REIS PARIISI JA TAIZÉSSE 2001
13.08-28.08.2001


13.august
Hommik algas äreva pakihunniku ülevaatamisega. See tähendas ühikas paanilist üle pakkide hüppamist ja nende ülelugemist, sest meie tohutu kotihunnik oli ühtlaselt katnud kogu vaba põrandapinna. Siis sai pambud veelkord üle loetud, nimekiri vähemalt seitse korda üle vaadatud ja jooksujalu lähimasse panka tormatud, et Eesti kroonidest vabaneda. Kõik see tehtud, vinnasime me ähkides oma koorma selga, jalga ja kätte ning tuigerdasime piki koridori minema. See oli hetk, mil tundsime siirast kahjutunnet, et me pole sündinud suurte tugevate meestena, sest meie, naisterahvaste õblukesed kondid kippusid iga järsema liigutuse korral ähvardavalt ragisema. Ometi suutsime me ennast Jaani kiriku ette tuigerdada, sest just sealt meie killavoor minema pidi põrutama. Suur uhke Cassandra buss ootas meid juba minekuvalmilt ukse ees ning meil ei jäänudki muud üle, kui end oma kallist varandusest vabastada ja kergemalt hingata, teades, et sinikatest õlgadel me ilmselt ei pääse. Ometi olid meie kannatused seda väärt, teades, mis meid ees ootab.
Enne minekut võtsime hetkeks aja maha ning pidasime Jaani kiriku altari ees väikese Taizé palvuse, et valmistuda reisiks vaimselt ette. Toomas Paul andis meile kaasa oma õnnistuse ning õpetussõnad ja nii me asusime juba pisut rahunenutena teele. Veel viimased hüvastijätud sugulaste-sõpradega, veel viimased manitsussõnad, enne kui me end bussi seadsime ning sadama poole tüürisime.
Taas leidsime ennast vanast tuttavast A-terminaalist. See oleks justkui eile olnud, kui me enne Barcelona sõitu siin samamoodi pakkide otsas istusime, ometi oli sellest möödunud pool aastat. Aga nagu öeldakse, mida vanemaks sa saad, seda kiiremini lendab aeg. Meid õnneks siiski veel lendama ei sunnitud, küll aga tuli meil oma varandus seljas laeva tassida. Leidsime laevaninas endale mugava pesakese ning jälgisime teatava rahuloluga, kuidas tumedad pilved Tallinna katsid ning seejärel oma sisu linna peale kallasid. Meie olime teel suvesse, eemale Eestimaa vihmasest külmast ilmast (mis tegelikult sel aastal nii väga külm ei olnudki). Esialgu sõidutas laev meid küll veelgi põhja poole, Helsinkisse. Umbes 5 tundi rahulikku loksumist tõi meid Soome pealinna, mida meil seekord ei antud aega imetleda. Imetlesime vaid hetke juba tuttavat sadamat, enne kui Turu poole minema põrutasime.
Sõitsime läbi Soome järvi ja kaljusid täis pikitud maastikku ning kuulasime veel viimseid tundi raadiost vana head emakeelt. Ometi ei tundnud me keegi selle üle erilist masendust, et me nüüd paar nädalat enam Kukut või Uunot kuulata ei saa. Meie mõtted olid suunatud kaugesse päikeselisse Prantsusmaale. Esialgu tuli meil jõuda aga Rootsi.
Öö möödus meil kauni nimega “Isabella” pardal kusagil kajutisopis mere loksumise saatel uinuda üritades. Usaldasime end täielikult vapra laevakapteni hoolde ning ärkasime hommikul suhteliselt värsketena peaaegu Stockholmi keskel sadamas.

14.august
Stockholm, roheliste katuste linn... Tallinna lähim city, nagu ütleb kuulus reklaam. Suur on ta jah, seda ei saa eitada. Paraku ei võimaldatud meil seekord tema suurust pikalt imetleda, sest õhtuks pidime me olema juba sadade kilomeetrite kaugusel Saksamaal. See tähendas päevapikkust sõitu läbi maalilise Rootsimaa. Lauskjad põllusiilud, metsatukad, väikesed külakesed... Rootsi on juba oma olemuselt nostalgiline. Seda õhkub igast majast, igast puust ja rohuliblest. Pilk üle Vätterni viib mõtted kaugele kaugele uitama ja tekitab tahtmise Taube moodi laulda: “Mu kodu on Roselagen Rootsimaa rand...” Sõitsime kilomeetrite viisi pika järve järsul kaldal, nähes mööda vilksatamas väikesi maju, järvel ulpivaid paadikesi ja purjekaid. Ometi polnud Vättern seekord meie reisisiht, kuigi ma ei ütleks ära kord väikesest ahvenapüügist Vätterni sillerdaval veel.
Pärastlõunaks jõudsime me Taani. Paraku ei sõitnud me seegi kord üle värskeltvalminud Öresundi silla, vaid ületasime Öresundi väina praamiga. Mõne tunni jooksul võisime heita pilgu ka Taani pisut vähem põhjamaisele maastikule, mis oli täis tipitud pikki saledaid tuulegeneraatoreid. Aeg-ajalt võis isegi läbi bussiakende kuulda nende rütmilist mürinat. Kopenhaagenist me paraku läbi ei sõitnud, kuigi oleks päris huvitav olnud näha, kas see, mis Taani pealinnast räägitakse, ka tõele vastab. On seal siis hordide viisi jalgrattureid või vaatab Väike Merineitsi nukralt linna peale. See-eest võisime peagi tutvuda Saksamaaga. Juba hämarduvas õhtus saabusime õnnelikult Saksamaa pinnale. Väikese ringituuritamise järel saabus reisiseltskond väikesesse Bordesholmi linnakesse (Kreisi Plönnis, nagu me ütlesime, tegelikult oli tegemist Plöni-nimelise vallaga) koguduse majja, kus me mõningase sebimise järel laotasime oma kraami ühtlaselt ruumi põrandale.
Sakslaste kohta võib julgelt öelda, et süüa annavad nad hästi. Meie rammestust aitas ravida mõnus seenesupp ning pisikese puhkuse järel olime me varmalt nõus tegema paar tutvumismängu. See on alati äärmiselt kasulik osa. Tutvumine reisiseltskonnaga on suisa vältimatu, eriti kui pead samade inimestega veel kaks nädalat koos veetma. Väga ebamugav oleks ju koguaeg öelda: “Kuule, Sina seal, rohelise särgi ja pruunide pükstega, mis su nimi nüüd oligi, kas see magamiskott kuulub sellele punase särgi ja mustade pükstega tüdrukule, kes siit ennem ühe sinistes dressides neiuga välja läks...” Tõenäoliselt kuluks sellisel puhul üksteise mõistmiseks kole palju aega, nii et kasutasime ära oma võimalust ja mängisime enne uinumist veel tutvumismänge. See seisnes selles, et mõlemale naabrile tuli öelda oma nimi, seejärel ütles üks naaber sama tähega haiguse ja teine naaber viisi selle ravimiseks. Jah, sel puhul tekib muidugi oht, et meelde jääb haigus, aga mitte selle põdeja nimi ja veel veidram oleks ju hüüda: “Kuulge, kus see tüüp läks, kes mumpsi põdes?” Targemaks saab selle mängu juures aga kohe kindlasti. Mina näiteks enne ei teadnudki, et pidalitõve vastu aitab punastamine. Teadsin enne küll, et peavalu vastu aitab giljotiin, aga siinne meditsiiniline haridus oli suisa ennekuulmatu.
Loomulikult ei lõppenud meie õhtu üksteise tundmaõppimisega. Öö oli üllatavalt soe ja nii asusime me kambakaupa avastama öist Bordesholmi. Noh, mis öist, kell oli vast 10 või 11, aga tänavail ei liikunud hingelistki. Tundus, nagu kuuluks see linn vaid Jaani koguduse noortele ja veel mõnedele eesti keelt kõnelevatele tegelastele. Saksa keelt meil tol ööl igatahes kuulda ei õnnestunud.
Prükkaritel on Saksamaal vist üsna hea elu, sest head inimesed jätavad oma prügi kenasti kilekottidesse pakituna otse kõnniteele, et nad võiksid sealt endale meelepärast kraami välja sorteerida. Tegelikult tundus, et Saksamaal polegi eriti prükkareid, üldse olid kõik paigad, mis me nägime, häbematult puhtad. Nii ei saanudki eriti imeks panna minu maasistumist. Katsu sa aga Tallinna vanalinnas keset tänavat maha istuda...

15.august
Hommikul ärkasime juba ei tea kui vara. Nojah, minu jaoks on muidugi vara kõik see, mis algab enne 12 päeval, enne seda on minu jaoks öö. Siiski saime kõik kenasti üles ja turgutuseks anti meile rikkalik hommikusöök, nii et me saime end kõik hästi võileibu täis parkida, sest terve pikk päev seisis meil veel ees. Õhtuks pidime olema juba Pariisis.
Meie esimene peatuspaik oli Kölnis. Olime alustanud reisi mõnusas karges hommikujaheduses ning sõitnud päev läbi hästi ventileeritud bussis, seega oli väljumine bussist Kölnis meie jaoks tõeline šokk. Õhk, mis oli bussis kenasti ringi liikunud, oli linnast täiesti kadunud. Kuumus oli üle mõistuse, isegi vaateväli virvendas kergelt ja ma ei imesta sugugi, kui asfalt oleks ojadena mööda tänavaid voolanud. Õnneks nii hull see asi ka ei olnud. Meile anti kolmveerand tundi aega tutvuda Kölni katedraaliga.
Astusime kuumusest uimastena paar tänavavahet edasi, kuni korraga avanes meie ees tohutu katedraalihoone. See oli midagi nii monumentaalset, et ma seisin pikka aega lihtsalt suu ammuli, et kogu ehitist ühekorraga oma vaatevälja haarata. Esimene mulje oli, et ah siit siis ongi Gaudi oma geniaalse töö jaoks šnitti võtnud, sest teatav sarnasus oli rabav. Kui Gaudi oli La Sagrada Familia mingil tasemel valmis saanud (nad ehitavad seda ikka veel, sest Gaudil sai raha otsa ning ehitus jäi vahepeal seisma) möödunud, 20.sajandil, siis Kölni katedraali oli ajahammas purenud juba 1248. Aastast, mil selle ehitamist alustati. Hoolimata sellest, et ka see ehitustöö lõppes alles 19.sajandil, hoomas katedraalist iidsuse hõngu. Selle tumedakstõmbunud kivinikerdused olid näinud sajandeid vihma, päikest ja tuult, olles varjupaigaks tuhandetele Jumalaotsijatele ja silmailuks miljonitele turistidele. Tundus, et igal kivil oleks jutustada oma lugu, kui me vaid mõistaks kuulata. Iga torn ja tornike, iga kuju, iga nikerdus oli omaette meistriteos, mille taga oli tõenäoliselt kuudepikkune higistamine pimedas kambris tuhandete jooniste kohal ning aastatepikkune ideede elluviimine.
Sisse astudes kadus meid ümbritsenud Kölni linnakära tajumatutesse kaugustesse, jättes meid üksi katedraali kõlava vaikusega. Inimesed, kes muidu olid sõnakad ja söakad, tasandasid siin oma häält ja kõndi, tajudes lummavat aukartuse aurat. Näis, nagu oleks mustades kuubedes munkade rivi just äsja ukse taha kadunud, et valmistuda uueks palvuseks. Tundus, et siit välja astudes ei leia me end enam 21.sajandi kärarikkast linnamelust, vaid vaiksetel kitsastel munakiviteedel täis koormaid vedavaid hobuseid, pisikesi viletsaid maju ning harrastel ilmetel inimesi ruttamas hommikusele palvusele. Ometi ei lasknud lakkamatu turistide vool meil siiski liialt ajaloohämarusse vajuda ning unustada, et me ei tohi bussi maha magada ning ajaloomälestisena Kölni jäädagi. Nõnda sikutasime end lahti ajaloo müstilisest lummusest ning kõndisime läbi 21.sajandi tagasi mõnusasse jahedasse bussi.
Terve ülejäänud päeva viis meie tee läbi tihedasti asustatud Saksamaa. Võrreldes harvade majakestega Rootsimaal, oli siinne pilt sootuks teine. Ükskõik kus ükskõik kummast bussiaknast me ka välja ei vaadanud, võis ikka näha külakest, linna või taamal sudusse mähkunud suurlinna. Tõenäoliselt oleks Saksamaal väga raske praegusel ajal metsavend olla – lihtsalt metsi on suhteliselt vähe.
Belgia piiri peal nõudsid bussijuhid, et me kõik oma passid välja võtaksime. Mõtlesime truult, et ikkagi Euroopa Liidu peategelane ja koukisime loomulikult oma passid koti põhjast lagedale. Mõni virises küll, aga mõte Belgia piirile jäämisest ei meeldinud praegu kellelegi. Seejärel teatas bussijuht rõõmsalt: “Ja nüüd suruge oma passid pildi poolega vastu bussiakent. Kohe sõidame üle piiri!” Oi kui kuri oli rahvas! Mõni oli spetsiaalselt meeleheitlikku vaeva näinud, oma asjad kotist välja loopinud, et oma sinist dokumenti nende alt kätte saada ja nüüd tehti selline trikk! Säh sulle kergeusklikke eestlasi, kes õieti nii harva Euroopasse saavad, et ei kujuta ettegi, kui lahti need piirid siis õieti on. Minul oli muidugi nalja nabani, sest mina olin oma dokustaadi ettenägelikult käeulatusse pannud. Igaks juhuks, äkki keegi tahab näha. Loomulikult surusin ma passi ka ilusti, nagu nõutud, vastu bussiakent. Las siis Euroopa näeb, kui ilus sihverplaat mul on!
Prantsusmaale jõudsime me alles siis, kui juba pimenes ning meie ühine hirm oli, et saabuv öö tuleb veeta kuskil tee ääres parklas bussis kõveras olles. See hirm tugevnes veelgi, kui me nägime Pariisi poolt kerkivaid äikesepilvi. Bussi esiaknast avanev pilt võimaldas meil näha kümnete kilomeetrite taha üle lagedate põldude. Mustavas taevas oli selgesti näha taevast lõhestav äikesenool. Oleks see vaid olnud üks nool. Mõnekümne minuti pärast olime sattunud äikesetormi keskele. Vihma kallas, nagu tahaks keegi meid teelt minema pühkida. Buss aeglustas käiku, nii et ta peaaegu roomas raevutseva tuule käes. Mõlemal pool teed sähvisid vahetpidamatult äikesesambad, valgustades pimedaid põlde, luues nende üle müstilise hämara kuma. Taevas rebenes, mürises, paukus, mässas, huilgas ja meie istusime sõnatutena bussi kaitsvate seinte vahel ning jälgisime lummavat vaatemängu. Mina jälgisin seda küll bussipõrandalt, sest sellise äikesega pole minust vähimatki elulooma. Sedaviisi roomates mööda libedat maanteed jõudsime me Pariisile aina lähemale, ent endiselt püsis meis kahtlus kohalejõudmise suhtes. See hajus alles siis, kui Eiffeli torn meile kauguses vastu säras ning tormipilved põhja poole olid rühkinud.
Paar tiiru kitsastes kvartalites tõid meid lõpuks sihtpunkti – kohta, mida kutsuti Centre 72 ning mis sisuliselt täitis kiriku osa. Öösel kell 2 ei suutnud me küll enam Pariisi ilu imetleda ning igaüks vajus, kuhu juhtus, suurde jutlustesaali magama.

16.august
Pariis! Lõpuks ometi! Tundsin end mõnes mõttes suisa kodus olevat. Lõppude-lõpuks on sellel kaunil linnal ju minu nimi (või tegelikult vastupidi).
Pariisis toitsime me end ise, nii kuidas oskasime. Hommiku- ja õhtusöögid vaaritasime kohalikus köögis täiesti iseseisvalt valmis, lõunat sõi siis igaüks just selles Pariisi punktis, kus ta parasjagu oli. Selline elu meie sobis – ei mingit 5 tundi Pariisi kiirvisiiti umbkeelse giidi sabas, vaid kolm päeva suurepärast võimalust Pariis ise avastada. Terve reisi kestel polnud meil tegelikult seda ühte ja ainsat giidi. Iga riigi kohta oli keegi teinud väikese referaadi ning tutvustas seda bussimikrofoni kaudu. See oli iseenesest väga mugav variant. Pealegi, palgata giid, kes teab rääkida kõikide läbitud maade kohta ilusat ja seotud juttu, see on, ma arvan, üsna kulukas. Selle asemel ostsime me selle raha eest endale suveniire ja giidindasime ennast ise.
Esialgu meid siiski pisut aidati meie avastustes. Esimesel päeval sõidutas buss meid läbi Pariisi ning meid tutvustati selle kauni maailmalinnaga. (“Pariis – Jaani noored. Jaani noored – Pariis. Meeldiv tutvuda. Merci.”) Kõigepealt viis tee läbi uue kvartali. See tähendas tiirutamist moodsate klaasmonstrumite keskel. Tundus, nagu me oleksime jäänud mikroskoopiliseks ning sõitnud läbi klaasitehase, kus klaase ühendasid omavahel arvukad tunnelid. Majad meie ümber peegeldasid üksteist, nii et tekkis illusioon, et see kvartal on lõputu. Aeg-ajalt hakkasid silma nii mõnedki arhitektuurilised imeasjad – näiteks oli keegi värvinud paar-kolm maja sõjaväelaiguliseks ning disaininud kõik aknad pudelipõhjataoliselt ümmarguseks. Huvitav, mis tunne oleks seal elada? Samas kaunistas uut kvartalit moodne triumfikaar – Arch of Brotherhood, mis asetses täpselt vana Triumfikaare vastas. Siin vaatas tänapäev aupaklikult silma ajaloole.
Just sellesama ajaloo kaare alt tõi buss meid kaunile Champs Élyseéle ning kohe lõi kõrvus helisema tuntud laul: “Oo, Champs Élyseés, oo, Champs Élyseés...” Edasi sõitsime me piki Saint Germani bulevardi Pompidou keskuse juurde. (“Loodetavasti ei tule meil seekord bussi lükata nagu hea 6 aastat tagasi,” mõtlesin ma kerge nostalgiavarjundiga, meenutades klassiekskursiooni, mil meie armas buss lihtsalt keeldus omal jõul Pompidou keskuse eest lahkumast ning meie klassi rammupoisid pidid teda natuke tagant utsitama. Seekord sujus siiski kõik riketeta.) Lõpuks peatati meid kuskil tänavanurgal Seine´i ääres. Sealt edasi oli meie päralt truu kondimootor, mis esialgu päris hästi töötas ja lausa ootas sissetöötamist.
Pedagoogid (mina ja kursaõed) suundusid pikemalt mõtlemata Notre Dame´i poole ning sillal üürgasin mina rõõmsalt laulda Pariisi varblase Edith Piafi tuntud lugu “Jalge ees voolab Seine, peatuma sillal jään...” Me oleme laulu sees, mõtlesin ma õnnelikuna. Seda juba iga päev ei juhtu.
Vana hea Notre Dame tervitas meid üsna pea, seekord juba kaunilt heledaks restaureeritud fassaadiga. Tellingud olid 6 aastaga kolinud külje peale, jättes meile võimaluse imetleda kaunist ehitist tema täies ilus. Küllap armastas Victor Hugo siin aeg-ajalt jalutada ja mõtiskleda, kuni ta ükskord välja mõtiskles, et võiks kirjutada raamatu pealkirjaga “Jumalaema kiriku kellamees”. Igatahes oli victorhugolikku väärikust siin igas detailis tunda. Jumalaema kirik oleks justkui vaadanud Pariisi peale omaette muiates: “Siin te siis nüüd jälle olete, va turistid ning pildistate ohjeldamatult. Jaa, sel ajal, kui mind ehitati, oli fotograafia veel ulmevaldkond ning inimestel poleks pähegi tulnud nõnda lõbusalt lobisedes minu uste vahelt sisse astuda...” Kõrgussepüüdlevaid torne silmitsedes tekkis suisa tunne, et kui Pariis alles sündimas oli ning Ile de la Citéle alles esimesed majaköksud kerkisid, siis Notre Dame seisis juba sel õndsal ajal uhkelt ning vaatas eelajalooliste inimeste sebimisi. Päris nii vana see kirik nüüd ka ei ole, aga juba 1163 aastal jalutas Louis VII (ehk Lojus Seitsmes) tõenäoliselt tellingute vahel ringi ning noogutas tõsiselt: “Jaa, siia tuleb ilmselt kesklööv. Kaunis, väga kaunis...” Kuigi jah, kurb tõsiasi on, et Louis VII seda ilmselt kunagi ei näinud.
Sisse astudes on selgelt tunda rasket keskaja hõngu. Pilk püüab üles vaadates tabada kujude vahelt vilksatavat jalga või kuuesiilu, otsekui lootes, et Quasimodo ise kuskil siin veel ringi uitab, nuttes taga kaunist Esmeraldat. Raamatu lõpus jäi küll ainult kits ellu, aga meie mälestustes elavad nad kõik igavesti tänu Victor Hugole. Kuigi Quasimodo suudab jääda märkamatuks, ei jää seda mitte lummavalt kaunid vitraažid, mis lasevad katedraali mustavate seinte vahele värvilisi päikesekiiri, külvates selle üle keskaegse rõõmsa valgusega. Ärge kunagi öelge “see pime hall keskaeg”, sest nii värvilist aega kui keskaeg ei ole ennem olnud ega tule ka pärast. Nii värvilised on vast ehk ainult uuemad moešõud, kus modellid pühademunadeks riietatakse. Vitraažides on kõiki mõeldavaid värve ning nad jutustavad tähelepanelikule vaatajale lehekülgede viisi erinevaid Piiblilugusid. Kui ma ka oleksin saanud selles katedraalis viibida terve päeva, poleks ma ikkagi suutnud läbi uurida kõiki neid müstilisi säravaid vitraaže. Võisin vaid kaasa võtta mälestuse sellest lummusest, mis nad tekitasid.
Ajaloost jalutasime me aga tänapäeva ning seetõttu võtsimegi suuna Pompidou keskuse juurde. Tiirutasime paar tänavavahet ringi, sest ma teadsin, et see peaks “kuskil siin” olema. Lõpuks leidsimegi end ootamatult Pompidou keskuse tagant. Pompidou keskuse kohta võib tinglikult öelda, et ta on “pahupidi pööratud”, mis tähendab, et see, mis tavalistel majadel kõik kenasti seina sees on, ilutseb siin hoopiski välisseinal. Seega olid kõikvõimalikud torud – soe ja külm vesi, ventilatsioon, küte jms – hoone kaunistuseks ning jätsid endast mulje kui alles tellingutes olevast peagi valmivast suurehitisest. Tegelikult on see päris naljakas, kuigi jah, vana aja arhitektid vangutaksid seda nähes küll sügavalt pead ning lausuksid paljutähendavalt: “Sic transit gloria aedificii.” (ehk: nii mööduv on arhitektuuri hiilgus). Seestpoolt polnudki Pompidou tegelikult nii andekas kui väljast. Sellegipoolest andis sealgi ühtteist vaadata. Tunnikese veetsime me näiteks kunstipoes ja seal oli nii palju vaadata, et me oleksime võinud sinna jäädagi. Hea, et mul raha ei olnud eriti, muidu ma oleks selle poe vist peaaegu tühjaks ostnud. Kahjuks ei käinud me näitustel, sest see oleks maksnud palju raha ja meie oleme ikkagi vaesed üliõpilased. See-eest istusime me Stravinski purskkaevu äärde einestama. Istusime pargipingile maha ja tundsime elust mõnu. See oli meie esimene lõunasöök Pariisis.

Järgmise etapina otsustasime proovida kohalikku jäätist. See maitses oivaliselt ja nõnda me jalutasime külma maiust lipsides piki tänavat Foorumi Hallide poole või täpsemalt sinnapoole, kus ma mäletasin Foorumi Halle olevat. Teatasin tähtsalt, et siin, otse ja paremale asus 6 aastat tagasi üks 10-frangi pood, äkki otsiks selle üles. Paraku areneb ka Pariis päris kiiresti ja 10-frangi poodi me ei leidnud. Õnneks polnud Foorumi Hallid kohta vahetanud ja nii me suundusimegi avastama uusi paiku.
Mäletan, et käisin kord Foorumi Hallide juures, aga ilmselt üsna põgusalt, sest see, mis me nüüd avastasime, oli hoopis midagi uut. Läbi mitmete klaaskorruste minnes sattusime toredasse parki, mille keskel oli labürindikujuline purskkaev, hiiglaslik ümmargune hoone ning üks vana remondis olev kirik, mille nime meil ei õnnestunudki tuvastada. See kõik oli ümbritsetud ja kaetud südasuvise rohelusega, mis tekitas meis muidugi eriti sooje tundeid. Palusime aeg-ajalt üksteist näpistada, et veenduda, et see kõik ei ole uni ja me ei ärka valusate kontidega koolipäeva hommikul ühikas. Õnneks mitte, päike säras meie selgadele endistviisi eredalt ning Pariisi melu ümbritses meid ikka veel. See oli tõeliselt õndsalik seisund.
Loomulikult ei saanud me jätta käimata nii paljukiidetud Ladina Kvartalis, Pariisi sünnipaigas. Nõnda jalutasimegi Pariisi hariduselust läbiimbunud tänavatele, mis olid tihedalt täis tipitud kümneid ja sadu pisikesi kohvikuid. Pariislased armastavad neid vist väga, sest niisugune konkurentsitihedus oleks igal pool mujal maailmas need kohvikud üsna varsti pankrotti viinud. Nendes siin aga kihas elu. Igal kohvikul oli ise nägu ja ma kujutan ette, et igale inimtüübile oleks võinud leida sobiva koha, kui vaid oleks aega Pariisi kohvikuid läbi kammida. See polnud siiski meie eesmärk. Meie nautisime lihtsalt kitsaste tänavate rõõmsat elu ning jalutasime tasakesi Pantheoni poole.
Pantheon – Saint Genèvieve´ile, Pariisi kaitsepühakule pühendatud monument. Suur tänu Louis XV-le, kes lasi selle ehitada, sest see on tõesti kaunis. Pantheonis on ellu ärganud muistse Kreeka klassika ja kõrgussepüüdlused, samas kaunisatab teda tema lihtne ilu. Oma sisemuses varjab ta mitmeid ajalugu muutnud suurmehi – Voltaire´i, Rousseaud, Marat´d, Victor Hugod ja Emile Zolad ning loomulikult seda andekat arhitekti – Soufflot´d. Sisse me küll ei läinud, aga väljast tudeerisime seda ehitist põhjalikult, püüdes kujutleda end 18.sajandi tarkust otsivasse Pariisi. Olla üliõpilane sellises kohas, kas pole see siis juba iseenesest tohutult hariv?
Meie tee viis meid edasi pisikesse Navarre´i aeda. Olin endale 10 frangi eest lunastanud selle piirkonna kaardi (kaardiautomaadid on ühed väga tänuväärsed asjad, eriti nii suures linnas nagu seda on Pariis) ning näpuga järge vedades otsustasime tutvuda Pariisi pargikultuuriga. Navarre´i aed oli meile lähim ning sinna me läksimegi. Aed, kuhu me jõudsime, oli pisike ja rahulik, ent sellestki õhkus suursugusust ja kuninglikkust. Imeline rahu on nendes pisikestes parkides. Sellises kohas oleks väga innustav oma eksamisess veeta, ma kujutan ette, et paljud seda teevadki.
Navarre´i pargi üksindusest kõndisime me taas Ladina Kvartali tänava rägastikku. Meie rõõmuks avastasime me kaks vastamisi asuvat muusikapoodi (huvitav, kas siin konkurents üldse ei toimi?), kus me võisime endale meelepärast muusikat otsida. Õnneks leidis kumbki mu kursaõdedest midagi sobivat. Mina küll esialgu mitte, aga hiljem küll. Rõõmsatena astusime Jardin des Plantes´i poole, mis oli tunduvalt suurem kui Navarre ning ka tunduvalt keerulisem. Kaarti vaadates ajas meid naerma pargiteede käänuline rägastik ning me nuputasime tükk aega, kust alustada, et kõik saaks läbi käidud. Meid ootas ees tõeline põõsalabürint.
Edasi-tagasi ringitades jõudsime labürinttorni tippu, kust avanes piiratud vaade kogu pargile. Tagasi alla tulles kasutasime otseteed ja murdsime end läbi heki. Terve park oli täis mitmesuguseid tundmatuid puid ja lilli. Mõned neist puudest ulatusid auväärsesse kõrgusse ning olid teistest eraldatud aiakesega. Lilli oli pargis sadu erinevaid värve ja liike ning peenrad ulatusid peaaegu nii kaugele kui silm ulatus. Pargiteedel kohtas pärastlõunaseid tervisejooksjaid, kes paremat paika enese vormishoidmiseks poleks saanudki leida. See on lausa imekspandav, kuidas maailmalinna melu keskel leidub nii eraldatud maalilisi paiku.
Jalad olid peale seda katsumust (mitu tundi linnas) üsna jõuetud ning kondimootor kippus raginal üles ütlema. Mis liig see liig. Ka päike vajus tasapisi tundmatute Prantsusmaa külade taha looja, andes teed tintmustale ööle. Meie võtsime kokku oma viimased jõuvarud ning vantsisime vapralt Bastille väljakule, et näha ooperiteatrit ning sõita koju (Kõlab nagu “Näha Napolit ja surra”).

17.august
Pariis! Endiselt suutis ta vaimustada meid ning me ärkasime rõõmuga südames ning valmisolekuga puhanud jalgades. Tänane päev pidi osa seltskonda viima Disneylandi ja teise osa (meie kaasa arvatud) kesklinna.
Buss poetas meid kenasti Triumfikaare juures maha. Seisime nõutult tänaval ja nuputasime, kuidas pääseda selle kolossaalse võidumonumendi juurde ilma elu autoteel jätmata, sest sebrasid või foore meil küll silma ei hakanud. Tegelikult toimis siin üsna kaval süsteem, et turistid ilma rahata Triumfikaare otsa ronida ei saaks. Nimelt tuli meil leida maa-alune käik, mille läbimiseks tuli osta ülespääsu pilet. Nõnda sattusimegi korraga keset Triumfikaaresaarekest ning asusime üles rühkima.
Praegu on mul terake kahju, et ma astmeid üles ei lugenud, aga minu meelest oli neid seal küll kõva 300. See tähendas kondimootori ülivõimsat rakendamist. Õnneks jõudsime me siiski mõne aja pärast auruveduritena ähkides üles. Sõbranna lokomotiiv ütles küll natuke üles ning ta maandus suurejoonelise matsuga trepiastmel – tema puhul võis nüüd öelda, et ta oli oma higi ja verega Triumfikaare otsa roninud. Õnneks jäid kondid terveks ja teekond tippu võis jätkuda.
Ühte ma võin küll öelda – meie higi ja vaev (ja veri) oli seda kõike väärt, arvestades hingematvalt kaunist vaadet, mis meile ülevalt avanes. Triumfikaar asub otsekui tänavatest moodustunud tähe keskmes ning selle katuselt paistab kogu Pariis justkui peo peal olevat. Nii kaugele, kui silm ulatub, on puistatud pisikesi valgeid maju, mis päikesepaistes särama löövad. Siit ülevalt näib, nagu oleks Pariis lõputu ning et kogu Emake Maa on kaetud selliste väikeste valgete majade ning sirgete tänavatega, mille keskel vuravad autod ning sibavad inimesed nagu sipelgad.
Allatulek oli märgatavalt raskem kui ülesminek, sest meie jalad värisesid (Erutusest? Võib-olla, aga pigem siiski pingutusest). All seistes oli Napoleoni võidu sümbol täielikult hoomamatu, võisime päid kuklasse ajades näha vaid osa tema massiivist. Hoopis parem oli silmitseda Triumfikaart keset Champs Élyseés´d seistes – sealt joonistus selle elevandiluukarva kuju suvesinise taeva taustal eriti kaunilt välja.
Peale sedavõrd ränka katsumust oleks me pidanud oma vaestele jalgadele puhkust andma, aga kus sa sellega. Selle asemel seadsime me nad veelgi rängema katsumuse ette – Eiffeli torn. Olin sealt kord üles roninud ja teadsin, et see on kõike muud kui raske. Meie jalgade suureks õnnistuseks seisime me aga valesse järjekorda, mis tähendas küll pisut kallimat piletit, aga selle eest ülessõitu liftiga. Ma arvasin, et ma olen palju näinud, aga kahekordset lifti küll veel mitte (6 aastat tagasi ma ei märganud, et see on kahekordne). Prantslased vist armastavad kahekordseid liikureid, sest ka rongid on neil kahekordsed. Inglased rakendavad seda küll ainult busside puhul. Igatahes oli väga põnev elamus Gustave Eiffeli aegse liftiga Eiffeli torni 2. korrusele sõita. Siingi oli tunne, et me oleme valedes riietes, sest Eiffeli tornis oli selgelt tunda sajandivahetuse (19./20.saj.) hõngu. Ma oleksin end kindlasti mugavamalt tundnud kitsapihalises kleidis valge pitspäevavarjuga. Võib-olla.
Eiffeli torn pakkus meile vaadet Pariisile pisut teisest vaatenurgast. Siit võis heita pilgu otse Seine´i jõkke, sest see voolas läbi üsna Eiffeli torni lähedalt. Seine´il kündsid vett mitmesugused turistipaadid (Sightseeing Tour on the Seine või midagi sellist), mis olid kindlasti täis agaralt klõpsutavaid jaapanlasi ning rõõmsalt naervaid ameeriklasi ja teisi ka. Samuti avanes vaade mitmele kaunile pargile, millega kohalikud aednikud kindlasti juba sajandeid olid vaeva näinud, et need võiksid ikka ja alati uudishimuliku turisti silmarõõmuks olla. Ka meie olime ju sellised – silmad ja suud pärani, mina pistsin isegi pea metallvõre vahelt läbi. (Kuna avaus oli täpselt mu pea suurune, kahtles kursaõde, et ma üldse oma pea sealt kätte saan. Selle peale ütlesin mina, et siis keevitatakse mind siit välja ja tehakse ruudud poole väiksemaks, et ükski minusugune loll turist siit oma pead enam kunagi läbi ei topiks.Õnneks tuli mu nupuke siiski kenasti välja, ilma keevitajate abita.)
Eiffeli tornis mõnda aega ringi kolanud ja vaadet imetlenud, sõitsime me alla tagasi, et asuda uuele retkele. Meil oli veel terve päev ja kõigepealt suundusime me poodi. Keegi kena inimene oli öelnud, et kuskil seal Eiffeli torni lähedal (ta andis aadressi ka) asub üks odav kauplus ja hoolimata võimalikest orienteerumisdefektidest leidsime me selle üles ning rahuldasime oma suurema ostunälja.
Kotid toidukraami täis mõtlesime tutvuda järgmise kultuuriväärtusega ning asusime teele umbes selles suunas, kus pidi asuma Louvre. Tõesti umbes, sest kui ma olin jõudnud kursaõed vedada Madeleine´i platsile, siis arvasin ma mõtlikult, et “minu mäletamist mööda peaks Louvre kuskil siin olema.” See “kuskil siin” oli siiski umbes poole tunni tee kaugusel Madeleine´ist, aga meil polnud häda midagi. Pealegi me kuulsime hiljem, et Louvre´is olla olnud pommiähvardus ja kui me oleks varem läinud, oleks meid sealt niikuinii välja kupatatud. Pealegi avanes meil nüüd võimalus kõvasti odavamalt läbi saada, sest alates kella 4st sai poole hinnaga.
Hiljem mõtlesime küll, et olime ikka narrid – 2 tundi Louvre´is, see on hullumeelsus. Ermitaaži kohta olen ma kuulnud, et kui seal iga eksponaadi ees minut aega seista, võtab kogu näituse läbimine 10 000 aastat aega. Kuuldavasti on Louvre veelgi suurem ja nii me olimegi sunnitud järgima programmi “20 000 aastat kahe tunniga”. See on veel võimatum kui venelaste “viisaastak viie kuuga”, aga hakkama me saime. Tegelikult küll mitte päris, sest me andsime üksteisele pühaliku tõotuse, et tuleme siia tagasi, võtame vabaks terve päeva ja käime siin ikka korralikult, paneme kõrvaklapid ka pähe ja puha. Nõnda me siis jooksime mööda hiiglaslikke kauneid saale, käänasime kaela vasakule ja paremale ja vastupidi, nii et silme ees kirjuks läks. Vaadata oli tõesti meeletult palju. Tavaliselt jooksevad kõik turistid pea laiali ringi “Kus on Mona Lisa?” No ega meiegi tahtnud kehvemad olla, aga me tahtsime kõike muud ka näha. Liisa-tädi me siiski leidsime, olgugi, et ta oli 6 aastaga kolinud. Nojah, sedasi seinal rippudes lähebki elu üksluiseks. Turistide näod küll koguaeg vahetuvad, igaüks püüab üha pingsamalt tabada La Giocconda müstilise naeratuse saladust, puurides pilgu nii sügavale pilti kui võimalik ning klõpsutades keelust hoolimata meeleheitlikult kaameratega. Asjatu vaev kõik, Mona Lisa naeratus jääbki saladuseks, kui keegi just Leonardot surnust üles ei kavatse äratada. Pealegi, mõni kavalpea arvab, et Leonardo ise on see, kes selle daami maski varjust rahvale muigab. Seda muidugi tänu ühele naljahambast dadaistile, kes Liisale vuntsid ette joonistas ja leidis, et oi kui mehelik ta on.
Teine kaunis daam, keda kõik vaatama ruttavad on Milo Veenus. Paraku on ajahammas ta käed hävitanud. Karl Ristikivi “Rohtaias” on nende käte hävimise kohta küll üks sootuks proosalisem põhjus: “”Kus ta käed on?” küsis keegi. “Kas sa ei tea, ta näris küüsi.”” Ehk siis mitte aja, vaid Milo Veenuse enese hambad on teda purenud. Aga vaevalt siiski, kips on üsna vastiku maitsega, umbes nagu kriit, aga veelgi hullem. Sellegipoolest armastavad turistid teda ja kuigi ta on selgelt liiga väikse peaga, peetakse teda endiselt iluideaaliks.
Paraku, oh paraku kulus meie aeg ülikiiresti lühikeseks. Viimases ahastuses üritasime me pooljoostes leida impressioniste, enne kui muuseum suletakse. Viis minutit enne lõplikku sulgemist seisin ma lõpuks võidurõõmsana Monet´, Manet, Degas´ja teiste suurmeeste ees. Ma armastan impressioniste, sest nad on nii ekspressiivsed... Veel viimane lahke pilk vanadele tuttavatele ning juba saatsid mustanahalised muuseumivalvurid “kunstiarmastajad” uksest välja, ise meile saateks jazzi ümisedes. Siit oleks kodumaistel muuseumitädidel midagi üle võtta. See oli nii romantiline, saata rõõmsad üliõpilased lauluga välja. Me tuleme sinna kindlasti tagasi, kasvõi ainult muuseumitöötajate pärast.
Peale tõusmist Triumfikaare mõõtmatutesse kõrgustesse, jalutamist Eiffeli torni taevapiiril ning kunstirallit Louvre´is olid meie jalad nii läbi, et suutsid meid kanda vaid kuulsa klaaspüramiidi kõrvale purskkaevu äärde. Pealegi tegi tühi kõht sellist kisa, et seda kuulis vist pool Pariisi. Igatahes vajusime me õndsate nägudega purskkaevu äärele istuma, panime jalad jahedasse vette likku ning asusime mõnuga hävitama kõike seda, mis Pariisi poest saanud olime. Nii hea oli olla, et me veelkord tõotasime siia tagasi tulla, et jätta selja taha kõik elu mured ja mõelda õnnelikuna, kui kaunis on see maailm. Istuda Louvre´i õuel, Pariisi sooja õhtupäikese käes, väsinud jalad jahedas vees ning suu Prantsuse šokolaadi täis – mida veel oskab üks inimene tahta! Meie küll ei osanud. Välja arvatud ehk näha veel pisut Pariisi, enne kui öö maailmalinna kohale laskub.
Nii viis me tee meid Boulevard St Michelile Ladina Kvartalis. See meile juba tuttav bulevard pakkus endiselt küllalt elamusi. Me muidugi leidsime järjekordse muusikapoe (Silly Melody), kus võis vabalt 5-frangiste plaatide vahel tuustida ja endale midagi meelepärast leida. Üks kursaõde otsis jazzi, mina muidugi keldi muusikat ja teine meie kolmest pedagoogist kohalikke laulumehi ja –naisi. Muusika, see on ju meie ühine armastus, kuigi tõsi küll, žanrid on erinevad. Sellegipoolest võisime igaüks endale midagi kõrvapaituseks leida ning nägudest säravatena Luxemburgi aia poole tüürida.
Paraku on Pariisis selline komme, et õhtul pannakse pargid kinni, võib-olla selleks, et keegi sinna magama või telkima ei läheks. Londonis proovisid mu klassiõed endale Hyde Parkis öömaja luua, võtsid magamiskotid kaasa ja puha, aga kohalikud “bobbyd” ajasid nad viisakalt minema ning nende hilisem plaan katsuda ronida üle 2-meetrise võre jäigi plaaniks. Ka meie ei hakanud rikkuma külalislahke Pariisi kombeid ning piirdusime kauni aia imetlemisega väljastpoolt. See oli muidugi taas üks hea põhjus tagasipöördumiseks. Vaatasime spordifotode näitust aia peal ning kõndisime endid Odeoni kino juurde välja, istusime trepi peale maha ning einestasime veel natuke. Odeoni trepi peal oli täiesti déja vu tunne, sest mingil määral meenutas see lausa ehmatavalt palju Hollywoodi kino esist. Isegi kaugusse hargnevad tänavad tõid mõtted tahtmatult Tallinna vanalinna. Prantsuse keeles rõkkavad noorukid tõid meid aga reaalsusse tagasi ning me jälgisime tasakesi Taizé viise ümisedes, kuidas päike Pariisi taha vajub ning hämarikule teed annab. Vastasmajas süttis hiiglaslik prožektor, mis meid ereda valgusega üle kallas ning me otsustasime veelkord jalutada Seine´i äärde.
Pimedus oli selleks ajaks kallanud üle terve vana Pariisi. Seisime sillale ning vaatasime tulede peegeldust mustavas Seine´is. “Jalge ees voolab Seine, peatuma sillal jään...” Tulede süttides oli Pariisis alanud justkui teine elu, elu täis ärevat sagimist ja rõõmu. Vastupidiselt vaikinud Bordesholmile ei vaibunud siinne melu mitte hetkekski. Päeva ja öö ainus vahe tundus olevat selles, et öösel oli siin pime. Nagu ühel postkaardil, mida ma kunagi nägin, aga NII pime nüüd ka ei olnud. Eiffeli torn säras kaugelt üle terve Seine´i ning polnud ainsatki maja, mis poleks teatanud valgustusega oma olemasolust. Mahedast suveööst lummatuna jalutasime me metroojaama, et sõita Victor Hugo tänavale, kus me elasime, sest me tõesti vajasime puhkust kõikidest nendest hiilgavatest muljetest, mis me päeva jooksul ammutanud olime. Aimamata veel, mis toob järgmine päev, uinusime me Pariisi tähistaeva (ja Centre 72 katuse) all sügavasse unne.

18.august
Hommik tõi meile vihma. Öösel olid Pariisi taeva katnud nukravõitu hallid pilved ning see tegi pisut meelehärmi. Sellest hoolimata olime üsna rõõmsad. Hommikul oli meil kohtumine oma võõrustajatega, see tähendab kahe naisega, kellest üks oli Agnes, kes oli elanud mõnda aega Taizés nunnana. Vähemalt nii mulle räägiti. Nad olid mõlemad ääretult külalislahked ning pariislaste külalislahkusele andsid nad kahtlemata mitu plussi juurde. Laulsime neile paar eestikeelset laulu ja minu meelest laulsid Jaani noored ka vähemalt ühe prantsusekeelse, mis oli väga kena neist. Lahkumine polnud siiski lõplik, sest kella 3 paiku öösel lubas Agnes meid saatma tulla ja sinna oli veel mõni tund aega.
Hommikul otsustasime me, et lähme Versailles´sse. Mina muidugi rõõmustasin, sest 6 aasta eest oli meie buss ju Pompidou keskuse ees kinni ja meil jäi selles kaunis lossis käimata. Paraku tahtis saatus ka seekord samamoodi. Õues tibas vihma ja inimestel läks Versailles´ tuju hoopiski ära. Pariisis on aga rohkem kui palju vaadata ja nii sõidutati meid Sacre Coeuri juurde, mis on Pariisi kõige kõrgem koht. Rühkisime üles piki suveniiripoode täis tänavat ning nägime juba kõrgustes valendavat kirikut. Kaugelt helendab Sacre Coeur üle terve Pariisi, olles otsekui kaitsjaks selle kauni linna üle. Lähedalt jätab see suurejooneline katedraal peaaegu et bütsantsiaegse mulje, olgugi, et ta on ehitatud alles 20.sajandi alguses. See loomulikult ei kahanda ta väärtust, otse vastupidi. Kuigi Sacre Coeuris ei olnud sedavõrd iidsuse rasket hõngu, oli ta ometi aukartustäratavalt majesteetlik oma valgete tornikuplite ja sammastega. Ta oli otsekui pidulik, valmis kõiki maailma uudistavaid turiste kahel käel vastu võtma. Meid võttis ta vastu kümnete erinevate rahvaste rõõmsa jutuvadina saatel. Igaühel oli tõenäoliselt oma lugu jutustada selle suurejoonelise kirikuga. Meie aga ainult vaatasime kirevaid mosaiike suud ammuli peas, katsudes mõistatada, kuidas küll oli autoril õnnestunud saavutada nii tabav sarnasus ajalukku vajunud bütsantsistiiliga. Sajandialguse ehitisest õhkus kummalist haaravat rahu, selles polnud modernset kärsitust või ärevat ülepakutust detailides – iga asi oli just oma õigel kohal. Astusime valgete sammaste vahelt Pariisi kuumavasse õhku juba hoopis teistsuguse, kindlama tundega, kui ennist sinna sisse astudes.
Sacre Coeuri poole sammudes olime end mööda manööverdanud sadadest kutsuvatest suveniiripoodidest, andes elevil lubaduse pärast kirikus käimist siia otsimisretkele tulla. Nii me ka tõepoolest tegime. Meie pedagoogilise seltskonnaga ühines sedakorda ka üks meeskodanik (Alar) ning ma imestan siiani ta kannatlikkust meiega poode rüüstamas käia. Seista 2-3 tundi naiste riiete poes ja oodata kannatlikult. Paneb mõtlema...
Esmalt kõndisime me siksakis läbi kõikvõimalikud suveniiripoed, mis tänaval (Rue de Steinkerque) leidusid ning võib öelda, et see tänav ainult nendest koosneski. See tähendas seiklemist kruuse, t-särke, pastakaid, mütse, postkaarte ja muud träna täis riiulite vahel. Minule oli see muidugi tõsine proovilepanek. Nii raske oli hoiduda ostmast stiilseid t-särke, kuhu oli veelgi stiilsemalt “Paris” kirjutatud, või neid armsaid pildiga tasse, millel samuti ilutses seesama nimi. Oleksin rõõmuga pool neist ära ostnud, aga õnneks olen ma vaid üliõpilane ja seetõttu mitte just kulla sees suplev. Lõpuks piirdusin ma ainult järjehoidjaga, mida kaunistasid Eiffeli torn ja Triumfikaar ning loomulikult nimi Paris. Ausalt, siin linnas võisin ma oma nime üle ikka natuke uhke olla küll – tundus, et kõik poed oleksid justkui mind oodanudki. Aga jah, nende kurvastuseks olen ma tegelikult ikkagi hirmus vähenõudlik ja piirdusin vaid tagasihoidliku järjehoidjaga.
Kõige suurepärasem osa poodides tuhnimises oli muidugi Tati poeketi rüüstamine. Mõtlesin juba esimesel päeval Pompidou keskuse ees seistes, et helistaks õige vennale. Ta käis ka 1994. aastal Pariisis veel enne mind ja juhatas mulle, kus asub Tati kaubamaja. Tookord ma sinna ei jõudnudki. Mõtlesin, et helistaks talle nüüd ja küsiks: “Kuule Priit, ma olen praegu siin Pompidou keskuse ees. Kus see Tati kaubamaja nüüd oligi?” Häh, pärast ütles ta mulle, et ta oleks mäletanud küll. Igatahes oleks see olnud hullupööra naljakas. Seekord leidsime me kaubamaja aga ilma tema abita. Meie esimene reid toimus riidepoodi. See tähendas 2-3 tundi odavates riietes tuhnimist ning nende proovimist ning lõpuks ka ära ostmist. Tundsime end kui tõelised Pariisi turistid, naeratades poest välja astudes kõrvuni, kotid Pariisi moodi täis. Aga sellega me ei piirdunud. Ilmtingimata oli vaja ju läbi hekseldada terve hiiglaslik kaubamaja, mis tegelikult koosnes väiksematest poodidest. Leidsime, et oli päris kasulik tegu siia tulla. Sõbranna näiteks sai endale 2 paari moekaid jalanõusid ja ei pidanudki nende eest oma hinge või kolme tilka verd välja käima. Mina varustasin ennast igasuguste vajalike pisiasjadega, mis Eestimaal kahtlemata mu rahakotile suure augu sisse oleksid söövitanud, aga siin õnneks mitte. Pealegi ei kandnudki ma rahakotti kaasas, selleks oli kõhukott, mis pidi loodetavasti võimalikele vargusekatsetele edukamalt vastu panema, kui näiteks pükste tagataskust kutsuvalt välja turritav tengelpung. Igatahes mul seekord vedas.
Peale ränkrasket teekonda läbi kaubanduslike labürintide asusime me teele piki Rochechouardi bulevardi, mis peale pisikest käänakut Clichy bulevardiks sujuvalt üle läks. Meie õnneks või õnnetuseks olid hommikused pilved suutnud end piisavalt koguda, et anda Pariisile taas vägev vastulöök eelmiste päikeseliste päevade eest. See tähendas parajalt tugevat sadu ning ühtlasi ka seda, et need, kellel polnud vihmavarju (nt mina) pidid end läbipaistvasse kilekuube riietama, et näha välja just nagu küürakas kuuelanik. Õnneks ei leotanud Prantsuse vesi meid liiga kaua, nii et peale pisikest peatust kohalikus bussipeatuses astusime me vapralt edasi Moulin Rouge´i poole.
Molin Rouge – see ta oli, kurikuulus kabaree, mis oli juba oma sajandi jagu rõõmustanud lõbujanulisi suurlinnategelasi. Kord ammu oli Henri de Toulouse-Lautrec siin ilma teinud ja kohalikke “neidusid” hullutanud, nüüd oli suur kunstnik juba paraku mõnda aega maamullas. Punastes kleidikestes daamikesed tantsivad aga tõenäoliselt endiselt kabaree hämaras lokaalis kankaani, meelitades õhtusest Pariisist kohale suurte kukrutega härrasmehi. Meil polnud igatahes kavatsust kuulsa kabareega põhjalikumalt tutvuda kui tavaline välivaatlus ning nii me uudistasimegi suurt punast veskit Clichy bulevardil seistes. Otse Punase Veski ees oli hiiglaslik õhušaht, mis puhus hooga sooja õhku üles. Mul oli muidugi kiusatus Marylin Monroe efekti proovida ning õhušahti peale ronida. Andsin kiusatusele alla ja ronisin suure ümmarguse resti peale. Ohohohhh... Kui ma poleks oma pikka seelikut kahe käega kõvasti kinni hoidnud, poleks toimunud mitte Marylin Monroe efekt, vaid see efekt, et mu seelik oleks kõige täiega lupsti! lihtsalt minema lennanud. Hüppasin itsitades resti pealt alla. Tegelikult oleks sellest ikkagi päris laheda pildi saanud!
Jätsime Moulin Rouge´iga hüvasti ning kõmpisime visalt edasi mööda Pariisi kauneid tänavaid. Jalad tõid meid Batignolles´i bulevardile, kus seistes me leidsime, et park Monceau on päris lähedal ja võiks õige sealt läbi põigata. Seadsime sammud innukalt sinnapoole ja kuigi Pariisis võib kauguste määramisega tõsiselt puusse panna (see tähendab, et kaardi peal tundub see maa nii lühike olevat, kõigest 2 cm, siis tegelikkuses võib selle läbimiseks 2 tundi minna), õnnestus meil siiski enne pimeduse täielikku saabumist Park Monceau üles leida.
Jalutasime sisse maalilisse parki, mis meie õnneks veel avatud oli. Istusime maha romantilise tiigi äärde, mida ühelt poolt piirasid antiigimaigulised sambavaremed ning teiselt poolt suured põlispuud. Ühe sellise puu alla istusime meiegi ning asusime hävitama oma söögi jäänuseid. Ilm aga keeras meile selja – park pimenes ähvardava kiirusega ning lisaks kõigele hakkas uuesti sadama. Meie istusime mitte märjaks saada püüdes kannatlikult puu all ning nautisime pargi rahu. Paraku ei jätkunud seda kuigi kauaks, sest korraga kõlas üle taeva ähvardav kõuekärgatus. Meil oli silme ees veel ärev Pariisi saabumine ning me otsustasime targalt, et meil oleks targem enne vaikselt kaduda, kui see välk ja pauk meieni jõuab. Hindasime äikese kohalejõudmise ajaks umbes pool tundi ning püüdsime selle ajaga nüüd juba pimedusse mattunud pargist ülevaadet saada. Kõndisin vaimustunult üle pisikese silla, imetlesin parki kaunistavaid võõrapäraseid taimi ning jälgisin kerge ärevustundega hinges, kuidas piksenooled taeva üha sagedamini valgeks lõid. Lõpetasime oma uurimisretke, joostes paduvihma eest väikesesse sammastatud majakesse varjule. Kuna pargi sulgemiseni olid aga jäänud loetud minutid, sooritasime me teisegi sprindi ning kadusime peagi vihma eest maapõue kaitsva varju alla metroosse.
Kuigi meie teekond läbi Pariisi lõppes sellega, ei lõppenud ometi meie päev, sest enamus inimesi vist ei läinudki magama, mina nende hulgas, sest ma olen ju ööinimene. Sellest hoolimata alustan ma uue peatükiga, sest kell 12 pöördus kalendril uus lehekülg, mis tõi meid veel pisut Taizéle lähemale.

19.august
Viimane öö Pariisis! Vii-ma-ne... Nuuks, ma ütlen. Ma ütleks veelkord “nuuks”, kui mind ei ootaks ees päikeseline Lõuna-Prantsusmaa ja kaunis Taizé. Öösel, poole 4 paiku pakkisime oma pambud taas kokku ning mahutasime bussi. Seejärel seisime ringi kogudusemaja õuele ning tegime ühe ringkallistuse võõrustajatega, kes olid meile nii toreda vastuvõtu korraldanud ning võimaldanud meil 3 kaunist päeva suurepäraselt elada ning elu nautida. Loomulikult oodati meid tagasi. Ma usun, et sinna tagasi polegi niiväga keeruline minna, sest päris lihtne on meelde jätta, et Centre 72 asub Victor Hugo tänaval majas nr 72. Victor Hugo oli ju ikkagi küllalt tegija tüüp, et teda meeles pidada. Igatahes jäi meie südameisse lootusekilluke, et see kohtumine ei jää viimaseks ning me asusime rõõmsalt teele Taizé poole.
Magasin, palju ma magasin, aga lõpuks oli üsna raske magada, sest päike säras täies jõus aknast sisse ja maastik oli liiga ilus selleks, et seda lihtsalt maha magada. Mõlemal pool teed olid suured lauskjad künkad kaetud põldude ja metsaga nii kaugele, kui silm ulatus. Aeg-ajalt hakkas silma mõni pisike küla, kuhu tundus üldse mitte teed viivat. Iga teise külakese juures lõi minus põlema häirelambike ning mõtteis liikusid juba sõnad “Ah seal me siis hakkamegi elama.” Ometi oli see valehäire, hoolimata sellest, et iga külake näis just olevat see rahulik ja maaliline paik, kuhu me lõpuks jõudma pidime. Tegelikkuses oli Taizé küla märksa paremini varjatud, kui oleks võinudki arvata. Otsisin paar tundi enne saabumist kiirtee äärest Taizé poole viivat viita, kuid ilmselt oli tegu nii väikese asulaga, et isegi kohalikud viidad ei näidanud sinnapoole. Nojah, ma olin võib-olla oodanud suuri punaseid loosungeid üle kiirtee tõmmatud: “234 km pärast jõuate te Taizésse, kus asub klooster, kuhu olete kõik oodatud!” See oli ilmselge väärmõte. Taizé oli loomulikult väike küla, mille pidi üles leidma iga soovija ning mis üldse ei vajanudki sedasorti reklaami. See sai mulle kohale jõudes vägagi selgeks. Külas oli 3500 inimest...
Taizésse jõudsime me hommikul kell 10. See tähendab just hommikupalvuse ajaks. Astusime bussist õnnelikena välja ja leidsime end keset täiuslikku rahu ning mõnusat sooja suve. Me asusime kõrgel künkal ning ümberringi avanes meile vaade sinakasrohelisele maastikule, mis ulatus nii kaugele, kui silm seletas. Tervitajaks oli meil vastas juba tuttav vend Matthew.
Mu esimene mulje Taizést oli soe ja sõbralik ning ma võin kindlalt väita, et see mulje jäi püsima ka viimasel päeval ning isegi tugevnes päev päevalt. (Ma igatsen Taizé järgi... Nuuks. Ohe.)
Me läksime ilma igasuguse sissejuhatuseta oma esimesele Taizé palvusele. See oli kahtlemata vapustav elamus. Sisenesime hämarasse kirikusse, mille suurust me väljastpoolt hinnates poleks eladeski nii suureks pidanud. Hiljem kuulsime, et kui vend Roger siia esimest korda tuli, ei saanud ta 3 päeva ühtegi sõna suust, nii rabatud oli ta kiriku suurusest. Ei saa seda ju ka imeks panna, sest tema oli harjunud palvetama väikeses külakirikus, nüüd seisis ta korraga hoones, mis mahutas üsna vabalt 5000 inimest. Mind see igatahes rabas. Praegu oli siin küll arvatavasti umbes 3000 inimest ja normaalsetes oludes oleks selline rahvahulk tähendanud vaibumatut melu, siin aga valitses lummav rahu. Tundus nagu poleks siin olnud kedagi peale valgetes rüüdes vendade ja Jumala. Kõik muu otsekui hajus kättesaamatusse kaugusse. Istusin maha keset rahvahulka ning vaatasin rõõmust särava näoga leegitsevpunase altarikülje poole. Tundus, et terve see hoone on täis just seesugust leegitsevat rõõmu ning samas kummalist mõtteid minemakandvat rahu. See oli hetk, mil ma tundsin, et kõik, mis oli mulle kunagi koormaks olnud, langes suure ohkega mu seljast, lubades mul sirutada selja ning tõsta pea. Tajusin, et inimesed mu ümber kogesid just sarnaseid tundeid. See oli vabanemise hetk, kus kedagi ei sunnitud millekski.
Palvusel lauldi palju, kuid veel enam laulis mu hing ja süda, sest ma polnud midagi sellist kunagi kogenud. Tundsin, et tahan kõik endast välja anda ning ma lihtsalt laulsin koos rahvaga. Mul oli hea meel mõttest, et laulan Jumalale ja igasugune esinemishirm on kadunud kui vits vette. Lasin oma häälel kõlada, tundmata, et jalgealune aeglaselt minema ujub või et pilt ees hämaraks läheb. See tunne oli väga eriline ning iga päev iga palvusega muutus see üha tugevamaks.
Ma igatsen taga ka vaikusehetki. See 10-15 minutit, mis meile anti vaikuseks, olid kahtlemata ühed täiuslikemast mu elus. See oli tõesti aeg kõnelusteks Jumalaga, aeg ennast avada, aeg olla õnnelik. Siin polnud iialgi tarvis olla keegi teine ning ei pidanud häbenema, kui pisarad üksteise järel seelikuservale pudenesid. Ma võisin tõesti olla mina ise, just siin, just praegu. Võib-olla ma olen liiga sentimentaalne, aga kus siis seda mitte olla, kui sellises kohas, nagu seda on Taizé. Mõistsin täielikult, mis inimesi siia kokku kutsub ja mida nad siit otsima tulevad. Tunnistan ausalt, et mina ei osanud midagi otsida, võib-olla ehk rahu ainult, kuid see, mis ma leidsin, oli kaugelt üle selle, mis ma oleks ealeski osanud loota.
Meie päev Taizés algas seega tõelise rahuelamusega ning viis meid õigesse meeleollu. Mind ei suutnud rahutuks teha ka mitte fakt, et hakkas sadama ning et meil polnud aimugi, kus me elama hakkame. Alguses lubati meile telke ning vihma ajal tegi mõte telgis ligunemisest natuke murelikuks küll. Ometi saime me elukoha hoopiski barakis ning sinna me oma sada kompsu vedasime. Aga kohale jõudes selgus õnnetuseks, et barakil nr 194 puudus võti ning meie lootusesäde lõi ähvardavalt värelema. Jätsime oma kompsud ukse taha ning lootsime kõigest hingest, et keegi kuskilt selle vajaliku võtme siiski leiab. Et meie pambud aga läbi ei liguneks, tarisime need naaberbarakki ning läksime sööma.
Seisime ärevalt kambakesi tuhandete inimeste sekka söögijärjekorda. Kartsime end teistest eraldada, sest keegi kuskil oli öelnud, et ärgu me laiali mingu, sest meie söögiluba on ühe lehe peal ja me peame kõik koos minema. Paraku siis tuli töödejuhataja Elena põlled käes ning palus kõiki appi nõusid pesema, sest kõik pesijad olla hommikul ära sõitnud. Pesijatele lubati sööki varem kui teistele, aga meie teatasime kahetsusega, et me ei tohi siit tolligi liikuda, sest muidu me ei saagi süüa. Tegelikult, nojah, oli see tõest päris kaugel ja kui me oleks seda teadnud, oleksime me Elenale kõhklematult appi läinud.
Süüa aga anti meile kuninglikult. Keegi oli bussis poetanud, et söömistingimused olla paranenud ja meil jäi mulje, et noh, kui enne anti ainult vett, siis nüüd saab vee kõrvale veel leiba kah. Tegelikkus rabas meid aga jalust ja kõhust, sest minu jaoks oli see küll umbes kolme päeva norm, mis korraga ette anti ning see kõik viis keele alla, nii et pärast olime tükk aega keeletud, suutes ainult vaikselt mõmiseda... Ma mõtlesin, et Eestisse jõudes kaalun ma vist küll oma tonni ning et minu jaoks tuleb eraldi buss tellida...
Peale söömist anti meile kätte toidutalongid (kooliaeg tuleb meelde, ainult et sealsete hallide pappruudukeste asemel olid siin rõõmsad roosad piltidega ribakesed, millest mul pärast peotäis järgi jäi) ning teatati tegutsemisvõimalustest, mis olid järgmised:
• Koorigrupp, kuhu keegi tegelikult ei läinud, sest me pidime juba järgmise pühapäeva varahommikul välja sõitma ja just selleks puhuks harjutas koor oma etteastet ning niisama lauluhuvilised võisid käia igapäevastel kooriharjutustel niikuinii.
• Usuallikate grupp, kuhu meie pedagoogid läksime ja eestlastest veel 2 inimest. See tähendas, et meie hakkasime tutvuma mõnede piibliteemadega ja natuke töötama ka. Tööülesannetest polnud meil aimugi, aga meile öeldi, et see võib olla ükskõik mis alates nõudepesust lõpetades peldikuküürimisega. Aga meie pole tööpõlgurid...
• Piibliõpingute süvagrupp, kuhu vist ka keegi ei läinud ning see grupp tegeles piibliteemade süvakäsitlusega.
• Vaikusegrupp – selles rühmas olijad veetsid nädala vaikuses ja omaette mõtiskledes. Mõtlesin, et vahest kuluks see vägagi ära. Siin aga tundus mõtisklusteks võimalusi küll olevat.
• Töögrupp, kuhu läks enamus meie reisiseltskonnast. Nemad tegid samuti mitmesuguseid töid, nagu nõudepesu, koristustööd jms.
• Lastetöö, mis tähendas laste järgi vaatamist Olinda-nimelises kohas, kuhu ma lõpuks ei jõudnudki. (Ma tulen veel tagasi, ehee!)
Nõnda me jagasime endid kenasti ära ning katsusime vaikselt Taizé elusse sisse elama hakata. Alguses nõudis see muidugi pisut aega, aga iga asjaga harjub lõpuks (jah, minu puhul ehk liigagi...). See kõik mind siiski sugugi ei heidutanud, sest hommik oli olnud juba nõnda paljutõotav.
Peale seda kõike saime me sisse ka oma “koju”. Keegi oli kuskilt võtme saanud ning me organiseerisime endid 12 voodiga tuppa. Keegi mainis midagi “lihtsatest eluviisidest”, kuid siinsed pehmed madratsid olid Euroopa põrandate ja bussis kreeka E asendi kõrval suisa viietärnimõõtu. Laotasin oma asjad teisele korrusele laiali ning leidsin, et sellises kohas on päris mõnus elada. Pealegi läks taevas kah selgeks ja tõotas palavat ilma. Meile oli öeldud, et 45 kraadi on siin tavaline. (Oh, kui hea, et ma oma karvamantli ja vildid koju jätsin...)
Õhtupoole oli meil veel üks palvus, kus inimesed võisid olla niikaua, kui nad tahtsid, kasvõi öö läbi. Tegelikult võis üldse kirikus olla siis, kui tahtsid ja nii kaua, kui soovi oli. Mõned inimesed võtsid õhtul lausa oma magamiskotid ning uinusid maailma kõige rahulikumas paigas unne. Mina küll seda ei proovinud, aga ma kujutan ette, et see võis päris hea kogemus olla. Huvitav, mis ma oleksin siis küll unes näinud? Oma tavaliste sõdade ja maailmalõppude kõrval? Mnjaa... On vaid üks võimalus seda teada saada – tagasi minna ja proovida! (Ma lihtsalt pean koguaeg otsima ettekäändeid tagasipöördumiseks, kuigi neid pole ju üldse vaja.)
Õhtul uinudes tundsin õnnelikuna, et see nädal saab olema parim minu elus. Siiani kindlasti. Ja ma ei eksinud karvavõrdki.

20.-25.august
Hommik Taizés algas täiuslikult. Päike säras üles taeva, tõotades tõsiselt palavat ilma. Ringutasime oma unised kondid sirgeks, riietusime nii napilt, kui sünnis oli, ja astusime lõunaprantsusmaise soojuse kätte. Kuulsime, kuidas sissekäigu juures kellad lööma hakkasid, kutsudes kogu Taizé rahvast hommikusele palvusele. Jalutasin õnnelikult mööda barakkiderivist, kõrvus kumisemas palvusekellad. See oli midagi nii armast ja lihtsat, et seda on raske sõnadesse panna. Midagi sarnast tunnen ma ka hommikul Jaani kirikusse astudes, mil üle Tallinna löövad esmalt kõlama Nevski katedraali kumedahäälsed kellad, seejärel kauguses Kaarli ning Jaani kiriku heledamakõlalised kellad, kutsudes inimesi pühakotta. Siin oli see tunne eriti tugev, sest kui Tallinnas võib kirikusse ruttamas näha vaid üksikuid inimesi, siis siin pöördus kogu rahvahulk, kõik 3500 (no enam-vähem) inimest kiriku poole ning kõik olid väga rõõmsad. Igast asjast, igast sündmusest siin õhkus piiramatut rõõmu ning see oli väga kosutav nii hingele kui ihule. Alata hommikut palvusega, see annab päevale hoopis teise värvi. Paraku pole meil õnnetuseks igal hommikul seda aega ja võimalust.
Ajal Taizés on hoopis teised dimensioonid, kui mujal maailmas. Püha Augustinus (parandage mind, kui see oli Aquino Thomas, nad olid mõlemad targad mehed) ütles kord, et Jumala maailmas ei ole minevikku ega olevikku, seal on pidev olevik. Hakkasin mõistma, mida Augustinus sellega mõelnud oli, sest ka siin, Taizés, ei tundunud olevat midagi peale õnnestava oleviku. Seetõttu ei saa sugugi imeks panna, et enamus ajast polnud mul aimugi ei kuu- ega nädalapäevast. Võib-olla ehk siis ainult kellaajast, sest me püüdsime ikkagi palvustele ja teistesse kohtadesse õigeks ajaks jõuda.
Õnneks oli mul siiski 20.augusti hommikul aimu sellest, et oli Eesti Vabariigi taasiseseisvumispäev ning seda ei lubanud meie rahvustunne lihtsalt maha magada. Õnneks oli see mul meeles olnud ka eelneval päeval, mil ma joonistasin selleks tarbeks ühe sini-must-valge lipu, mida me rahvustundest särades hommikul pärast palvust barakiukse kõrval heiskasime. Teadku terve Jaani tänav, et me tähistame täna oma kodumaa taasiseseisvumist suure Vene Karu kütkeist. (Jaani tänavaks nimetasin ma omavoliliselt seda barakitänav, kus me elasime. Seda küll mitte päris samal põhimõttel, kui Siberis külasid Kaleviks või Estonskajaks nimetati. Mul polnud koduigatsust, aga see ei tähenda, et mu isamaaarmastus kadunud oli.) Nõnda siis kõlaski meie võidukas laul 20.augusti hommikul üle terve tänava ja loodetavasti kaugemalegi veel. “Sii-ni-nee jaa mu-ust ja va-al-ge kau-niis-taa-gu Ees-ti-maaaad!!!” kõlas reipalt üle tänava, sundides nii mõnegi uudistava pilgu meie poole pöörama. Ja meie naeratasime vastu oma sini-must-valgeid naeratusi...
Õhtupoole tegime me oma vabariigile veelgi reklaami. Rahvas kogunes Oyaki juurde, mis oligi mõeldud kogunemiskohaks ning tantsis innukalt Eesti rahvatantse. Kuna mina kartsin, et olen pärast ei-tea-mitmeaastast tantsupausi üsna pisut roostes, siis võtsin ma üle promomehe töö ning asusin ise meie üritust innukalt reklaamima. Seisin Silt käes ja vehkisin sellega iga mööduja poole, innustades neid meie tantsuringiga ühinema. Silt teatas kõigile, et “Today is Estonian re-independence day” ning mitmedki naeratasid selle peale möödudes heakskiitvalt, nii üks kui teine tuli õnnitlema ning üksikud julged ühinesid meiega Eesti rahvatantsudes-mängudes (nt “Üks peremees võttis naise”). Meeleolu oli ülev ja mina naeratasin suu kõrvuni kõikidele möödujatele ning nemad mulle ka ja see oli tõeliselt hea tunne. Mõtlesin, et peaks seda naeratamise-värki Eestis ka rakendama, eriti sompus ilmade aegu tänavatel, mil inimesed üsna mornid ja kurvad näivad olevat. Aga jah, kodumaal peituvad selles ürituses ka omad ohud – kunagi ei või niimoodi kirkalt särades ja pentsikult naeratades teada, millal keegi peab paremaks sind kiiremas korras Paldiski maanteele toimetada. Aga asi on igatahes proovimist väärt. Jääme ootama sompus ilma Maarjamaal...
Õhtu lõpetasime me barakis rahvusliku õhtuga. Kogusime eestlased (mitte kõik, aga need, kes tulla said ja teadsid) meie barakki ning istutasime nad voodite peale maha. Igale ühele meist anti sõnaõigus öelda paar sõna läinud kümne aasta ning ka tuleva kümne aasta kohta ning enamus meist avaldas lootust, et asjad ikka paremaks võiksid minna. Küllap nad siis lähevad ka. Ikka tuleb uskuda, et paremad ajad on veel ees...
20.augustil hakkas peale ka meie tegelik nädal Taizés, sest pühapäev oli olnud sisse elamiseks. See tähendas, et me järgisime päevaplaani, mis pühapäeviti oli küll pisut teine, aga muidu nägi välja selline:
8.40 Hommikupalvus (Mis tähendas seda, et umbes kell 8 pidime me oma silmaluugid avama. Paaril hommikul äratas meid 6 paiku kellegi ülienergiline “Kikerikii!!!”, millele järgnes sama energiline “Oo so-o-ole mi-i-io!” ning mille peale meie küll üles ärkasime ja kurjad näod pähe tegime, aga millest muidugi midagi kasu ei olnud, sest kireja tõenäoliselt läbi seina ei näinud.) Palvused varem hakanud 8.15, aga see nädal oli nö vendade puhkusenädal ning nad otsustasid ärkamisaega pisut pikendada. Minule, unihiirele, oli see muidugi igati õnnistuseks. Ma ei tõusnud küll suviselt kell 12 või kell 1, aga tõusta 7.30 asemel kell 8 oli minu jaoks ka juba suur asi.
9.15 Hommikusöök (See oli alati võimas laeng kogu päevaks. Kui palvus oli laeng hingele ja vaimule, siis see oli laeng füüsisele ja kulus igati ära.)
10.15 Piiblitund ühenduse vennaga. Eestlastest usuallikate grupp sai kokku teiste gruppidega ning meie juhendajaks sai vend Paulo, kes hajutas meis küll igasugused kahtlused stereotüüpselt mornidest ja äraolevatest munkadest, kes käivad mustades kuubedes sõnatutena üksinduses mööda kloostrit ning kõrgi pilguga kõigele maisele ülevalt alla vaatavad. Võin julgelt väita, et teist nii lõbusat ja lahedat inimest on raske leida ning me veendusime veel kindlamalt, et loobumine maisest elust ei tähenda loobumist rõõmudest ja sõbralikkusest, pigem hoopiski vastupidi. Pealegi oli Paulo ka väga haritud inimene. Meile jäi küll mulje, et lisaks prantsuse ja inglise keelele valdab ta vabalt ka saksa, itaalia ja poola keelt. Juba esimese tunniga suutis ta jätta endast väga tervikliku ja toreda inimese mulje.
Lisaks mõnusale vestlusele mitmete erinevate rahvaste keskel jagati meid gruppidesse. Mina läksin just meelega teise gruppi kui mu pedagoogist sõbranna, sest muidu oleme me koguaeg koos nagu sukk ja saabas (nagu Robi ja Bobi) ning mina sattusin koos ühe saksa tüdruku Annega hoopiski ukrainlaste gruppi. Nendest enamus ei rääkinud aga üldsegi inglise keelt ning siin sain ma proovida oma ammuunustatud vene keele oskust. Tuli välja, et see polnudki nii ununenud ning meeldiv oli tõdeda, kui hästi tuttava keele kõnelemine vastu võeti. Anne võis sel hetkel end võib-olla pisut kõrvalejäetuna tunda, kui me vene keeles vestlesime, nii et ma katsusin paralleelselt ka inglise keeles kõnelda. Tegelikult lõppes kogu lugu sellega, et kuna meie grupp lagunes mingil põhjusel laiali, läksin ma koos Anne ja Tonjaga järgmisel päeval ikkagi sõbranna gruppi ning see tähendas, et Robil ja Bobil ei õnnestunud ikkagi lahku minna. Aga võib-olla oligi nii parem. See rühm oli tunduvalt internatsionaalsem – Tatjana, Tanja ja Tonja olid ukrainlased; Anne oli Saksamaalt; Peter, Robert ja Smiga Jugoslaaviast; Ladislav, meie rühmajuht oli Slovakkiast, Peggy ja hiljem ühinenud Mirna olid Süüriast ning lõpuks tuli meie juurde veel 2 itaallast – Lorenzo ja Emanuel, kes viimasel päeval sõbra ka kaasa võtsid.
12.20 Päevane palvus
13.00 Lõunasöök. Siin algas meie panus Taizé elusse. Nimelt olime me määratud lõunasesse nõudepesutoimkonda ning see tähendas, et pidime ette panema valge kilepõlle (sellesama, mida Elena esimesel päeval meile pakkus) ning võisime esimestena süüa saada. See oli päris uhke tunne seista toiduanumate keskel seespool piiret ning vaadata näljaseid nägusid väljastpoolt sisse kiikamas. Aga see muidugi ei andnud meile õigust esimese näljapistega söögipotte rünnata. Kõigepealt pidime me kuulama meeleheitlikku söögieelset kolinat, mida tekitasid kulpide ja kõige muu kolisevaga vastu potte taguvad söögijagajad. Vahetevahel moodustas kõrvulukustav tärin ja kolin midagi rütmitaolist ning keegi laulis, kuidas hääl võttis: “We will we will rock you...” See polnud siiski meie söögilaul. Kolina katkestas lauale roninud Kulbimees, kes koputas kulbiga vastu laetala ning nõudis vaikust. Seejärel küsis ta meilt meie tuju kohta ning saanud rõõmsa “Good!” vastuse, alustas ühte Taizé lauludest. Terve toimkond röökis rõõmsalt kaasa ning tervitas seejärel toidujagamise algust juubelduskisaga.
Mööda toidujagajatest moodustatud käiku liikudes jõudis nii mõnigi küsida: “Where are you from?” ja meie vastasime uhkelt: “From Estonia” ja siis küsiti: “How do you say Bon Appetit in your language?” ja meie vastasime “Head isu!”, mispeale vastaspool üritas vaevaliselt oma keelt eestikeelsesse sõlme keerata ning venitas meile rõõmsalt “Heed iizu!” vastu. Eriti tegi neile muidugi nalja eestikeelne “aitähh!”. Aga meile tegi leedukeelne “atsuu!” ka nalja.
Nalja sai üldse rohkem kui nabani, eriti nõudepesu ajal. Ahmisime kiirendatud tempos oma palad kõhtu ning mis sinna ei mahtunud, toppisime kotti, et hiljem edasi krõbistada. (Jah, minul tekkis selle tagajärjel barakivoodisse kuhjake “pärastiseks krõbistamiseks” mõeldud õunu ja küpsiseid ja ma nägin unes, et hiired tulid mu varanduse kallale. Krõp-krõp.) Leidsime endile seejärel koha mõne suurema pesupali (õigem oleks küll öelda pesupoti) juures ning asusime innukalt täitma oma kohustusi. See oli hea võimalus tutvuda veel mitmete erinevate inimestega ning kuulda nende elu-olust. Rõõm oli kuulda, et Eestist ikka teati midagi ning ei arvatud massiliselt, et “ah teie olete sealt Venemaalt, jah?”. Seega jäi meie rahvuslik uhkus puutumata. Teiseks oli nõudepesuaeg suurepärane võimalus rahuldada oma laulmisvajadusi. Käed küünarnukkideni kloorivees üürgasime me laulda seda, mida keegi parasjagu mõnest nurgast alustas. Kõige kõvemini laulsid muidugi itaallased. Me ikka rääkisimegi, et teada puha, need on ju “italiano, temperamento!”. Nõnda me siis laulsimegi päris mitmel korral itaallaste õpetatud “One banana, two bananat” ning kui koor ära kippus vajuma, käis üks itaallastest spetsiaalselt kontrollimas, kas me kõik ikka laulame ning juhendas vaikijaid lahkesti. Portugallased esitasid meile aga suisa ooperiaariaid, nii et nende aariad meid suisa vakka sundisid, Nad laulsid tõesti hästi ja lummasid nõudepesuvahendist vahutavat seltskonda oma kõlava häälega.
Peale laulmise tegeles rahvas veesõja pidamisega. See tähendas vaikselt üksteise poole veepeotäite saatmist hetkedel, mil Elena ei näinud. Vahest ta siiski nägi ka ja pidi meid ohjeldama, et me ikka nõusid, mitte teineteist ei peseks. Viimasel päeval lasi temagi ohjad vabaks, keeras voolikud täisvõimsusel lahti ning pidas koos meiega maha sellise veelahingu, et Prantsusmaa õhuniiskuse tase vist hea mitu protsenti tõusis ning me tundsime, et isegi luuüdi loksub veega segamini. Kallasime üksteisele vett pähe ja kaela ning saime selle juures nii pööraselt naerda, et mu kõhulihased veel pikka aega tunda andsid. Suhu lennanud seebivahu maitse sunnib mind siiani nägu vastikusest krimpsu tõmbama. Aga elu nõuab ohvreid ja meie olime sellisteks ohvriteks valmis. Isegi vaese sõbranna vedasime vee alla, sest ta oli liiga kuiv ning ise ta enne ütles, et tahab ka viimasel päeval veesõda pidada. Üks neist temperamentsetest “italianodest” valas mind veel peale pahaaimamatut lahkumist veega üle, nii et puristades keset teed seisma jäin ja naeruga võideldes karmi nägu üritasin teha. Säh sulle siis kloostrielu! Ma pole eladeski nii palju korraga naernud, kui siin.
Enne 15.30 kokkusaamist oli meil veel pisut vaba aega. Juba kolmandal päeval kasutasime me olemasolevat vaba aega ümbruskonnaga tutvumiseks ning läksime kursaõdedega St Etienne´i allikale. See oli imetabane paik ja me ei suutnud kuidagi mõista, kuidas üldse nii kaunis koht saab olemas olla. Vaatasime võlututena künkalt allavoolavat koske – see oli kui stseen muinasjutust. Mõnest sellisest, kus kõik on ebamaine ja pimestavalt kaunis. Seisin kose alla ning lasin kivile põrkuvatel piiskadel end kasta ning kuumal päikesel näole paista. Oleksin hea meelega jäänudki sedasi seisma ning nautima seda piiramatut vabadusetunnet, mis mind täiel määral valdas. Ometi tahtsin ma kõike näha. Nii kõndisingi ma üle tiigil asuva silla, jalutasin tihedate puude vahel ning lasin tuulel oma juustes lennata, kuni tuli aeg tagasi pöörduda.
15.30 Rühmatööd. Meie jaoks tähendas see kokkusaamist oma rühmaga ehk siis selle rahvusvahelise kambaga, kelle me teisel päeval moodustanud olime. Me arutlesime peamiselt nendel teemadel, mis vend Paulo meile päeva algul andnud oli, kuid me rääkisime ka palju muud, nagu arvata võibki ja saime omavahel päris kenasti tuttavaks. Mõtlesin, et see on ikka pööraselt lahe korraga nii paljusid erinevaid inimesi näha ning nendega tutvuda. Taizé on tõesti koht, kuhu tuleb maailm kokku ning kus võib oma suhtlemis- ja keeleoskusi ning muid häid asju väga palju ja väga korralikult praktiseerida. Minul oleks seda igatahes hädasti vaja.
17.15 Teeaeg. See on juba peaaegu nagu Inglismaal, ainult selle vahega, et tee oli külm, aga sellise kuumaga kulus see marjaks ära. See oli selline eriline tee, mida kuskil mujal ei ole, kui ainult Taizés. Teeaeg andis veelkord võimalust istuda, puhata ja vestelda ning valmistuda end õhtusöögiks, mis algas
19.00 Jälle söömine, aga selleks ajaks oli kõht juba tühjavõitu ka, eriti arvestades seda, kui hästi meid ikkagi toideti.
20.30 Õhtupalvus. See kestis täpselt nii kaua, kuni rahvas laulda jaksas ja ma võin kahtluseta väita, et laulujoru aeti veel kella ühe paiku ka, aga võrreldes palve algusega oli see küll väga nõrgukeseks kulunud. Pärast võis ennast lihtsalt pikali visata ja uinuda, tingimusel, et väga kõvasti ei norska. Meie lahkusime unele tavaliselt 11-12 paiku, sest järgmine päev tõotas alati tulla sama tihe kui eelmine ja me tahtsime loomulikult kõigest värskete peadega osa saada.

Sedasi kulges peaaegu terve meie väärtuslik nädal ning kuigi ma olen seda püüdnud siin väikestviisi kirjeldada, on tegeliku tunde edasiandmine praktiliselt võimatu. Seda saab ainult ise kogeda ja see on kindlasti seda väärt.

26.august
Ärasõit! Nuuks! Ja nüüd on tõesti nuuks! Sest meid ei oota enam ees päikeseline nädal Lõuna-Prantsusmaal ja Taizé rõõmusrahulik õndsus, vaid hoopiski kontemurdev (pigem küll valutamapanev) tagasiretk kodumaale. Oh jah, kuid nii see elu juba on. C´est la vie. La vie est tur. Hommikul väga-väga vara, nii umbes pool 6 või natuke hiljem ja see on ju õudselt vara lõime oma kleepunud silmaluugid lahti, saamata õieti aru, kas on öö või päev, sest väljas oli kottpime. Meil polnud aga aega kaotada, sest vastasel juhul oleks me bussist maha jäänud. Tegelikult siiski mitte, aga ma oleks nõus olnud küll... Loopisime asjad niimoodi kottidesse, et lukk kinni (või katki) läks ning et pakke oleks enam-vähem sama palju kui tulles ning asusime viimset pilku Jaani tänavale heites nukratena teele busse täis liivalagendiku poole, kus hetkel ei olnud küll ühtegi bussi, aga päeval pidavat jälle tulema. Meie seda ei näe. Nuuks! (mu pisarad voolavad klaviatuurile...) Paraku ei näe me ka uue venna vastuvõtmist ja sellest on tõesti kahju.
Päike tõusis tasapisi ning transpordi saabumiseni oli veel pisut aega. Kasutasin seda ning lonkisin kirikusse. Kirikusaal oli hämar, altaril ei põlenud enam küünlad ning leegitsevad kangad olid omandanud purpurselt tumeda tooni. Kuulasin kerge kadedusvälgatusega kirikupõrandal uinuvate inimeste raskeid hingetõmbeid ning põlvitasin vaikselt altari ette palvetamispingile maha (see oli väga mugav pink, ühtepidi kaldus, nii et jalad ulatusid maha ja ei pidanud palve ajal jalgade peal istuma ja need ära suretama). See oli hüvastijätt. Aga mingi hääleke mu sees laulis muudkui, et see pole viimane kord... Rääkisin viimast korda Jumalaga siin rahulikus paigas, enne kui lahkusin. Tundsin, et sain siit kaasa hea õnnistuse kogu ülejäänud reisiks ning ei olnud enam nii kurb. Ometi oli mul siiski raske hoiduda nutmast, kui reisiseltskond bussi ette ringi kogunes ning Taizé laulud üles võttis. See oli minu jaoks katsumus.
Lahkusime Taizést hommiku hakul. Vaatasin imetlusega, kuidas küla kohale kogunenud valgest udust kumab läbi päikeseketas. Päeva edenedes puhus tuul udu minema ning tee kõrval laiuvad põllud lõid hommikupäikeses särama. Meil oli aga ees terve päev sõitu läbi Prantsusmaa ja pisut ka Saksamaa.
Õhtupoolikul jõudsime kaunisse väikelinna nimega Rothenburg ob der Tauben ja avastasime muidugi, et prantsusmaine kuumus on meiega kaasa tulnud ning see tähendas kiiret vajadust end jahutada. Kuna linnakeses asus välibassein, tervitasid enamik inimesi suure rõõmuga mõtet seda külastada. Asusin veearmastajate leeri ja kuigi mul puudus suplusülikond (trikoo), läksin ma teistega kaasa. Kombineerisin koha peal endale ujumisriided Pariisi moest ja trennipükstest ning leidsin, et sedasi on päris mõnus. Bassein oli suur ja helesinine, justkui mõnes filmis, kus näidatakse püstirikaste inimeste elu ja tegemisi ning sageli ka maja taga aias laiuvat basseini. Siin olid nii liumäed kui hüppetornid, mis lausa kutsusid end kasutama ja me muidugi ei keeldunud. Lasime koos kohalike lastega alla suurest liumäest, lendasime hüppetornist suure plartsatusega vette ning sukeldusime mõnuga läbipaistvasse vette. Leotasime end seni, kuni tundsime vajadust tegevusala vahetada ning suundusime siis kohalikku vanalinna.
Alustasime oma ringkäiku linnas mööda pikka müürikäiku, mis ilmselt läks ümber terve linna. Meil polnud aga enam kuigi palju aega ning seetõttu leidsime me vahepeal tee alla, et tutvuda peatänavaga.
Paljud Saksa linnakesed on justkui mõned nukulinnad. Ka Rothenburgi puhul oli tunda, et just siit võisid vennad Grimmid oma muinasjuttude jaoks inspiratsiooni saada. Esiteks nägi kõik välja nii, nagu oleks just praegu olnud 17.sajand ning mingist “tsivilisatsioonist” ei saa juttugi olla. Peatänav oli täis pisikesi poekesi, kus müüdi tuhandeid suveniire ning Rothenburgi “firmamaiust” lumepalli. Lumepall oli üks hiiglasuur ümmargune küpsis, mis oli segatud siis kas kreemi, šokolaadi või mõne muu maitsva ollusega. Samuti oli linnas kõik oli nii puhas, et mul tekkis suisa tunne, et maju ja tänavaid pestakse iga nädal seebi ja veega. Midagi sellist on raske Eestimaal leida, kuigi Rothenburg iseenesest sarnanes paljuski Tallinna vanalinnale, ainult et oli palju väiksem.
Ööbima viidi meid lähedalasuvasse Neusitzi, mis oli aga nii väike, et seda polnud isegi mitte bussijuhtide teedeatlases ning nad pidid selle sinna ise pastakaga joonistama. (Samamoodi joonistasin ma sellesse atlasesse Õngu küla, sest mingil arusaamatul põhjusel (Õngu külas elab umbes 50 inimest) polnud ka seda nende atlases. Nüüd siis on.) Neusitzis võttis meid vastu väike kogudus, kus me samuti võisime ise end toita. Asusin vapralt köögitoimkonda ning kuna köök oli väga väike, siis kupatasin aeg-ajalt inimesi sealt välja, tehes kurja nägu ja rämedat häält, kähistades “Raus! Raus! Ich bin in der Küche!” (Tegelikult ei olnud ma üldse kuri ja ma ei oska kurja nägu kah teha.)

27.-28. august
Päev, mis viis meid läbi Saksamaa Poolasse. Öö läbi kihutasime läbi Poola ning hommikuks jõudsime Leetu, sealt tasapisi Lätti ning siis hakkasin ma ige 5 minuti tagant kaarti vaatma, et kui kaugel me Eestist ikka täpselt oleme. Katsusin ühtegi Läti küla silmist mitte mööda lasta ning püüdsin välja arvutada, kui kaua võtab aega kodumaale jõudmine. Loomulikult võttis see kauem, kui olin lootnud, sest kodu piiri lähenedes kasvas ka koduigatsus ja ootusärevus ning aeg hakkas automaatselt ekstra venima. Lõpuks läbisime me Ikla piiripunkti ning sõitsime Häädemeestele, kus tegime väikse söögipeatuse. Häädemeestes võisime nukrusega tajuda, et siin lõppebki Euroopa suvi, sest Pärnu pool turritasid taevas ähvardavad mustad pilved, kuigi Häädemeeste oli veel päikesepaistega üle külvatud. Paraku ma ei eksinud, sest Pärnus sadas vihma ja oli külm ja märg. Läksin Pärnus sõbrannaga koos maha ning tundsin kibestunult, et ka minu tervis (ohe) jäi piiri taha päikesepaiste juurde.

Aga lõppude-lõpuks polnud ju sellest ka midagi, sest meil oli hiigla vahva reis!!! Aitäh Gretele ja Triinule, et nad reisi nii hästi korraldasid ja aitäh Jaani kogudusele, et nad meid kaasa võtsid!