Et ma olen viimase kahe kuuga täpselt 10 riiki läbi sõitnud, siis on tekkinud ka pisut muljeid sellest suurest rändamisest. Eks inimesed tunnevadki mind juba rohkem palverändurina - Pia the Pilgrim on see, mis ma oma kirjadele alla kirjutan.
Igatahes, siit see algab:
20.juulil otsustasid kamp noori ja mitte enam nii noori Eestimaa külmast suvest välja astuda ja sooja päikest minna otsima. 66 inimest sõbralikult ja kitsalt ühte suurde bussi lapitud, asuti ühiselt teele suure Euroopa poole, mida nii mõnedki alates 1.maist oma uueks kodumaaks nimetavad. Ja olen minagi laulu vahetanud - kui minult küsitakse, kus ma elan, laulan vaid:
Ei ela ei majas, ei tänaval,
mu aadress on Euroopa Liit.
Ja see on õige mis õige. Järgmised viis päeva oli mu aadressiks igatahes buss. Toake oli küll kitsavõitu (umbes ühe tooli jagu), aga ajutiselt ajas asja ära. See-eest seltskond oli priima. Kuna reis jälle ikka Taizé poole kippus, siis oli bussis loomulikult esindatud meie "kuldne kolmik" koosseisus grupijuht Monika, ebaregulaarselt aga pidevalt Taizé vahet sõitev Diego ja mina. Kõige suuremad Taizé-armastajad Eestis. Ma ei kasuta meelega sõna fänn, sest me ei ole fännid, vaid armastame seda paika ja hoiame sestap tihedat sidet nii oma kohalolu näol kui ka kirja teel või muul viisil. Nojah, igatahes me olime esindatud. Ja mina olin saatjaks Karinile, kellele on taeva poolt antud maailma pisut meile tavapäratul viisil näha - igatahes mitte silmadega, pigem südamega. Olin siiralt rõõmus, et sain kellegagi oma suurt armastust jagada.
Nii sai meie reis lõunasse kenasti alguse. Esimesest kolmest riigist - Eesti-Läti-Leedu jäid muidugi meelde traditsioonilised regulaarsed WC-peatused, kus meeste WC ukse taga ei oota kedagi, naiste omas aga küündib järjekord kümnete meetriteni, nii et mõne minuti pärast saab naistel süda täis ja nad vallutavad ka meeste WC, jättes mehed hirmehmunud nägudega ringi vahtima. Mis teha, selline on elu. Kusagil Leedus tegime pisut pikema peatuse. See oli väga kaunis koht palkmajadega. Meie üllatuseks oli majade lähedal väike loomaaed ponide ja jaanalindudega. Olime piisavalt õnnelikud, nii et mul õnnestus üks ehtne jaanalinnusulg Karini jaoks kõrvale mehkeldada. Ei, ma ei võtnud jaanalinnu sabast kinni ega sikutanud kogu jõust, see sulg vedeles kasutamata aia ääres. Igatahes oli see väga õnnelik juhus. Ja ponisid saime paitada ka.
Seekordne reisimine oli mõnes mõttes siiski uudne. Olime harjunud piiripunktides üsna jupp aega bussis kopitama ja ootama, kunas (ja kas) meie tembeldatud passid tagastatakse. Seekord tundus elu piiripunktides suisa väljasurnud olevat. Nii Eesti-Läti, Läti-Leedu kui ka Leedu-Poola piiri peal peatati meid vaid mõneks minutiks, nii et üksildane piirivalvur jõudis kiire pilguga meie passidest ja üha unisemaks muutuvatest lõustadest üle käia, veendumaks, et oleme registreeritud ilmakodanikud ja reisime seaduslikult ja passis olev sihverplaat klapib kõrvade vahel olevaga. Igatahes ei puutunud meie dokumente keegi sõrmeotsagagi, nii et mul puudub nüüd vähimgi tõend sellest, et ma üleüldse seaduslikult üle nende piiride olen tulnud. Õnneks puudub mul ka tõend, et olen need piirid ületanud EBASEADUSLIKULT. Igatahes jõudsime me 21.juuli varahommikul õnnelikult Varssavisse.
Minu jaoks igatahes väga vara... Nojah, minu jaoks on kõik vara, mis toimub enne kella 12 päeval. Aga kell 7 hommikul on vara. Seda arvasid ka kohalikud, sest linn oli praktiliselt tühi. Viibisin selles kaunis linnas viimati siis, kui Budapesti kokkutulekul käisin (mida paraku veel Internetis kajastatud ei ole) ning see oli 2002.a. jaanuaris, mis tähendas, et sel ajal oli Varssav paksu lumekihi alla maetud ja kraadiklaas näitas umbes -20. Praegu säras veel ärkamata linna kohal soe päike, mis hetkel oli tõesti soe, aga päeva edenedes ähvardas õhu keemistemperatuurini tõsta.
Et inimestel on alati kiire, ka siis, kui nad on puhkusel, jäeti meid Kariniga kahekesi jalutama. Mina armastan jalutada ja Karin väga kiiresti lipata ei saagi, vähemasti pole see mõistlik. Igatahes sobis mulle meie tempo suurepäraselt, sest see andis meile võimaluse kohalikku elu rahulikult nautida - hingata sisse Poola õhku ja saada osa kohalike sagimisest, sulanduda kohalikku melusse. Niisiis asusime avastamisretkele kahekesi.
Varahommikune Varssav on mõnusalt vaikne. Ometi võib mitmes kohas kuulda kirikukelli löömas, sest praktiliselt iga teine hoone Varssavis on ehitatud sakraalsetel eesmärkidel. Kuigi 2.maailmasõja ajal tehti Varssav maatasa ning ehitati hiljem üles nii, nagu ta varem oli olnud, olid enamus kirikud õnneks säilinud ning kandsid endas väärikalt ajastu vaimu. Et sellest osa saada, otsustasime oma päeva alustada missaga. Astusime sisse lähimasse kirikusse, mille kellad palvusele kutsusid. Kirik oli praktiliselt tühi, vaid mõned üksikud palvetajad olid otsustanud päeva alustada varahommikul silmi Jumala poole tõstes. Nende seas olid ka vähemalt 3 kongregatsiooni nunnad (erinevate riiete järgi otsustades). Istusime pool tunnikest nende keskel, kuulasime poolakeelset missat (kuigi me kõigest aru ei saanud, on missa kord ometi sarnane igal pool maailmas, nii et keel polegi siin kõige tähtsam) ja nautisime püha rahu ja vaikust enese ümber. Igatahes hea algus tegusale päevale.
Pärast missat jalutasime vanalinna. Varssavi vanalinn, eriti raekoja plats (kus muuseas ei ole raekoda) sarnaneb kuigivõrd Tallinnaga, kuigi, nagu öeldud, ehitati see üles alles möödunud sajandi keskpaigas peale 2.maailmasõda ja Tallinna raekoja plats seisab puutumatuna umbes 13.sajandist. Ometi sai ju ka Tallinn sõja ajal kõvasti räsida. Igatahes tekkis siin jalutades üsna kodune tunne. Ning ilm oli mõnus soe ja aina soojemaks läks. Mööda vanalinna jalutades kasutasin orientiirina kirikutorne, sest ühe tõelise palverändurina ma lihtsalt pidin igasse võimalikku pühakotta sisse kiikama. Juba sellepärast, et need niivõrd kaunid on. Inimesed on ajaloohämaruses pühakodade püstitamisel kujuteldamatult palju vaeva näinud - arhitektid, skulptorid, kunstnikud, puusepad on oma töösse pannud kogu oma hinge - igas pintslitõmbes või peitlilöögis võib tunda erilist pühendumist, pühendumist Jumalale. Kui vaid kõik ka tänapäeval sellise pühendumisega töötaksid...
Pühendumist võib siiski kohata ka tänapäeval. Olime just Kariniga mäeveerule istunud, et nautida kaunist vaadet all laiuvale muruplatsile ja puude tagant vilksatavale Vislale, kui astusid meie juurde kaks viisaka väljanägemisega tegelast - keskealine meesterahvas ning plikaohtu tütarlaps. Küsisid, kas meil aega on. Kuigi juba vaikselt aimates, kellega tegu, otsustasime, et kiiret meil tõesti ei ole ja olime nõus nendega oma aega jagama. Tegemist oli kohalike Jehoova Tunnistajatega (oh sa tont, kas Tunnistajad kirjutatakse ka suure tähega?). Väga viisakad inimesed igatahes. Küsisid meilt, mida me arvame maailma lõpust ja nii edasi. Mina arvan muidugi, et eks ta ükskord tule jah, aga millal, seda teab ainult Jumal taevas, hoolimata kõikvõimalikest ennustustest ja muidugi hoolimata minu unenägudest (viimati nägin unes, et Nostradamuse ennustuste kohaselt pidada maailma lõpp tulema 30.aprill 2004, aga tulemata ta igatahes jäi. Nostradamusest rääkides tean seda öelda, et tema jutu järgi tuleb siis maailma lõpp, kui must paavst võimule saab. Nojah, kõlakad käivad, et järgmine paavst olla must - keegi piiskop Aafrikast.) Sedasi me seal igatahes arutasime. Lõpuks otsustasime, et tahame edasi liikuda ja ütlesime, et tahame lähimasse kirikusse sisse vaadata. Paraku oli see suletud ja me pidime uue kiriku otsima. Mõnda aega jalutasid Jehoova tunnistajad (ma kirjutan siiski "tunnistajad" väikse tähega, sest nad on ju vähem tähtsad kui Jehoova või mis?) koos meiega ning jagasid meile lahkelt lugemiseks inglisekeelse "Vahitorni". He, poolakeelsega poleks meil ju vist eriti midagi peale hakata.
Selle aja peale oli ilm muutunud rohkem kui kuumaks - õhk oli nii paks, et lõika või noaga ja päike pani juuksed krussi tõmbuma. Otsustasime, et selline palavus teeb kangesti uniseks ja Karin tundis vajadust kohvi ja mina šokolaadi järgi. Leidsimegi ühe pisikese kohviku, kus võis leiduda midagi joodavat. Paraku rääkis kohalik personal AINULT poola keelt, nii et ma sorisin kotist välja oma 14-keele vestmiku ja küsisin konarlikus poola keeles kohvisildile osutades "Ile kostuje?", mis maakeeli oleks "Palju maksab?" Igatahes mõisteti meid ja mõningase pusimise järel sai Karin oma kohvi ja mina šokolaadijoogi. Paraku mõistetakse terminit "kohvi" Poolas pisut teisiti, sest kuigi olime palunud kohvi, toodi Karinile jook, mis SISALDAS kohvi, aga oli pigem midagi vahukoorekokteili sarnast. Õnneks oli see päris joodav ja kulus sellise kuumusega marjaks ära. Igatahes saime natuke energiat juurde, sest umbes pool ajast oli meil veel alles.
Ilm aga kogus hoogu. Temperatuur aina tõusis ja kui me olime just mõtisklemas, kaua see niimoodi kestab, hakkasid silmapiirile kerkima pilved ja kõuemürina kõlades hakkas meil tekkima aimdus, mis varsti juhtuma hakkab. Ometi ei oleks me suutnud eladeski ette kujutada, mis TEGELIKULT sündima hakkas, sest midagi sellist ei ole ma oma elus veel kogenud... Otsustasime, et varjumiseks ei ole põhjust ja jalutasime tasakesi raekoja platsi poole. Korraga läks nii pimedaks, otsekui oleks äkki öö saabunud ja esimesed piisad langesid hämarale sillutisele. Pimenes lausa sekunditega, nii et peagi polnud majade vahel võimalik enam korralikult nähagi. Raekoja platsile jõudes (kogu meie "teekond" kestis ehk vaid 5 minutit) polnud päikese olemasolust enam jälgegi ja poodnikud korjasid sajuhirmus kiiruga oma kodinaid kokku. Ja kui ma ütlen "kiiruga", siis tähendas see ülemõistuslikku kiirust, sest vaid mõnede sekunditega oli äikesepilv jõudnud raekoja platsi kohale ja taevaluugid läksid valla. Otsustasime, et peaks ehk kuhugi varjuma, et mitte ligumärjaks saada. Kuid äikesepilv oli sõna otseses mõttes raekoja platsi kohal, sest me seisime just seina ääres, kui äkki käis sähvatus ja nii ilmkõva kärgatus, et mina ja Karin suure ehmatusega sõna otseses mõttes ühe lillepoe uksest sisse koperdasime ja ühe vanamehe peaaegu pikali lükkasime. Kui mu pea poleks märg olnud, seisnuks mu juuksed ilmselt peas püsti nagu Villu Tammel perestroika ajal. Tükk aega seisin ja vahtisin lollaka näoga ringi, sest mul oli hetkeks tõesti tunne, et kogu lapsepõlv libises silme eest mööda. Otsustasime, et uks, kuhu me sisse koperdasime, pole kõige õigem varjend ning kuna vihmasadu polnud veel täisvõimsust saavutanud, asusime uue varjendi otsingule. Valikuks polnud pikka aega mõelda, sest pea kohal särises vahetpidamata äike ja kõuepaugud kõlasid üksteisest üle. Nii astusime sisse esimesest ettejuhtuvast uksest - see oli apteek. Et aga me juba üksjagu mudased olime, otsustasime meditsiiniasutuse steriilsust mitte rikkuda ning jäime ukseauku seisma. Sealt avanes suurepärane vaade kõigele väljakul toimuvale. Nimelt niipea, kui olime katuse pea kohale saanud, läksid taevaluugid TÕELISELT lahti, mis tähendas, et võisin lausa kihla vedada, et nägin kalu mööda ujumas! Igatahes vihm oli nii tihe, et väljaku teine pool (mis oli mitte just eriti kaugel) mattus peagi halli vihmahämusse. Läbi selle hämu võis vaid näha pidevalt valgust sähvimas ning hoolimata vihmasabina pahinast, kostus kõuemürin siiski üle selle. Vaatepilt oli igatahes võimas, nii et me vaid seisime hämmastunult ja vaatasime-kuulasime. Igatahes midagi sellist linnas näha on täiesti ootamatu.
Selline äkkrünnak ei kesta aga tavaliselt liiga kaua. Nii et poole tunniga oli õhk klaar ja taevas vaikinud, kuigi vihma sabistas veel tasakesi alla. Tänavad aga olid muutunud järvedeks ja jõgedeks, nii et kuna mul hakkas kingadest kahju, toppisin ma need hoopiski kotti ja jätkasin teekonda palveränduri kombel paljajalu. Hiiglama mõnus on värsketes soojades lompides paljajalu paterdada. Lapsepõlv tuleb meelde.
Suisa ootamatult aga, keset Varssavit, nägin ma aga jalutamas Diegot. Ei, mitte Diego polnud ootamatu, sest tema oli meie grupiga kaasas, vaid ootamatu oli see, et temaga kaasas oli Vicente El Salvadorist, kes Taizés endale poolatarist õnne oli leidnud ja ise ka Poola elama asus. Hiljem kuulsin, et nad tõepoolest ka abiellusid. Igatahes nüüd jalutas ta täies elusuuruses mulle keset Varssavi linna vastu. Mispeale ma ütleks, et väike on see meie maailm.
Mõnda aega saime veel mööda värskeltpestud Varssavit tatsata, kui tuli aeg taas end oma väikesesse nurka pressida ning katsuda lõõgastuda, sest magamisest ei tulnud esialgu küll midagi välja. Ma pole eriti kunagi bussis maganud. Ometi tuli tee punktist A punkti B kuidagi veeta, ning eelmine öö oli kah muidugi magamata. Ilmselt õnnestus mul siiski lõpuks jupikaupa magades 3 tunnikest kätte saada. Tegime väikese vahepeatuse kusagil Tšehhimaal. Oma õuduseks avastasin, et pidevast istumisest-kõndimisest on mu jalad nii suureks paistetanud, et kingad ei lähe enam mingil juhul jalga ning plätudki kippusid pitsitama. Nägin välja nagu puujalgadega karu. Aga õnneks seisin siiski veel omal jalul ja lootsin, et see nii jääbki, sest suurem osa meie reisist oli veel ees. Igatahes jõudsime 22.juuli hommikuks viperusteta Viini.
Viinis oli selge, et jalanõudega pole mul siin küll midagi teha, sest mu jalad olid öö jooksul umbes 3 numbrit suuremaks kasvanud. Sellest polnud aga üldse lugu, vastupidi, see oli hea vabandus paljajalu käimiseks. Nii ma alustasingi oma uurimisretke selles kuninglikus linnas nagu kerjusmunk ja oleks Karin oma valge kepi ka kaasa haaranud, oleks me kohalikele tõeliselt koomilist vaatepilti pakkunud. Aga maailm on veidrikke täis ja mina võisin süüdimatult mööda linna tatsata. Viin on võrreldes seninähtuga märksa suurejoonelisem, ütleksin isegi et kuninglikum. Siinsed majad äratasid aukartust ning tekitasid tunde, et aeg on end taas vana hea Straussi juurde tagasi keeranud ning kohe ilmub ümber nurga mõni eksklusiivne hobusõiduk. Kuigi majad olid ehk 6-7 korrust kõrged, tundsin ma ennast väga väikese ja mitteolulisena, ehkki see tunne polnud tingimata ebameeldiv. Pigem harjumatu. See oli kuidagi vaikiv majesteetlikkus, mis meiega sajandite tagant kõneles.
Loomulikult valisime esimeseks külastusobjektiks kiriku, mis meile juba bussiga mööda sõites silma oli hakanud. Tegemist oli Viini Votiivkirikuga, mis tõlkes oleks Pühenduskirik või Mälestuskirik, aga see ei kõla nii uhkelt kui Votiivkirik. Kaugelt vaadates jäi mulje, nagu oleks kirikutorn nipeldatud pitsist või nikerdatud kõige peenemast elevandiluust. See meenutas pisut Kölni katedraali, ent tumedate vormide asemel kõrgusid sinitaeva taustal peaaegu säravvalged ja läbipaistvad tornid. Seestpooltki vaadates oli kirik suurejooneline ja sundis pea kuklasse ajama, et kogu kõrgust tabada. Mõõtsime Kariniga maad ühest massiivsest sambast teiseni, et kiriku suurusest ülevaadet saada, igatahes ei piisanud siin pelgast vaatamisest. Hoolimata välisest kergusest valitses siin sees hämar rahu ning sajandite hingus muutis kiriku interjööri peaaegu et raskeks. Sellest lummusest on mul alati raske olnud välja pääseda ning seegi kord jäeti meid Kariniga kahekesi, sest keegi ei suutnud ajas nii pikalt peatuda.
Kiriku kõrval oli väike park, kus me puhkasime ja taas ülisooja ilma nautisime ning Karin leidis, et tal on tungiv soov tõelise Viini kohvi järele, kui me juba siin olime. Asusimegi vaikselt kohalikku maitseelamust otsima. Võtsime suuna Parlamendihoone poole ja meil ei tulnudki kaua otsida, kui leidsime hiiglaslike majade vahel nurga pealt väikese kohviku, mis sellisel hommikusel tunnil veel täiesti tühi oli, ent varmalt valmis meid teenindama. Ja tõelist Viini kohvi Karin ka sai. Mina kohvijooja ei ole, aga juba vaatamisega sai omamoodi elamuse kätte. Kohvi toodi tillukeses tassis ja isegi minu treenimata pilk kinnitas mulle, et see on ülikange. Maitse leevendamiseks serveeriti kohvi kõrvale ka klaasike vett.
Vett läks aga mulgi peagi vaja, sest asfalt hakkas päikese käes kõrbema ja sellega koos ka minu jalatallad, sest nagu mäletate, tulin ma siia paljajalu (kirikutes pressisin siiski austusest pühakoja vastu oma plätud jalga). Seega tuli meil aeg-ajalt otsida paik, kus ma saaksin jalgu väheke jahutada ja meie õnneks leidus siin seal uhkeid purskkaeve (kuhu normaalne inimene muidugi jalgu EI toppinud). Esimesena jõudsime me Parlamendihoone ees laiuvasse parki, mis moodustas omaette rohelise hämara labürindi. Labürindi vahele olid end peitnud kümned toiduputkad, igal ühel erineva riigi lipp katusel, märkimaks pakutavate roogade päritolu. Meie aga ei raisanud aega võõramaiste maitseelamuste saamiseks, vaid nautisime lihtsalt kohalikku melu.
Järgmise peaaegu et sundpeatuse tegime me kahe suure muuseumi vahel, üks neist on Loodusloo muuseum, kuhu me siiski sisse ei läinud, sest ümberringi võis seda looduslugu ka näha ja me ei olnud just eriti rikkad. Ometi kasutasin ma kohalikku purskkaevu taas jalavannina, sest vastasel juhul oleks tulnud Karinil hakata mind kandma ja see oleks juba vaatepilt olnud! Igatahes tegime me Jaapani turistidele kõvasti nalja sellega, kui mina istusin oma pika kleidiga peaaegu põlvini vees ja Karin üritas minust pilti teha (mis väga edukalt ka õnnestus). Ta ei olnud kunagi varem pildistanud ja minu juhendamine võis kõrvaltvaatajaile päris lõbus vaatepilt olla. Igatahes see väike jahutuspeatus aitas mind jälle paarsada meetrit (poolhüpeldes, sest minu arvates asfalt sulas ja tänaval olevad metallplaadid hõõgusid punakalt, aga võin ka eksida…) edasi, järgmise purskkaevuni.
Orienteerusin Viinis mitte ainult kirikute, vaid ka parkide järgi, sest neid oli siin suures koguses – mitte niivõrd palju, aga nad katsid üsna suure osa linnast. Järgmiseks võtsimegi suuna suure Linnapargi poole, kus kuulduste järgi pidi seisma ka vanameister Strauss ise. Park ületas igatahes kõik mu ootused, sest on tõeline kunst nii palju suursugusust ja ilu ühte kohta kokku panna, nii et see veel siiski rahulikult nauditav oleks. Aga ruumi siin muidugi oli. Jalutasime puudealleedel, kõndisime läbi lillevaipadega kaetud siseõuede, imetlesime puude vahele peitunud tiike ja ojakesi, söötsime kohalikke linde ning kohtasime loomulikult ka Straussi ennast. Igatahes seal ta seisis, üleni kullatud, viiul käes ja mängis neile, kes vaid peatuda suvatsesid ja tema hääletut muusikat nautida oskasid. Tema lähedal mõõtis mitte küll mööduvaid sajandeid, küll aga mööduvaid tunde tõeline lillekell. Mitte siiski selline, nagu Linneal omal ajal oli, kus loodusteadlane lillede avanemise ja sulgemise järgi kellaaega määras, ent selline, mida tuli mõnda aega vaadata, enne kui numbrid kirjust peenrast eraldusid. Igatahes näitas see õiget aega ja ütles meile, et võime veel pisut ringi konnata.
Meie kondamised tõid meid järgmise kiriku juurde – Minoriitide ehk, nagu mina ütleksin, Väikevendade kiriku juurde. See oli oma põhiplaanilt ümar ja erines arhitektuuriliselt teistest märkimisväärselt. Ometi kinnitas sealne kirikule nii omane müstiline atmosfäär ja sajandite rahulik hingus, et siin on läbi ajaloo palvetanud tavalised inimesed, justnagu meie praegu.
Järgmisena sattus meie teele kuulus Püha Stefanose katedraal ja minu suureks rõõmuks seisis selle kõrval väike täiesti täpne makett, mis andis Karinile ka võimaluse ilma vaatamata kirik vundamendist katuseni läbi uurida. Kiriku katust kattis kirev mosaiik, mis andis pühakojale rõõmsa ilme, kuigi seestpoolt vaadatuna vaibus see rõõmsus taas sajanditevanusesse rahusse ja isegi nukrusse. Miks aja kulg mind nukraks teeb, ei oskagi öelda. Või õigemini, see paneb mind millegi järgi igatsema. Ehk võiks siis öelda, et kirikuis on igatsev interjöör. Aga see on juba pelgalt minu interpretatsioon, hoolimata sellest, et kristlus ju paljuski just IGATSEMISEL põhineb – igatsemisel Jumala ja Tema riigi järele.
Olime peaaegu märkamatult linna südamele ringi peale teinud ning kõmpisime pärast väikest "kiiret kehakinnitust" (et mitte öelda "fast food") McDonaldsis tagasi kohta, kust olime hommikul oma teekonda alustanud – Parlamendihoone ette. Park selle ees oli muutnud värve ja muutunud päikesekilde täis helendavrohelisest labürindist sügavroheliseks peidupaigaks, kuhu võis kergesti end kaotada. Õnneks ei kaotanud me ennast, aga üks asi oli siiski kadunud – meie buss nimelt. Istusime tänava ääres nagu linnud õrre peal ja nuputasime, mis meie bussist saanud oli. Peale tunniajalist teoretiseerimist selgus, et buss oli hommikul tunnikese parkimiskohta otsinud ja pidi seetõttu õhtul tunnikene hiljem startima. Igatahes laoti meid taas bussi ja me võisime taas asuda teele tundmatute maade poole. Minule olid need tõesti tundmatud, sest ma polnud kunagi varem Itaalias käinud. 23.juuli hommikul tõi meie "ratastel majake" meid imetabase Veneetsia lähistele…
Just nimelt lähistele, sest Veneetsiasse pääsemiseks tuli ületada jupike vett ja buss ei ole just kõige vettpidavam sõiduk, kui see merre visata. Seetõttu pidime ületama järgmised kilomeetrid laevaga. Hommikul oli meil aga veel mõni tunnike aega, et ennast puhtaks rookida. Päike polnud küll taevavõlvil kuigi suure edusamme teinud, ent juba ületasid temperatuurid meile kõik senituntud. Tõotas tulla … pehmelt öeldes palav päev. Aga see oli nüüd tõesti väga pehmelt öeldud, sest saabuvas kuumuses suudavad normaalselt elada vaid üksikud bakterid… Mina loomulikult nautisin seda juba ette, sest ma olen ju soojaarmastaja ning ma ei pidanud pettuma.
Esimest korda elus tõstsin oma jala Vahemere pinnale. Olin seda küll öises Barcelonas korra näinud, kuid nüüd, hämuses päikesevalguses, oli see midagi muud. Kuumus oli taevast kustutanud sinise värvi ning silmapiir sulas etteaimamatusse kaugusse. Veneetsia võis olla kus iganes. Ümberringi polnud mitte tuuleõhkugi ning vesi oli peaaegu peegelsile.
Peagi aga hakkasid paistma otse vee äärde ehitatud majaderivid. See on midagi täiesti harjumatut inimesele, kes Veneetsias varem käinud ei ole. Ümberringi laiub silmapiirini unine vesi, kuid järsku kerkivad sellestsamast veest majad, otsekui oleks nad äsja vee alt sinna ilmunud. Ilma mingi sissejuhatuseta. Laev sõitis majade vahelt sisse, aga kõik, mis meie pilgule avanes, olid taas sarnased otse veest kerkivad elamud, kirikud, sadamahakatised… Ühe sellise juurde meid maha poetatigi ning me pudenesime linna peale laiali.
Esmapilgust linnale piisas, et ei bussi ega autoga poleks siin linnas midagi teha, sest kõige laiemad KÄIDAVAD tänavad ei ulatunud palju üle meetri, need katkesid iga paarikümne meetri tagant ning olid ühendatud omavahel väikeste kaarjate sillakestega või lõppesid lihtsalt vees. UJUTAVAD tänavad olid muidugi laiemad, ent sinna ei oleks soovitanud minna ei auto, bussi ega ka kondimootoriga seiklema – need olid paatide, gondlite ja muude selliste vee peal hõljuvate imeasjade päralt. Ainus koht, kus oleks saanud bussiliikluse püsti panna, oleks olnud Püha Markuse plats, aga samahästi võiks bussiliini rajada Abruka saarele. Nii et Veneetsias olid ainukesed mootorsõidukid paadid ja paar üksikud motorollerit. Ühesõnaga, kui keegi teile kunagi ütleb, et jäi Veneetsias auto alla, siis samahästi oleks ta võinud öelda, et elas Sahara kõrbes laevahuku läbi.
Veneetsia oli kahtlemata erinev kõigest seninähtust. Küllalt kiiresti sai meile selgeks, et rikkusega see kant ei hiilga, sest kitsastest tänavatest läbi kõndides märkasime, et majade kulumisaste ulatub sajandite taha, nagu ka tänavate vahel rippuv luitunud pesu. Aga teisalt, kui aus olla, siis sellise kuumaga ei hakka ometi keegi õues remonti tegema ega maja värvima. Ilmselt istusid kohalikult rahulikult suletud akende taga ja lasid turistidel oma tänavatel sulada. Pärast läksid korjasid jäänused kokku… Mina muidugi nautisin seda kuumust, eriti veel seetõttu, et iga paarisaja meetri tagant oli avalik veepump, millega sai ennast nii seest kui väljast jahutada. Samal ajal, kui suur osa bussirahvast halastamatult ära kõrbes, sain mina külge kena helepruuni jume. Pärast seda ei pidanud ma enam igale vastutulijale kinnitama, et ma EI ole suvi läbi keldris istunud.
Veneetsia tänavad on täielik müstika. Nad kulgevad nii kitsalt majade vahel, et kui taevariba poleks näha olnud, oleks võinud kohati arvata, et oleme sattunud kellegi koridori. Mingil hetkel lõppes tänav aga seinaga ning kui meil vedas, siis avastasime seina äärde jõudes, et tänav teeb siiski äkilise pöörde ning jätkub samasuguse majaseintest ümbritsetud koridorina veel paarkümmend meetrit. Kui meil ei vedanud, siis lõppes tänav ummikus ning me pidime kõik selle tee tagasi tulema. Kaardist ei olnud sellises labürindis muidugi mingit kasu. Siin tuli loota lihtsalt sellele, et varem või hiljem tuleb mõni kanal vastu ja kanalite vahelt avanes juba vaade pisut kaugemale. Mõni tänav aga ei lõppenud sugugi sõbraliku sillakesega üle kanali, vaid lihtsalt otse vees. Minu püüdlused piki kanalit edasi piiluda oleksid võinud lõppeda õnnetult, sest loomulikult oli kanaliäärne ligedaks uhutud ning kujutas endast tõelist uudishimuliku turisti lõksu.
Nõnda me liikusime kanalite vahelt saarelt saarele ning orienteerusime sageli ainult päikese järgi. Meie õnneks oli Veneetsia piisavalt väike, et siin oleks jõudnud ka ära eksida. Seda me siiski ei teinud, vaid üritasime hoopiski välja jõuda juba eelpoolnimetatud Püha Markuse platsile. Õnneks ei vedanud mu orienteerumisoskus mind alt (Karin poleks paraku saanud mind aidata, kui oleksime linna peal kaotsi läinud, nii et pidin siin oma tarkusenatukesele lootma.) Peale sadu tänavaid ning kümmekonda kirikuid jõudsime hiiglaslikule platsile. Kuigi tegelikult on Markuse plats umbes sama suur kui Raekoja plats Tallinnas, siis pärast sellist mõneti klaustrofoobilist linnamiljööd tundus see hiiglaslikuna. Mina õnneks klaustrofoobia all ei kannata, aga maastiku vaheldumine oli igatahes teretulnud.
Püha Markuse plats oli ühtlase halli massina kaetud tuvidega. Siin-seal sibasid nende keskel inimesed, kes neid veelgi juurde meelitasid terakestega, mida sealsamas müüdi. Langesime loomulikult kohaliku turismiatraktsiooni ohvriks ja lunastasime endalegi kotikese tuviteri. Pudistasime need omale käe peale ning jäime ootama. Selle asemel, et arglikult "kulu-kulutades" meile läheneda, hüppasid esimesed osavad süüdimatult käe peale, ega mõelnudki sealt minema lennata, enne kui kõhutäis otsas. Isegi siis mitte, kui ma püsti tõusin. Siis tulid meelde Tallinna varblased, kes kaugemalt vaadates näevad välja nagu sulgedega tennispallid, ent lähemalt vaadates võib siiski tuvastada jalgade ja noka olemasolu. Needsamad varblased on piisava kannatuse olemasolul ka valmis peopesale hüppama, et end veelgi ümmargusemaks sööta. Lennata nad igatahes enam ei jaksa. Veneetsia tuvid olid aga varblastest erinevalt väga heas vormis ega ilmutanud kusagilt ülesöödetuse märke. Siit tuleb kõrva taha panna, et võib-olla on Tallinna varblaste toit tasakaalustamata. Ilmselt reguleeritakse see ka varsti euronormidega ära ning siis hakkame me Tallinnas nägema ümmargusi soomlasi toitmas kõhnu varblasi "Slim Fast Sparrow Plusiga".
Ilm oli vahepeal muutunud kuumast eriti kuumaks ja isegi Püha Markuse platsi kivisillutis tundus jalge all vetruvat. Mina muidugi nautisin seda täiel rinnal ning tundsin end 50-kraadises päikeses paremini kui keegi teine. Pealegi oli ümbrus niivõrd kaunis ja eriline, et siin ei oleks saanudki teisiti, kui täit mõnu tunda. Tuvisööt otsas, jalutasime kiirustamata üle platsi kauni Markuse katedraali juurde, mille ees lookles loomulikult paarisajameetrine järjekord. Otsustasime sellega esialgu mitte ühineda, vaid jalutasime pisut edasi, et saada meeliülendav ülevaade Doodžide paleest. Kuigi sisse me ei läinud ja doodžid jäidki meil nägemata, jahmatas elevandiluukarva Araabia-hõnguline palee meid väljastki. Oli kuidagi ootamatu kohata midagi nii majesteetlikku linnas, mis on täis nööridel kõdunevat pesu ja kus hallide müüride vahelt pääsevad kaks turisti üksteisest vaevu mööda. Olen aus, Veneetsia ei raba oma iluga, ta rabab oma erilisusega ning selle kontrasti tõttu paistab üks selline palee otsekui müüripraost õie välja pistnud liilia. Ent samas tundub, et see palee on niivõrd loomulik osa Veneetsiast, et ilma selleta poleks Veneetsia üldse Veneetsia. Samamoodi mõjusid siin-seal üle suuremate kanalite ehitatud uhked säravad sillad, mis peegeldusid kanalitel, andes sellele topeltsära. Need tegid Veneetsiast Veneetsia, sest ilma selliste ergavate aktsentideta oleks Veneetsia lihtsalt üks väike vaikne kanaliterägastikku uinunud linnake, kuhu turist ehk vaid eksikombel satuks ning erilise, kuid siiski mitte igaühe jaoks ligitõmbava elamuse saaks.
Oleksin ometi karjuvalt ebaõiglane, kui jätaksin mainimata Veneetsia maailmakuulsa "ühistranspordi", mille pilet (70 eurot) meie rahakottidele paraku liiga kättesaamatutesse kõrgustesse ulatus. Gondlid ja gondoljeerid. Siin-seal võis näha majade äärde pargitud turistiootel olevaid Veneetsia paate ning nende lähistel võis kohata triibulistes särkides kübaratega noormehi, kes möödujatele (eriti noortele ja naissoost) võluvalt naeratas. Kui nad oleksid ka sama võluvalt igaleühele laulnud, siis oleks tänavaid täis olnud ka "amore’dest" nõretavat itaaliakeelset soleerimist. Paraku õnnestus meil kohata vaid ühte, kes, ilmselt veidi kangemast kraamist julgustust saanud, kõikidele möödujatele viisijuppe veeretas. Ja et ta seda mitte üldse halvasti ei teinud, siis võisime vaid kahju tunda, et teised noored kenad gondoljeerid nii ennastunustavalt meile ei esinenud. Kanali ääres istudes (minul ja Karinil jalad vees loomulikult) üritas üks turist möödasõitvat gondoljeeri pisut julgustada ning alustas kõval ja selgel häälel "O Sole Mioga", mispeale gondoljeer talle tagasihoidlikult teatas, et see olla hoopiski Napoli laul. Oli selge, et selle laulmine oleks tekitanud kõvasid rahvussiseseid pingeid. Eks sa katsu pärnakale laulda "Kaunim linn on Eestis Tartu"…
Ometi lisasid gondlid oma kahjuks vaikivate, ent väärikate tüürimeestega Veneetsiale seda erilist sära, mida miljonid sinna otsima lähevad.
Jutuga Markuse platsile tagasi minnes otsustasime me siiski ühineda sadade meetrite pikkuse turistiriviga, mis mõõduka kiirusega Markuse katedraali poole kulges. Meil tuli kusagil lähedal tänavarägastikus lunastada ka oma kotid ja et viitadest selles labürindis kuigivõrd kasu ei olnud, lonkisin ma ühele välismaalase moega onule lihtsalt järele, laskmata end häirida faktist, et tema samamoodi teed ei teadnud. Vähemalt ma eeldasin, et tal on rohkem julgust kui mul ja ta läheb varsti kelleltki küsima, mida ta minu õnneks ka tegi, nii et ma sain nii Karini kui enda pambud numbrikaardi vastu vahetatud. Varandus sõna otseses mõttes paelaga kaelas, suundusime taas ühele pühalikule uurimisretkele.
Ka Markuse katedraal, nagu ka varemkirjeldatud Doodžide palee, oli pisut idamaade-hõnguline – kaarjad vormid, kuplid, kullatud interjöör, suurejoonelisus. Taas jahmatas selline üliküllus ning pani mõtlema selle üle, millised varandused küll kirikutel omal ajal kasutada olid (ja miks piiskopid ja teised kõrgemad kirikupead alati ümmarguseks kippusid minema nagu Tallinna varblased). Minu meelehärmiks on sellised kirikud alati lärmakaid turiste täis ning siin on võimatu tajuda sajandite hingust, kui mõni kõvahäälne turist sulle oma hirmkalli kaameraga kuklasse hingab. Ometi olime me õnnelikud ning nii mõneski kirikus polnud peale meie ühtegi külastajat, nii et me võisime lihtsalt mõnda aega vaikuses istuda ning mediteerida. See juba kord on nii, et kui linn on kirikuid täis, siis kogunevad turistid sinna, millel reklaambrošüürides värvilised pildid juures on ning jätavad teised vaikselt oma elu elama. Ometi ei tahtnud ma olla harilik turist, vaid eelkõige palverändur (endiselt enamasti paljajalu) ning seetõttu tervitasin rõõmuga sellist turistide äärmuslikku selektiivsust.
Meie reis lõppes seal, kus algaski – samahakatises ühe suure kiriku lähedal. Rahva kogunedes hakkasid tekkima ka esimesed hirmud ja kahtlused – kas kõik umbes 65 bussisolijat jõuavad läbi tänavarägastike samasse kohta tagasi; kas need 3-4 poissi, kes ennastunustavalt kusagil Rialto silla lähistel ennastunustavalt kohalikku alkoholi degusteerisid, ka tagasi jõuavad; kas kõik need umbes 500 kohaleilmuvat inimest ikka mahuvad ühte paati, mis enne umbes sadat mahutas jne, jne. Õnneks lahtusid aja möödudes esimesed kahtlused peagi, ent viimane küsimus ähvardas peagi paanikaks tõusta, sest oli ilmselge, et kõik kail ootavad inimesed küll paati EI mahu ja meie grupp polnud järjekorras kaugeltki esimene. Seepeale kasutas Monika oma südikust ja jõudu ja murdis ennast lihtsalt karjuvate turistide vahelt läbi, mina tema sabas. Monika üritas kipperile rahvast üle karjudes selgeks teha, et ta ei saa poolt gruppi ometi Veneetsiasse jätta. Mispeale rahva karjumine andis mõista, et saab küll. Asi laheneski nii, et pool gruppi tuli järgmise paadiga ja asi tahe. Kedagi ei jäetud lummava Veneetsia tänavamüriaadidesse kodumaad ja bussi taga nutma.
Meid aga ootas ees järgmine Itaalia ilmutis – Verona.
Two households, both alike in dignity,
In fair Verona, where we lay our scene,
From ancient grudge break to new mutiny,
Where civil blood makes civil hands unclean.
From forth the fatal loins of these two foes
A pair of star-cross'd lovers take their life;
Whose misadventured piteous overthrows
Do with their death bury their parents' strife.
The fearful passage of their death-mark'd love,
And the continuance of their parents' rage,
Which, but their children's end, nought could remove,
Is now the two hours' traffic of our stage;
The which if you with patient ears attend,
What here shall miss, our toil shall strive to mend.
Nõnda nagu Shakespeare’i loos, anti ka meile kuulsa linna avastamiseks paar tundi ( "the two hours’ traffic of our stage…" ). Pimeduse loor oli juba laskumas üle Lõuna-Euroopa, kui me bussist romantikat avastama suundusime. Võtsime esimesena suuna kohaliku amfiteatri poole, sest see tundus kõige lähemal. Verona amfiteater on miniatuur Rooma kolossaalsest ehitisest ning ka sellest on tükk puudu. Meil ei õnnestunud küll sinna sisse piiluda, ent ring ümber iidse teatri andis pisut aimu, millega tegu. Amfiteatri esine oli täis hiiglaslikke skulptuure. Moodsa kunsti üllitistena olid valminud viikingid, sfinks, raudrüütlid… Keegi oleks nagu mööda ajalugu konnanud, ning hiljem püüdnud kaasaegsetele oma nägemuse edasi anda.
Kõige olulisemaks pidasid inimesed siiski üles leida Romeo ja Julia maja, sest sellest loost ju tänu Shakespearile või sellele teisele mehele, kes Sheakespeare’i nime kannab, räägib terve maailma ja ma ei imestaks, kui tulnukad Marsilt oleksid selle ka oma kultuuriprogrammi lisanud. Rohelisi mehikesi me siiski iidse linna tänavail ei kohanud, aga tont seda teab, sest pimedas on kõik kassid hallid (ja kõik marslased rohelised). Ning Veronas oli kahjuks üsna pime. Kujutan ette, et valges lööb see linn hoopis erilisemates värvides särama, kuigi pimeduseski oli oma müstika. Kõndisime mööda õhtuselt valgustatud tänavat, mis oleks võinud asuda ükskõik, millises Euroopa linnas, ent õdusa poeaknavalguse kohal kerkisid mustade piirjoontena sajanditevanused majad, müürid, tornitipud. Olime Verona veel turiste täis tänaval otsekui mässitud ajaloo hõlma, mida öö meile näha ei lubanud. Mulle meeldiks mõelda Veronast siinkohal armunud Romeo sõnadega:
I have night's cloak to hide me from their sight…
Ning lisab Julia:
Thou know'st the mask of night is on my face…
Ning ütlen mina veel:
Varjun’d öhe, Verona me eest varjas
oma kirkaid aardeid, rikkusi,
ent vihjas peenelt oma ilule…
Ja kõigest hoolimata jõudsime me Romeo ja Julia majani. Ning rõõmsalt tõdesin ma:
As I remember, this should be the house.
Ja sealsamas kurvalt:
Being holiday, the beggar's shop is shut.
Jah, suletud oli meie eest seegi maja. Sestap surusime oma näod läbi väravavõrede ning imetlesime õhates tuhandete armunute seinale kleebitud kirju. Kui kaua kulub aega, kui saan siia oma sõnumi jätta? Jättes küsimuse õhku (kus see ripub siiamaani), lahkusime vaikides tagasi, et jätkata öö varjus oma palveteekonda.
Farewell, ancient lady; farewell…
Hommik tervitas meid 24.juuli hommikul hoopiski teises peatükis. Meid ootas ees rikaste, ilusate ja kiirete miniriik – Monaco.
Tee maailma ühte väiksemasse riiki viis mööda mäekülge loogeldes alla, näidates ülevalt meile kogu oma ilu ja hiilgust. Mäejalamile rajatud kuningriik on väiksem kui Võhma linn, ent tõenäolisem uhkem ja suurejoonelisem kui Pariis, sest Monaco on raha nii pungil täis, et 500-eurosed on siin müntidena… (Nojah, võiksid olla, igatahes). Pealegi on linna asupaik valitud nii osavalt, et selle ilu jahmatab – silmapiirile ulatuvad mäed, mida uhuvad türkiissinised lained palmidega ehitud abajas, selle äärde pargitud sajad säravvalged luksusjahid, lopsakas rohelus ning lilleõiede kirev värvimeloodia särab nii kaugele, kui silm ulatub. Ning selle kõige kohal särab naeratav päike. (Täna ta võrreldes Veneetsiaga tõesti naeratas, kuigi sooja oli tublisti üle 30 kraadi.)
Meie buss peatus ilmselt kõige võluvamas võimalikus kohas, linnast pisut eemal, kõrgel mäekülje all. Sealt avanes vaade vägagi ahvatlevale tillukesele abajale, kuhu me esimese uurimisretke korraldasime. Tee alla randa viis mööda kaljuseina vastu liibuvat keerduvat treppi, mille lõpp tundus igal pöörul üha kaugenevat. Lõpuks saime suruda oma bussisistumisest kangestunud varbad ümarakslihvitud kivide vahele ning lasta Vahemere soolasel veel oma jalgu kasta. Et see oli mul esimene kord jalgupidi Vahemere vees olla, ning et kuulu järgi pidi selle vesi 100 korda soolasem olema kui Läänemere vesi, siis pidin ma seda imet ometi maitsma. Teadus nõuab ohvreid ning hetkelise mõttevälgatusena soovisin ma, et poleks seda üldse maitsnud. "Soolane" oleks selle vee kohta väga vähe öeldud. Hetkega kahvatus Läänemeri joogiveejärveks ning lauasool tarbetuks valgeks pulbriks, sest midagi sellist polnud ma veel kunagi varem maitsnud. (Siinkohal jätan mainimata fakti, et üks õppejõud meile kord Surnumere vett proovida andis, aga see ületas kõik mõistuse piirid ning jääb mulle siiamaani müstikaks.) Hetkega lõid kõikuma kõik minu lootused Vahemeres ujuda, sest ma ei olnud päris kindel, et ma võiksin sellises vees veel ellu jääda. Ent vapper nagu ma olen, tegin ma selle triki ära ja koguni kaks korda, ning pääsesin vaid kriitvalgete jalgade ning sama valgete plätudega (mis enne olid sinised). Aga sellest hiljem, sest ees oli veel terve päev.
Tegime omale loomulikult eesmärgiks ühe päevaga terve riik läbi käia! Kõlab suurustavalt, kas pole? Aga arvestades riigi suurust oleksime pidanud ütlema, et kaks korda läbi käia. Võtsime suuna Monte Carlo poole ning jahmatasime ennast mitmete kohalike kurioosumitega, mis on võimalikud ainult riigis, kus keskmine kuupalk on mõni miljon eurot. Näiteks oleks siit omale 150 euroga (umbes 2250 krooni) saanud uue kempsupoti kaane, kus vaarao kullatud plastmassist surimask peal. No mõelge kui uhke see oleks – metsa servas on väike hallikspleekinud kemps, roostetanud haak ees ning ukse sisse süda lõigatud. Kempsupaberi asemel on pakk parajakslõigatud ajalehti, aga augu peal on 150-eurone kullast vaarao!
Otsustasime, et selliseid aksessuaare me ei vaja ning arvasime paremaks endale siit hoopiski suvekorter hankida. Astusime kohaliku maakleri akna juurde ning valisime omale välja kena 6-toalise korteri, vaatega vormelirajale. Ainult 4,5 miljonit eurot (umbes 70 miljonit krooni)! Heh, mis see siis ühele pedagoogile ära ei ole! Ainult 1400 aastat kulutamata teenida!
Samas, üks jaht kuluks küll ära. Neid oli siin igas suuruses, välja arvatud suurused S ja M. Jahid olid suured, väga suured või mõttetult suured ja uhked, väga uhked või mõttetult uhked. Paraku ei mahuks peaaegu ükski neist Emajõe peal ümber keerama ega mahuks Kaarsilla alt läbi sõitma, nii et see ei läheks läbi.
Kuna meil raha ei olnud, siis leidsime me, et seda tuleks kuidagi juurde paljundada ning kuna me juba olime teel Monte Carlo poole, siis polnuks paha olnud ju ka mõneks hetkeks sisse astuda. Nojah, sees me ju käisime ka (WC-s), aga kuulsate rahapumpadeni me küll ei jõudnud ja mind poleks raudselt sisse lastud ka. Kujutage ise ette, kuidas ma oleks seal uhketes õhtukleitides daamide vahel oma seelikujupatsi, karvaste ja paksukspaistetanud jalgade ning kulunud siniselilleliste plätudega tundunud! Oleks plätudki kullast olnud… Need plätud võivad siiski kunagi kuulsaks saada, sest ma pildistasin neid Tšempionide promenaadil ning pealegi, nad on koos minuga pool Euroopat läbi käinud.
Igatahes, siit see algab:
20.juulil otsustasid kamp noori ja mitte enam nii noori Eestimaa külmast suvest välja astuda ja sooja päikest minna otsima. 66 inimest sõbralikult ja kitsalt ühte suurde bussi lapitud, asuti ühiselt teele suure Euroopa poole, mida nii mõnedki alates 1.maist oma uueks kodumaaks nimetavad. Ja olen minagi laulu vahetanud - kui minult küsitakse, kus ma elan, laulan vaid:
Ei ela ei majas, ei tänaval,
mu aadress on Euroopa Liit.
Ja see on õige mis õige. Järgmised viis päeva oli mu aadressiks igatahes buss. Toake oli küll kitsavõitu (umbes ühe tooli jagu), aga ajutiselt ajas asja ära. See-eest seltskond oli priima. Kuna reis jälle ikka Taizé poole kippus, siis oli bussis loomulikult esindatud meie "kuldne kolmik" koosseisus grupijuht Monika, ebaregulaarselt aga pidevalt Taizé vahet sõitev Diego ja mina. Kõige suuremad Taizé-armastajad Eestis. Ma ei kasuta meelega sõna fänn, sest me ei ole fännid, vaid armastame seda paika ja hoiame sestap tihedat sidet nii oma kohalolu näol kui ka kirja teel või muul viisil. Nojah, igatahes me olime esindatud. Ja mina olin saatjaks Karinile, kellele on taeva poolt antud maailma pisut meile tavapäratul viisil näha - igatahes mitte silmadega, pigem südamega. Olin siiralt rõõmus, et sain kellegagi oma suurt armastust jagada.
Nii sai meie reis lõunasse kenasti alguse. Esimesest kolmest riigist - Eesti-Läti-Leedu jäid muidugi meelde traditsioonilised regulaarsed WC-peatused, kus meeste WC ukse taga ei oota kedagi, naiste omas aga küündib järjekord kümnete meetriteni, nii et mõne minuti pärast saab naistel süda täis ja nad vallutavad ka meeste WC, jättes mehed hirmehmunud nägudega ringi vahtima. Mis teha, selline on elu. Kusagil Leedus tegime pisut pikema peatuse. See oli väga kaunis koht palkmajadega. Meie üllatuseks oli majade lähedal väike loomaaed ponide ja jaanalindudega. Olime piisavalt õnnelikud, nii et mul õnnestus üks ehtne jaanalinnusulg Karini jaoks kõrvale mehkeldada. Ei, ma ei võtnud jaanalinnu sabast kinni ega sikutanud kogu jõust, see sulg vedeles kasutamata aia ääres. Igatahes oli see väga õnnelik juhus. Ja ponisid saime paitada ka.
Seekordne reisimine oli mõnes mõttes siiski uudne. Olime harjunud piiripunktides üsna jupp aega bussis kopitama ja ootama, kunas (ja kas) meie tembeldatud passid tagastatakse. Seekord tundus elu piiripunktides suisa väljasurnud olevat. Nii Eesti-Läti, Läti-Leedu kui ka Leedu-Poola piiri peal peatati meid vaid mõneks minutiks, nii et üksildane piirivalvur jõudis kiire pilguga meie passidest ja üha unisemaks muutuvatest lõustadest üle käia, veendumaks, et oleme registreeritud ilmakodanikud ja reisime seaduslikult ja passis olev sihverplaat klapib kõrvade vahel olevaga. Igatahes ei puutunud meie dokumente keegi sõrmeotsagagi, nii et mul puudub nüüd vähimgi tõend sellest, et ma üleüldse seaduslikult üle nende piiride olen tulnud. Õnneks puudub mul ka tõend, et olen need piirid ületanud EBASEADUSLIKULT. Igatahes jõudsime me 21.juuli varahommikul õnnelikult Varssavisse.
Minu jaoks igatahes väga vara... Nojah, minu jaoks on kõik vara, mis toimub enne kella 12 päeval. Aga kell 7 hommikul on vara. Seda arvasid ka kohalikud, sest linn oli praktiliselt tühi. Viibisin selles kaunis linnas viimati siis, kui Budapesti kokkutulekul käisin (mida paraku veel Internetis kajastatud ei ole) ning see oli 2002.a. jaanuaris, mis tähendas, et sel ajal oli Varssav paksu lumekihi alla maetud ja kraadiklaas näitas umbes -20. Praegu säras veel ärkamata linna kohal soe päike, mis hetkel oli tõesti soe, aga päeva edenedes ähvardas õhu keemistemperatuurini tõsta.
Et inimestel on alati kiire, ka siis, kui nad on puhkusel, jäeti meid Kariniga kahekesi jalutama. Mina armastan jalutada ja Karin väga kiiresti lipata ei saagi, vähemasti pole see mõistlik. Igatahes sobis mulle meie tempo suurepäraselt, sest see andis meile võimaluse kohalikku elu rahulikult nautida - hingata sisse Poola õhku ja saada osa kohalike sagimisest, sulanduda kohalikku melusse. Niisiis asusime avastamisretkele kahekesi.
Varahommikune Varssav on mõnusalt vaikne. Ometi võib mitmes kohas kuulda kirikukelli löömas, sest praktiliselt iga teine hoone Varssavis on ehitatud sakraalsetel eesmärkidel. Kuigi 2.maailmasõja ajal tehti Varssav maatasa ning ehitati hiljem üles nii, nagu ta varem oli olnud, olid enamus kirikud õnneks säilinud ning kandsid endas väärikalt ajastu vaimu. Et sellest osa saada, otsustasime oma päeva alustada missaga. Astusime sisse lähimasse kirikusse, mille kellad palvusele kutsusid. Kirik oli praktiliselt tühi, vaid mõned üksikud palvetajad olid otsustanud päeva alustada varahommikul silmi Jumala poole tõstes. Nende seas olid ka vähemalt 3 kongregatsiooni nunnad (erinevate riiete järgi otsustades). Istusime pool tunnikest nende keskel, kuulasime poolakeelset missat (kuigi me kõigest aru ei saanud, on missa kord ometi sarnane igal pool maailmas, nii et keel polegi siin kõige tähtsam) ja nautisime püha rahu ja vaikust enese ümber. Igatahes hea algus tegusale päevale.
Pärast missat jalutasime vanalinna. Varssavi vanalinn, eriti raekoja plats (kus muuseas ei ole raekoda) sarnaneb kuigivõrd Tallinnaga, kuigi, nagu öeldud, ehitati see üles alles möödunud sajandi keskpaigas peale 2.maailmasõda ja Tallinna raekoja plats seisab puutumatuna umbes 13.sajandist. Ometi sai ju ka Tallinn sõja ajal kõvasti räsida. Igatahes tekkis siin jalutades üsna kodune tunne. Ning ilm oli mõnus soe ja aina soojemaks läks. Mööda vanalinna jalutades kasutasin orientiirina kirikutorne, sest ühe tõelise palverändurina ma lihtsalt pidin igasse võimalikku pühakotta sisse kiikama. Juba sellepärast, et need niivõrd kaunid on. Inimesed on ajaloohämaruses pühakodade püstitamisel kujuteldamatult palju vaeva näinud - arhitektid, skulptorid, kunstnikud, puusepad on oma töösse pannud kogu oma hinge - igas pintslitõmbes või peitlilöögis võib tunda erilist pühendumist, pühendumist Jumalale. Kui vaid kõik ka tänapäeval sellise pühendumisega töötaksid...
Pühendumist võib siiski kohata ka tänapäeval. Olime just Kariniga mäeveerule istunud, et nautida kaunist vaadet all laiuvale muruplatsile ja puude tagant vilksatavale Vislale, kui astusid meie juurde kaks viisaka väljanägemisega tegelast - keskealine meesterahvas ning plikaohtu tütarlaps. Küsisid, kas meil aega on. Kuigi juba vaikselt aimates, kellega tegu, otsustasime, et kiiret meil tõesti ei ole ja olime nõus nendega oma aega jagama. Tegemist oli kohalike Jehoova Tunnistajatega (oh sa tont, kas Tunnistajad kirjutatakse ka suure tähega?). Väga viisakad inimesed igatahes. Küsisid meilt, mida me arvame maailma lõpust ja nii edasi. Mina arvan muidugi, et eks ta ükskord tule jah, aga millal, seda teab ainult Jumal taevas, hoolimata kõikvõimalikest ennustustest ja muidugi hoolimata minu unenägudest (viimati nägin unes, et Nostradamuse ennustuste kohaselt pidada maailma lõpp tulema 30.aprill 2004, aga tulemata ta igatahes jäi. Nostradamusest rääkides tean seda öelda, et tema jutu järgi tuleb siis maailma lõpp, kui must paavst võimule saab. Nojah, kõlakad käivad, et järgmine paavst olla must - keegi piiskop Aafrikast.) Sedasi me seal igatahes arutasime. Lõpuks otsustasime, et tahame edasi liikuda ja ütlesime, et tahame lähimasse kirikusse sisse vaadata. Paraku oli see suletud ja me pidime uue kiriku otsima. Mõnda aega jalutasid Jehoova tunnistajad (ma kirjutan siiski "tunnistajad" väikse tähega, sest nad on ju vähem tähtsad kui Jehoova või mis?) koos meiega ning jagasid meile lahkelt lugemiseks inglisekeelse "Vahitorni". He, poolakeelsega poleks meil ju vist eriti midagi peale hakata.
Selle aja peale oli ilm muutunud rohkem kui kuumaks - õhk oli nii paks, et lõika või noaga ja päike pani juuksed krussi tõmbuma. Otsustasime, et selline palavus teeb kangesti uniseks ja Karin tundis vajadust kohvi ja mina šokolaadi järgi. Leidsimegi ühe pisikese kohviku, kus võis leiduda midagi joodavat. Paraku rääkis kohalik personal AINULT poola keelt, nii et ma sorisin kotist välja oma 14-keele vestmiku ja küsisin konarlikus poola keeles kohvisildile osutades "Ile kostuje?", mis maakeeli oleks "Palju maksab?" Igatahes mõisteti meid ja mõningase pusimise järel sai Karin oma kohvi ja mina šokolaadijoogi. Paraku mõistetakse terminit "kohvi" Poolas pisut teisiti, sest kuigi olime palunud kohvi, toodi Karinile jook, mis SISALDAS kohvi, aga oli pigem midagi vahukoorekokteili sarnast. Õnneks oli see päris joodav ja kulus sellise kuumusega marjaks ära. Igatahes saime natuke energiat juurde, sest umbes pool ajast oli meil veel alles.
Ilm aga kogus hoogu. Temperatuur aina tõusis ja kui me olime just mõtisklemas, kaua see niimoodi kestab, hakkasid silmapiirile kerkima pilved ja kõuemürina kõlades hakkas meil tekkima aimdus, mis varsti juhtuma hakkab. Ometi ei oleks me suutnud eladeski ette kujutada, mis TEGELIKULT sündima hakkas, sest midagi sellist ei ole ma oma elus veel kogenud... Otsustasime, et varjumiseks ei ole põhjust ja jalutasime tasakesi raekoja platsi poole. Korraga läks nii pimedaks, otsekui oleks äkki öö saabunud ja esimesed piisad langesid hämarale sillutisele. Pimenes lausa sekunditega, nii et peagi polnud majade vahel võimalik enam korralikult nähagi. Raekoja platsile jõudes (kogu meie "teekond" kestis ehk vaid 5 minutit) polnud päikese olemasolust enam jälgegi ja poodnikud korjasid sajuhirmus kiiruga oma kodinaid kokku. Ja kui ma ütlen "kiiruga", siis tähendas see ülemõistuslikku kiirust, sest vaid mõnede sekunditega oli äikesepilv jõudnud raekoja platsi kohale ja taevaluugid läksid valla. Otsustasime, et peaks ehk kuhugi varjuma, et mitte ligumärjaks saada. Kuid äikesepilv oli sõna otseses mõttes raekoja platsi kohal, sest me seisime just seina ääres, kui äkki käis sähvatus ja nii ilmkõva kärgatus, et mina ja Karin suure ehmatusega sõna otseses mõttes ühe lillepoe uksest sisse koperdasime ja ühe vanamehe peaaegu pikali lükkasime. Kui mu pea poleks märg olnud, seisnuks mu juuksed ilmselt peas püsti nagu Villu Tammel perestroika ajal. Tükk aega seisin ja vahtisin lollaka näoga ringi, sest mul oli hetkeks tõesti tunne, et kogu lapsepõlv libises silme eest mööda. Otsustasime, et uks, kuhu me sisse koperdasime, pole kõige õigem varjend ning kuna vihmasadu polnud veel täisvõimsust saavutanud, asusime uue varjendi otsingule. Valikuks polnud pikka aega mõelda, sest pea kohal särises vahetpidamata äike ja kõuepaugud kõlasid üksteisest üle. Nii astusime sisse esimesest ettejuhtuvast uksest - see oli apteek. Et aga me juba üksjagu mudased olime, otsustasime meditsiiniasutuse steriilsust mitte rikkuda ning jäime ukseauku seisma. Sealt avanes suurepärane vaade kõigele väljakul toimuvale. Nimelt niipea, kui olime katuse pea kohale saanud, läksid taevaluugid TÕELISELT lahti, mis tähendas, et võisin lausa kihla vedada, et nägin kalu mööda ujumas! Igatahes vihm oli nii tihe, et väljaku teine pool (mis oli mitte just eriti kaugel) mattus peagi halli vihmahämusse. Läbi selle hämu võis vaid näha pidevalt valgust sähvimas ning hoolimata vihmasabina pahinast, kostus kõuemürin siiski üle selle. Vaatepilt oli igatahes võimas, nii et me vaid seisime hämmastunult ja vaatasime-kuulasime. Igatahes midagi sellist linnas näha on täiesti ootamatu.
Selline äkkrünnak ei kesta aga tavaliselt liiga kaua. Nii et poole tunniga oli õhk klaar ja taevas vaikinud, kuigi vihma sabistas veel tasakesi alla. Tänavad aga olid muutunud järvedeks ja jõgedeks, nii et kuna mul hakkas kingadest kahju, toppisin ma need hoopiski kotti ja jätkasin teekonda palveränduri kombel paljajalu. Hiiglama mõnus on värsketes soojades lompides paljajalu paterdada. Lapsepõlv tuleb meelde.
Suisa ootamatult aga, keset Varssavit, nägin ma aga jalutamas Diegot. Ei, mitte Diego polnud ootamatu, sest tema oli meie grupiga kaasas, vaid ootamatu oli see, et temaga kaasas oli Vicente El Salvadorist, kes Taizés endale poolatarist õnne oli leidnud ja ise ka Poola elama asus. Hiljem kuulsin, et nad tõepoolest ka abiellusid. Igatahes nüüd jalutas ta täies elusuuruses mulle keset Varssavi linna vastu. Mispeale ma ütleks, et väike on see meie maailm.
Mõnda aega saime veel mööda värskeltpestud Varssavit tatsata, kui tuli aeg taas end oma väikesesse nurka pressida ning katsuda lõõgastuda, sest magamisest ei tulnud esialgu küll midagi välja. Ma pole eriti kunagi bussis maganud. Ometi tuli tee punktist A punkti B kuidagi veeta, ning eelmine öö oli kah muidugi magamata. Ilmselt õnnestus mul siiski lõpuks jupikaupa magades 3 tunnikest kätte saada. Tegime väikese vahepeatuse kusagil Tšehhimaal. Oma õuduseks avastasin, et pidevast istumisest-kõndimisest on mu jalad nii suureks paistetanud, et kingad ei lähe enam mingil juhul jalga ning plätudki kippusid pitsitama. Nägin välja nagu puujalgadega karu. Aga õnneks seisin siiski veel omal jalul ja lootsin, et see nii jääbki, sest suurem osa meie reisist oli veel ees. Igatahes jõudsime 22.juuli hommikuks viperusteta Viini.
Viinis oli selge, et jalanõudega pole mul siin küll midagi teha, sest mu jalad olid öö jooksul umbes 3 numbrit suuremaks kasvanud. Sellest polnud aga üldse lugu, vastupidi, see oli hea vabandus paljajalu käimiseks. Nii ma alustasingi oma uurimisretke selles kuninglikus linnas nagu kerjusmunk ja oleks Karin oma valge kepi ka kaasa haaranud, oleks me kohalikele tõeliselt koomilist vaatepilti pakkunud. Aga maailm on veidrikke täis ja mina võisin süüdimatult mööda linna tatsata. Viin on võrreldes seninähtuga märksa suurejoonelisem, ütleksin isegi et kuninglikum. Siinsed majad äratasid aukartust ning tekitasid tunde, et aeg on end taas vana hea Straussi juurde tagasi keeranud ning kohe ilmub ümber nurga mõni eksklusiivne hobusõiduk. Kuigi majad olid ehk 6-7 korrust kõrged, tundsin ma ennast väga väikese ja mitteolulisena, ehkki see tunne polnud tingimata ebameeldiv. Pigem harjumatu. See oli kuidagi vaikiv majesteetlikkus, mis meiega sajandite tagant kõneles.
Loomulikult valisime esimeseks külastusobjektiks kiriku, mis meile juba bussiga mööda sõites silma oli hakanud. Tegemist oli Viini Votiivkirikuga, mis tõlkes oleks Pühenduskirik või Mälestuskirik, aga see ei kõla nii uhkelt kui Votiivkirik. Kaugelt vaadates jäi mulje, nagu oleks kirikutorn nipeldatud pitsist või nikerdatud kõige peenemast elevandiluust. See meenutas pisut Kölni katedraali, ent tumedate vormide asemel kõrgusid sinitaeva taustal peaaegu säravvalged ja läbipaistvad tornid. Seestpooltki vaadates oli kirik suurejooneline ja sundis pea kuklasse ajama, et kogu kõrgust tabada. Mõõtsime Kariniga maad ühest massiivsest sambast teiseni, et kiriku suurusest ülevaadet saada, igatahes ei piisanud siin pelgast vaatamisest. Hoolimata välisest kergusest valitses siin sees hämar rahu ning sajandite hingus muutis kiriku interjööri peaaegu et raskeks. Sellest lummusest on mul alati raske olnud välja pääseda ning seegi kord jäeti meid Kariniga kahekesi, sest keegi ei suutnud ajas nii pikalt peatuda.
Kiriku kõrval oli väike park, kus me puhkasime ja taas ülisooja ilma nautisime ning Karin leidis, et tal on tungiv soov tõelise Viini kohvi järele, kui me juba siin olime. Asusimegi vaikselt kohalikku maitseelamust otsima. Võtsime suuna Parlamendihoone poole ja meil ei tulnudki kaua otsida, kui leidsime hiiglaslike majade vahel nurga pealt väikese kohviku, mis sellisel hommikusel tunnil veel täiesti tühi oli, ent varmalt valmis meid teenindama. Ja tõelist Viini kohvi Karin ka sai. Mina kohvijooja ei ole, aga juba vaatamisega sai omamoodi elamuse kätte. Kohvi toodi tillukeses tassis ja isegi minu treenimata pilk kinnitas mulle, et see on ülikange. Maitse leevendamiseks serveeriti kohvi kõrvale ka klaasike vett.
Vett läks aga mulgi peagi vaja, sest asfalt hakkas päikese käes kõrbema ja sellega koos ka minu jalatallad, sest nagu mäletate, tulin ma siia paljajalu (kirikutes pressisin siiski austusest pühakoja vastu oma plätud jalga). Seega tuli meil aeg-ajalt otsida paik, kus ma saaksin jalgu väheke jahutada ja meie õnneks leidus siin seal uhkeid purskkaeve (kuhu normaalne inimene muidugi jalgu EI toppinud). Esimesena jõudsime me Parlamendihoone ees laiuvasse parki, mis moodustas omaette rohelise hämara labürindi. Labürindi vahele olid end peitnud kümned toiduputkad, igal ühel erineva riigi lipp katusel, märkimaks pakutavate roogade päritolu. Meie aga ei raisanud aega võõramaiste maitseelamuste saamiseks, vaid nautisime lihtsalt kohalikku melu.
Järgmise peaaegu et sundpeatuse tegime me kahe suure muuseumi vahel, üks neist on Loodusloo muuseum, kuhu me siiski sisse ei läinud, sest ümberringi võis seda looduslugu ka näha ja me ei olnud just eriti rikkad. Ometi kasutasin ma kohalikku purskkaevu taas jalavannina, sest vastasel juhul oleks tulnud Karinil hakata mind kandma ja see oleks juba vaatepilt olnud! Igatahes tegime me Jaapani turistidele kõvasti nalja sellega, kui mina istusin oma pika kleidiga peaaegu põlvini vees ja Karin üritas minust pilti teha (mis väga edukalt ka õnnestus). Ta ei olnud kunagi varem pildistanud ja minu juhendamine võis kõrvaltvaatajaile päris lõbus vaatepilt olla. Igatahes see väike jahutuspeatus aitas mind jälle paarsada meetrit (poolhüpeldes, sest minu arvates asfalt sulas ja tänaval olevad metallplaadid hõõgusid punakalt, aga võin ka eksida…) edasi, järgmise purskkaevuni.
Orienteerusin Viinis mitte ainult kirikute, vaid ka parkide järgi, sest neid oli siin suures koguses – mitte niivõrd palju, aga nad katsid üsna suure osa linnast. Järgmiseks võtsimegi suuna suure Linnapargi poole, kus kuulduste järgi pidi seisma ka vanameister Strauss ise. Park ületas igatahes kõik mu ootused, sest on tõeline kunst nii palju suursugusust ja ilu ühte kohta kokku panna, nii et see veel siiski rahulikult nauditav oleks. Aga ruumi siin muidugi oli. Jalutasime puudealleedel, kõndisime läbi lillevaipadega kaetud siseõuede, imetlesime puude vahele peitunud tiike ja ojakesi, söötsime kohalikke linde ning kohtasime loomulikult ka Straussi ennast. Igatahes seal ta seisis, üleni kullatud, viiul käes ja mängis neile, kes vaid peatuda suvatsesid ja tema hääletut muusikat nautida oskasid. Tema lähedal mõõtis mitte küll mööduvaid sajandeid, küll aga mööduvaid tunde tõeline lillekell. Mitte siiski selline, nagu Linneal omal ajal oli, kus loodusteadlane lillede avanemise ja sulgemise järgi kellaaega määras, ent selline, mida tuli mõnda aega vaadata, enne kui numbrid kirjust peenrast eraldusid. Igatahes näitas see õiget aega ja ütles meile, et võime veel pisut ringi konnata.
Meie kondamised tõid meid järgmise kiriku juurde – Minoriitide ehk, nagu mina ütleksin, Väikevendade kiriku juurde. See oli oma põhiplaanilt ümar ja erines arhitektuuriliselt teistest märkimisväärselt. Ometi kinnitas sealne kirikule nii omane müstiline atmosfäär ja sajandite rahulik hingus, et siin on läbi ajaloo palvetanud tavalised inimesed, justnagu meie praegu.
Järgmisena sattus meie teele kuulus Püha Stefanose katedraal ja minu suureks rõõmuks seisis selle kõrval väike täiesti täpne makett, mis andis Karinile ka võimaluse ilma vaatamata kirik vundamendist katuseni läbi uurida. Kiriku katust kattis kirev mosaiik, mis andis pühakojale rõõmsa ilme, kuigi seestpoolt vaadatuna vaibus see rõõmsus taas sajanditevanusesse rahusse ja isegi nukrusse. Miks aja kulg mind nukraks teeb, ei oskagi öelda. Või õigemini, see paneb mind millegi järgi igatsema. Ehk võiks siis öelda, et kirikuis on igatsev interjöör. Aga see on juba pelgalt minu interpretatsioon, hoolimata sellest, et kristlus ju paljuski just IGATSEMISEL põhineb – igatsemisel Jumala ja Tema riigi järele.
Olime peaaegu märkamatult linna südamele ringi peale teinud ning kõmpisime pärast väikest "kiiret kehakinnitust" (et mitte öelda "fast food") McDonaldsis tagasi kohta, kust olime hommikul oma teekonda alustanud – Parlamendihoone ette. Park selle ees oli muutnud värve ja muutunud päikesekilde täis helendavrohelisest labürindist sügavroheliseks peidupaigaks, kuhu võis kergesti end kaotada. Õnneks ei kaotanud me ennast, aga üks asi oli siiski kadunud – meie buss nimelt. Istusime tänava ääres nagu linnud õrre peal ja nuputasime, mis meie bussist saanud oli. Peale tunniajalist teoretiseerimist selgus, et buss oli hommikul tunnikese parkimiskohta otsinud ja pidi seetõttu õhtul tunnikene hiljem startima. Igatahes laoti meid taas bussi ja me võisime taas asuda teele tundmatute maade poole. Minule olid need tõesti tundmatud, sest ma polnud kunagi varem Itaalias käinud. 23.juuli hommikul tõi meie "ratastel majake" meid imetabase Veneetsia lähistele…
Just nimelt lähistele, sest Veneetsiasse pääsemiseks tuli ületada jupike vett ja buss ei ole just kõige vettpidavam sõiduk, kui see merre visata. Seetõttu pidime ületama järgmised kilomeetrid laevaga. Hommikul oli meil aga veel mõni tunnike aega, et ennast puhtaks rookida. Päike polnud küll taevavõlvil kuigi suure edusamme teinud, ent juba ületasid temperatuurid meile kõik senituntud. Tõotas tulla … pehmelt öeldes palav päev. Aga see oli nüüd tõesti väga pehmelt öeldud, sest saabuvas kuumuses suudavad normaalselt elada vaid üksikud bakterid… Mina loomulikult nautisin seda juba ette, sest ma olen ju soojaarmastaja ning ma ei pidanud pettuma.
Esimest korda elus tõstsin oma jala Vahemere pinnale. Olin seda küll öises Barcelonas korra näinud, kuid nüüd, hämuses päikesevalguses, oli see midagi muud. Kuumus oli taevast kustutanud sinise värvi ning silmapiir sulas etteaimamatusse kaugusse. Veneetsia võis olla kus iganes. Ümberringi polnud mitte tuuleõhkugi ning vesi oli peaaegu peegelsile.
Peagi aga hakkasid paistma otse vee äärde ehitatud majaderivid. See on midagi täiesti harjumatut inimesele, kes Veneetsias varem käinud ei ole. Ümberringi laiub silmapiirini unine vesi, kuid järsku kerkivad sellestsamast veest majad, otsekui oleks nad äsja vee alt sinna ilmunud. Ilma mingi sissejuhatuseta. Laev sõitis majade vahelt sisse, aga kõik, mis meie pilgule avanes, olid taas sarnased otse veest kerkivad elamud, kirikud, sadamahakatised… Ühe sellise juurde meid maha poetatigi ning me pudenesime linna peale laiali.
Esmapilgust linnale piisas, et ei bussi ega autoga poleks siin linnas midagi teha, sest kõige laiemad KÄIDAVAD tänavad ei ulatunud palju üle meetri, need katkesid iga paarikümne meetri tagant ning olid ühendatud omavahel väikeste kaarjate sillakestega või lõppesid lihtsalt vees. UJUTAVAD tänavad olid muidugi laiemad, ent sinna ei oleks soovitanud minna ei auto, bussi ega ka kondimootoriga seiklema – need olid paatide, gondlite ja muude selliste vee peal hõljuvate imeasjade päralt. Ainus koht, kus oleks saanud bussiliikluse püsti panna, oleks olnud Püha Markuse plats, aga samahästi võiks bussiliini rajada Abruka saarele. Nii et Veneetsias olid ainukesed mootorsõidukid paadid ja paar üksikud motorollerit. Ühesõnaga, kui keegi teile kunagi ütleb, et jäi Veneetsias auto alla, siis samahästi oleks ta võinud öelda, et elas Sahara kõrbes laevahuku läbi.
Veneetsia oli kahtlemata erinev kõigest seninähtust. Küllalt kiiresti sai meile selgeks, et rikkusega see kant ei hiilga, sest kitsastest tänavatest läbi kõndides märkasime, et majade kulumisaste ulatub sajandite taha, nagu ka tänavate vahel rippuv luitunud pesu. Aga teisalt, kui aus olla, siis sellise kuumaga ei hakka ometi keegi õues remonti tegema ega maja värvima. Ilmselt istusid kohalikult rahulikult suletud akende taga ja lasid turistidel oma tänavatel sulada. Pärast läksid korjasid jäänused kokku… Mina muidugi nautisin seda kuumust, eriti veel seetõttu, et iga paarisaja meetri tagant oli avalik veepump, millega sai ennast nii seest kui väljast jahutada. Samal ajal, kui suur osa bussirahvast halastamatult ära kõrbes, sain mina külge kena helepruuni jume. Pärast seda ei pidanud ma enam igale vastutulijale kinnitama, et ma EI ole suvi läbi keldris istunud.
Veneetsia tänavad on täielik müstika. Nad kulgevad nii kitsalt majade vahel, et kui taevariba poleks näha olnud, oleks võinud kohati arvata, et oleme sattunud kellegi koridori. Mingil hetkel lõppes tänav aga seinaga ning kui meil vedas, siis avastasime seina äärde jõudes, et tänav teeb siiski äkilise pöörde ning jätkub samasuguse majaseintest ümbritsetud koridorina veel paarkümmend meetrit. Kui meil ei vedanud, siis lõppes tänav ummikus ning me pidime kõik selle tee tagasi tulema. Kaardist ei olnud sellises labürindis muidugi mingit kasu. Siin tuli loota lihtsalt sellele, et varem või hiljem tuleb mõni kanal vastu ja kanalite vahelt avanes juba vaade pisut kaugemale. Mõni tänav aga ei lõppenud sugugi sõbraliku sillakesega üle kanali, vaid lihtsalt otse vees. Minu püüdlused piki kanalit edasi piiluda oleksid võinud lõppeda õnnetult, sest loomulikult oli kanaliäärne ligedaks uhutud ning kujutas endast tõelist uudishimuliku turisti lõksu.
Nõnda me liikusime kanalite vahelt saarelt saarele ning orienteerusime sageli ainult päikese järgi. Meie õnneks oli Veneetsia piisavalt väike, et siin oleks jõudnud ka ära eksida. Seda me siiski ei teinud, vaid üritasime hoopiski välja jõuda juba eelpoolnimetatud Püha Markuse platsile. Õnneks ei vedanud mu orienteerumisoskus mind alt (Karin poleks paraku saanud mind aidata, kui oleksime linna peal kaotsi läinud, nii et pidin siin oma tarkusenatukesele lootma.) Peale sadu tänavaid ning kümmekonda kirikuid jõudsime hiiglaslikule platsile. Kuigi tegelikult on Markuse plats umbes sama suur kui Raekoja plats Tallinnas, siis pärast sellist mõneti klaustrofoobilist linnamiljööd tundus see hiiglaslikuna. Mina õnneks klaustrofoobia all ei kannata, aga maastiku vaheldumine oli igatahes teretulnud.
Püha Markuse plats oli ühtlase halli massina kaetud tuvidega. Siin-seal sibasid nende keskel inimesed, kes neid veelgi juurde meelitasid terakestega, mida sealsamas müüdi. Langesime loomulikult kohaliku turismiatraktsiooni ohvriks ja lunastasime endalegi kotikese tuviteri. Pudistasime need omale käe peale ning jäime ootama. Selle asemel, et arglikult "kulu-kulutades" meile läheneda, hüppasid esimesed osavad süüdimatult käe peale, ega mõelnudki sealt minema lennata, enne kui kõhutäis otsas. Isegi siis mitte, kui ma püsti tõusin. Siis tulid meelde Tallinna varblased, kes kaugemalt vaadates näevad välja nagu sulgedega tennispallid, ent lähemalt vaadates võib siiski tuvastada jalgade ja noka olemasolu. Needsamad varblased on piisava kannatuse olemasolul ka valmis peopesale hüppama, et end veelgi ümmargusemaks sööta. Lennata nad igatahes enam ei jaksa. Veneetsia tuvid olid aga varblastest erinevalt väga heas vormis ega ilmutanud kusagilt ülesöödetuse märke. Siit tuleb kõrva taha panna, et võib-olla on Tallinna varblaste toit tasakaalustamata. Ilmselt reguleeritakse see ka varsti euronormidega ära ning siis hakkame me Tallinnas nägema ümmargusi soomlasi toitmas kõhnu varblasi "Slim Fast Sparrow Plusiga".
Ilm oli vahepeal muutunud kuumast eriti kuumaks ja isegi Püha Markuse platsi kivisillutis tundus jalge all vetruvat. Mina muidugi nautisin seda täiel rinnal ning tundsin end 50-kraadises päikeses paremini kui keegi teine. Pealegi oli ümbrus niivõrd kaunis ja eriline, et siin ei oleks saanudki teisiti, kui täit mõnu tunda. Tuvisööt otsas, jalutasime kiirustamata üle platsi kauni Markuse katedraali juurde, mille ees lookles loomulikult paarisajameetrine järjekord. Otsustasime sellega esialgu mitte ühineda, vaid jalutasime pisut edasi, et saada meeliülendav ülevaade Doodžide paleest. Kuigi sisse me ei läinud ja doodžid jäidki meil nägemata, jahmatas elevandiluukarva Araabia-hõnguline palee meid väljastki. Oli kuidagi ootamatu kohata midagi nii majesteetlikku linnas, mis on täis nööridel kõdunevat pesu ja kus hallide müüride vahelt pääsevad kaks turisti üksteisest vaevu mööda. Olen aus, Veneetsia ei raba oma iluga, ta rabab oma erilisusega ning selle kontrasti tõttu paistab üks selline palee otsekui müüripraost õie välja pistnud liilia. Ent samas tundub, et see palee on niivõrd loomulik osa Veneetsiast, et ilma selleta poleks Veneetsia üldse Veneetsia. Samamoodi mõjusid siin-seal üle suuremate kanalite ehitatud uhked säravad sillad, mis peegeldusid kanalitel, andes sellele topeltsära. Need tegid Veneetsiast Veneetsia, sest ilma selliste ergavate aktsentideta oleks Veneetsia lihtsalt üks väike vaikne kanaliterägastikku uinunud linnake, kuhu turist ehk vaid eksikombel satuks ning erilise, kuid siiski mitte igaühe jaoks ligitõmbava elamuse saaks.
Oleksin ometi karjuvalt ebaõiglane, kui jätaksin mainimata Veneetsia maailmakuulsa "ühistranspordi", mille pilet (70 eurot) meie rahakottidele paraku liiga kättesaamatutesse kõrgustesse ulatus. Gondlid ja gondoljeerid. Siin-seal võis näha majade äärde pargitud turistiootel olevaid Veneetsia paate ning nende lähistel võis kohata triibulistes särkides kübaratega noormehi, kes möödujatele (eriti noortele ja naissoost) võluvalt naeratas. Kui nad oleksid ka sama võluvalt igaleühele laulnud, siis oleks tänavaid täis olnud ka "amore’dest" nõretavat itaaliakeelset soleerimist. Paraku õnnestus meil kohata vaid ühte, kes, ilmselt veidi kangemast kraamist julgustust saanud, kõikidele möödujatele viisijuppe veeretas. Ja et ta seda mitte üldse halvasti ei teinud, siis võisime vaid kahju tunda, et teised noored kenad gondoljeerid nii ennastunustavalt meile ei esinenud. Kanali ääres istudes (minul ja Karinil jalad vees loomulikult) üritas üks turist möödasõitvat gondoljeeri pisut julgustada ning alustas kõval ja selgel häälel "O Sole Mioga", mispeale gondoljeer talle tagasihoidlikult teatas, et see olla hoopiski Napoli laul. Oli selge, et selle laulmine oleks tekitanud kõvasid rahvussiseseid pingeid. Eks sa katsu pärnakale laulda "Kaunim linn on Eestis Tartu"…
Ometi lisasid gondlid oma kahjuks vaikivate, ent väärikate tüürimeestega Veneetsiale seda erilist sära, mida miljonid sinna otsima lähevad.
Jutuga Markuse platsile tagasi minnes otsustasime me siiski ühineda sadade meetrite pikkuse turistiriviga, mis mõõduka kiirusega Markuse katedraali poole kulges. Meil tuli kusagil lähedal tänavarägastikus lunastada ka oma kotid ja et viitadest selles labürindis kuigivõrd kasu ei olnud, lonkisin ma ühele välismaalase moega onule lihtsalt järele, laskmata end häirida faktist, et tema samamoodi teed ei teadnud. Vähemalt ma eeldasin, et tal on rohkem julgust kui mul ja ta läheb varsti kelleltki küsima, mida ta minu õnneks ka tegi, nii et ma sain nii Karini kui enda pambud numbrikaardi vastu vahetatud. Varandus sõna otseses mõttes paelaga kaelas, suundusime taas ühele pühalikule uurimisretkele.
Ka Markuse katedraal, nagu ka varemkirjeldatud Doodžide palee, oli pisut idamaade-hõnguline – kaarjad vormid, kuplid, kullatud interjöör, suurejoonelisus. Taas jahmatas selline üliküllus ning pani mõtlema selle üle, millised varandused küll kirikutel omal ajal kasutada olid (ja miks piiskopid ja teised kõrgemad kirikupead alati ümmarguseks kippusid minema nagu Tallinna varblased). Minu meelehärmiks on sellised kirikud alati lärmakaid turiste täis ning siin on võimatu tajuda sajandite hingust, kui mõni kõvahäälne turist sulle oma hirmkalli kaameraga kuklasse hingab. Ometi olime me õnnelikud ning nii mõneski kirikus polnud peale meie ühtegi külastajat, nii et me võisime lihtsalt mõnda aega vaikuses istuda ning mediteerida. See juba kord on nii, et kui linn on kirikuid täis, siis kogunevad turistid sinna, millel reklaambrošüürides värvilised pildid juures on ning jätavad teised vaikselt oma elu elama. Ometi ei tahtnud ma olla harilik turist, vaid eelkõige palverändur (endiselt enamasti paljajalu) ning seetõttu tervitasin rõõmuga sellist turistide äärmuslikku selektiivsust.
Meie reis lõppes seal, kus algaski – samahakatises ühe suure kiriku lähedal. Rahva kogunedes hakkasid tekkima ka esimesed hirmud ja kahtlused – kas kõik umbes 65 bussisolijat jõuavad läbi tänavarägastike samasse kohta tagasi; kas need 3-4 poissi, kes ennastunustavalt kusagil Rialto silla lähistel ennastunustavalt kohalikku alkoholi degusteerisid, ka tagasi jõuavad; kas kõik need umbes 500 kohaleilmuvat inimest ikka mahuvad ühte paati, mis enne umbes sadat mahutas jne, jne. Õnneks lahtusid aja möödudes esimesed kahtlused peagi, ent viimane küsimus ähvardas peagi paanikaks tõusta, sest oli ilmselge, et kõik kail ootavad inimesed küll paati EI mahu ja meie grupp polnud järjekorras kaugeltki esimene. Seepeale kasutas Monika oma südikust ja jõudu ja murdis ennast lihtsalt karjuvate turistide vahelt läbi, mina tema sabas. Monika üritas kipperile rahvast üle karjudes selgeks teha, et ta ei saa poolt gruppi ometi Veneetsiasse jätta. Mispeale rahva karjumine andis mõista, et saab küll. Asi laheneski nii, et pool gruppi tuli järgmise paadiga ja asi tahe. Kedagi ei jäetud lummava Veneetsia tänavamüriaadidesse kodumaad ja bussi taga nutma.
Meid aga ootas ees järgmine Itaalia ilmutis – Verona.
Two households, both alike in dignity,
In fair Verona, where we lay our scene,
From ancient grudge break to new mutiny,
Where civil blood makes civil hands unclean.
From forth the fatal loins of these two foes
A pair of star-cross'd lovers take their life;
Whose misadventured piteous overthrows
Do with their death bury their parents' strife.
The fearful passage of their death-mark'd love,
And the continuance of their parents' rage,
Which, but their children's end, nought could remove,
Is now the two hours' traffic of our stage;
The which if you with patient ears attend,
What here shall miss, our toil shall strive to mend.
Nõnda nagu Shakespeare’i loos, anti ka meile kuulsa linna avastamiseks paar tundi ( "the two hours’ traffic of our stage…" ). Pimeduse loor oli juba laskumas üle Lõuna-Euroopa, kui me bussist romantikat avastama suundusime. Võtsime esimesena suuna kohaliku amfiteatri poole, sest see tundus kõige lähemal. Verona amfiteater on miniatuur Rooma kolossaalsest ehitisest ning ka sellest on tükk puudu. Meil ei õnnestunud küll sinna sisse piiluda, ent ring ümber iidse teatri andis pisut aimu, millega tegu. Amfiteatri esine oli täis hiiglaslikke skulptuure. Moodsa kunsti üllitistena olid valminud viikingid, sfinks, raudrüütlid… Keegi oleks nagu mööda ajalugu konnanud, ning hiljem püüdnud kaasaegsetele oma nägemuse edasi anda.
Kõige olulisemaks pidasid inimesed siiski üles leida Romeo ja Julia maja, sest sellest loost ju tänu Shakespearile või sellele teisele mehele, kes Sheakespeare’i nime kannab, räägib terve maailma ja ma ei imestaks, kui tulnukad Marsilt oleksid selle ka oma kultuuriprogrammi lisanud. Rohelisi mehikesi me siiski iidse linna tänavail ei kohanud, aga tont seda teab, sest pimedas on kõik kassid hallid (ja kõik marslased rohelised). Ning Veronas oli kahjuks üsna pime. Kujutan ette, et valges lööb see linn hoopis erilisemates värvides särama, kuigi pimeduseski oli oma müstika. Kõndisime mööda õhtuselt valgustatud tänavat, mis oleks võinud asuda ükskõik, millises Euroopa linnas, ent õdusa poeaknavalguse kohal kerkisid mustade piirjoontena sajanditevanused majad, müürid, tornitipud. Olime Verona veel turiste täis tänaval otsekui mässitud ajaloo hõlma, mida öö meile näha ei lubanud. Mulle meeldiks mõelda Veronast siinkohal armunud Romeo sõnadega:
I have night's cloak to hide me from their sight…
Ning lisab Julia:
Thou know'st the mask of night is on my face…
Ning ütlen mina veel:
Varjun’d öhe, Verona me eest varjas
oma kirkaid aardeid, rikkusi,
ent vihjas peenelt oma ilule…
Ja kõigest hoolimata jõudsime me Romeo ja Julia majani. Ning rõõmsalt tõdesin ma:
As I remember, this should be the house.
Ja sealsamas kurvalt:
Being holiday, the beggar's shop is shut.
Jah, suletud oli meie eest seegi maja. Sestap surusime oma näod läbi väravavõrede ning imetlesime õhates tuhandete armunute seinale kleebitud kirju. Kui kaua kulub aega, kui saan siia oma sõnumi jätta? Jättes küsimuse õhku (kus see ripub siiamaani), lahkusime vaikides tagasi, et jätkata öö varjus oma palveteekonda.
Farewell, ancient lady; farewell…
Hommik tervitas meid 24.juuli hommikul hoopiski teises peatükis. Meid ootas ees rikaste, ilusate ja kiirete miniriik – Monaco.
Tee maailma ühte väiksemasse riiki viis mööda mäekülge loogeldes alla, näidates ülevalt meile kogu oma ilu ja hiilgust. Mäejalamile rajatud kuningriik on väiksem kui Võhma linn, ent tõenäolisem uhkem ja suurejoonelisem kui Pariis, sest Monaco on raha nii pungil täis, et 500-eurosed on siin müntidena… (Nojah, võiksid olla, igatahes). Pealegi on linna asupaik valitud nii osavalt, et selle ilu jahmatab – silmapiirile ulatuvad mäed, mida uhuvad türkiissinised lained palmidega ehitud abajas, selle äärde pargitud sajad säravvalged luksusjahid, lopsakas rohelus ning lilleõiede kirev värvimeloodia särab nii kaugele, kui silm ulatub. Ning selle kõige kohal särab naeratav päike. (Täna ta võrreldes Veneetsiaga tõesti naeratas, kuigi sooja oli tublisti üle 30 kraadi.)
Meie buss peatus ilmselt kõige võluvamas võimalikus kohas, linnast pisut eemal, kõrgel mäekülje all. Sealt avanes vaade vägagi ahvatlevale tillukesele abajale, kuhu me esimese uurimisretke korraldasime. Tee alla randa viis mööda kaljuseina vastu liibuvat keerduvat treppi, mille lõpp tundus igal pöörul üha kaugenevat. Lõpuks saime suruda oma bussisistumisest kangestunud varbad ümarakslihvitud kivide vahele ning lasta Vahemere soolasel veel oma jalgu kasta. Et see oli mul esimene kord jalgupidi Vahemere vees olla, ning et kuulu järgi pidi selle vesi 100 korda soolasem olema kui Läänemere vesi, siis pidin ma seda imet ometi maitsma. Teadus nõuab ohvreid ning hetkelise mõttevälgatusena soovisin ma, et poleks seda üldse maitsnud. "Soolane" oleks selle vee kohta väga vähe öeldud. Hetkega kahvatus Läänemeri joogiveejärveks ning lauasool tarbetuks valgeks pulbriks, sest midagi sellist polnud ma veel kunagi varem maitsnud. (Siinkohal jätan mainimata fakti, et üks õppejõud meile kord Surnumere vett proovida andis, aga see ületas kõik mõistuse piirid ning jääb mulle siiamaani müstikaks.) Hetkega lõid kõikuma kõik minu lootused Vahemeres ujuda, sest ma ei olnud päris kindel, et ma võiksin sellises vees veel ellu jääda. Ent vapper nagu ma olen, tegin ma selle triki ära ja koguni kaks korda, ning pääsesin vaid kriitvalgete jalgade ning sama valgete plätudega (mis enne olid sinised). Aga sellest hiljem, sest ees oli veel terve päev.
Tegime omale loomulikult eesmärgiks ühe päevaga terve riik läbi käia! Kõlab suurustavalt, kas pole? Aga arvestades riigi suurust oleksime pidanud ütlema, et kaks korda läbi käia. Võtsime suuna Monte Carlo poole ning jahmatasime ennast mitmete kohalike kurioosumitega, mis on võimalikud ainult riigis, kus keskmine kuupalk on mõni miljon eurot. Näiteks oleks siit omale 150 euroga (umbes 2250 krooni) saanud uue kempsupoti kaane, kus vaarao kullatud plastmassist surimask peal. No mõelge kui uhke see oleks – metsa servas on väike hallikspleekinud kemps, roostetanud haak ees ning ukse sisse süda lõigatud. Kempsupaberi asemel on pakk parajakslõigatud ajalehti, aga augu peal on 150-eurone kullast vaarao!
Otsustasime, et selliseid aksessuaare me ei vaja ning arvasime paremaks endale siit hoopiski suvekorter hankida. Astusime kohaliku maakleri akna juurde ning valisime omale välja kena 6-toalise korteri, vaatega vormelirajale. Ainult 4,5 miljonit eurot (umbes 70 miljonit krooni)! Heh, mis see siis ühele pedagoogile ära ei ole! Ainult 1400 aastat kulutamata teenida!
Samas, üks jaht kuluks küll ära. Neid oli siin igas suuruses, välja arvatud suurused S ja M. Jahid olid suured, väga suured või mõttetult suured ja uhked, väga uhked või mõttetult uhked. Paraku ei mahuks peaaegu ükski neist Emajõe peal ümber keerama ega mahuks Kaarsilla alt läbi sõitma, nii et see ei läheks läbi.
Kuna meil raha ei olnud, siis leidsime me, et seda tuleks kuidagi juurde paljundada ning kuna me juba olime teel Monte Carlo poole, siis polnuks paha olnud ju ka mõneks hetkeks sisse astuda. Nojah, sees me ju käisime ka (WC-s), aga kuulsate rahapumpadeni me küll ei jõudnud ja mind poleks raudselt sisse lastud ka. Kujutage ise ette, kuidas ma oleks seal uhketes õhtukleitides daamide vahel oma seelikujupatsi, karvaste ja paksukspaistetanud jalgade ning kulunud siniselilleliste plätudega tundunud! Oleks plätudki kullast olnud… Need plätud võivad siiski kunagi kuulsaks saada, sest ma pildistasin neid Tšempionide promenaadil ning pealegi, nad on koos minuga pool Euroopat läbi käinud.
0 Comments:
Postita kommentaar
<< Home