REIS UTRECHTI 4.-9.juuni 2004
Reis Utrechti sai alguse reede varahommikul Tallinna lennujaamast. Ja see oli tõesti väga varane hommik, sest pidin tõusma juba pool 5, et õigeaegselt lennukile jõuda. Hoolimata selles, et olen suur magaja, jõudsin lennujaama varakult ja sain endale isegi aknapoolse koha hankida. Lendamine on vahva, tõeliselt vahva, avastasin ma taas, kui lennuk kiirust kogudes Tallinna linna kohale tõusis ja majad vähehaaval tikukarbi suuruseks kahanesid. Esialgu tundus, nagu liiguksime väga aeglaselt, ent kui olime mõne minutiga oma 100 km selja taha jätnud, mõistsin, et tegelikult kihutame pöörase kiirusega. Taevas oli sini-sinine ja vaade selliselt jumalikult kõrguselt oli imetore. Jõudsime peagi sinise mere kohale ja oh seda üllatust, kui korraga avastasin, et peopesa suurune saareke mere süles on Hiiumaa. 10000 meetri kõrguselt paistis Eesti suuruselt teine saar nagu tükike merre puistatud maad - peotäis rohelist ja oligi kõik. Isegi maju polnud näha, kuigi üritasin pingsalt näha, kas kodumaja Õngul paistab. Aga selliselt kõrguselt joonistus välja vaid Hiiumaa kuju nagu värvilises atlases. Sel hetkel sain ootamatult aru, kui väike on õieti Eestimaa. Lendasime ka üle pisut suurema Saaremaa, seejärel üle Gotlandi ja lõpuks mõõtsime ka Ölandi pikkuse üle. Pikk oli see tõesti, muudkui lenda ja lenda, aga lõppu ei tule. Nii kaugele, kui silm seletas, võis näha värvilisi põlluruudukesi ja tumerohelist metsa, kitsaid valgeid liivaribasid, mis rannajoone eredalt välja joonistasid ja muidugi lõputult merd ja köömnesuurusi laevu merel. Taani kohale jõudes hakkasid vaadet varjama valged pilved, nii et kuni Hollandini polnud meie all näha muud, kui valget pilvemassi. Sellest läbi lennates tundub, nagu oleks lennuk taustast välja lõigatud ja valgele taustale kleebitud. See oli otsekui valge pimedus - mitte midagi polnud näha, kuni lõpuks laskumine avas meile vaate Hollandi rohelistele põldudele. Kuid sedagi vaid hetkeks, sest äkitselt olimegi maandunud ja otsisime hiiglaslikul lennuväljal omale peatuspaika. Amsterdami Schipoli lennuvali on üks suurimaid Euroopas ja justkui omaette linn. Nii et kui ma lennukist välja sain, tuli mul sõna otseses mõttes paar kilomeetrit kõndida, enne kui passikontrolli ja väljapääsu juurde sain. Õnneks kiirendasid käiku liikuvad teed, muidu oleks vist oma paarkümmend minutit kõndimiseks kulunud. Ometi jõudsin oma üllatuseks hiiglasuurest hoonest õigest august välja ja mu kahtlused hajutas ka Sietske, kes mul lennujaamas vastas oli. Jõime koos tassikese teed ja nautisime selle hiiglasliku "Schipoli linna" melu. Siin oleks võinud väljumata uidata päevi ja miski poleks kinnitanud, et olen Hollandis, sest ümberringi kuuldus sadu erinevaid keeli ja oli näha teist sama palju erinevaid rahvaid. Ja ega ma Amsterdami näinudki. Sellesama lennujaama sees asus ka rongijaam ja Hollandi vihma kätte minemata laksime Sietskega Utrechti rongile. Siin avastasin, et ka Holland on õieti üsna väike, sest poole tunniga olime juba rõõmsalt Utrechtis. Ka seal oldi mul vastas ja õnn oli, et kandsin Taizé risti kaelas, sest just selle järgi tunti mind ära. Jah, oleme nagu omaette vennaskond (või õeskond) - Taizé-inimesed.
Teekond läbi Utrechti rongijaama oli samuti paras katsumus, sest tegemist olla suurima raudteejaamaga terves Euroopas - ka see
meenutas omamoodi katusega kaetud linna. Kõndisime mitmeid minuteid, enne kui saime välja Utrechti ohu katte. Utrecht on umbes sama suur kui Tartu, ent majad on siin hoopis väiksemad - otsekui miniatuursed. Aga see just ongi väga armas. Majade vahelt aga lähevad siin-seal kanalid. Ja muidugi on siin miljoneid jalgrattaid - mulle öeldi, et jalgrattaid on rohkem kui inimesi ja miskipärast ma ei kahtle selles sugugi. Esialgu laksime meie aga sihtpunkti jalgsi. Sihtpunktiks oli Casella, mis asub kanali ääres ühel nendest mõnusatest väikestest Utrechti tänavatest. Hoone ise oli vaid 5 aastat vana, nii et üsna noor klooster. Aga väga armas ja kodune. Just sellest saab siin ehk peagi mu kodu mõneks ajaks. Ja ma olen väga rahul.
Kõigepealt jõime pisut teed ja ajasime juttu. Enamjaolt esialgu küll inglise keeles, aga siiski päris palju ka hollandi keeles. Ega jää mulgi nüüd muud üle, kui hollandi keel selgeks saada, kui tahan vestlustest osa saada. Esialgu pusin küll nagu asja rääkima õppiv laps ja kõikidel on väga lõbus. Eriti mul muidugi.
Peale väikest teepausi tehti mulle põhjalik ekskursioon terves majas. Mulle meenus mu esimene käik VHK-sse, kus on samuti võimalik väga edukalt ära eksida. Mulle tundus, et siin majas on kümneid treppe ja koridore ja teist sama palju uksi. Aga see just ongi vahva. Esialgu pean ju vaid teadma, kuidas oma toast välja saada ja kuidas sööma minna. Ja selle sain ruttu selgeks. (Nojah, sööma saab minna ka juba lõhna järgi :) Maja on väga lahe ja mahutab ei tea kõik mida. Väljastpoolt ei oskaks arvatagi, et see nii suur on.
Söömine toimus ühises elutoas ja seal oli meid vast 5-6. Õhkkond oli väga kodune ja mind ei häirinud põrmugi see, et kõik hollandi keeles räägivad. See on ju siinmail loomulik. Olin esialgu sunnitud küll pikemaid lauseid inglise keeles ütlema, ent lühemate fraasidega sain ka kohalikus keeles hakkama. Näiteks nagu "echt leuk" ja "heel mooi" ja "dank je" ja "alsjeblijft" jne. Algatuseks hea küll.
Kohe pärastlõunal õnnestus mul tutvuda pisut linnaga, sest teine vabatahtlik – Maria Carla, võttis mu kaasa kohalikule turule ja supermarketisse. Utrecht tundub esmapilgul väga kodune ja sõbralik linn. Olen Hollandis ja seega ka Utrechtis esmakordselt, ent tunnen, nagu viibiksin siin pikemat aega. Inimesed on väga kenad, majad ei tekita agorafoobiat ja igal pool on palju vett. Justkui Veneetsia. Ma pole küll veel Veneetsias käinud, ent loodan sinna suvel jõuda ja usun, et sarnasus Utrechtiga on täiesti olemas. Igatahes olin oma eluga hetkel igati rahul, kuigi keelega on vaja veel kõvasti mässata.
Olin seal otsekui välja lõigatud oma igapäevatoimetustest ja sattunud paika, kus toimub hoopis teine elu. Elu täis rahu ja rõõmu, elu täis uusi avastusi.
Õhtuti oli seal kombeks istuda koos elutoas, juua kohvi või teed ja juttu ajada. Ja siis magama minna, igaüks, millal tahab. Igatahes oli see esimene õhtu hea võimalus kohalikke pisut tundma õppida ja avastada, et kohalikud on väga toredad inimesed ja nende seas on end üsna lihtne koduselt tunda, isegi kui pool jutust keeleoskuse tõttu kaduma läheb. See oli väga hea, et kõik hollandi keelt rääkisid, sest nii ei jäänud mul muud üle kui see ära õppida. Olin vette visatud - õnneks küll sooja vette - aga ujuma tuleb ikkagi õppida...
Laupäeval võisime magada nii kaua kui tahtsime. See on siin tegelikult vaba päev, nagu pühapäevgi, aga tavaliselt on ikka mingisuguseid tegemisi. Ma küll kuulutasin välja, et suudan magada 15 tundi jutti (mida ma ka suudan, kuigi tegelikult ei vaja), ent pool 9 olin siiski kellata üleval. Ilmselt keelduvad mu ihu ja hing seda aega siin maha magamast! Kell 10 aga oli meil ühine hommikutee ja üsna pea ka lõunasöök. Siinmail süüakse palju magusat ja mulle on see väga meelepärane. Minu kaest küsiti, kas ma pean mõnda dieeti, et olen piltide järgi otsustades kõhnemaks jäänud. Vastasin selle peale, et söön rõõmuga - see ongi mu dieet! Jah, ja siin söön veel eriti rõõmuga, sest toidud on suurepärased. Päris võõraid asju on vähe, palju on sellist, mida sai juba omal ajal Taizés söödud, ent siiski on asju, mis on väga "hollandipärased". Näiteks "tambitud hiired", mis tegelikult on aniisimaitseline pulber, mida saab saia peale panna. Hiirtega ei ole siin (loodetavasti) midagi pistmist.
Laupäeva pärastlõunal sain kokku Hagariga, keda ma polnud aasta aega näinud. Istusime pisut elutoas ja jõime teed ning tegime siis väikese tiiru linna peal. Utrecht on tõesti imearmas. Siin on otsekui tunne, et ma ei ole siin külas või turistina, vaid ma peangi siin olema. See ongi loomulik elukeskkond. Selline kergelt boheemlaslik ja vaba, samas on selles midagi konservatiivset ja vaoshoitut. Siin on tunne, et kuhugi pole kiiret ja kui olekski, ei sobiks ikkagi kiirustada. Ja ega tegelikult ei olnudki kiiret. Tundus, et meil on terve igavik. Jalutasime ümber toomkiriku ja läbi väikeste punaste kividega sillutatud kesklinna tänavate, ostsime jäätist, mille tuutu peale oli kirjutatud "Made in Australia" ja olime rõõmsad. Kui ma oleksin tõesti turist, võib-olla esimest ja viimast korda Utrechtis, siis ehk võtakski viimast, lippaks mööda muuseume ja kirikuid, aga olen siiralt õnnelik, et see nii ei ole. Siinset atmosfääri tuleb lihtsalt "sisse hingata", rahulikult, pikaldaselt, nagu kohalikud.
Igal õhtul peale õhtusööki oli seal ka palvus, mis toimus maja keldrikorrusel. See oli väga lihtne palvus paari laulu ja palvega. Samuti rahulik ja õdus nagu kõik muu. Palvelast avanes uks otse kanali aarde ja ukse ääres oli õdedel väike lilleaed. Kui kanalis saaks ujuda, siis oleks siit päris vahva ujuma plartsatada. Jah, aga ujuda ma siinmail ei soovitaks. Siin on niisama ilus jalutada ja möödasõitvatele paatidele lehvitada.
Pühapäev oli ka sealmail püha nagu ka mujal Euroopas. Kuigi Holland olevat väga sekulariseerunud maa. Siin kloostris seda aga ei tunnetanud, sest olime sõna otseses mõttes kirikutest umber piiratud ja umbes iga tunni või poole tunni tagant lõid kusagil kirikukellad ja kutsusid inimesi palvusele. Ja seda mitte ainult pühapäeval. Aga pühapäeval helisesid need kellad veelgi kõlavamalt ja veelgi sagedamini kui muidu. Mul anti valida, millisesse kirikusse minna. Valik oli lai - ümberringi oli mitu pühakoda, kõik kahe sammu kaugusel. Mina aga otsustasin hoopiski kaugema paiga kasuks. Nii sõitsingi hommikul koos õde Monaga jalgrattaga Pauluse kirikusse. Sõites mõistsin, miks siinsed inimesed jalgrattaid armastavad. Utrechtis polegi millegi muuga liikumine mõistlik. Autosidki võis näha vaid käputäit. Igatahes tingimused jalgrattasõiduks olid lihtsalt super ja sõit läbi väikeste armaste tänavate, kus majade umber on lilleaiad, oli tõeliselt nauditav.
Pauluse kirik oli kena pisike kirik (ma ju armastan väikseid maju :). Teenistus oli siin lihtne ja mõistetav isegi minu jaoks, kes ma keelt veel ei jaganud. Teenistuse lõppedes aga sain tõelise üllatuse osaliseks! Nimelt asutasin end just pingireast minekule, kui keegi mind nimepidi nimetas. Oleksin peaaegu otsa kõndinud Jacobyle! Meie mõlema imestus oli piiritu. Mina küll teadsin, et Jacoby on Utrechtis, aga Jacobyl polnud minu sealviibimisest aimugi. Küll aga sattusime mõlemad sinna kirikusse täiesti juhuslikult - ka Jacoby oli seal esimest korda. Ta tuli koos Hagari ja Ericuga, keda ma loomulikult ka seal kirikus oodata ei osanud. Nii oli meil väike ootamatu Taizé taaskohtumine. See oli justkui Jumala enda juhtimine, et saime täiesti üksteisele teadmata kõik kokku selles väikeses kirikus. Olin nii ärevil, et kallasin vaese Ericu äärepealt kohviga üle. Õnneks olid kahjud siiski väikesed, kuid pidin siiski hoiatama, et nii ärevatel hetkedel võin muutuda ohtlikuks. Otsustasime, et see üllatuskohtumine ei pea jääma viimaseks ja nii kutsus Jacoby meid kõiki teisipäeval endale külla.
Peale lõunasööki avanes mul võimalus teha veel üks tiir linna peal ja seda põlise utrechtlase - õde Mona - juhtimisel. Jalutasime koos läbi vanalinna ning Mona näitas mulle oma sünnikodu ja kooli ja mitmeid lapsepõlvepaiku. Ma purssisin nüüd juba hoolega hollandi keeles kõnelda, kuigi see tähendas, et mu kõne oli väga aeglane ja väga lihtne. Kõnelesingi ainult lihtlausete ja üksikute sõnade abil. Aga mida sa ootad inimeselt, kes on alles 2 päeva hollandi keelt rääkinud? Ega mitte ometi oraatorlikku traktaati hollandi keele grammatikast? Nee... Aga mis peaasi, õde Mona sai minust aru ja mina temast ka. Koos jalutasime läbi ilmselt pool vanalinna, Mona näitas mulle kõike, mis on tüüpiline Utrechtile - väikesi vanu punastest tellistest maju, keldrikorruseid kanali ääres, vanu kirikuid, ülikoolihooneid, kanaliäärseid söögikohti... Tundsin, et sain selle retkega osa sellest toelisest "Utrechti atmosfäärist" ja ehk sain tänu sellele keele ka pisut selgemaks. Usun, et keeleõppimisel aitab üksjagu see, kui sa lihtsalt kohalikku õhku sisse hingad. Võib-olla kaob siis hirm võõra keele rääkimise ees, tekib mingi süüdimatuse tunne, kes teab... Paar päeva oli ju veel ees.
Esmaspäev algas sealmail hommikupalvusega. Siiski mitte kell 4 nagu mõnes kloostris kombeks, aga kell pool 8. Kohe hommikul oli näha, et tuleb ilus ilm ja selles ma ei eksinudki. Hommikupooliku veetsin siiski majas sees. Pärast hommikusööki avanes mul võimalus ühineda Maria Carlaga tema praegusel ja minu tulevasel tööpostil. Istusime lastetoas ja vaatasime laste järele. See on hoopis midagi muud, kui teismelistele tundi anda. Siinsed lapsed, keda oli vaja hoida, on 2-4 aastased. Nende puhul tuleb muidugi hoolega jälgida, et nad kusagilt alla ei kuku, kuhugi nurka ära ei kao ja ikka rõõmsad oleksid. Lapsed olid väga vahvad. Siinsed lapsed on samuti väga rahvusvahelised nagu meie isegi - Maria Carla on hoopiski Saksamaalt. Üks poiss on venelane (üritasin temaga pisut vene keelt küll rääkida, aga ta rääkis meelsamini hollandi keelt). Samas oli siin poisse kuskilt Aasia poolt - nt juba nimi Yussuf eeldab, et tegemist pole Eurooplasega. Ometi rääkisid kõik enam-vähem hollandi keelt. Mõned umbes samavõrd kui mina ja nendega sai küll edukalt rääkida. Tegelikult on selle keelega küll nii, et kui reedel rääkisin praktiliselt ainult inglise keelt, siis esmaspäevaks olin praktiliselt hollandi keelele üle läinud. Olin vist pisut süüdimatu oma lihtlausetega, aga samas äärmiselt tänulik iseendale, et ei karda rääkida, ja muidugi tänulik kohalikule rahvale, kes minuga järjekindlalt hollandi keeles rääkisid. Kuigi jah, vahest tundsin end küll ääretult pikaldasena. Minu julgustuseks kinnitasid kohalikud, et õpin hollandi keelt hirmuäratavalt kiiresti. Eh, tont seda teab, peaasi et õpin.
Lastetöö vahepeal oli meil väike kohvipaus ja seekord ei istunud me mitte elutoas, vaid sirutasime oma koivad välja otse kanali ääres ja uudistasime möödaujuvaid parte ja paate. Päike küpsetas ülimõnusalt. Nii otsustasingi, et pärastlõuna veedan ringi kolades, mitte näiteks toas arvuti taga istudes. Tegin seda alles õhtul. Minu teejuhiks linnas sai Lonneke-Maria, kes elas samuti siin Casellas aastakese, on sündinud Indoneesias, elanud Hollandis mõnda aega ja elab nüüd hoopis Itaalias. Nii et põnev rahvas meil. Ilm oli lõunaks muutunud eriti kuumaks. Isegi vesi kanalis oli soojuse poolest täiesti ujutav, nii et ma küsisingi, kas kanalis ujumise eest peab trahvi maksma. Arvatavasti mitte, sest kuigi kanalid on ilusad, ei ole vesi neis kuigi ilus ja ujuma see ei kutsu. Jalutasin niisama mööda vanalinna tänavaid ja hingasin veelgi sisse kohalikku õhku (et ehk see parandab keeleoskust). Tänavad olid täis päikest nautivaid kohalikke ja turiste. Kanali ääres oli kümnete kaupa pisikesi kohvikuid ja inimesed istusid otse vee ääres ja ajasid juttu. Samas on siinne elu kuidagi vaikne, isegi kui linn on täis tuhandeid inimesi. Võib-olla põhjustas seda ka tõesti kõva kuumus, mis tegi pea uimaseks. Aga nii mõnus oli sellise soojaga väljas olla. See on ju tõeline suvi, mida terve pika talve sai oodatud.
Minu viimane päev Utrechtis oli samuti väga tegevusrohke. Peale hommikusööki sain kohe käe külge lüüa korrastustöödel ja see oli väga hea, sest ma ei armasta käed süles istuda, kui teised tööd rabavad teha. Seejärel aga läksin appi õde Judithile. Õde Judith ütles mulle kohe, et tema inglise keelt ei oska ja nii rääkiski ta minuga vaid hollandi keeles. Kummalisel kombel sain enam-vähem aru, mis ta rääkis. Ta tegi mulle väikese ekskursiooni kloostri ümber ja rääkis mulle natukene Augustinuse õdede ja Utrechti ajaloost. Vanasti olla Utrechtis inimesed vastavalt seisusele jagatud nii, et rikkad elasid ühel pool kanalit ja vaesed teisel pool. Ka kirikus pidid vaesed istuma kiriku tagaotsas, samal ajal kui rikkad istusid altarile lähemal. 1930-ndatel tuli Püha Augustinuse kirikusse üks preester, kes leidis, et selline vahetegemine on vale ja sellist suhtumist tuleks muuta. 1934. aastal tuli talle appi ka üks õde, kellest sai alguse ka Augustinesseni õdede klooster, mis tegutseb tänaseni sellesama kiriku naabruses – see ongi see paik, kuhu plaanin elama minna. Õdede ametlik nimetus on Zusters Augustinessen van Sint Monica. Püha Monica oli Püha Augustinuse ema.
Kella 12 ajal jagati kloostris kodututele võileiba ja kohvi. Õde Judith tutvustas mulle pisut ka kontingenti, kes seal kohal käis. Näiteks tuli sinna üks viisaka väljanägemisega hallipäine prillidega mees, võib-olla isegi alla 50 aasta vana. Õde Judith rääkis, et ta oli varem ministeeriumi ametnik, jäi siis aga vahele mingi allkirja võltsimisega ja istus 2 aastat kinni. Nüüd on ta aga vanglast vabanenud, ent tal pole elukohta ega tööd. Nii käibki ta koos teiste kodututega lõuna ajal kloostrist võileiba saamas. Sinna tuli ka üks abielupaar – naine ja mees ja naine pidas Utrechtis maailma vanimat ametit. Tegelikult oli tulijaid üsna vähe – vast kümne ringis, aga igaühel neist oli oma lugu. Mõtlesin eriti selle ministeeriumiametniku peale – ühel hetkel oled lugupeetud ja rahakas härrasmees, järgmisel hetkel aga käid koos kodututega almust palumas. Elu võib teha kummalisi pöördeid. Meie kõikidega. Seepärast ei ole meil kunagi õigust kellegi elu üle kohut mõista.
Öösel käisid kodutud magamas Amsterdamis Schipoli lennuväljal, mis asub Utrechtist umbes 40 kilomeetri kaugusel. Kuna Schipoli on nii suur, leidus seal ilmselt küllaga selliseid nurki, kus ennast mõneks tunniks külili keerata. Mõelda vaid, kui õnnelikud oleme meie, kes meil on oma kodu ja mõnus soe voodi, kust ei tule meid keegi välja ajama. Ja meil on sõbrad ja pere, kes meie eest hoolitsevad. See on midagi, mille üle saab alati rõõmu tunda. See kõik on hindamatu kingitus!
Pärastlõunal aga oli mul võimalus tutvuda Utrechti eluga ka teise kandi pealt. Nimelt oli Jacoby kutsunud meid oma koju külla. Nii sõitsingi rongiga Utrechti kesklinnast Lunettesse, mis on üks Utrechti linnaosi. Hoolimata sellest, et rongijaamast läheb sadu ronge kümnetelt radadelt, õnnestus mul leida see ainus ja õige ja jõuda viperusteta Lunettesse, kus Hagar mul juba vastas oli. Jacoby elas mõnusal vaiksel tänaval ridaelamus. Maja taga oli tal pisikene aed, umbes sama väike kui minu elutuba. Aeda piiras kolmest küljest hekk, nii et läbi puude paistev rohekas päikesevalgus kallas pisikese aia üle oma valgusega. See oli väga romantiline paik, otsekui mõnest muinasjutust. Naaberaia puu puistas õhku oma väikesi valgeid ebemeis seemned, mis lendlesid kõikjal nagu lumi. Püüdsime mõne neist kinni – igaüks neist on otsekui omaette ime, leidsime meie. Jacoby aias istus peale minu kolm teoloogi – Jacoby, Hagar ja Eric. Arutlesime jäätist ja šokolaadi süües selle üle, kuidas on ikka võimalik, et ühes nii pisikeses seemnes on terve mets ja üldse, kui imeline on looduse toimimine. Näiteks kuidas leht valgusest klorofülli abil energiat toodab. Leidsin, et kui mind roheliseks värvida, siis ma ei hakka ilmselt fotosünteesima… Oleks meie silmad alati kõikidele imedele avatud. Oleks me alati kui lapsed – rõõmsad kõikide nende väikeste asjade üle ja alati valmis imestama!
Tagasi Utrechtis olles sain kokku Sietskega, kellel paraku ei olnud õnnestunud Jacoby juurde sõita. Ta käis töövestlusel, aga nagu hiljem selgus, oli see olnud edukas ja nüüd loodame me, et ka Sietske kusagile Utrechti lähedusse kolib. Wij zijn nu alle in Utrecht, grappig, nietwaar? Istusime Sietskega vanalinnas ühe kohviku ees, ajasime juttu ja nautisime päikest, mis mõnusalt kõrvetas. Ehk isegi liiga palju, sest ilm oli nii kuum, et otsese päikese käes olla ei saanudki. Aga milleks nuriseda – kui on talv, ootame me sooja, kui on kuum, ootame, et oleks jahe. Minule soe meeldib, ei pea ennast riidesse toppima ega mingeid tobedaid külmetushaigusi kartma. Nautisin suvist ilma Utrechtis täiel rinnal.
Peale õhtusööki oli mul vestlus Marioni ja õde Maria Madeleiniga. See oli omamoodi eksam, kuidas ja kas ma sellesse ellu sobin. Seekord ei hakanud ma aga hollandi keelega mässama, sest keerulisema loo rääkimiseks oleks mul märksa rohkem aega vaja olnud. Igatahes tegin ma ilmselt „eksami“ ära, sest vestluse lõpuks ütles Marion mu kätt surudes „Welkom“. Minu vastuvõtmise kiitsid heaks ka teised kloostri elanikud. Olin äärmiselt õnnelik, et saan tagasi tulla, sest ütlesin, et vastasel juhul ma keelduksin lahkumast. Olin selle paari päeva jooksul jõudnud kiinduda nii Utrechti kui ka selle elanikesse. Tunnen üha enam, kui oluline on see, et su ümber on toredad armastavad inimesed, kes võtavad sind sellisena, nagu sa oled.
Kolmapäeva varahommik algas taas palvusega. See jäi seekord ka mu viimaseks palvuseks Utrechtis. Ometi oli see suurepärane algus päevale, mis tõotas tulla kirev. Kohe peale hommikusööki toppisin oma vähesed asjad kotti ja asusin vapralt teele läbi kohaliku transpordirägastiku Schipoli lennuvälja poole. Leidsin taas üles õige perrooni ja istusin rongi. Kui rong aga oli peatumata sõitnud oma 20 minutit, haaras mind kerge paanika – siia tulles olime ju peatunud, või ei? Äkki sõidan õige rongi peal, aga vales suunas? Möödavuhisevad maamajakesed ja kanalil sõitev paat ei viidanud millegagi, et sõidan Amsterdami suunas. Mõtlesin, et küsiks kellegi käest: „Vabandage, kas see rong sõidab Amsterdami?“ Aga see oleks olnud ju äärmiselt pentsik. Mis ronid siis valesse rongi. Kalkuleerisin vaikselt, kas jõuaksin veel tagasi sõita, kui olen vales rongis, ent siis jõudis rong linna ja sildid majadel teatasid, et olen tõesti Amsterdamis. Ka läbi Schipoli linna kõndimine läks lihtsalt, sest tähti ma õnneks tunnen ja õnneks kasutavad hollandlased ladina tähestikku. Igatahes kell 10 olin õnnelikult lennukis, valmis kodumaale lendama. Amsterdami kattis taas pilveloor, nagu ka minu siia tulles. Eesti kohal hõljusid aga vaid üksikud pilvetupsud, nii et sain taas vaadata üle rohelise Maarjamaa ja tikukarpidena näivate majade, mille plekkkatused hiilgasid otsekui peeglid. Eestis oli aga ootamatult jahe – olin päikest nähes oodanud, et see kõrvetab siin sama innukalt kui Utrechtis, ent pidin pisut pettuma. Taevas oli küll sinine, aga tuul veel õige varakevadine. Ometi oli vahva taas kodus olla.
Reis Utrechti sai alguse reede varahommikul Tallinna lennujaamast. Ja see oli tõesti väga varane hommik, sest pidin tõusma juba pool 5, et õigeaegselt lennukile jõuda. Hoolimata selles, et olen suur magaja, jõudsin lennujaama varakult ja sain endale isegi aknapoolse koha hankida. Lendamine on vahva, tõeliselt vahva, avastasin ma taas, kui lennuk kiirust kogudes Tallinna linna kohale tõusis ja majad vähehaaval tikukarbi suuruseks kahanesid. Esialgu tundus, nagu liiguksime väga aeglaselt, ent kui olime mõne minutiga oma 100 km selja taha jätnud, mõistsin, et tegelikult kihutame pöörase kiirusega. Taevas oli sini-sinine ja vaade selliselt jumalikult kõrguselt oli imetore. Jõudsime peagi sinise mere kohale ja oh seda üllatust, kui korraga avastasin, et peopesa suurune saareke mere süles on Hiiumaa. 10000 meetri kõrguselt paistis Eesti suuruselt teine saar nagu tükike merre puistatud maad - peotäis rohelist ja oligi kõik. Isegi maju polnud näha, kuigi üritasin pingsalt näha, kas kodumaja Õngul paistab. Aga selliselt kõrguselt joonistus välja vaid Hiiumaa kuju nagu värvilises atlases. Sel hetkel sain ootamatult aru, kui väike on õieti Eestimaa. Lendasime ka üle pisut suurema Saaremaa, seejärel üle Gotlandi ja lõpuks mõõtsime ka Ölandi pikkuse üle. Pikk oli see tõesti, muudkui lenda ja lenda, aga lõppu ei tule. Nii kaugele, kui silm seletas, võis näha värvilisi põlluruudukesi ja tumerohelist metsa, kitsaid valgeid liivaribasid, mis rannajoone eredalt välja joonistasid ja muidugi lõputult merd ja köömnesuurusi laevu merel. Taani kohale jõudes hakkasid vaadet varjama valged pilved, nii et kuni Hollandini polnud meie all näha muud, kui valget pilvemassi. Sellest läbi lennates tundub, nagu oleks lennuk taustast välja lõigatud ja valgele taustale kleebitud. See oli otsekui valge pimedus - mitte midagi polnud näha, kuni lõpuks laskumine avas meile vaate Hollandi rohelistele põldudele. Kuid sedagi vaid hetkeks, sest äkitselt olimegi maandunud ja otsisime hiiglaslikul lennuväljal omale peatuspaika. Amsterdami Schipoli lennuvali on üks suurimaid Euroopas ja justkui omaette linn. Nii et kui ma lennukist välja sain, tuli mul sõna otseses mõttes paar kilomeetrit kõndida, enne kui passikontrolli ja väljapääsu juurde sain. Õnneks kiirendasid käiku liikuvad teed, muidu oleks vist oma paarkümmend minutit kõndimiseks kulunud. Ometi jõudsin oma üllatuseks hiiglasuurest hoonest õigest august välja ja mu kahtlused hajutas ka Sietske, kes mul lennujaamas vastas oli. Jõime koos tassikese teed ja nautisime selle hiiglasliku "Schipoli linna" melu. Siin oleks võinud väljumata uidata päevi ja miski poleks kinnitanud, et olen Hollandis, sest ümberringi kuuldus sadu erinevaid keeli ja oli näha teist sama palju erinevaid rahvaid. Ja ega ma Amsterdami näinudki. Sellesama lennujaama sees asus ka rongijaam ja Hollandi vihma kätte minemata laksime Sietskega Utrechti rongile. Siin avastasin, et ka Holland on õieti üsna väike, sest poole tunniga olime juba rõõmsalt Utrechtis. Ka seal oldi mul vastas ja õnn oli, et kandsin Taizé risti kaelas, sest just selle järgi tunti mind ära. Jah, oleme nagu omaette vennaskond (või õeskond) - Taizé-inimesed.
Teekond läbi Utrechti rongijaama oli samuti paras katsumus, sest tegemist olla suurima raudteejaamaga terves Euroopas - ka see
meenutas omamoodi katusega kaetud linna. Kõndisime mitmeid minuteid, enne kui saime välja Utrechti ohu katte. Utrecht on umbes sama suur kui Tartu, ent majad on siin hoopis väiksemad - otsekui miniatuursed. Aga see just ongi väga armas. Majade vahelt aga lähevad siin-seal kanalid. Ja muidugi on siin miljoneid jalgrattaid - mulle öeldi, et jalgrattaid on rohkem kui inimesi ja miskipärast ma ei kahtle selles sugugi. Esialgu laksime meie aga sihtpunkti jalgsi. Sihtpunktiks oli Casella, mis asub kanali ääres ühel nendest mõnusatest väikestest Utrechti tänavatest. Hoone ise oli vaid 5 aastat vana, nii et üsna noor klooster. Aga väga armas ja kodune. Just sellest saab siin ehk peagi mu kodu mõneks ajaks. Ja ma olen väga rahul.
Kõigepealt jõime pisut teed ja ajasime juttu. Enamjaolt esialgu küll inglise keeles, aga siiski päris palju ka hollandi keeles. Ega jää mulgi nüüd muud üle, kui hollandi keel selgeks saada, kui tahan vestlustest osa saada. Esialgu pusin küll nagu asja rääkima õppiv laps ja kõikidel on väga lõbus. Eriti mul muidugi.
Peale väikest teepausi tehti mulle põhjalik ekskursioon terves majas. Mulle meenus mu esimene käik VHK-sse, kus on samuti võimalik väga edukalt ära eksida. Mulle tundus, et siin majas on kümneid treppe ja koridore ja teist sama palju uksi. Aga see just ongi vahva. Esialgu pean ju vaid teadma, kuidas oma toast välja saada ja kuidas sööma minna. Ja selle sain ruttu selgeks. (Nojah, sööma saab minna ka juba lõhna järgi :) Maja on väga lahe ja mahutab ei tea kõik mida. Väljastpoolt ei oskaks arvatagi, et see nii suur on.
Söömine toimus ühises elutoas ja seal oli meid vast 5-6. Õhkkond oli väga kodune ja mind ei häirinud põrmugi see, et kõik hollandi keeles räägivad. See on ju siinmail loomulik. Olin esialgu sunnitud küll pikemaid lauseid inglise keeles ütlema, ent lühemate fraasidega sain ka kohalikus keeles hakkama. Näiteks nagu "echt leuk" ja "heel mooi" ja "dank je" ja "alsjeblijft" jne. Algatuseks hea küll.
Kohe pärastlõunal õnnestus mul tutvuda pisut linnaga, sest teine vabatahtlik – Maria Carla, võttis mu kaasa kohalikule turule ja supermarketisse. Utrecht tundub esmapilgul väga kodune ja sõbralik linn. Olen Hollandis ja seega ka Utrechtis esmakordselt, ent tunnen, nagu viibiksin siin pikemat aega. Inimesed on väga kenad, majad ei tekita agorafoobiat ja igal pool on palju vett. Justkui Veneetsia. Ma pole küll veel Veneetsias käinud, ent loodan sinna suvel jõuda ja usun, et sarnasus Utrechtiga on täiesti olemas. Igatahes olin oma eluga hetkel igati rahul, kuigi keelega on vaja veel kõvasti mässata.
Olin seal otsekui välja lõigatud oma igapäevatoimetustest ja sattunud paika, kus toimub hoopis teine elu. Elu täis rahu ja rõõmu, elu täis uusi avastusi.
Õhtuti oli seal kombeks istuda koos elutoas, juua kohvi või teed ja juttu ajada. Ja siis magama minna, igaüks, millal tahab. Igatahes oli see esimene õhtu hea võimalus kohalikke pisut tundma õppida ja avastada, et kohalikud on väga toredad inimesed ja nende seas on end üsna lihtne koduselt tunda, isegi kui pool jutust keeleoskuse tõttu kaduma läheb. See oli väga hea, et kõik hollandi keelt rääkisid, sest nii ei jäänud mul muud üle kui see ära õppida. Olin vette visatud - õnneks küll sooja vette - aga ujuma tuleb ikkagi õppida...
Laupäeval võisime magada nii kaua kui tahtsime. See on siin tegelikult vaba päev, nagu pühapäevgi, aga tavaliselt on ikka mingisuguseid tegemisi. Ma küll kuulutasin välja, et suudan magada 15 tundi jutti (mida ma ka suudan, kuigi tegelikult ei vaja), ent pool 9 olin siiski kellata üleval. Ilmselt keelduvad mu ihu ja hing seda aega siin maha magamast! Kell 10 aga oli meil ühine hommikutee ja üsna pea ka lõunasöök. Siinmail süüakse palju magusat ja mulle on see väga meelepärane. Minu kaest küsiti, kas ma pean mõnda dieeti, et olen piltide järgi otsustades kõhnemaks jäänud. Vastasin selle peale, et söön rõõmuga - see ongi mu dieet! Jah, ja siin söön veel eriti rõõmuga, sest toidud on suurepärased. Päris võõraid asju on vähe, palju on sellist, mida sai juba omal ajal Taizés söödud, ent siiski on asju, mis on väga "hollandipärased". Näiteks "tambitud hiired", mis tegelikult on aniisimaitseline pulber, mida saab saia peale panna. Hiirtega ei ole siin (loodetavasti) midagi pistmist.
Laupäeva pärastlõunal sain kokku Hagariga, keda ma polnud aasta aega näinud. Istusime pisut elutoas ja jõime teed ning tegime siis väikese tiiru linna peal. Utrecht on tõesti imearmas. Siin on otsekui tunne, et ma ei ole siin külas või turistina, vaid ma peangi siin olema. See ongi loomulik elukeskkond. Selline kergelt boheemlaslik ja vaba, samas on selles midagi konservatiivset ja vaoshoitut. Siin on tunne, et kuhugi pole kiiret ja kui olekski, ei sobiks ikkagi kiirustada. Ja ega tegelikult ei olnudki kiiret. Tundus, et meil on terve igavik. Jalutasime ümber toomkiriku ja läbi väikeste punaste kividega sillutatud kesklinna tänavate, ostsime jäätist, mille tuutu peale oli kirjutatud "Made in Australia" ja olime rõõmsad. Kui ma oleksin tõesti turist, võib-olla esimest ja viimast korda Utrechtis, siis ehk võtakski viimast, lippaks mööda muuseume ja kirikuid, aga olen siiralt õnnelik, et see nii ei ole. Siinset atmosfääri tuleb lihtsalt "sisse hingata", rahulikult, pikaldaselt, nagu kohalikud.
Igal õhtul peale õhtusööki oli seal ka palvus, mis toimus maja keldrikorrusel. See oli väga lihtne palvus paari laulu ja palvega. Samuti rahulik ja õdus nagu kõik muu. Palvelast avanes uks otse kanali aarde ja ukse ääres oli õdedel väike lilleaed. Kui kanalis saaks ujuda, siis oleks siit päris vahva ujuma plartsatada. Jah, aga ujuda ma siinmail ei soovitaks. Siin on niisama ilus jalutada ja möödasõitvatele paatidele lehvitada.
Pühapäev oli ka sealmail püha nagu ka mujal Euroopas. Kuigi Holland olevat väga sekulariseerunud maa. Siin kloostris seda aga ei tunnetanud, sest olime sõna otseses mõttes kirikutest umber piiratud ja umbes iga tunni või poole tunni tagant lõid kusagil kirikukellad ja kutsusid inimesi palvusele. Ja seda mitte ainult pühapäeval. Aga pühapäeval helisesid need kellad veelgi kõlavamalt ja veelgi sagedamini kui muidu. Mul anti valida, millisesse kirikusse minna. Valik oli lai - ümberringi oli mitu pühakoda, kõik kahe sammu kaugusel. Mina aga otsustasin hoopiski kaugema paiga kasuks. Nii sõitsingi hommikul koos õde Monaga jalgrattaga Pauluse kirikusse. Sõites mõistsin, miks siinsed inimesed jalgrattaid armastavad. Utrechtis polegi millegi muuga liikumine mõistlik. Autosidki võis näha vaid käputäit. Igatahes tingimused jalgrattasõiduks olid lihtsalt super ja sõit läbi väikeste armaste tänavate, kus majade umber on lilleaiad, oli tõeliselt nauditav.
Pauluse kirik oli kena pisike kirik (ma ju armastan väikseid maju :). Teenistus oli siin lihtne ja mõistetav isegi minu jaoks, kes ma keelt veel ei jaganud. Teenistuse lõppedes aga sain tõelise üllatuse osaliseks! Nimelt asutasin end just pingireast minekule, kui keegi mind nimepidi nimetas. Oleksin peaaegu otsa kõndinud Jacobyle! Meie mõlema imestus oli piiritu. Mina küll teadsin, et Jacoby on Utrechtis, aga Jacobyl polnud minu sealviibimisest aimugi. Küll aga sattusime mõlemad sinna kirikusse täiesti juhuslikult - ka Jacoby oli seal esimest korda. Ta tuli koos Hagari ja Ericuga, keda ma loomulikult ka seal kirikus oodata ei osanud. Nii oli meil väike ootamatu Taizé taaskohtumine. See oli justkui Jumala enda juhtimine, et saime täiesti üksteisele teadmata kõik kokku selles väikeses kirikus. Olin nii ärevil, et kallasin vaese Ericu äärepealt kohviga üle. Õnneks olid kahjud siiski väikesed, kuid pidin siiski hoiatama, et nii ärevatel hetkedel võin muutuda ohtlikuks. Otsustasime, et see üllatuskohtumine ei pea jääma viimaseks ja nii kutsus Jacoby meid kõiki teisipäeval endale külla.
Peale lõunasööki avanes mul võimalus teha veel üks tiir linna peal ja seda põlise utrechtlase - õde Mona - juhtimisel. Jalutasime koos läbi vanalinna ning Mona näitas mulle oma sünnikodu ja kooli ja mitmeid lapsepõlvepaiku. Ma purssisin nüüd juba hoolega hollandi keeles kõnelda, kuigi see tähendas, et mu kõne oli väga aeglane ja väga lihtne. Kõnelesingi ainult lihtlausete ja üksikute sõnade abil. Aga mida sa ootad inimeselt, kes on alles 2 päeva hollandi keelt rääkinud? Ega mitte ometi oraatorlikku traktaati hollandi keele grammatikast? Nee... Aga mis peaasi, õde Mona sai minust aru ja mina temast ka. Koos jalutasime läbi ilmselt pool vanalinna, Mona näitas mulle kõike, mis on tüüpiline Utrechtile - väikesi vanu punastest tellistest maju, keldrikorruseid kanali ääres, vanu kirikuid, ülikoolihooneid, kanaliäärseid söögikohti... Tundsin, et sain selle retkega osa sellest toelisest "Utrechti atmosfäärist" ja ehk sain tänu sellele keele ka pisut selgemaks. Usun, et keeleõppimisel aitab üksjagu see, kui sa lihtsalt kohalikku õhku sisse hingad. Võib-olla kaob siis hirm võõra keele rääkimise ees, tekib mingi süüdimatuse tunne, kes teab... Paar päeva oli ju veel ees.
Esmaspäev algas sealmail hommikupalvusega. Siiski mitte kell 4 nagu mõnes kloostris kombeks, aga kell pool 8. Kohe hommikul oli näha, et tuleb ilus ilm ja selles ma ei eksinudki. Hommikupooliku veetsin siiski majas sees. Pärast hommikusööki avanes mul võimalus ühineda Maria Carlaga tema praegusel ja minu tulevasel tööpostil. Istusime lastetoas ja vaatasime laste järele. See on hoopis midagi muud, kui teismelistele tundi anda. Siinsed lapsed, keda oli vaja hoida, on 2-4 aastased. Nende puhul tuleb muidugi hoolega jälgida, et nad kusagilt alla ei kuku, kuhugi nurka ära ei kao ja ikka rõõmsad oleksid. Lapsed olid väga vahvad. Siinsed lapsed on samuti väga rahvusvahelised nagu meie isegi - Maria Carla on hoopiski Saksamaalt. Üks poiss on venelane (üritasin temaga pisut vene keelt küll rääkida, aga ta rääkis meelsamini hollandi keelt). Samas oli siin poisse kuskilt Aasia poolt - nt juba nimi Yussuf eeldab, et tegemist pole Eurooplasega. Ometi rääkisid kõik enam-vähem hollandi keelt. Mõned umbes samavõrd kui mina ja nendega sai küll edukalt rääkida. Tegelikult on selle keelega küll nii, et kui reedel rääkisin praktiliselt ainult inglise keelt, siis esmaspäevaks olin praktiliselt hollandi keelele üle läinud. Olin vist pisut süüdimatu oma lihtlausetega, aga samas äärmiselt tänulik iseendale, et ei karda rääkida, ja muidugi tänulik kohalikule rahvale, kes minuga järjekindlalt hollandi keeles rääkisid. Kuigi jah, vahest tundsin end küll ääretult pikaldasena. Minu julgustuseks kinnitasid kohalikud, et õpin hollandi keelt hirmuäratavalt kiiresti. Eh, tont seda teab, peaasi et õpin.
Lastetöö vahepeal oli meil väike kohvipaus ja seekord ei istunud me mitte elutoas, vaid sirutasime oma koivad välja otse kanali ääres ja uudistasime möödaujuvaid parte ja paate. Päike küpsetas ülimõnusalt. Nii otsustasingi, et pärastlõuna veedan ringi kolades, mitte näiteks toas arvuti taga istudes. Tegin seda alles õhtul. Minu teejuhiks linnas sai Lonneke-Maria, kes elas samuti siin Casellas aastakese, on sündinud Indoneesias, elanud Hollandis mõnda aega ja elab nüüd hoopis Itaalias. Nii et põnev rahvas meil. Ilm oli lõunaks muutunud eriti kuumaks. Isegi vesi kanalis oli soojuse poolest täiesti ujutav, nii et ma küsisingi, kas kanalis ujumise eest peab trahvi maksma. Arvatavasti mitte, sest kuigi kanalid on ilusad, ei ole vesi neis kuigi ilus ja ujuma see ei kutsu. Jalutasin niisama mööda vanalinna tänavaid ja hingasin veelgi sisse kohalikku õhku (et ehk see parandab keeleoskust). Tänavad olid täis päikest nautivaid kohalikke ja turiste. Kanali ääres oli kümnete kaupa pisikesi kohvikuid ja inimesed istusid otse vee ääres ja ajasid juttu. Samas on siinne elu kuidagi vaikne, isegi kui linn on täis tuhandeid inimesi. Võib-olla põhjustas seda ka tõesti kõva kuumus, mis tegi pea uimaseks. Aga nii mõnus oli sellise soojaga väljas olla. See on ju tõeline suvi, mida terve pika talve sai oodatud.
Minu viimane päev Utrechtis oli samuti väga tegevusrohke. Peale hommikusööki sain kohe käe külge lüüa korrastustöödel ja see oli väga hea, sest ma ei armasta käed süles istuda, kui teised tööd rabavad teha. Seejärel aga läksin appi õde Judithile. Õde Judith ütles mulle kohe, et tema inglise keelt ei oska ja nii rääkiski ta minuga vaid hollandi keeles. Kummalisel kombel sain enam-vähem aru, mis ta rääkis. Ta tegi mulle väikese ekskursiooni kloostri ümber ja rääkis mulle natukene Augustinuse õdede ja Utrechti ajaloost. Vanasti olla Utrechtis inimesed vastavalt seisusele jagatud nii, et rikkad elasid ühel pool kanalit ja vaesed teisel pool. Ka kirikus pidid vaesed istuma kiriku tagaotsas, samal ajal kui rikkad istusid altarile lähemal. 1930-ndatel tuli Püha Augustinuse kirikusse üks preester, kes leidis, et selline vahetegemine on vale ja sellist suhtumist tuleks muuta. 1934. aastal tuli talle appi ka üks õde, kellest sai alguse ka Augustinesseni õdede klooster, mis tegutseb tänaseni sellesama kiriku naabruses – see ongi see paik, kuhu plaanin elama minna. Õdede ametlik nimetus on Zusters Augustinessen van Sint Monica. Püha Monica oli Püha Augustinuse ema.
Kella 12 ajal jagati kloostris kodututele võileiba ja kohvi. Õde Judith tutvustas mulle pisut ka kontingenti, kes seal kohal käis. Näiteks tuli sinna üks viisaka väljanägemisega hallipäine prillidega mees, võib-olla isegi alla 50 aasta vana. Õde Judith rääkis, et ta oli varem ministeeriumi ametnik, jäi siis aga vahele mingi allkirja võltsimisega ja istus 2 aastat kinni. Nüüd on ta aga vanglast vabanenud, ent tal pole elukohta ega tööd. Nii käibki ta koos teiste kodututega lõuna ajal kloostrist võileiba saamas. Sinna tuli ka üks abielupaar – naine ja mees ja naine pidas Utrechtis maailma vanimat ametit. Tegelikult oli tulijaid üsna vähe – vast kümne ringis, aga igaühel neist oli oma lugu. Mõtlesin eriti selle ministeeriumiametniku peale – ühel hetkel oled lugupeetud ja rahakas härrasmees, järgmisel hetkel aga käid koos kodututega almust palumas. Elu võib teha kummalisi pöördeid. Meie kõikidega. Seepärast ei ole meil kunagi õigust kellegi elu üle kohut mõista.
Öösel käisid kodutud magamas Amsterdamis Schipoli lennuväljal, mis asub Utrechtist umbes 40 kilomeetri kaugusel. Kuna Schipoli on nii suur, leidus seal ilmselt küllaga selliseid nurki, kus ennast mõneks tunniks külili keerata. Mõelda vaid, kui õnnelikud oleme meie, kes meil on oma kodu ja mõnus soe voodi, kust ei tule meid keegi välja ajama. Ja meil on sõbrad ja pere, kes meie eest hoolitsevad. See on midagi, mille üle saab alati rõõmu tunda. See kõik on hindamatu kingitus!
Pärastlõunal aga oli mul võimalus tutvuda Utrechti eluga ka teise kandi pealt. Nimelt oli Jacoby kutsunud meid oma koju külla. Nii sõitsingi rongiga Utrechti kesklinnast Lunettesse, mis on üks Utrechti linnaosi. Hoolimata sellest, et rongijaamast läheb sadu ronge kümnetelt radadelt, õnnestus mul leida see ainus ja õige ja jõuda viperusteta Lunettesse, kus Hagar mul juba vastas oli. Jacoby elas mõnusal vaiksel tänaval ridaelamus. Maja taga oli tal pisikene aed, umbes sama väike kui minu elutuba. Aeda piiras kolmest küljest hekk, nii et läbi puude paistev rohekas päikesevalgus kallas pisikese aia üle oma valgusega. See oli väga romantiline paik, otsekui mõnest muinasjutust. Naaberaia puu puistas õhku oma väikesi valgeid ebemeis seemned, mis lendlesid kõikjal nagu lumi. Püüdsime mõne neist kinni – igaüks neist on otsekui omaette ime, leidsime meie. Jacoby aias istus peale minu kolm teoloogi – Jacoby, Hagar ja Eric. Arutlesime jäätist ja šokolaadi süües selle üle, kuidas on ikka võimalik, et ühes nii pisikeses seemnes on terve mets ja üldse, kui imeline on looduse toimimine. Näiteks kuidas leht valgusest klorofülli abil energiat toodab. Leidsin, et kui mind roheliseks värvida, siis ma ei hakka ilmselt fotosünteesima… Oleks meie silmad alati kõikidele imedele avatud. Oleks me alati kui lapsed – rõõmsad kõikide nende väikeste asjade üle ja alati valmis imestama!
Tagasi Utrechtis olles sain kokku Sietskega, kellel paraku ei olnud õnnestunud Jacoby juurde sõita. Ta käis töövestlusel, aga nagu hiljem selgus, oli see olnud edukas ja nüüd loodame me, et ka Sietske kusagile Utrechti lähedusse kolib. Wij zijn nu alle in Utrecht, grappig, nietwaar? Istusime Sietskega vanalinnas ühe kohviku ees, ajasime juttu ja nautisime päikest, mis mõnusalt kõrvetas. Ehk isegi liiga palju, sest ilm oli nii kuum, et otsese päikese käes olla ei saanudki. Aga milleks nuriseda – kui on talv, ootame me sooja, kui on kuum, ootame, et oleks jahe. Minule soe meeldib, ei pea ennast riidesse toppima ega mingeid tobedaid külmetushaigusi kartma. Nautisin suvist ilma Utrechtis täiel rinnal.
Peale õhtusööki oli mul vestlus Marioni ja õde Maria Madeleiniga. See oli omamoodi eksam, kuidas ja kas ma sellesse ellu sobin. Seekord ei hakanud ma aga hollandi keelega mässama, sest keerulisema loo rääkimiseks oleks mul märksa rohkem aega vaja olnud. Igatahes tegin ma ilmselt „eksami“ ära, sest vestluse lõpuks ütles Marion mu kätt surudes „Welkom“. Minu vastuvõtmise kiitsid heaks ka teised kloostri elanikud. Olin äärmiselt õnnelik, et saan tagasi tulla, sest ütlesin, et vastasel juhul ma keelduksin lahkumast. Olin selle paari päeva jooksul jõudnud kiinduda nii Utrechti kui ka selle elanikesse. Tunnen üha enam, kui oluline on see, et su ümber on toredad armastavad inimesed, kes võtavad sind sellisena, nagu sa oled.
Kolmapäeva varahommik algas taas palvusega. See jäi seekord ka mu viimaseks palvuseks Utrechtis. Ometi oli see suurepärane algus päevale, mis tõotas tulla kirev. Kohe peale hommikusööki toppisin oma vähesed asjad kotti ja asusin vapralt teele läbi kohaliku transpordirägastiku Schipoli lennuvälja poole. Leidsin taas üles õige perrooni ja istusin rongi. Kui rong aga oli peatumata sõitnud oma 20 minutit, haaras mind kerge paanika – siia tulles olime ju peatunud, või ei? Äkki sõidan õige rongi peal, aga vales suunas? Möödavuhisevad maamajakesed ja kanalil sõitev paat ei viidanud millegagi, et sõidan Amsterdami suunas. Mõtlesin, et küsiks kellegi käest: „Vabandage, kas see rong sõidab Amsterdami?“ Aga see oleks olnud ju äärmiselt pentsik. Mis ronid siis valesse rongi. Kalkuleerisin vaikselt, kas jõuaksin veel tagasi sõita, kui olen vales rongis, ent siis jõudis rong linna ja sildid majadel teatasid, et olen tõesti Amsterdamis. Ka läbi Schipoli linna kõndimine läks lihtsalt, sest tähti ma õnneks tunnen ja õnneks kasutavad hollandlased ladina tähestikku. Igatahes kell 10 olin õnnelikult lennukis, valmis kodumaale lendama. Amsterdami kattis taas pilveloor, nagu ka minu siia tulles. Eesti kohal hõljusid aga vaid üksikud pilvetupsud, nii et sain taas vaadata üle rohelise Maarjamaa ja tikukarpidena näivate majade, mille plekkkatused hiilgasid otsekui peeglid. Eestis oli aga ootamatult jahe – olin päikest nähes oodanud, et see kõrvetab siin sama innukalt kui Utrechtis, ent pidin pisut pettuma. Taevas oli küll sinine, aga tuul veel õige varakevadine. Ometi oli vahva taas kodus olla.
Buss viis meid vanalinna kuningalossi juurde. Seal pudenesid õpilased vanalinna peale laiali – kes läks vaatama vahtkonna vahetust lossi juurde, kes muidu uitama. Igaüks kasutas oma vaba aega nii, kuidas heaks arvas. Mõne aja pärast saime aga taas lossi juures kokku ja siirdusime väikesele vanalinnaekskursioonile. Kõigepealt viidi meid vaatama Liss Erikssoni kõige väiksemat skulptuuri, milleks on väike rauast poiss. Legend ütleb, et igaüks, kes poisile pai teeb, tuleb Stockholmi tagasi. Ilmselt meeldib inimestele Stockholm, sest poisi pea oli hõbedaseks paitatud. Kõndisime mööda ka Stockholmi Eesti koolist ning läksime läbi Stockholmi kõige kitsama tänava, kus võis üksteisest mööda mahtuda vaid külg ees. Lõpuks kõndisime mööda Kuninganna tänavat, kus tänavat kaunistasid majade vahele riputatud Euroopa riikide lipud, nende seas ka Eesti lipp. Sealt läks aga igaüks omaette jalutama.
