Siit saab siis lugeda erinevaid reisimuljeid. Praegu olen siia üles pannud järgmised lood (alustades uuemast):
kolmapäev, jaanuar 05, 2005
Lissabon, Portugal 26.12.2004-01.01.2005
Seekordne Taizé korraldatud Euroopa noorte kokkutulek toimus Lissabonis, Portugalis ja oli sedakorda juba 27. Minule oli see aga alles (?!) viies taoline kokkutulek. Olen eelnevalt käinud Barcelonas, Budapestis, Pariisis ja Hamburgis ning ei saanud seegi kord tulemata jätta. Minu suureks õnneks elan ma hetkel Lissabonile tublisti lähemal kui eestlased (resideerun hetkel Hollandis, Utrechtis) ning seetõttu oli tulek ka märksa lihtsam, kuigi 36 tundi bussis kõveras on paras katsumus. Igatahes ei suuda see võistelda 5 päevaga bussis, mida 23. detsembril Eestist tulema hakkav bussitäis rahvast pidi läbi elama. Õnneks elasid nad selle siiski üle ja saabusid plaanipäraselt 28.detsembri varahommikul Portugali pealinna. Mina läksin aga paar päeva varem, et ettevalmistustel abiks olla nagu viimasel paaril aastalgi. Mõlemad jõulupühad veetsin ma seetõttu bussis aina vahelduvat maastikku imetledes, ent kohale jõudes teadsin, et iga hetk pikast reisist on seda väärt. Püüan siin anda nüüd väikese ülevaate selle Eestile kõige kaugemal asuva Euroopa riigi elust-olust niisugusena, nagu ta mulle silma ja südamesse jäi.
Ilm
Nagu nii mõnelgi pool tavaks, alustan mina ka ilmast. Hollandist lahkudes polnud siin mitte helvestki lund, nii et valgetest jõuludest võisime laulu kohaselt ainult unistada. Sama lugu oli ka Prantsusmaal, sest nagu kogemused näitavad, satub lumi siiakanti harva. Kui, siis ehib ta enamasti vaid kõrgemate mägede tippe või ilmub kummitusena vaid paariks päevaks maad ilmestama.
Öösel sõitis buss üle Püreneede, nii et mäed jäid meil reisi peal paraku nägemata. Hommikuks olime jõudnud juba Põhja-Hispaaniasse. Esimene asi peale ärkamist muidugi kardinad valla lüüa ja nina vastu klaasi suruda. Kujutlesin juba vaimusilmas sini-sinist taevast, siravat päikest ja tuules õrnalt õõtsuvaid palme. Suur oli minu ehmatus, kui ma aknast välja vaadates mitte midagi ei näinud! Jah, mitte midagi, sest ümberringi oli valge nagu vati sees. Kulus mõnda aega, enne kui taipasin, et sõidame tihedas lumesajus, kus nähtavus vaid paar meetrit oli. Teeperved olid kaetud paksu lumega ja kaugemale polnud võimalik näha. Hinge näris kahtlus, et olen valesse bussi istunud ja asun hetkel näiteks keset Alpe. Seda ei võinud ka miski ümber lükata. Kui buss aga plaanikohaselt Bunielis Burgose lähedal peatus, teadsin kindlalt, et olen õigel teel. Ainult et ilm oli vale. Sumpasin bussist välja astudes põlvini lume sees ning ei suutnud uskuda, et olen tõesti Hispaanias. Restorani ees oli kuusk paksu lume all nagu mõnikord jõulukaartidel ja see oli tõeliselt kaunis. Seisin pikka aega seda imetledes ja südamesse tuli pisike kodumaa-igatsus, sest seal on jõulud ikka enamasti valged.
Kuigi lumesadu aina tihenes ning Lissaboni poole vurav bussi ei tihanud üle 50 km tunnis sõita, pääsesime me siiski kergelt tulema. Eriti arvestades seda, et paar päeva hiljem jäi Eesti buss üsna sealsamas lähedal lumme kinni ja meil tuleb vaid taevast tänada, et ta siiski õigel ajal sihtpunkti jõudis…
Vaid paar tundi hiljem ja umbes paarsada kilomeetrit edasi polnud lumest aga enam jälgegi ja oodatud päike säras kutsuvalt lõunamaises taevas. Bussist väljaspool veedetud pooltunnid aga panid mind kurvalt tõdema, et kuigi seestpoolt vaadatuna tundus ilm mahedalt lõunamaine, siis väljaspool bussi kaitsvat klaasi lõikas tuul päris valusasti ning viis õnnetuseks minema ka minu tervise. See siiski ei tähendanud, et ma Lissabonis ei leidnuks hetki, mil ennast mõnusasti päikese käes soojendada. Vahepeal tundis rahvas end päris suviselt ning enamasti tõdesime me, et väljas päikese käes on märgatavalt soojem istuda kui näitusehallides sees.
Portugal on küllalt isepäine oma maastiku poolest. Saabudes võtsid meid vastu metsaga kaetud mäed ja orud ning maantee kulges ohtlikult kurvitades mööda mäekülgi üles alla. Bussijuht oli aga ilmselgelt kohalik ning kihutas seetõttu ilmse mõnuga piki teid, nii et kummid vingusid. Lissaboni lähistel tekkis mul aga mitmel korral tunne, et olen Eestis tagasi, sest teeserva palistavad puud ei lasknud millegagi paista, et me oleks võõramaal olnud. Niipalju, kui ma olen Euroopas reisinud (ja üldse mitte niiväga vähe), olen ma kogenud, et metsi kui selliseid, eriti maanteede ääres, pole üldiselt Euroopas eriti näha. Siin aga lokkasid metsad täiesti iseenesestmõistetavalt.
Lissabon ise asus mitte küll päris mere ääres, aga peaaegu. Messihallid asusid kohe Rio Tejo kõrval. Jõgi oli aga nii lai, et teist kallast polnud peaaegu nähagi ning üle jõe viis üks maailma pikimaid sildu – Vasco da Gama sild, mis kohalike tunnistuste järgi 14 km pikk on. Teatud vaatenurga alt (täpsemalt Prior Velho kandist) paistab, nagu oleks randunud purjelaev ja see on väga kaunis.
Lissabon
Lissabon kui linn meenutas pisut Barcelonat oma olemuselt. Ometi tekkis vanalinnas jalutades tunne, et olen tagasi Veneetsias, sest siinsetel inimestel oli vägagi sageli kombeks oma pesu tänavale riputada. Ja mitte kuhugi kõrgele majade vahele, vaid sageli nii madalale, et sellest mööda pääsemiseks pidi ringiga minema. Kuna enamasti ei olnud tegu esmaklassiliste firmamärgiasjadega, siis jättis vanalinn küllalt nukra mulje – pleekinud linad, aastakümneid näinud käterätikud ja hallikarva aluspesu lõi mulje, et siinsed inimesed ei ole just ühiskonna kõrgkiht. Ometi oli selles boheemlaslikus keskkonnas oma romantika. Selle nukravõitu "väljapaneku" kontrastiks olid lugematud mosaiigid majade välisseintel, mis kohati jätsid mulje, nagu oleks maja pahupidi pööratud, sest sääraseid kahhelplaate kohtab enamasti vaid vannitoas. Neid oli igas suuruses ja värvis ning tundus, et just need enamasti sinisekirjud kaunistused määravad suuresti Lissaboni näo. Need on araablaste pärandid ning tõsi ta on – Portugal on pisut idamaine oma olemuselt.
Kõige parema pildi linnast sai aga ülevalt keskaegsest kindlusest alla vaadates. Kindlusemüüre palistasid apelsinipuud suurte säravoranžide viljadega ning punaste katuste meri. Kaugemale vaadates helendasid vastu majade valged seinad (kuigi kesklinnas võis vaevalt mõnda valget maja leida) ning loomulikult vesi – Rio Tejo. Peaaegu silmapiiril seisis teisel kaldal rahulikult hiiglasuur Jeesuse kuju otsekui linnavalvur, mis ulatus üle kõikide teiste ehitiste. See linn on kindlalt kaitstud.
Kõige müstilisema, kui nii võib öelda, kogemuse osaliseks sain ma aga Prior Velhos, mis on enamasti Aafrikast saabunud immigrantide linnaosa. Tulijad on sinna ehitanud terve küla ning teinud seda kõige kättesaadavamast materjalist. Kuigi majad olid enamasti siiski kivist, olid katused ilmselt moodustatud kõikvõimalikest materjalidest, ning rämpsu täis laotud, et see tänaval jalus ei vedeleks. Selliseid maju võib heal juhul näha mõnes Mehhiko seriaalis, kus kõige vaesemad elavad. Minu suu jäi aga lahti, kui ma katusele kuhjatud prahi seas korralikult ülesseatud satelliiditaldrikut silmasin! Ja mitte ühte, vaid päris mitut, mõnel katusel koguni kahte korraga. Ja selle asemel, et näha tänavail stereotüüpseid kaltsudes lonkureid ja kerjuseid ning surmkõhnu penisid, liikusid seal ringi kõige šikimas riietuses mustad, pead püsti ja nägudel peegeldumas uhkus ja lootus. See ei olnud esmamuljest hoolimata lootusetuse ja mure paik, vaid koht, kus inimesed elasid harjumuspäraselt igapäevast elu ja kuigi mugavustega ei saanud seal just kiita, elasid nad tõenäoliselt teatud mõttes pareminigi kui nii mõnigi rikas oma villas. Igatahes tundus, et kõik elasid seal ühtse perena ja oskasid oma viletsuses rõõmustada selle üle, mis neil oli… Ja vähe sellest, ka oma poolesajale kokkutulekust osavõtjale kaeti kohapeal õuele laud küpsetiste ja kuuma sidruniteega. Selline jagamine on midagi, mis jäi hinge ja südamesse ning näitas, kuivõrd pöördvõrdelised on mõnikord inimese sisemine ja välimine rikkus…
Inimesed
Jah, inimesed. Kõik, mis mulle vähegi portugallaste kohta räägiti, viitas nende ebatavalisele abivalmidusele ja sõbralikkusele. Portugallased on äärmiselt külalislahke rahvas, seda tõestas ka fakt, et Lissabonis oli vastuvõtvaid perekondi rohkem kui osalejaid – see tähendas, et igaüks sai peresse ööbima. Mina ööbisin peaaegu et traditsiooniliselt kloostris (korrates Barcelona ja Pariisi kogemust), kuid on ju seegi omamoodi perekond. Igatahes Püha Pauluse õed kinnitasid igal viisil juba tekkima hakkavaid positiivseid stereotüüpe. Ainus mure oli paraku see, et peaaegu mitte keegi ei rääkinud ühtegi keelt peale portugali ja ainus, mida mina selles keeles öelda mõistan, on "Eu não falo portugues!" Sellest on ainult niipalju abi, et selle lause peale hakatakse veel kiiremini ja agaramalt portugali keelt rääkima. Niisiis tuli kasutusele võtta kõikvõimalikud muud suhtlemisvahendid ning lõpuks sai portugali-hispaania-itaalia-prantsuse-saksa-inglise-kehakeele seguna kõik vajalikud asjad selgeks tehtud. Kui te nüüd arvate, et ma kõiki eelpool nimetatud keeli oskan, siis eksite rängalt. Näiteks minu hispaania keele sõnavara on umbes sama suur kui keskmiselt haritud šimpansil ja itaalia keelt pole ma üldse nuusutanud. Aga mida sõnad öelda ei suuda, seda ütleb süda ning nagu juba märgitud, on portugallastel vägagi kõnekas süda.
Ja mis veel. Portugallased on erakordselt ilusad inimesed. Eriti mehed, aga see on juba minu naiselik arvamus. Keegi mainis selle peale: "Aga nad on ju nii lühikesed!". Maailma kõige pikemale rahvusele (hollandlastele), kelle keskel ma hetkel elan, jäävad nad küll alla, aga ma ei ütleks, et nad eriti väikesed oleksid. Mind hämmastas tõeliselt iga päev, et terve rahvus saab nii harmooniliste näojoontega olla. See polnud mitte see "vaata-mind-kui-kena-kutt-ma-olen" ilu, vaid tagasihoidlik ja siiras. Näiteks hispaanlastest on portugallased umbes sama erinevad kui eestlased venelastest ja seda igas mõttes. Ma ei ütle, et üks parem kui teine oleks, aga väita, et hispaanlased ja portugallased on ju peaaegu üks ja sama on karjuv vale.
Transport
Oma tähelepanekud sealse rahva füsioloogia kohta tegin ma ilmselt peamiselt täistuubitud metroos ellujäämist harjutades. Enamasti üritasin ma end siiski sellistest ellujäämiskursustest hoida ning valisin kõikvõimalikke teisi transpordivahendeid ja teid. Pisut loomingulist mõtlemist aitas teinekord kui mitte kiiremini, siis kindlasti ohutumalt edasi. Võib-olla oleks ka rutem saanud, aga nagu keegi tabavalt märkis Lissaboni transpordisüsteemi kohta, ei käi see mitte süsteemi, vaid tunde järgi. Nii et 20 minutit siia sinna tundus olevat täiesti normaalne ja ei tekitanud kelleski paanikat. Samuti ei suutnudki me lõpuni välja nuputada, mismoodi toimib näiteks bussiliiklus, sest see tundus hargnevat üle linna suvaliselt. Aga sellest polnud lugu, sest enamasti teadsime algus- ja lõpp-punkti – need olid kokkutulekul osalejad (näiteks nagu mina) kenasti noolte ja siltidega varustanud. (Mis muidugi ei tähendanud, et osa rahvast ikka ei teadnud, kuhu minna ja kus olla.)
Buss oli üldse Lissabonis suur müstika. Näiteks liikus vanalinnas buss nr. 37. Selle liin käis läbi vanalinna. Et teile vähegi ettekujutust anda, mida see tähendab, kujutage ette bussiliini Tallinna vanalinnas, mis muuhulgas sõidab ka Pika Jala kaudu Toompeale ja Olevimäest üles Oleviste kiriku juurde ja seda umbes kiirusel 50 km/h. See oli omaette ekstreemsport, mida nii mõnigi lausa turistlikust huvist harrastamas käis. Ma küll ei sattunud selle bussi peale, aga mööda vuras ta minust vanalinnas küll ning siis mõtlesin ma teatava ärevusega hinges, kuidas see buss paari päeva pärast piki kitsast tänavat mäest üles kihutab, lastiks sadakond kiljuvat turisti.
Samuti võimaldas transpordipass meile suureks üllatuseks ka laevaga sõita, aga selle võimaluse kohta liikusid vastuolulised kuulujutud ja ma ei tea, et keegi seda oleks proovinud. Igatahes üle ookeani sellega sõita ei saanud, seda kinnitasid vennad küll.
Enamasti kasutasin ma siiski metrood ning see oli suurepärane koht inimeste psühholoogia jälgimiseks. Selle asemel, et 1 peatus edasi sõita ja peaaegu tühja rongiga kohale sõita, pigistati end niigi täis metroosse ja palvetati, et hing sisse jääks. See oli paraku sealse transpordi häda, et kui mujale sai päris mitme liiniga, siis kesklinnast messihallideni (FILi) viis vaid üks võimalik metrooliin ning vahetult enne sööki oli see loomulikult täis rahvusvahelisi näljaseid horde, kes kõik üritasid samas suunas liikuda ning ei liikunud selle tulemusena lõpuks üldse. Aga nii on see juba aastaid olnud ja inimesed teevad ikka täpselt samamoodi… Seetõttu siit väike nõuanne – kui metroo on täis, aga te peate sellega siiski sõitma, siis minge paar peatust tagasi algpeatusesse ning sealt saate ilusti tühja metroo peale. See töötab väga hästi, sest enamik inimesi ei tule selle peale. Mind õpetas Budapesti kogemus…
Söök
Näljastest hordidest rääkides – mida me siis lõppude-lõpuks sõime? Nendele, kes kokkutulekutega juba varem tuttav, ei tule "kilekotilõuna" ja "purgitoit" kuigi suure üllatusena. Soe söök á la Euroopa kokkutulek tähendab plekkpurgis ülessoojendatud konservpastat, läätsi vorstikesega, "ühepurgitoitu" (minivariant ühepajatoidust) ja muud sellist ebamaist. Hoolimata siiski mõne inimese kõverast näost on see kraam täiesti söödav ja vähemalt minul ei jäänud kõht kordagi tühjaks. Sinna juurde serveeritakse ka saiakänts ja killuke juustu vms määritavat ja ebamäärase värviga vorstike või muna (mis seekordsel kokkutulekul ei olnud rõõmsalt kirjuks värvitud nagu muidu kombeks). "Kilekotilõuna" tähendab aga seda, et kogu söödav pistetakse naeratuse ja võõrkeelse "Head isu" saatel kilekotikesse. Kõige selle juurde serveeritakse ka hiiglaslikest nelinurksetest kastidest teed, mis on soe ja magus nagu sööklas, aga kutsub alati minus nostalgiapuhanguid esile. Ma olen vist juba liiga palju Euroopa noorte kokkutulekutel käinud…
Kogu selle toidu juurde kuuluvad muidugi ka vastavad lauakombed – 5-7 inimest valivad välja väikese platsi söögihalli põrandal (eestlased valivad muidugi seinaääre) ning istuvad sinna ringina maha. Seejärel laotatakse kilekotilõuna enese ette põrandale. Sõrmedega söömist ei peeta viisakaks, ent jalgadega "laua" peal istumist ei panda mingil juhul pahaks. Samuti kuulub etiketi juurde vee joomine otse pudelist – vee tassi valamine on peenutsemine. Otse pudelist võib juua ka teed, kui tassi käepärast ei ole. Kuuma konservi avamine on omaette kunst, mis nõuab pisut harjutamist, sest ebaõnnestumise korral võib lõuna ühtlaselt kaassööjate riietele maanduda. Purk tuleb avada ettevaatlikult, sujuva, kaalutletud liigutusega. Enese järelt tuleb alati koristada, mis on seda lihtsam, et prügikotid liiguvad rahva vahel ringi ning sageli ei ole vaja enamat, kui prügikoti möödudes "Here (‘siin’)!!!" hüüatada ning abivalmis kotivedaja teeb selle töö sinu eest ära.
Ometi ei harrasta kohalikud ise selliseid ekstreemsusi, sellised kombed on alati osavõtjate poolt sisse toodud ning enamasti ei jää nad ka kohalikke hulka pidama. Portugallased toituvad siiski tavaelus pisut teisiti. Paraku ei olnud mul võimalus jääda 1.jaanuari lõunale, nii et selle lünga kohalikus toitumiskultuuris peab keegi teine täitma, aga üht-teist jäi mulle siiski silma. Hommikusöök on väga sarnane sellele, millega olen siin Hollandis harjunud – saiake moosi, juustu või šokolaadiga ning kohvi piimaga, piim kohviga või lihtsalt kuum piim. Väga lihtne, aga väga toitev. Aastavahetuse ja jõulude ajal süüakse spetsiaalset suhkruga leiba, millele on õuna sisse küpsetatud ning kõrvitsapirukaid. Samuti on kombeks 31.detsembri öösel kell 12 süüa rosinaid. Siinkohal meenub sarnane Barcelona tava, ent seal söödi samal ajal oliive ning joodi spetsiaalsetest kannudest koduõlut.
Aastavahetus
Avastasin hiljuti, et olen saabuval sajandil kõik aastavahetused kodumaalt väljas veetnud. Mitte et ma selle üle kurvastaks, vastupidi, olen selle üle vaid siiralt õnnelik, sest ma ei alusta oma aastaid lihtsalt lärmaka turistina välismaal teiste miljonite keskel, vaid kirikus. Kell 11 õhtul algab kirikutes alati öömissa, mis kestab täpselt keskööni. Palvuse ajal võib näha, kuidas inimeste näod üha enam särama löövad, kui uus aasta vaikselt lähemale tiksub, kuni ootusärevus lõpuks üleüldise kallistamise ja mitmekeelse "Head uut aastat!" hüüdmisega kulmineerub. Seekord tuli ootusärevus eriti selgelt esile – viimase lauluna lauldi Taizé Gloriat ning mida lähemale uus aasta jõudis, seda kiiremaks läks laulu tempo. Lõpuks ei olnud seda üldse võimalik enam arusaadava kaanonina laulda, vaid meloodia läks sujuvalt suureks hõiskamiseks ja naermiseks üle. Uus aasta saabuski kuidagi märkamatult, sujuvalt. Hiljem tagasi vaadates ei suudagi ma enam meenutada, millisest hetkest see "uus" siis algas ja vana lõppes. Mõnes mõttes oleks nagu killuke vana sellesse uude alles jäänud ja killuke uut vanaga kaasa läinud.
Uue aasta saabumist ei olnud võimalik ka väljas eriti märgata, sest kuigi paugutamist oli kuulda, ei olnud majade tagant näha mitte ühtegi raketti. Ainus rakett, mida ma üldse nägin üles lastavat, lasti sealtsamast Santa Joana kiriku eest ja seda tegi ka üks eestimaine meesterahvas. Pärast Hamburgi peaaegu militaarset kogemust oli selline aasta vastuvõtt omamoodi rahustav. Võib-olla on see märgiks, et saabuv aasta on rahulikum ja vaiksem kui möödunud aasta.
Palvused
Kokkutuleku sisuks aga ei ole mitte bussiga mööda vanalinna kihutamine või eksootiliste lauakommete õppimine, vaid eelkõige koos palvetamine. Seekordsele kokkutulekule oli tulnud ainult (!!!) umbes 30 000 inimest, mida on võrreldes eelnevate aastatega siiski üsna vähe. See tähendas, et rahvas mahtus kenasti kahte halli ära ning palvustel oli mõnus meditatiivne meeleolu. Kui sa oled kunagi koos tuhandetega sedasi koos istunud, palvetanud, laulnud, vait olnud, siis võid sa mõista, mis kõik need inimesed igal aastalõpul sedasi kokku toob. Kirjeldasin seda ka ühele kohalikule reporterile kui oma motivatsiooni Lissaboni tulekuks – koos palvetada, koos laulda, lihtsalt koos olla. Kui vähe saame me sellist luksust tänapäeva maailmas nautida! Olen siiralt õnnelik, et mulle on antud taoline võimalus – see on õnnistus! See, et vennad on suutnud sellise hulga rahvast kokku tuua ja suudavad seda aasta-aastalt uuesti, on ime omaette, ja võib-olla nad ise ei aimagi, kui suure kingituse nad inimestele selle 5 päeva näol teevad!
Seekordne Taizé korraldatud Euroopa noorte kokkutulek toimus Lissabonis, Portugalis ja oli sedakorda juba 27. Minule oli see aga alles (?!) viies taoline kokkutulek. Olen eelnevalt käinud Barcelonas, Budapestis, Pariisis ja Hamburgis ning ei saanud seegi kord tulemata jätta. Minu suureks õnneks elan ma hetkel Lissabonile tublisti lähemal kui eestlased (resideerun hetkel Hollandis, Utrechtis) ning seetõttu oli tulek ka märksa lihtsam, kuigi 36 tundi bussis kõveras on paras katsumus. Igatahes ei suuda see võistelda 5 päevaga bussis, mida 23. detsembril Eestist tulema hakkav bussitäis rahvast pidi läbi elama. Õnneks elasid nad selle siiski üle ja saabusid plaanipäraselt 28.detsembri varahommikul Portugali pealinna. Mina läksin aga paar päeva varem, et ettevalmistustel abiks olla nagu viimasel paaril aastalgi. Mõlemad jõulupühad veetsin ma seetõttu bussis aina vahelduvat maastikku imetledes, ent kohale jõudes teadsin, et iga hetk pikast reisist on seda väärt. Püüan siin anda nüüd väikese ülevaate selle Eestile kõige kaugemal asuva Euroopa riigi elust-olust niisugusena, nagu ta mulle silma ja südamesse jäi.
Ilm
Nagu nii mõnelgi pool tavaks, alustan mina ka ilmast. Hollandist lahkudes polnud siin mitte helvestki lund, nii et valgetest jõuludest võisime laulu kohaselt ainult unistada. Sama lugu oli ka Prantsusmaal, sest nagu kogemused näitavad, satub lumi siiakanti harva. Kui, siis ehib ta enamasti vaid kõrgemate mägede tippe või ilmub kummitusena vaid paariks päevaks maad ilmestama.
Öösel sõitis buss üle Püreneede, nii et mäed jäid meil reisi peal paraku nägemata. Hommikuks olime jõudnud juba Põhja-Hispaaniasse. Esimene asi peale ärkamist muidugi kardinad valla lüüa ja nina vastu klaasi suruda. Kujutlesin juba vaimusilmas sini-sinist taevast, siravat päikest ja tuules õrnalt õõtsuvaid palme. Suur oli minu ehmatus, kui ma aknast välja vaadates mitte midagi ei näinud! Jah, mitte midagi, sest ümberringi oli valge nagu vati sees. Kulus mõnda aega, enne kui taipasin, et sõidame tihedas lumesajus, kus nähtavus vaid paar meetrit oli. Teeperved olid kaetud paksu lumega ja kaugemale polnud võimalik näha. Hinge näris kahtlus, et olen valesse bussi istunud ja asun hetkel näiteks keset Alpe. Seda ei võinud ka miski ümber lükata. Kui buss aga plaanikohaselt Bunielis Burgose lähedal peatus, teadsin kindlalt, et olen õigel teel. Ainult et ilm oli vale. Sumpasin bussist välja astudes põlvini lume sees ning ei suutnud uskuda, et olen tõesti Hispaanias. Restorani ees oli kuusk paksu lume all nagu mõnikord jõulukaartidel ja see oli tõeliselt kaunis. Seisin pikka aega seda imetledes ja südamesse tuli pisike kodumaa-igatsus, sest seal on jõulud ikka enamasti valged.
Kuigi lumesadu aina tihenes ning Lissaboni poole vurav bussi ei tihanud üle 50 km tunnis sõita, pääsesime me siiski kergelt tulema. Eriti arvestades seda, et paar päeva hiljem jäi Eesti buss üsna sealsamas lähedal lumme kinni ja meil tuleb vaid taevast tänada, et ta siiski õigel ajal sihtpunkti jõudis…
Vaid paar tundi hiljem ja umbes paarsada kilomeetrit edasi polnud lumest aga enam jälgegi ja oodatud päike säras kutsuvalt lõunamaises taevas. Bussist väljaspool veedetud pooltunnid aga panid mind kurvalt tõdema, et kuigi seestpoolt vaadatuna tundus ilm mahedalt lõunamaine, siis väljaspool bussi kaitsvat klaasi lõikas tuul päris valusasti ning viis õnnetuseks minema ka minu tervise. See siiski ei tähendanud, et ma Lissabonis ei leidnuks hetki, mil ennast mõnusasti päikese käes soojendada. Vahepeal tundis rahvas end päris suviselt ning enamasti tõdesime me, et väljas päikese käes on märgatavalt soojem istuda kui näitusehallides sees.
Portugal on küllalt isepäine oma maastiku poolest. Saabudes võtsid meid vastu metsaga kaetud mäed ja orud ning maantee kulges ohtlikult kurvitades mööda mäekülgi üles alla. Bussijuht oli aga ilmselgelt kohalik ning kihutas seetõttu ilmse mõnuga piki teid, nii et kummid vingusid. Lissaboni lähistel tekkis mul aga mitmel korral tunne, et olen Eestis tagasi, sest teeserva palistavad puud ei lasknud millegagi paista, et me oleks võõramaal olnud. Niipalju, kui ma olen Euroopas reisinud (ja üldse mitte niiväga vähe), olen ma kogenud, et metsi kui selliseid, eriti maanteede ääres, pole üldiselt Euroopas eriti näha. Siin aga lokkasid metsad täiesti iseenesestmõistetavalt.
Lissabon ise asus mitte küll päris mere ääres, aga peaaegu. Messihallid asusid kohe Rio Tejo kõrval. Jõgi oli aga nii lai, et teist kallast polnud peaaegu nähagi ning üle jõe viis üks maailma pikimaid sildu – Vasco da Gama sild, mis kohalike tunnistuste järgi 14 km pikk on. Teatud vaatenurga alt (täpsemalt Prior Velho kandist) paistab, nagu oleks randunud purjelaev ja see on väga kaunis.
Lissabon
Lissabon kui linn meenutas pisut Barcelonat oma olemuselt. Ometi tekkis vanalinnas jalutades tunne, et olen tagasi Veneetsias, sest siinsetel inimestel oli vägagi sageli kombeks oma pesu tänavale riputada. Ja mitte kuhugi kõrgele majade vahele, vaid sageli nii madalale, et sellest mööda pääsemiseks pidi ringiga minema. Kuna enamasti ei olnud tegu esmaklassiliste firmamärgiasjadega, siis jättis vanalinn küllalt nukra mulje – pleekinud linad, aastakümneid näinud käterätikud ja hallikarva aluspesu lõi mulje, et siinsed inimesed ei ole just ühiskonna kõrgkiht. Ometi oli selles boheemlaslikus keskkonnas oma romantika. Selle nukravõitu "väljapaneku" kontrastiks olid lugematud mosaiigid majade välisseintel, mis kohati jätsid mulje, nagu oleks maja pahupidi pööratud, sest sääraseid kahhelplaate kohtab enamasti vaid vannitoas. Neid oli igas suuruses ja värvis ning tundus, et just need enamasti sinisekirjud kaunistused määravad suuresti Lissaboni näo. Need on araablaste pärandid ning tõsi ta on – Portugal on pisut idamaine oma olemuselt.
Kõige parema pildi linnast sai aga ülevalt keskaegsest kindlusest alla vaadates. Kindlusemüüre palistasid apelsinipuud suurte säravoranžide viljadega ning punaste katuste meri. Kaugemale vaadates helendasid vastu majade valged seinad (kuigi kesklinnas võis vaevalt mõnda valget maja leida) ning loomulikult vesi – Rio Tejo. Peaaegu silmapiiril seisis teisel kaldal rahulikult hiiglasuur Jeesuse kuju otsekui linnavalvur, mis ulatus üle kõikide teiste ehitiste. See linn on kindlalt kaitstud.
Kõige müstilisema, kui nii võib öelda, kogemuse osaliseks sain ma aga Prior Velhos, mis on enamasti Aafrikast saabunud immigrantide linnaosa. Tulijad on sinna ehitanud terve küla ning teinud seda kõige kättesaadavamast materjalist. Kuigi majad olid enamasti siiski kivist, olid katused ilmselt moodustatud kõikvõimalikest materjalidest, ning rämpsu täis laotud, et see tänaval jalus ei vedeleks. Selliseid maju võib heal juhul näha mõnes Mehhiko seriaalis, kus kõige vaesemad elavad. Minu suu jäi aga lahti, kui ma katusele kuhjatud prahi seas korralikult ülesseatud satelliiditaldrikut silmasin! Ja mitte ühte, vaid päris mitut, mõnel katusel koguni kahte korraga. Ja selle asemel, et näha tänavail stereotüüpseid kaltsudes lonkureid ja kerjuseid ning surmkõhnu penisid, liikusid seal ringi kõige šikimas riietuses mustad, pead püsti ja nägudel peegeldumas uhkus ja lootus. See ei olnud esmamuljest hoolimata lootusetuse ja mure paik, vaid koht, kus inimesed elasid harjumuspäraselt igapäevast elu ja kuigi mugavustega ei saanud seal just kiita, elasid nad tõenäoliselt teatud mõttes pareminigi kui nii mõnigi rikas oma villas. Igatahes tundus, et kõik elasid seal ühtse perena ja oskasid oma viletsuses rõõmustada selle üle, mis neil oli… Ja vähe sellest, ka oma poolesajale kokkutulekust osavõtjale kaeti kohapeal õuele laud küpsetiste ja kuuma sidruniteega. Selline jagamine on midagi, mis jäi hinge ja südamesse ning näitas, kuivõrd pöördvõrdelised on mõnikord inimese sisemine ja välimine rikkus…
Inimesed
Jah, inimesed. Kõik, mis mulle vähegi portugallaste kohta räägiti, viitas nende ebatavalisele abivalmidusele ja sõbralikkusele. Portugallased on äärmiselt külalislahke rahvas, seda tõestas ka fakt, et Lissabonis oli vastuvõtvaid perekondi rohkem kui osalejaid – see tähendas, et igaüks sai peresse ööbima. Mina ööbisin peaaegu et traditsiooniliselt kloostris (korrates Barcelona ja Pariisi kogemust), kuid on ju seegi omamoodi perekond. Igatahes Püha Pauluse õed kinnitasid igal viisil juba tekkima hakkavaid positiivseid stereotüüpe. Ainus mure oli paraku see, et peaaegu mitte keegi ei rääkinud ühtegi keelt peale portugali ja ainus, mida mina selles keeles öelda mõistan, on "Eu não falo portugues!" Sellest on ainult niipalju abi, et selle lause peale hakatakse veel kiiremini ja agaramalt portugali keelt rääkima. Niisiis tuli kasutusele võtta kõikvõimalikud muud suhtlemisvahendid ning lõpuks sai portugali-hispaania-itaalia-prantsuse-saksa-inglise-kehakeele seguna kõik vajalikud asjad selgeks tehtud. Kui te nüüd arvate, et ma kõiki eelpool nimetatud keeli oskan, siis eksite rängalt. Näiteks minu hispaania keele sõnavara on umbes sama suur kui keskmiselt haritud šimpansil ja itaalia keelt pole ma üldse nuusutanud. Aga mida sõnad öelda ei suuda, seda ütleb süda ning nagu juba märgitud, on portugallastel vägagi kõnekas süda.
Ja mis veel. Portugallased on erakordselt ilusad inimesed. Eriti mehed, aga see on juba minu naiselik arvamus. Keegi mainis selle peale: "Aga nad on ju nii lühikesed!". Maailma kõige pikemale rahvusele (hollandlastele), kelle keskel ma hetkel elan, jäävad nad küll alla, aga ma ei ütleks, et nad eriti väikesed oleksid. Mind hämmastas tõeliselt iga päev, et terve rahvus saab nii harmooniliste näojoontega olla. See polnud mitte see "vaata-mind-kui-kena-kutt-ma-olen" ilu, vaid tagasihoidlik ja siiras. Näiteks hispaanlastest on portugallased umbes sama erinevad kui eestlased venelastest ja seda igas mõttes. Ma ei ütle, et üks parem kui teine oleks, aga väita, et hispaanlased ja portugallased on ju peaaegu üks ja sama on karjuv vale.
Transport
Oma tähelepanekud sealse rahva füsioloogia kohta tegin ma ilmselt peamiselt täistuubitud metroos ellujäämist harjutades. Enamasti üritasin ma end siiski sellistest ellujäämiskursustest hoida ning valisin kõikvõimalikke teisi transpordivahendeid ja teid. Pisut loomingulist mõtlemist aitas teinekord kui mitte kiiremini, siis kindlasti ohutumalt edasi. Võib-olla oleks ka rutem saanud, aga nagu keegi tabavalt märkis Lissaboni transpordisüsteemi kohta, ei käi see mitte süsteemi, vaid tunde järgi. Nii et 20 minutit siia sinna tundus olevat täiesti normaalne ja ei tekitanud kelleski paanikat. Samuti ei suutnudki me lõpuni välja nuputada, mismoodi toimib näiteks bussiliiklus, sest see tundus hargnevat üle linna suvaliselt. Aga sellest polnud lugu, sest enamasti teadsime algus- ja lõpp-punkti – need olid kokkutulekul osalejad (näiteks nagu mina) kenasti noolte ja siltidega varustanud. (Mis muidugi ei tähendanud, et osa rahvast ikka ei teadnud, kuhu minna ja kus olla.)
Buss oli üldse Lissabonis suur müstika. Näiteks liikus vanalinnas buss nr. 37. Selle liin käis läbi vanalinna. Et teile vähegi ettekujutust anda, mida see tähendab, kujutage ette bussiliini Tallinna vanalinnas, mis muuhulgas sõidab ka Pika Jala kaudu Toompeale ja Olevimäest üles Oleviste kiriku juurde ja seda umbes kiirusel 50 km/h. See oli omaette ekstreemsport, mida nii mõnigi lausa turistlikust huvist harrastamas käis. Ma küll ei sattunud selle bussi peale, aga mööda vuras ta minust vanalinnas küll ning siis mõtlesin ma teatava ärevusega hinges, kuidas see buss paari päeva pärast piki kitsast tänavat mäest üles kihutab, lastiks sadakond kiljuvat turisti.
Samuti võimaldas transpordipass meile suureks üllatuseks ka laevaga sõita, aga selle võimaluse kohta liikusid vastuolulised kuulujutud ja ma ei tea, et keegi seda oleks proovinud. Igatahes üle ookeani sellega sõita ei saanud, seda kinnitasid vennad küll.
Enamasti kasutasin ma siiski metrood ning see oli suurepärane koht inimeste psühholoogia jälgimiseks. Selle asemel, et 1 peatus edasi sõita ja peaaegu tühja rongiga kohale sõita, pigistati end niigi täis metroosse ja palvetati, et hing sisse jääks. See oli paraku sealse transpordi häda, et kui mujale sai päris mitme liiniga, siis kesklinnast messihallideni (FILi) viis vaid üks võimalik metrooliin ning vahetult enne sööki oli see loomulikult täis rahvusvahelisi näljaseid horde, kes kõik üritasid samas suunas liikuda ning ei liikunud selle tulemusena lõpuks üldse. Aga nii on see juba aastaid olnud ja inimesed teevad ikka täpselt samamoodi… Seetõttu siit väike nõuanne – kui metroo on täis, aga te peate sellega siiski sõitma, siis minge paar peatust tagasi algpeatusesse ning sealt saate ilusti tühja metroo peale. See töötab väga hästi, sest enamik inimesi ei tule selle peale. Mind õpetas Budapesti kogemus…
Söök
Näljastest hordidest rääkides – mida me siis lõppude-lõpuks sõime? Nendele, kes kokkutulekutega juba varem tuttav, ei tule "kilekotilõuna" ja "purgitoit" kuigi suure üllatusena. Soe söök á la Euroopa kokkutulek tähendab plekkpurgis ülessoojendatud konservpastat, läätsi vorstikesega, "ühepurgitoitu" (minivariant ühepajatoidust) ja muud sellist ebamaist. Hoolimata siiski mõne inimese kõverast näost on see kraam täiesti söödav ja vähemalt minul ei jäänud kõht kordagi tühjaks. Sinna juurde serveeritakse ka saiakänts ja killuke juustu vms määritavat ja ebamäärase värviga vorstike või muna (mis seekordsel kokkutulekul ei olnud rõõmsalt kirjuks värvitud nagu muidu kombeks). "Kilekotilõuna" tähendab aga seda, et kogu söödav pistetakse naeratuse ja võõrkeelse "Head isu" saatel kilekotikesse. Kõige selle juurde serveeritakse ka hiiglaslikest nelinurksetest kastidest teed, mis on soe ja magus nagu sööklas, aga kutsub alati minus nostalgiapuhanguid esile. Ma olen vist juba liiga palju Euroopa noorte kokkutulekutel käinud…
Kogu selle toidu juurde kuuluvad muidugi ka vastavad lauakombed – 5-7 inimest valivad välja väikese platsi söögihalli põrandal (eestlased valivad muidugi seinaääre) ning istuvad sinna ringina maha. Seejärel laotatakse kilekotilõuna enese ette põrandale. Sõrmedega söömist ei peeta viisakaks, ent jalgadega "laua" peal istumist ei panda mingil juhul pahaks. Samuti kuulub etiketi juurde vee joomine otse pudelist – vee tassi valamine on peenutsemine. Otse pudelist võib juua ka teed, kui tassi käepärast ei ole. Kuuma konservi avamine on omaette kunst, mis nõuab pisut harjutamist, sest ebaõnnestumise korral võib lõuna ühtlaselt kaassööjate riietele maanduda. Purk tuleb avada ettevaatlikult, sujuva, kaalutletud liigutusega. Enese järelt tuleb alati koristada, mis on seda lihtsam, et prügikotid liiguvad rahva vahel ringi ning sageli ei ole vaja enamat, kui prügikoti möödudes "Here (‘siin’)!!!" hüüatada ning abivalmis kotivedaja teeb selle töö sinu eest ära.
Ometi ei harrasta kohalikud ise selliseid ekstreemsusi, sellised kombed on alati osavõtjate poolt sisse toodud ning enamasti ei jää nad ka kohalikke hulka pidama. Portugallased toituvad siiski tavaelus pisut teisiti. Paraku ei olnud mul võimalus jääda 1.jaanuari lõunale, nii et selle lünga kohalikus toitumiskultuuris peab keegi teine täitma, aga üht-teist jäi mulle siiski silma. Hommikusöök on väga sarnane sellele, millega olen siin Hollandis harjunud – saiake moosi, juustu või šokolaadiga ning kohvi piimaga, piim kohviga või lihtsalt kuum piim. Väga lihtne, aga väga toitev. Aastavahetuse ja jõulude ajal süüakse spetsiaalset suhkruga leiba, millele on õuna sisse küpsetatud ning kõrvitsapirukaid. Samuti on kombeks 31.detsembri öösel kell 12 süüa rosinaid. Siinkohal meenub sarnane Barcelona tava, ent seal söödi samal ajal oliive ning joodi spetsiaalsetest kannudest koduõlut.
Aastavahetus
Avastasin hiljuti, et olen saabuval sajandil kõik aastavahetused kodumaalt väljas veetnud. Mitte et ma selle üle kurvastaks, vastupidi, olen selle üle vaid siiralt õnnelik, sest ma ei alusta oma aastaid lihtsalt lärmaka turistina välismaal teiste miljonite keskel, vaid kirikus. Kell 11 õhtul algab kirikutes alati öömissa, mis kestab täpselt keskööni. Palvuse ajal võib näha, kuidas inimeste näod üha enam särama löövad, kui uus aasta vaikselt lähemale tiksub, kuni ootusärevus lõpuks üleüldise kallistamise ja mitmekeelse "Head uut aastat!" hüüdmisega kulmineerub. Seekord tuli ootusärevus eriti selgelt esile – viimase lauluna lauldi Taizé Gloriat ning mida lähemale uus aasta jõudis, seda kiiremaks läks laulu tempo. Lõpuks ei olnud seda üldse võimalik enam arusaadava kaanonina laulda, vaid meloodia läks sujuvalt suureks hõiskamiseks ja naermiseks üle. Uus aasta saabuski kuidagi märkamatult, sujuvalt. Hiljem tagasi vaadates ei suudagi ma enam meenutada, millisest hetkest see "uus" siis algas ja vana lõppes. Mõnes mõttes oleks nagu killuke vana sellesse uude alles jäänud ja killuke uut vanaga kaasa läinud.
Uue aasta saabumist ei olnud võimalik ka väljas eriti märgata, sest kuigi paugutamist oli kuulda, ei olnud majade tagant näha mitte ühtegi raketti. Ainus rakett, mida ma üldse nägin üles lastavat, lasti sealtsamast Santa Joana kiriku eest ja seda tegi ka üks eestimaine meesterahvas. Pärast Hamburgi peaaegu militaarset kogemust oli selline aasta vastuvõtt omamoodi rahustav. Võib-olla on see märgiks, et saabuv aasta on rahulikum ja vaiksem kui möödunud aasta.
Palvused
Kokkutuleku sisuks aga ei ole mitte bussiga mööda vanalinna kihutamine või eksootiliste lauakommete õppimine, vaid eelkõige koos palvetamine. Seekordsele kokkutulekule oli tulnud ainult (!!!) umbes 30 000 inimest, mida on võrreldes eelnevate aastatega siiski üsna vähe. See tähendas, et rahvas mahtus kenasti kahte halli ära ning palvustel oli mõnus meditatiivne meeleolu. Kui sa oled kunagi koos tuhandetega sedasi koos istunud, palvetanud, laulnud, vait olnud, siis võid sa mõista, mis kõik need inimesed igal aastalõpul sedasi kokku toob. Kirjeldasin seda ka ühele kohalikule reporterile kui oma motivatsiooni Lissaboni tulekuks – koos palvetada, koos laulda, lihtsalt koos olla. Kui vähe saame me sellist luksust tänapäeva maailmas nautida! Olen siiralt õnnelik, et mulle on antud taoline võimalus – see on õnnistus! See, et vennad on suutnud sellise hulga rahvast kokku tuua ja suudavad seda aasta-aastalt uuesti, on ime omaette, ja võib-olla nad ise ei aimagi, kui suure kingituse nad inimestele selle 5 päeva näol teevad!
