt anda võidakse. Ja muidugi et laulda.
Seejärel läheme ühiselt lõunasöögile, kus saab järjekorras ühiselt „Misericordias Domini’d“ lauldud (mõni minusugune anarhist ka sekka eesti keeles, mispeale kogu järjekord mind pärani silmi vaatama jääb). Lihtsad rõõmud. Kodus ei seisa ma oma igapäevase toidu pärast peaaegu kunagi järjekorras (poed välja arvatud), ent siin on see lausa iseenesestmõistetav. Taizés on palju ootamist, ent siin on ka palju aega. Siin tunnetame korraga ootamise erilist väärtust, tunnetame seda, millest tänapäeva kiirustavas maailmas muidu puudu jääb. Nii seisamegi kannatlikult oodates ja rõõmsalt lauldes.
Ora et labora… Kord jõuab nüüd selle labora juurde. Nimelt juba esimesel õhtul sai d kõik kätte mingi väikese ülesande, et anda sellega oma panus Taizé elusse. Alati inimesed imestavad, kuidas Taizé elu üldse toimib – kuidas saavad tuhanded söödetud, maa-alad korda, inimesed majutatud jne. Aga just iga inimese väike panus on see, mis selle kõik võimalikuks teeb. Ilma selleta ei toimuks siin ise midagi. Ja siin on lausa rõõm anda oma väike panus ja mõelda, et just selle kaudu saan ma osaks sellest kaunist kohast. Just selle mõttega olin kohe alguses “valmis kõigeks”. Nii viibki mu töötahe mind juba tuttavasse Cadolle’i. Jõuan sinna pisut hiljem, kui enamik juba kohal on ja tööülesandeid ootavad. Küsitakse siis rahvalt, kes on nõus Olindasse minema. Miks ka mitte, tõstan käe. Kas sa tead, kus Olinda asub, küsitakse minult. Kas ma tean??? Jätan ütlemata, et leiaksin tee sinna ka kinnisilmi, sest nii kiiresti mälestused ei unune. Taizés elatud 9 kuu jooksul sai seda vahet nii mõnigi kord käidud. Nii satungi seegi kord tuttavasse, ent esialgu veel tühjavõitu Olindasse.
Et saabumas on ülestõusmispühad ja sellega koos oma 6000 inimest, siis seisneb meie töö rahva saabumiseks ette valmistamises. Kõnningi läbi vana armsa Olinda, loen üles olemasolevad ja puuduvad madratsid, lambid, toolid, lauad, et keegi ei peaks kusagil puudust kannatama. Tegelikult on see ju väga väike ülesanne – miski, mis ei vaja jõudu ega kõrgharidust, midagi väga lihtsat. Aga kui jätta see tegemata, läheb elu tasakaalust välja. Taizé õpetab hindama elu pisiasju, ka töid, millele sageli tähtsust ei omistata. Käime nõnda sageli linnatänavail, ent kui sageli mõtleme sellele, et selle tänava loomiseks on vaja läinud inimesi, selle korrashoiuks on vaja inimesi, selle kauniks muutmiseks on vaja inimesi… Hakkame seda märkama alles siis, kui midagi vajaka on – kui tänav on rämpsu täis või auklik ja kirume siis halvasti tehtud tööd. Aga kui sageli me õieti kiidame hästi tehtud tööd kui kõik on puhas ja korras? Kui sageli mõtleme nendele inimestele, kes siin võib-olla et isegi iga päev töötavad? Taizé elu õpetab märkama just selliseid asju, mida esmapilgul näha ei olegi – nö varjatud tööd. Teeme siin isegi palju sellist varjatud tööd, mille puhul keegi kiitma ei tule, ent mille tegemata jätmine palju lärmi põhjustab. Ja see teeb õnnelikuks. Kuulen, kuidas rõõmustavad need, kes pesevad nõusid, koristavad WC-sid… Loodetavasti avab see meie silmad neid “nähtamatuid” töölisi ka tavaelus märkama ja nende tööd hindama. Siis ehk ei suhtu me ümbritsevasse enam nii hoolimatult, vaid mõtleme inimese peale, kelle tööd me seda tehes rikuksime.
Jah, tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus. Tammsaare lihtne ütlus omandab siin imeväärse selguse. Jah, tuleb armastus mitte ainult töö, vaid ka tööd tegevate inimeste vastu. Ja lõpuks ka iseenda vastu…
Töö ja söögi vahepeal oli aga vaba aeg. Comeniuse järgi vajab inimene 8 tundi und, 8 tundi õppimist ja 8 tundi puhkust. No eks ta nii umbes kujuneski. Igatahes oli meil vaba aeg. Minu jaoks tähendab see aeg aga ringijooksmist sõna otseses mõttes. Teen seda rõõmuga ja vastan uudistavatele inimestele, et ma nüüd püüan kõik tasa teha, mis mul Taizést ära oldud aja jooksul tegemata jäi – kord jooksen Courrieri tõlketööd tegema, siis kohtumisele vennaga või õega ja nii edasi. Tunnen, et elan ja olen õiges kohas. Ma ei saakski siin käed rüpes istuda. Kummaline on see, et kodus olles läheb mul võhm juba esimeste minutitega välja, siin jooksen ma aga kilomeetreid, kuid kohale jõudes jookseks teist sama palju veel. Mõistatan, mis õige on Taizés see eriline energiaallikas. Palvused, jah, palvused. Ja vaikus. Taizé vaikus on midagi väga erilist. Lähen ühel päeval Taizé küll ning istun vaikusekabelisse. Sealne vaikus on jahmatav – kuna olen üksi, teen katset lauda, sest kabelis on hea akustika, ent vaikuse lõhkumine lõikab nii teravasti kõrva, et ma suudan ainult sosistada. Sulen suu ja istun lihtsalt vaikides, kuulates oma südamelööke. Kui väga tunnen sellest puudus autosireene, inimeste jutuvada, tümpsu ja muud müra täis maailmas. Igal vaikusehetkel on kulla hind. Oskaks me seda vaid alati hinnata. Siin Taizés mõistetakse Vaikust – seda tõelist vaikselt olemist, sisemist kuulamist, mis pole kaugeltki seesama, mis lihtsalt suu kinni hoidmine. See Vaikus on midagi, mis tervendab hinge, loob inimlapse tervikuks…
Ühel päeval aga võtan ma vabal ajal ette retke Püha Stefanose allikale (Source St Etienne) ehk Vaikuse aeda. Praegusel aastaajal ongi seal eriliselt vaikne. Olen ainus pärastlõunane jalutaja, kui välja arvata tiigi ääres tasakesi askeldav tööline.
Jalutan mööda varakevadisi teid ja meenutan, kuidas pisut rohkem kui aasta tagasi ühel talvepäeval kogunesid siia kõikvõimalike rahvuste esindajad, et kõndida tiigijääl ja teha üks vahva pilt sillal. Siinmail on see haruldane pilt. Praegune aed näeb aga välja pisut nukker – raagus puud, mis polnud jõudnud veel rohetama hakata, hallikas taevas, mõni sügisest allesjäänud leht, peegelsile tiigipind, paar äraeksinud parti… Olen spetsiaalselt partide söötmiseks kaasa haaranud paar saiakontsu ning loobin need tükkhaaval sillal istudes vette. Üks part võtabki vedu ning napsab lõpuks saiatüki ära. Rohkemaks tal huvi ei ole ning ta ujub minema, lastes vee põhja vajuda ka vorstiviilu, mille ma saiale järele viskan, lootuses, et pardid liha lõhna peale parves kohale lendavad. Saiaviilud ujuvad nukralt tundmatusse, vorsti pistan ise nahka. Ja ongi kogu moos… Loodetavasti sai siiski keegi sel päeval kõhu täis. Mina küll sain
Laupäeval, viimasel päeval otsustab terve eestlaste seltskond korraks Clunysse sõita, et oma toiduvarusid täiendada. Jään ainsana maha ning Oyaki ees seistes sõnan naljapärast lahkuvatele eestlastele: „Eestis kohtume siis“. Minu repliigil on aga ootamatu mõju. Õhtuks teab terve bussitäis rahvast, et ma jään Taizésse ning on väga üllatunud, kui ma siiski keskööl koos teistega oma kodinad bussi vean. Jah, jääksin küll, iga kell, aga kohustusi ei saa ju hüljata. Clunysse ma jätan minemata, sest ütleb ju Piibel järgmist:
„Sellepärast ma ütlen teile: ärge olge mures oma elu pärast, mida süüa ja mida juua, ega oma ihu pärast, millega riietuda. Eks elu ole enam kui toidus ja ihu enam kui riided? Pange tähele taeva linde, nad ei külva ega lõika ega pane kokku aitadesse ja teie taevane Isa toidab neid. Eks teie ole palju enam kui nemad? /---/ Ärge siis olge mures, küsides, mida me sööme? või mida me joome? või millega me riietume? Sest kõike seda taotlevad paganad. Teie taevane Isa teab ju, et te seda kõike vajate.“ (Matteuse 6:25-32) Ja süüa on mul igatahes piisavalt.
Selle asemel istun hoopiski Casa ees päikese käes ja naudin saabuva kevade mõnusid. Eestlased ei jää aga kauaks ning meil seisab ees retk Taizé piiridest väljapoole. Kõnnin sellel retkel teist korda ja tean, et see pole kerge retk. Mõtlen just füüsilist külge – olen peale mäkke rühkimist nii võhmal, et inimesed mind maha kipuvad kandma. Aga eestlaslikku kangust mul jätkub, võtan hoo maha ja rühin edasi, jõudku ma pealegi viimasena tippu, peaasi, et jõuan. Ka seekord võtab üles mäkke ronimine hingenatukese seest välja. Mõned sellid katsuvad seda aga vältida, hääletades tõusval teel mööduva traktori peale.
Teades, et peale pikka tõusu peab järgnema ka laskumine, kõmbin aga vapralt edasi, hoolimata sellest, et ülejäänud seltskond pea silmist kaob. Tean ju niikuinii, kuhu minna ja ei muretse selle pärast. Jõuangi peagi mäeharjale ja siit avaneb maagiline vaade. Tahaks sirutada tiivad ja liuelda üle roheliste tasandike. See ilu võtab veelgi enam hingetuks kui ennist mäkkerühkimine, ent see on teistmoodi tunne. See on ülev, kerge tunne. Kõrguste maagia – see on, mis mind alati ronima kutsub – Jaani kiriku torni tippu, Kõpu tuletorni piksevarda otsa, Kaukaasia mägedesse… See on otsekui pilguheit maailmale jumalikust perspektiivist.
Prantsusmaa maaliline maastik aga sunnib paigale jääma ja lihtsalt vaikides vaatama – kevadised viinamarjaistandused, väikesed pruunikad külakesed, mida oleks otsekui keegi hiiglane hooletult maastikku külvanud, sinised mäekünkad silmapiiril… Kui kaunis siiski on meie maailm! Vahest on vaja perspektiivimuutust, et seda taas tõeliselt mõista. Sellises kohas saab kõik harjumuspärane korraga uued mõõtmed – siin lisandub uus mõõde – igatsus. Naeratan särava päikese poole, enne kui väikese Bray küla poole suundun. Allapoole kõndides saan seltskonna kähku kätte ning me suundume üheskoos Bray kabelisse. Üks kaunimaid vitraaže, mida olen kunagi näinud, asub Bray kabelis. Kabel ise on äärmiselt lihtne, ehitatud 12.-13.sajandil pruunikatest kividest, nagu enamik teisigi hooneid ümbruskonnas. Ent altari taga on pisike vitraaž, mis kujutab risti ning leeke selle ümber. Selle soe valgus on nii eriline, et jään seda taas ainiti vaatama. Istume seltskonnaga kabelisse maha ning peame väikese palvuse. Kõik õpilased on vaiksed, õhus on aukartust. See on eriline paik. Nende seinte vahel on loetud tuhandeid palveid ja kohati tundub, nagu sosistaksid seinad ikka veel sajanditevanuseid hüüdeid Jumala poole. Jään taas teistest maha, et lihtsalt seista ja hingata endasse seda ajatut vaimsust. Leian külalisteraamatu, kuhu sai aasta eest jäädvustatud oma väike külaskäik. Mu nimi on siin kõrvuti nendega, kelle Taizé mõneks ajaks kokku tõi ning kes nüüd on taas maailmas laiali. Ometi toob see väike meenutus nad mõnes mõttes taas mu kõrvale. Need pole vaid nimed, vaid sõbrad, kes kusagil teises maailma nurgas ehk ka minu peale mõtlevad… Kirjutan seegi kord tänusõnad raamatukesse nendele, kes meiesuguste palverändurite jaoks on ukse lahti jätnud.
Seltskond on aga ammu kadunud mäekünka taha. Tee läheb aga allamäge, nii et ma sirutan käed laiali ja kihutan täiskiirusel kõndivale rahvale järele. Olen kui lind, vaba ja rõõmsameelne. Lasen tuulel end kanda ja ei mäletagi enam endist mäest ülesronimise väsimust. See on palverännak minu jaoks – raske minek mäkke, minek läbi eluraskuste, seejärel hingetõmbeaeg, mil võid vaadelda maailma hoopis uuest vaatenurgast. Sageli oskad maailma ilu just siis eriti hinnata, kui oled enne seda katsumustest läbi tulnud. Ja siis, kergena, uut jõudu saanuna kihutad edasi, tunned end kerge ja vabana. Aga kõigepealt peab mäkke ronima…
Jõuame tagasi väsinud ja näljastena, ent õnnelikena. Mõistan taas, kui vähe on õnnelikuks olemiseks vaja. Mõnikord lihtsalt ühte vahvat jalutuskäiku toreda seltskonna keskel. Ja muud ei midagi.
Pika Taizés elamise aja jooksul kujunesid mul välja oma lemmikhetked päevast. Kui kristalselt aus olla, siis mu lemmikaeg Taizés kestab hommikul poole 8-st hommikul poole 8-ni, ehk teisisõnu 24 tundi ööpäevas. Kõik on lemmik. Aga väga armastan ma õhtupalvusi. Kevadeti ja sügiseti jäin sageli kiriku ette seisma, et vaadata päeva viimast vaatemängu – päikseloojangut. See on midagi lummavat, midagi, mis jahmatab iga kord millegi uuega. Sageli polnud ma ainus, kes seda taevaetendust vaatama jäi. Nii mõnigi kord seisis terve rivi inimesi kiriku ees, näod silmapiirile suunatud. Olen nüüdki sattunud õnnelikule ajale. Enne, kui kellad hakkavad lööma, seisatan kiriku ees ja vaatan üha punasemaks muutuvat päikeseketast, mis kord sinkja pilve taha vaob, ent siis taas endast märki annab, kallates kogu ümbruse üle maheda roosaka valgusega. See on otsekui taeva enese palvus, kus sõnad on saanud värvi kuju – kõik toimub täielikus vaikuses, ent värvide mängu vaadates on tunne nii võimas, nagu mängiks terve taeva orkester. Sooviksin kaasa laulda, kui vaid teaks sõnu, ent annan oma väikese panuse sümfooniale lihtsalt tänulikuna vaadates. Iga päev on uus – sünnib ja sureb uuesti ja iga kord veelgi kaunimalt. Kuidas on ometi kellelgi nii palju fantaasiat, et seda kõike toimima panna!
Selle imelise tundega ja hingeärevusega järgin kellade kutset ning lähen õhtusele palvuse. Pole midagi erilisemat kui alustada ja lõpetada päeva palvusega, laulmisega – see on otsekui kokkuvõte päevast, mõtlen kõigele, mida olen teinud ja mille üle võin olla tänulik. Tõesti, vajan igavikku, et väljendada tänu oma elu eest, kõikide väikeste, ent mitte ebaoluliste asjade eest, mis on mind mu elus mõjutanud.
Õhtupalvus kestab nii kaua, kui inimesed vähegi laulda tahavad. Ühel õhtul võtan ette ning istun tasakesi laulja – Sietske – selja taha. Kirik on rahvast peaaegu tühi, vennad on lahkunud. Nihkun Sietske kõrvale ning küsin tasakesi: „Kas tohib?“ Sietske ulatab mulle tasakesi mikrofoni ning ma laulan vanade heade aegade mälestuseks taas Jumalale, kõikidele veel kirikus olevatele inimestele, iseendale. „Bleibet hier“ kõlab seekord ja Sietske laulab kõrval soolot. Kui väga tahaksin jäädagi siia istuma ja sedasi laulma, laul laulu järel, nagu kunagi mõne kuu eest. Annan aga mikrofoni tagasi Sietskele ning jätkan omaette laulmist. See on justkui taaselustunud hetk minevikust. Taas midagi, mille eest tänulik olla. Istun nii kaua, kuni enamus lahkuvad ning vaid paar üksikut palvetajat laulmist jätkavad. Kõnnin Sietske kannul jahedasse öhe ning kasutan võimalust, et temaga paar sõna hollandi keeles vestelda. paar sõna jääbki paariks sõnaks, sest pikemaks vestluseks vajaksin pikemat koolitust. „Hoe gaat het met jij?“ saan küll küsitud ja vastusegi mõistetud, ent mõne aja pärast pean alla vanduma. „Grappig“ (naljakas), nendin vaid selle kohta, et nüüd ootamatult olen sattunud tundmatut keelt rääkima. Leiavad teisedki, et see on naljakas, peagi tögab mind terve Taizé. Aga mina ei vannu alla. Ükskord ma veel räägin…
Kõige kaunim õhtupalvus toimub aga meie lahkumisõhtul, laupäeval. Iga nädal pühitsetakse Taizés Kristuse surma ja ülestõusmist. Reede õhtul on igaühel võimalus oma palved risti ette tuua. Laupäeval aga süttivad ülestõusmise ja lootuse märgiks sajad küünlad. Nagu tõusuvesi liigub valgus ühest kirikuosast teise, lüües särama kõik seinad ja inimeste silmad. See valguse üksteisele andmine on otsekui väike eeskuju sellest, kuidas peaksime toimima maailmas. Ühest leegist saame kõik valguse ja kui me tahame maailma valgemaks muuta, peame seda valgust edasi andma. Sageli piisab sellest, kui läidad ühe küünla. Üks küünal ei anna küll palju valgust, ent sellest piisab, et süüdata tuhat, mis peletavad suuremagi pimeduse. Kristlastena olemegi kutsutud armastuse ja hoolimise valgust edasi jagama. Valguse ja armastusega on ju see huvitav asi, et mida rohkem seda ära jagada, seda rohkem seda saab. Nõnda istumegi lummatutena säravas kirikus ja laulame koos, ühiselt, ühise valguse all…
Sellise lummuse vaimus lahkume Taizést keset ööd. Istume vaikselt bussis ning asume pikale tagasiteele. Mina ei saa teisiti, kui võtan mikrofoni ja palvetan meie kõikide eest. Laulame ühiselt „Kiida Issandat“ ja tunneme hinges ja südames, et reisil koju oleme samamoodi kaitstud, kui reisil Taizésse.
28.märts, pühapäev
Kõigevägevama kaitse all jõuamegi lõunaks Bremenisse ning meid lastakse mõneks tunniks linna peale kõndima. Endiselt Taizé lummuses, leian tee üsna ruttu kirikusse. Bremeni vanalinn on mulle juba tuttav, käisin siin viimati 9 aasta eest, ent muutunud pole palju. kõige rohkem olen muutunud ma ise. Nüüd paelub mind kõige enam suur kirik linnaväljaku servas ning ma astun selle hämarasse saali.
Taas lummab mind siinne sajandite hõng ning ma jään paariks tunniks mööda kirikut kõndima, püüdes tabada hetkegi iidsete meistrite elust, mõtetest, palvetest. Tõmban käega üle kivist käsipuu ja silmitsen tööriistatäkkeid sellelt. Ma peaaegu kuulen peitlite täksimist vastu kivi, näen, kuidas minemapuhutud kivitolm lendab aeglaselt äsjavalminud kirikupõrandale, kuulen arhitekti kõpsuvaid samme, kui ta pisut murelikuna mööda valmivat hoonet kõnnib, näen klaasimeistri säravat nägu, kui ta esmakordselt näeb päikest säravat läbi uue vitraaži… Iga ese selles paigas kõneleb oma lugu ja mina katsun kuulata. Leian vaikuse kabeli ning jään sinna mõneks ajaks istuma, et koguda endasse kiriku lugusid, seinte sosinat, ajaloo hõngu. Ma armastan ajalugu, see kõneleb minuga. Võib-olla vahest isegi liiga värvikalt, siis on raske tõde fantaasiapiltidest välja noppida. Ent igavalt ei kõnele ta kunagi. Oska vaid kuulata!
Aega veel on, nii teen paar tiiru linna peal, mis valmistub suurteks pühadeks. Kummalisevõitu lihavõttejänes tatsab mööda platsi ringi ja pakub möödujatele viina, keegi loobib kirikutrepile tuhandeid pudelikorke, mida rahvas laiali ajab ning mustades ülikondades mehed pidevalt jälle kokku riisuvad. Jään seisma ka kuulsate kellade alla. Kellamäng jääb paraku seekord küll kuulmata, kuid heledakõlalise täistunnikuulutuse kuulan ära. Kükitan ka seina sisse ehitatud akvaariumi äärde ja jälgin lummatult erksavärvilisi kalu. Minu kõrval näitab uks poisike rõõmsalt triibulise kala poole ja hüüatab: „Nemo!“ Tema igatahes leidis Nemo. Mulle jäävad silma aga elektrisinised ja neoonkollased elukad. Suisa võimatu uskuda, et loodus selliseid värve suudab luua. Kahtlustangi algul, et akvaariumis ujuvad kummist mänguasjad, ent mõneminutiline vaatlus tõestab, et on tegu siiski looduse vingerpussiga.
Meie õhtu Bremenis jääb siiski lühikeseks, sest hommikul 5 paiku tõusmine sunnib enamik meist varakult voodisse.
29.märts, esmaspäev
Mõtlen pisukese kahjurõõmuga nende peale, kes juba koolis istuvad, samal ajal kui meie läbi Rootsi kihutame. Aga üsna pea saabume ka meie taas Eestisse ja tööelu läheb edasi. Õhtul laaditakse meid taas laeva peale, nii et järgmisel hommikul ärkame juba Turu sadamas.
30.märts, teisipäev
Viimane päev Euroopa Liidus, vähemalt praeguseks. Turus me seekord ei peatu, vaid sõidame otse Helsingisse. Soome pealinnas õnnestub mul koos mõningate teiste eestlastega jõuda Põhja-Euroopa suurimasse raamatupoodi, mis tähendab, et järgmised neli tundi (vähemalt!) on mureta.
Raamatupoel on neli korrust ja ma hakkan mõnuga esimesest peale. Juba esimesed pool tundi möödub ulmekirjanduse leti ees seistes ja uusimat kirjandust lehitsedes. Ma lihtsalt ei saa teisiti, kui pean põhjalikult läbi uurima kõik, mis vähegi huvi pakub. Ühesõnaga, peaaegu kõik, mis selles raamatupoes üldse leidub, sest pärast ulmeletti jõuan ma lastekirjanduse juurde ja sealt on mind veel raskem ära saada.
Olen sattunud taas maailma, kuhu ma võiks jäädagi. Olen nagu hiireke teraviljahunnikus, kes ei tea, kust otsast söömist alustada. Näkitsen natuke siit, natuke sealt, siis veel natuke… Avastan nelja tunniga suure osa sellest imeväärsest kohast, ometi jääb teist sama palju avastamata ja ma ei taha mõeldagi, mis minust seal vaatamata jäi. Piisab ju vaid raamatu kättevõtmisest, kui juba olengi jäägitult tõmmatud uude imeväärsesse maailma. Ja maailma võin endale siin valida ise. Kah omamoodi palverännak.
Olen küll Helsingi linna peal varem kolamas käinud, ent Toomkiriku pean siiski uuesti üle vaatama. Väljakule astudes avaneb mulle kirikust kaunis pilt – erevalge katedraal särab sinisel taeval vastu, jättes mulje millestki väga pühast. Aukartusest ujedana astun suurde heledasse kirikusse sisse.
Helsingi Toomkirik on väga lihtne, ei mingeid erilisi kaunistusi, ent sellest hoolimata jätab see äärmiselt suursuguse mulje. Siin seisab Martin Luther ja Michael Agricola, justkui valvates rahulikult kirikuliste üle. Istun mõnda aega pingis ning katsun mõtetes korda luua. Mu seekordne palverännak on lõppemas, ent mu elu palverännak alles poolel teel. Kuhu ma ükskord välja jõuan?
Õhtuvaikuses saabume tagasi Tallinnasse. Tunne on, nagu poleks ära käinudki, ainult hinges on eriline rahu ja rõõm. Rõõm sellest, et maailmas on nii palju kaunist, nii palju toredaid inimesi, nii palju eredaid elamusi. Ja mis veelgi enam, sageli ei pea selle kõige kogemiseks kodust kaugele minemagi. Loodan, et see väike palverännak avas meie silmad, nägemaks ka seda, mis ja kes on siinsamas, meie lähedal. Loodan, et see avas meie südametes selle väikese akna, mille kaudu jumalik valgus võiks sisse pääseda ja teistelegi särada. Loodan…
Aitäh Taevaisale jällegi imelise elamuse eest!
1 Comments:
At 20. märts 2010, kell 22:19,
Anonüümne said…
vaga huvitav, aitah
Postita kommentaar
<< Home