EUROOPA NOORTE KOKKUTULEK HAMBURGIS
26.DETSEMBER 2003 – 2.JAANUAR 2004

26.detsember 2003, reede
On 2. jõulupüha hommik. Loksun bussis nr. 2 lennujaama poole, pamp vajalike asjadega kaasas ja umbes seitsmekordne passi- ja piletikontroll ka tehtud - et ei juhtuks nii, et "jäi koju salatikausi alla" ja tuleks lennukis "siili sõita". (Vahemärkus: lennukis ei sõida keegi jänest, lennukis sõidetakse "siili", "kaaperdajat" või "parti". See viimane variant on kõige etem, sest siis on maandumine väljaviskamise korral pehmem. Paraku, et ma aga lennata ei oska ja terroristikalduvusi ka ei oma, siis tulnuks sõita "siili".)

Aga et pass oli kaasas ja lennukipilet samuti, võisin ma uhkelt ja hirmutult astuda lennujaama avaraisse ruumesse. Et koormat vähem oleks, "tšekkisin inni" oma suure pambu ja jalutasin muretuna mööda lennujaama ringi, oodates kaasreisijaid, keda kuulu järgi olevat 17. Mõned neist olid minu kombel varakult kohal ja nihutasid ebalevalt oma pampe check-ini poole, justkui kartes, et see on viimane kord, kui nad oma kalleid kompse üldse näevad. Nojah, juhtub ju lendudel kõiksugu asju.

Oleme lõpuks aga õnnelikult kamba kokku saanud ja istume nagu mehed-naised muiste uhkes Estonian Airi lennukis, harjutame enese tooli külge klammerdamist, mõni kontrollib üle lennuki aknaid ja jälgib ärevalt tiivaõmblusi, mõni rabab närviliselt paberkoti järele. Aga lennata on vahva. Kui lennuk õhku tõuseb, tahaks püsti karata ja "Juhhuu!" hüüda, aga mitte asjatult ei ole me pinkide külge kinnitatud. Peagi oleme kõik sõna otseses mõttes "pilves" ja mulle meenub film, kus lennuk pilvedesse kinni jäi ja rahvas saadeti kõik välja lennukit lükkama. Juhtub. Loodetavasti meiega ei juhtu, sest väljas on kapteni teadete järgi -65 kraadi ja see on päris krõbe külm. Pilvedesse kinnijäämise asemel kerkime aga sini-sinisesse taevasse, kus päike eredalt vastu särab ja pilved lumevaibana näivad. Kui stjuuardess oma käruga mööda kõnnib, tahaks tasakesi küsida, et kas lennuk metsapeatusi ka teeb... Vist mitte.

Süüa antakse hästi ja me tunneme end nagu tõelised ärimehed/naised, kellele vahest selline reisimisviis lausa igapäevane on. Aga meile on see 2 tundi väljumine teise maailma, teise reaalsusse ning peale 2 tundi sõitu on see meile väljumine Hamburgi lennujaama ja õnnelik taaskohtumine oma kompsudega. Eriti õnnelikuks läks lugu siis, kui me passid tembeldatud saime ja mina täiskiirusel oma kursaõele sülle jooksin. Umbes nagu Ameerika filmides, aga mitte aegluubis, vaid kiirendatult, peaaegu mürtsuga. Seejärel sai tehtud üks võimas grupipilt koos värvilise veekandjaga (selliseid pidi Hamburgi linna peal palju olema nagu Saksa majapidamistes aiapäkapikke - viimaseid me Hamburgis ei kohanud) ning asutud teele koha poole, mida kohalikud Messehalleniks kutsusid. "Eine 9-Uhr Tageskarte, bitte" - sai bussijuhile poetatud ka esimene konarlik saksakeelne fraas ja endamisi uhkustki tuntud, et nii hästi hakkama sain. Aga keelte paabel on veel ees...

Messihallidesse viis meid esmalt buss, seejärel metroo ja ma tundsin armsat äratundmisrõõmu Hamburgi metroorägastikus seigeldes. Mitte et ma seal enne käinud oleks, aga Euroopa metrood on mõneti sarnasedki ja mul nii mõneski tulnud seigelda. Tee messihallidesse (nagu emakeeles öelda võiks) kulges läbi kauni pargi, mis hoolimata talvekülmast (ja lumepuudusest) kenasti siit-sealt rohetas ja silmailu pakkus. Et olime saabunud häbematult vara (3 päeva enne põhilise möllu algust), siis oli siin rahustavalt vaikne ja kogu park tundus olevat meie päralt. Orientiiriks sai meile kõrge telemast, mida kohalikud hellitavalt Suureks Miikaeliks kutsusid. Selle läheduses asusidki messihallid, kus pidime veetma suure osa oma järgmisest nädalast.

Tundsin igas oma ihurakus, et olen nii lähedal sellele, mida alates maikuust on oodatud (sellest ajast, kui ma kloostrist tagasi tulin). Juba esimestel hetkedel messihalli territooriumil võisin kohata kedagi, keda tunnen, kuid mis järgnema hakkas, sellest ei oleks osanud ma tegelikult undki näha...

Kohtumispaik: Lübeck
Peale esimesi kallistusi-tervitusi vedasime oma pakid ja kompsud siseruumesse. Veel tühjas messihallis liikus vaid mõni üksik kuju, aga ükskõik, kes see ka polnud, võis tallegi tormi joosta, sest ülima tõenäosusega oli see mõni hea armas tuttav. (Siiski-siiski, kui tegemist oli vennaga, siis polnud tormijooks küll kõige õigem tervitusviis, nii et nende puhul rakendasime teistsugust taktikat.) Lübecki-nimeline restoran asus teisel korrusel plangu taga. Ilmselt olid need plangud ehitatud tulevaste rahvatulvade jaoks, sest Euroopa noorte kokkutulekul (kus ma olin) pole kunagi olnud kombeks kasutada silte "Võõrastele keelatud", vaid vastavasisulisi vihjeid tehakse märksa peenemalt, näiteks ehitatakse plank ette. Igatahes sinna plangu taha me pidimegi varjuma. Ja oh seda üllatust, kui me peagi leidsime end rahvast täis söögikohast, mis rohkemgi kui palju meenutas Pariisi kokkutulekult tuttavat Ozeane'i restorani. Ja rahvas, kes seal oli, olid loomulikult vanad head tuttavad Taizé päevilt. Nii et tegelikult kulges mu restorani saabumine umbes nii: vaevalt jõudnud paar sammu astuda, kui mulle hakati tormijooksu jooksma. Vaevalt jõudnud esimese rahvahulga ära tervitada, silmanurgast pisaragi minema pühkida ja kaks sammu astuda, kui kõik kordus taas. 10 minuti pärast vajus mu emotsionaalne enesekindlus kokku ja ma pugesin restorani ukse taha end koguma, et siis taas uuele ringile minna. Teine ring, veel kolmaski... Ja ikka leidus veel nurga taga mõni, keda ma polnud esmapilgul veel näinud. Ühesõnaga, minu hinges oli suur rõõmupidu ja südames jällenägemisrõõmu soojus. Aeg oleks justkui end tagasi kerinud Pariisi päevile, mil me samamoodi kõik koos istusime. Kuigi nüüd oli see pisut teisiti. Enamikel meist oli seljataga kuudepikkune elu kodumaal (või võõrsil) ja kõik me igatsesime tagasi Taizé vaikusse ja rahusse. Ja samas ei igatsenud ka - elu "tavamaailmas" pakkus asendamatuid väljakutseid, ilma milleta need taaskohtumised ehk ei omakski sellist sära.

Suure kallistamise-pisaratevalamise peale jõudsin restoranist välja meie grupi hingedest viimasena, nii et ukse taga seisnud vend Matthew oli juba hakanud muret tundma, et kas mind polegi kaasas. Aga ma olin, ma pidingi olema, kuidas teisiti. Olin ju lubanud teha ükskõik mida, peaasi, et saaks tulla Hamburgi ja saada taas vanade sõpradega kokku. Igatahes oli mul nii hea meel teda näha, sest nüüd tundus, et kõik on justkui peab olema - siin on rahvas Taizést, punt eestlasi ja vend Matthew. Nagu peabki.

Selgitused aga said meile antud taas Lübecki restoranis. Mulle anti väike vihje, et ma saan eriülesande ja pean teistest eralduma, ehk koguni koos elama teiste "permanentidega". "Quelle chance!" Õde Bep igatahes mulle kavalalt teatas, et peab minuga rääkima, sest minu majutusega pidavat olema "mingi värk" (õde Bep küll väljendas end pisut teisiti). No igatahes kui ma olin ta õhtu jooksul kinni püüdnud, andis ta mulle lina ja padjapüüri ja teatas, et hakkan elama hotellis koos teiste "permanentidega". Kujutage ette minu rõõmu (kuigi see on vist võimatu)! Olin niigi juba ei tea mitmendas atmosfäärikihis, aga teadmine, et jagan majutuspaika vanade (tegelikult küll noorte) heade sõpradega, oli küll tõeliseks õnnistuseks. Ja mu toanaabriks sai Hagar :) (esialgu ainult tema). Nii et saabuv nädal tõotas tulla tõeliselt vahva. Ja ma ei eksinud...

Minu esimene Hamburgi palvus toimus sealsamas, Lübecki restorani kõrval, kuhu oli maha laotatud vaip ja rajatud väike palvenurk. See oli äärmiselt õdus koht, sest meid oli nii vähe ja me olime seal nagu üks pere - veel viimast päeva küll, sest 60 000 inimesega sellist palvust ühes väikeses nurgas ei pea. Aga see oli mõnus algus ja mul oli veel enam tunne, nagu oleksin sattunud ajas tagasi - olin ju just nende keskel, kellega sai 9 kuu jooksul Taizés jagatud nii rõõme kui muresid. Ka õhtupalvus toimus sealsamas nurgakeses, saime koos laulda ja piiblit lugeda ja lihtsalt tunda, et taas koos olla on hea.

Minu tööks sai vist juba kujuneva traditsiooni kohaselt inimeste vastuvõtmine ja töö informatsioonilauas, mis aga teise tekkiva traditsiooni kohaselt muudeti samuti inimeste vastuvõtmiseks nädala jooksul. Kordus Pariisi sündmustik ja mul oli selle üle ainult hea meel, sest selgus, et vastuvõtutiimis on nii mõnigi, kellega sai möödunud aastalgi ülesandeid jagatud. Töötegemist hakati meile selgitama suures saalis, mis oli veel väga hõredalt asustatud, sest olime tulnud päev varem isegi ettevalmistusgruppidest. Nii armas oli kuulda, et kõikide töötegijate nimed hõigati välja - et kuhu keegi peab minema. Selline personaalne suhtumine lõi omaette sooja "pereõhkkonna" - enamik meist ju tundsidki üksteist, kuigi siin oli ilmselt mitusada inimest. Just siin tundsingi, et me oleme justkui suur kristlik pere - isegi kui me ei tunne veel üksteist, oleme me ikka mingitviisi hingeliselt üksteisega seotud ja see annab nii palju lootust.

Nii vahva oli jälle istuda ringis koos ja kuulata pärani silmi selgitusi, mis tegelikult juba mitu korda kuuldud. Tundsin, et olen justkui oma heas, kindlas kohas, kus ma tean, mida teha ja kuidas teha (isegi, kui alati ei tea). Inimesed otsivad nii sageli oma kohta siin elus, aga siin, Hamburgis või teistel Euroopa kokkutulekutel olen ma alati tundnud end kindlalt. Naudin seda kindlust igati - vahest vaatan isegi pisukese muigega inimesi, kes tulevad esmakordselt ega tea, mida teha, kuidas teha, kuhu minna. Ja samas tunnen siirast rõõmu, et saan neile abiks olla ja neile kõike selgitada. Ilmselt on sellised kokkutulekud mulle heaks võimaluseks rahuldada oma lõppematut hoolitsusvajadust. Ainus häda, oh viletsust ja õnnetust, mul polnud häält... Peaaegu üldse... Ja siis ma oleks tahtnud oma kileda häälega karjuda, et tahan oma häält tagasi. Selle asemel aga olin optimistlik ja naersin - mis siis, kui pidanuksin kooris laulma. :) Eks ma ikka püüa olla optimistlik, ka nii sandis olukorras, kus häält pole ja soov rääkida ja eriti laulda on suurem kui miski muu soov. Pealegi on siin, sõprade keskel, raske olla midagi muud kui rõõmus ja siiralt ja lõputult õnnelik. Nagu laps. :)

Õhtul läksime koos Hagariga hotelli, kus pidi asuma meie eluruum. Läksime sisse suure uhke hotelli tagauksest, sest ametlikult oli hotell Altona küll suletud, aga mitteametlikult sai sellest permanentide ja ekspermanentide ulualune eelseisvaks nädalaks. Saime meie siis kätte oma toa numbri - 108, mis asuvat teisel korrusel. Teine korrus. Kõndisime mööda koridore ja jälgisime numbreid toa uksel - 105... 106... 107... 108 Bruni Suite! Ohsapoiss. Ei ole võimalik. Vaatame uuesti - 106... 107... 108 Bruni Suite. Keerasime pisut kõhklevalt ukse lahti ja jäime ukse peale rumala näoga seisma. See oli tõesti sviit mis sviit - uhked sulevoodid, telekas, oma vannituba, diivan, baarikapp, külmik... Vaatasin veelkord võtit ja uksenumbrit. Matemaatilis-loogiliselt ei saanud ma eksida, ent reaalsustaju kippus siiski alt ära hüppama. Hetkeks kõhklesin ja mõtlesin, et läheks ja küsiks administratsioonist järgi, kas me mitte pole eksinud. Aga siin me olime, seisime suu ammuli ja vahtisime oma sviiti. Seejärel pillasime mittevajalikud magamiskotid ja matid nurka ja testisime sulevoodite pehmust. Tõeline ärinaise elu - lennukiga sutsti kohale ja ööbimine sviidis. Mida sa hing veel ihata oskad. Ja mina veel harjutasin kooli põrandal magamist õpetajate toa põrandal, tekk külje all ja mantel soojakatteks peale tõmmatud. Aga see siin ületas küll kõik mõistlikud ootused. Ja siis lugesin ma ukse pealt, et öö selles sviidis maksab 150 eurot (peaaegu minu kuupalk, aga Taizé muidugi ei pidanud meie mugavuste eest selliseid üüratuid summasid maksma).

Aga ega me oma mugavuste keskele pikalt pidama jäänud. Catrin leidis, et peaks esimest õhtut tähistama ja omale ühe baari või kohviku otsima. Jalutasimegi siis lähikonnas ringi ja maandusime ühes restoranis - Catrin, Melanie, Christian, Tanja, Susanna, Steffi, Hagar ja mina. Kohalik kelner oli väga lõbus itaaliapärane mees ja me õpetasime talle, kuidas erinevates keeltes "Aitäh" öelda. Meie õhtu sai jäädvustatud ka pildile, tänu sellele, et restorani sisenes üks roosibuketi ja digifotokaga mees, kes teatud tasu eest oli lahkelt nõus meid pildistama ja pildistamise ajaks isegi oma roosibuketi Susanna kätte usaldama.

Igatahes kokkutulek tõotas tulla imevahva, kuigi mul oli hääl ära, hoolimata mu kõikvõimalikest pingutustest seda tagasi saada (sh šokolaad, lonks õlut kokakoolaga jpm). Õhtu aga lõppes pehmete suletekkide vahele vajumisega, sest järgmine tõotas tulla kiire päev.

27.detsember 2003, neljapäev
27. detsembri hommikul oli vaja varakult platsis olla, sest saabumas olid ettevalmistusgrupid. Punkt kell 8 pidin ma igatahes olema juba oma pingi peal valmis. See tähendas, et hommikusöök tuli ahvikiirusel manustada veelgi enne ja hotelli suletekkide vahelt tuli tõusta poole öö pealt. Aga see kõik ei valmistanud vähimatki muret, sest elu oli muidu nii vahva, et kõik võimalikud ebamugavused lihtsalt unusid. Nii ma siis seisingi keset halli, põsed saia täis nagu Hamstril, kui saabus vend Matthew, kes ütles, et Läti grupp on juba kohal ja ma pean olema valmis neid vastu võtma. Üritasin 5 sekundiga lõpetada oma lihtsa hommikusöögi ja teise 5 sekundiga üritasin ma oma ikka veel kadunud häält tagasi saada. Tegelikult ei õnnestunud mul kumbki neist üritustest, sest 5 minutit hiljem olin ma veel ikka ametis millegi mälumisega ja viis päeva hiljem kõlasin ma ikka nagu pohmellis vares. Aga lätlased igatahes tulid üsna pea suure kambana halli ja mina organiseerisin nad meile mõeldud nurka tihedalt istuma. Minu ülesandeks oligi kõikidele saabunutele selgitada, mis reeglite järgi ja mis toimuma hakkab, seejärel oli vend Matthew ülesandeks ka igaühele kohane pesa leida ja kõik laiali saata. Tõlgi abiga saime kenasti toime, sest minu läti keele oskus paraku piirdud väljenditega "Labrit", "saldejums" ja "Es tevi milu" (neist viimane muidugi eriti oluline). Kuigi jah, nende väljenditega ehk saaks terve riigi läbi rännata. Ütlesin ju Prantsusmaalegi minnes, et vajalikud väljendid on (just sellises järjekorras) "Bonjour", "Je n'ai pas d'argent" "Merci", "Au revoir". Ja muidugi "Je t'aime". Ja ometi elasin kohapeal 9 kuud.

Lätlased laiali saadetud ja ülejäänud hommikusöögipuru (suure siia-sinna sagimisega oli söök pudistunud) ära söödud, oli aeg juba nii kaugel, et võis minna lõunasöögi järele. Et kell 12 oli oodata Eesti gruppi, siis pidin kähku tegema. Arvasin innuga, et Eestist on tulemas veel üks grupp ja kujutasin ette, kui kaugel nad võiksid juba sõiduga olla, kui sain teada, et grupp, keda pidin täna vastu võtma, on seesama, kellega eile olin kohale sõitnud. Njah. Aga polnud midagi, vastu tuli võtta kõik, isegi omad :P Igatahes nägi siis näod jälle üle ja see oli hea, sest pika aja jooksul (peaaegu 24 tundi) olid pooled näod juba ajusopi ajaloohämarusse kadunud.

Sain eestlasedki (sedakorda kõll ilma tõlgi abita) vastu võetud ja vend Matthew abiga laiali saadetud. Ja siis jäi minu ülesandeks pingi peal istumine ja ootamine. Külm oli, aga muidu polnud häda. Tegin omale pingi peale pesa ja istusin seal tunde liikumatult, nii et kõik käisid kaastundlikult mööda, nagu oleksin ma hirmsas vaevas olnud. Tegelikult oli see väga hea töö just seetõttu, et kõik käisid mööda ja nii sai nii mõnegi tuttavaga juttu aetud. Pealegi võeti kõrvallauas vastu skandinaavlasi ja hispaanlasi (Hamburgis selgus, et Skandinaavias räägitakse skandinaavia keelt, mis paberite järgi otsustades on inglise keelega äravahetamiseni sarnane, nii et mul õnnestus keele sarnasuse tõttu ka mõni skandinaavlane vastu võtta). See tähendas, et mul oli aega rahulikult kõrvallaua inimestega vestelda. Või aeg-ajalt ka üle halli näiteks Horvaatia vastuvõttu põigata ja kellegi teisega juttu ajada. Ainult nurgal tuli silm peal hoida, sest keegi võis ju tulla ja kaotsigi minna. Tegelikult ootasin ma kirjade järgi 4 lätlast. Kohusetruu, nagu ma olen, ma ka tõesti ootasin, ega lahkunud oma ametipostilt kuhugi. Ja kuhu mul oligi minna, kui vahest tõesti ainult paar sammu teise laua juurde. Igatahes olin ma oma rahuliku tööga rahul.

Peale õhtusööki õnnestus mul minna ka esimesele suurele palvusele. See toimus hallis number 7. Nüüd hakkas elu tunduma juba nagu ühel tõelisel Euroopa noorte kokkutulekul kunagi, sest inimesi oli kogunenud juba mõnituhat, nii et nad täitsid tervenisti suure palvusehalli. Aga ka selles on oma võlu - palvetada ja laulda koos tuhandete teistega - inimestega kogu maailmast, keda ühendab ühine soov tõsta oma hääl ja Jumalale laulda (minul oli küll väljakannatamatu soov, ent mitte võimalust, sest jah, ma kõlasin endiselt nagu sigaretidieedil olev kass). Nii ma siis lihtsalt kuulasin, kuidas teised laulavad, suu ammuli ja üritasin mitte tunda tulist soovi avada suu ja laulda. Ometi laulsin oma hinges ja südames.

Sel päeval tuli Hamburgi ka Anna Rootsist, kellest pidi saama meie sviidikaaslane. Nii et bande oli jälle koos ja pärast palvust otsustasime minna seda ka tähistama.

Leidsime Hauptbahnhofi (ehk maakeeli keskjaama) juurest ühe mõnusa istumiskoha - Pasadena. Kohapeale jõudes selgus, et koht oli juba hõivatud - Taizé inimeste poolt. Siin oli kohal pool endist ja praegust Lambarenet ja teist samapalju La Moradat. Igatahes oli rahvast murdu ja taas läks lahti suureks ühiskallistamiseks, sest suures rahvasaginas olid nii mõnedki inimesed veel nägemata jäänud ja nii mõnigi oli alles äsja ka saabunud. Peale pisukest mööbeldamist olime endile leidnud platsi laua ääres ja võisime taas (nagu vanadel headel aegadel) nautida üksteise seltskonda. Tellisin omale kuuma piima meega, mille peale rahvas mulle otsa vaatas, nagu oleks ma kuu pealt kukkunud (inimene joob seltskonnas kuuma piima meega ?!?), aga kui ma suu selgitusteks lahti tegin, rääkis mu hääl iseenese eest (see oli endiselt kadunud kuhugi).

Peaaegu keskööni istusime kõik koos ja lihtsalt olime rõõmsad selle üle, et võime taas koos olla. Selline juhus tuleb võib-olla kord elus, kui siiski - olime ju kõik tulnud väga erinevatest paikadest (mitte ainult Euroopast, vaid ka kõikjalt mujalt maailmast ja just seetõttu oligi meie kokkujuhtumine seda imetlusväärsem). Aga seda olen ma õppinud, et rõõmustada tuleb just selle üle, mis sul olemas on, selle asemel et kurvastada selle üle, mida sul pole. Näiteks võisime vägagi rõõmustada selle üle, et võisime kolmekesi (Hagar, Anna ja mina) elada uhkes hotellisviidis ja poole ööni naerda, nii et silmad märjad.

28.detsember 2003, pühapäev
Kuna me teadsime, et ees seisab pikk ja seiklusrikas nädal ja eriti varajane ja seiklusrikas esmaspäev on tulekul, siis otsustasime, et magame nii kaua, kui vähegi võimalik. Aga et me pidime pool 11 siiski olema taas messihallis, siis tähendas see, et lõunani ei lastud meil ikkagi magada. Aga vähemalt ärkasime me PÄRAST päikest, mitte enne, nagu see talviti kipub olema.

Hommikusöögiga (mis algas kell 10), oli nii nagu oli, sest kui päris aus olla, siis söödeti meid nii hästi, et igast toidukorrast oleks piisanud vähemalt kolmeks päevaks ja nii oligi mul kott jälle saiakesi, küpsist, veepudeleid, juustukesi jms täis, nii et ma olin nagu talvitumisele minev orav. Aga punkt pool 11 olin igatahes täiesti olemas, seal kus pidingi, oma pesas eestlastele ja lätlastele mõeldud nurgas (olin vist eelmisel päeval pingilegi omakujulise lohu sisse istunud) ja samamoodi olid seal ka teised eestlased. Sai meile siis jagatud peotäis näpunäiteid tänase päeva sündmuste kohta ja taas hallide peale kondama lastud. Aga oli ka aeg - lõunasöök. Hm, vahest tundub mulle, nagu oleksime seal ainult söönud, aga ausalt, ei, me ainult NÄKITSESIME aeg-ajalt seda ja teist. Vahest juhtus küll, et ma maandusin teadliku söömissooviga Lübecki restoranis, aga alati polnud sedagi võimalust ja ausalt öeldes polnud see ka kõige tähtsam. Kõige tähtsam oli säilitada hea tuju! :)

Kell 2 pidime olema tagasi ja seda kohe päris kindlalt, sest vastasel juhul oleksime olnud "inimene X kadunud punkti Y Hamburgis" ehk teisisõnu poleks meil olnud aimugi, kuhu kadus ülejäänud seltskond. Nii et kell 2 (ja mõni meist ka tunnikene varem, lihtsalt igaks juhuks) oli kamp eestlasi jälle koos, seljakotid seljas, näod pisut unised, aga naerul, ja valmis asuma teele, kuhu iganes vend Matthew ka ees läheb. Nimelt pidime üle vaatama koha, kus järgmisel päeval hakatakse võtma vastu eestlasi (ja muidugi ka teisi rahvusi, näiteks lätlasi ja skandinaavlasi jm) ja see asus "kuskil Hamburgis". Vähemalt esialgu oli see meile lihtsalt üks umbmäärane ristike kaardi peal. Aga peagi pidi meile selguma, kus ja millal.

Nõnda me siis sammusime truuisti vendade selja taga, katsudes nendest mitte maha jääda (ja esialgu ka mitte ette jõuda). Pisut seiklemist Hamburgi metroorägastikus (mis tegelikult nii mõnegi linnaga võrreldes polegi niiväga rägastik, aga kus teisalt on võimalik üsna lihtsalt suunataju kaotada) ja olimegi täiesti tundmatus suurlinna punktis, kust pidime leidma eestlaste vastuvõtupunkti. Tänaval näitas silt "eestlane" täpselt jõkke ja ei teinud asju selgemaks, aga vennad õnneks teadsid, kuhu minna.

Meie sihtpunktiks oli koolimaja, millest pidi saama meie pesa teoreetiliselt 6st 2ni päeval, aga praktiliselt ehk kauemgi. Koolimaja oli arvestades eestlaste nappust üsna suur, aga õnneks me polnudki seal ainsad. Pidime ette valmistama ka lätlaste, hispaanlaste, skandinaavlaste ja inglise keelt kõnelevate inimeste saabumise, nii et kolm korrust koolimaja (pluss kelder) läks täiesti asja ette. Meie tänane ülesanne oligi valmistada ette ruumid erinevateks tegevusteks - vastuvõtuks, majutuseks, animatsiooniks ja kes teab, milleks veel. See tähendas, et me jooksime paberihunnikutega mööda treppe üles-alla ja kirjutasime-värvisime-parandasime silte. Nende siltidega saab ikka alati nalja. Nagu iga aasta, nõnda ka seekord, oli terve pakk silte kirjaga "EESTLANE". Mõtlesin ennist, et kui kusagil pole ööbida, siis keeraks ennast suurde halli "EESTLANE" sildi alla külili, siis see silt igatahes õigustaks end. No lätlastel oli sama lugu. Nii me siis redekoreerisime neid silte, nii et vähemalt mõne peal oleks kirjutatud "EESTLASED" või "EESTI KEEL". Samuti tabas meid üllatus, kui leidsime sildihunnikust mitu silti kirjaga "RARJUTUS". Veel suurem üllatus tabas meid siis, kui meile öeldi, et see on eestikeelne. Nõudsime siis selgitust, et mida see tähendab ja kuhu selle panema peab. Vastuseks saime, et see tähendavat animatsiooni. Selle peale läksid meie silmad veelgi enam pärani, aga siis selgus, et tegemist on ilmselt juba dekaaditaguse trükiveaga ja soovitati meil animatsiooni tähistamiseks üks hea eestikeelne sõna otsida. Aga kuna mida pole, seda pole, siis tegin ma julgelt ettepaneku tundmatu ja kasutamata sõna "rarjutus" siinkohal kasutusele võtta ning võtsin enda peale ülesande seda näiteks Keelenõukogule soovitada. Võib-olla siis tulevikus kasutamegi sõna "animatsioon" asemel "rarjutus" ja sõna "animeerima" asemel "rarjutama". Vahva. Aga kui kellelgi iganes tuleb mõni hea eestikeelne sõna pähe, siis andku aga julgelt teada.
Võõrsõnastik annab järgmised vasted:
animatsioon - tehn. liikumatute kaadrite käikkäigulise salvestamisega saavutatud näiline liikumine
animeerima - elustama, hingestama; van. virgutama
Tegelikult see viimane variant "virgutus" ja "virgutama" oleks ka päris head.

Igatahes seda siltide värvimist seal jätkus, kuid lõpuks said õiged asjad õigetesse kohtadesse ja me võisime rahulolevaina tõdeda, et oleme homseks inimeste tulekuks nii valmis, kui olla saime.

Et aga järgmisel hommikul tuli kohal olla juba kell 6 (ja tõusta ilmselt millalgi poole 5 paiku), siis otsustasime, et peale õhtupalvust me enam mingeid erilisi aktsioone ette ei võta ja läksime lauluta magama (eriti mina, sest mu hääl ikkagi laulda ei lubanud).

29.detsember 2003, esmaspäev
On öö... Nii umbes poole 5 paiku hommikul (minu jaoks kindlasti öö ja ilmselt ka kohaliku päikesepaiste jaoks). Aga mobiil võtab kätte ja heliseb - AEG TÕUSTA, AEG TÕUSTA, AEG TÕUSTA... Ega's midagi, kohustus kutsub ja ma pean olema kell 6 juba teises linnaosas - sessamas koolimajas, mida eile vaadatud ja ette valmistatud sai. Õnneks polegi eriti kaugele sõita, nii et kohale jõudsin ma juba poole 6 paiku. Sain aga kokku ühe Poola tüdrukuga, kes pidi teeviitade eest hoolt kandma. Paraku, oh häda ja õnnetust, seesama silt, mis eelmisel päeval oli täpselt jõkke näidanud, oli täna kadunud nagu tina tuhka. Käisime pool tänavat läbi, aga mis läinud, see läinud. Meil jäi üle ainult loota, et a) silt ilmub ise välja või b) inimesed leiavad õige pöörukoha ilma silditagi üles. Kohale jõudes selgus, et variant b) töötas vägagi hästi, sest esimene eestlaste buss oli juba leidnud tee õigesse kohta. Paraku olime kohal liiga vara (kolmveerand 6) ja koolimaja puhkas veel rahulikult oma und. Rahulikku und magasid ka enamik inimesi bussis, kui ma pea bussiuksest sisse pistsin ja ringi vaatasin. "Võite veel 15 minutit magada," sosistasin ma unesegaste nägudega eestlastele. Tulemas oli 4 bussitäit eestlasi veel. Aga esimene oli kohal... :)

Minu ülesandeks oli seista ukse peal ja kinni püüda kõik rühmajuhid ja neilt küsida igasugust infot - et ei juhtuks nii, et grupp jookseb laiali ja pärast ei tea, kas oli, kes oli, kui palju oli ja miks oli. Suure agaruse tulemusena ei lasknudki ma seekord kedagi peatamata mööda. Tegin omale pesa esimese korruse laua peale ja istusin seal umbes kella 2-ni, nii enam-vähem liikumatult, nagu mediteeriv guru. Selle aja jooksul jõudis aga nii mõndagi juhtuda.

Esiteks, koht, kus ma end istuma olin seadnud, oli suurepärane. Seda juba seetõttu, et kõik käisid sealt mööda ja nii mõnigi jäi peatuma, et juttu ajada. Igatahes IGAV (vabandage, aga selle sõna tähendust ma ikka täpselt ei mõista) küll ei olnud, kuigi aega oli maa ja ilm. Teiseks leidsin omale vajaliku ülesande. Nimelt otsustasid inimesed, et selle asemel, et väljapääsu kaudu väljuda, üritavad nemad hoopiski väljuda keldri kaudu. Nii tassisidki nad kõik oma pakid kõigepealt keldrisse ja pidid siis jälle pettunult üles tulema. Mõtlesime siis, et paneme tooli tee peale ette, justnagu märgiks, et siitkaudu ei saa. Aga võta näpust. Tool oli kasutu vidin. Vedasime siis tee peale ette ka ühe suure papist teadetetahvli - no seda peaks nad ju ometi märkama! Aga ei, kus sa sellega! Ikka lipsasid inimesed sealt vahelt kenasti läbi ja olid kangesti imestunud, et see trepp kuhugi ei viinud. Ega's midagi, võtsime siis kokku oma kunstioskused ja joonistasime ilusa keelumärgi, sildiga "This way leads NOWHERE" ja pealuu ja säärekondid ka juurde. Aga oh häda, ka see ei mõjunud. Viimases ahastuses võtsin noa hambu ja seisin ise selle sildi kõrvale seisma nagu teeröövel. Tegelikult lahendasime asja väga lihtsalt - me ennetasime inimesi ja kõigile, kes alla tulid, teatasime juba varakult, et nad peaksid teisele poole pöörama. Aga inimesed on inimesed, ikka jõudis mõni juba poolde keldrisse, enne kui me nad tagasi jõudsime hüüda. Oleks pidanud tegema statistikat, mitu inimest keldrisse läks tol päeval. Aga meil muidugi nalja nabani. Vahest istusime lihtsalt vaikselt ja jälgisime inimesi - kas märkavad meie barrikaade või mitte.

Töörahvale (meie, kes me inimesi vastu võtsime), toodi ka suure toobrijagu teed. Et ma endiselt üritasin oma väljalülitunud hääleaparaadile elu sisse puhuda, siis võis mind suisa sageli näha aurava plastikpudeliga keldri vahet tee järel käimas (ma, sotu, olin ju tassi muidugi maha jätnud - no milleks see, tassi koht on hotellis :P). Alguses kohe ei tahetud andagi, aga kui me olime suutnud hispaanlastest teejagajatele selgeks teha, et me töötame siin ja külm on ja me tahame teed jne, siis suhtuti meisse mõistvalt ja lubati sooja magusat teed võtta. Mis sellest toobritäiest teest aga edasi sai, sellest vaikib Hamburgi ajalugu...

Mõne aja jooksul jõudsid kenasti õigeaegselt kohale ka kõik teised Eesti grupid. Välja arvatud üks. Hakkasime siis jälgi ajama, milles asi, sest ennegi on gruppe teele kaduma läinud. Meenutagem siinkohal kasvõi Barcelona reisi, kus bussil keset ööd ratas leegitsedes alt ära lendas ja meie 8 tundi Freiburgis "Valget laeva" ootasime. Marek siis saatiski sõnumi kadunud bussile. Vastus saabus mõne aja pärast umbes selline: "Buss katki. 60 km Berliinist. Teatame, kui tulema hakkame." Hm, Hamburgist Berliini on umbes 400 km, seda maad sõidab umbes 5-6 tundi pluss aeg, mis kulub bussi parandamiseks. See tähendas, et pidanuksime olema siin vähemalt kella 6-ni. Natuke õnnetud näod peas, istusime ja ootasime siis kannatlikult järgmist sõnumit. See oli õnneks lootusrikkam ja natuke peale 2 jõudis Hamburgi ka viimane grupp Eestist. Nii ruttu? Jah, sest olime mõttes bussi paigutanud teisele poole Berliini, kuigi tegelikult oldi just Hamburgi pool Berliini. Igatahes seekord läks õnneks ja loomulikku kadu ei olnud.

Järgmised kaks tundi veetsime usinalt koolimaja korda seades, et õpilased saaksid peale vaheaja siin taas õppima hakata, ega peaks pead murdma eesti-, läti-, inglise- ja muukeelsete siltide üle. Olin üks viimaseid lahkujaid. Ilmselt võis põhjus olla selles, et "koordinaatorina" (mingi selline nimetus mul oli) tundsin ma end kuidagi väga vastutav olevat ja ei tahtnud kuidagi enne lahkuda, kui olin veendunud, et KÕIK on korras ja KÕIK asjaosalised rõõmsad. Seda viimast ei saa küll garanteerida, aga siiski tundus, et inimesed on rahul.

Tööpäev aga jätkus täie hooga. Kolisime 12.hallist oma pesadest 1.halli uude, märksa pisemasse, aga ehk ka õdusamasse pessa. Tassisime nagu talveunele minevad hiired kõik oma võimaliku ja võimatu kraami sinna ja asusime ootama neid, kes tee peal kas toppama või hoopistükkis kaotsi läinud. Ja ega tulnudki oodata. Siit saab alguse legendaarne Hamburgi lugu: "The Story of the Lost Latvian" nagu me seda kutsusime. Saab siis see lugu siit kõikidele ilustamata edasi jutustatud, kõikidele õpetuseks, et ei tohi kaotsi minna.

Istusin ma siis vaikselt oma uues pesas pingi peal, kui korraga tuleb minu juurde äranutetud näoga noor tütarlaps. Lätist. Mitte rohkem kui 16 aastat vana. Vaatab tema siis silti (Latviski) ja mind ja kukub kiiresti ja õnnetult läti keeles rääkima. Mina seepeale vastu, et ma ei räägi läti keelt, mis ka tõsi on (välja arvatud mõned eelpoolnimetatud fraasid, millest muidugi siinkohal eriti kasu poleks olnud) ja küsisin, kas ta inglise keelt räägib. Ei. Ja räägib aga läti keeles edasi. Po-russki? Ei. Ja seletab mulle ikka nuttes läti keeles edasi. Selleks pole siiski vaja polüglott olla, et aru saada, et tüdruk on kaotsi läinud ja kohe päris põhjalikult. Üritasin ta käest välja selgitada, kas ta söömas on käinud. Ei. (...läti keel...) Mingu siis sööma, tulgu hiljem tagasi, siis tuleb Julia, kes oskab läti keelt ka. (...Hulk õnnetut läti keelt...) Olin ta lõpuks juba peaaegu nii kaugele saanud, et ta oleks sööma läinud (õnnetu lätlane on siiski natuke parem kui õnnetu JA näljane lätlane). Aga siis õnneks märkasin Juliat. Just õigel ajal. No rahvuskaaslasel on loodetavasti asju siiski kergem ajada. Aga nii lihtsalt see siiski ei läinud. Vestlus kulges umbes nii:

Julia (tüdrukule): ...Läti keel...?
Tüdruk: ...Läti keel... nuuks... läti keel...
Julia: ...Veel natuke läti keelt... (Mulle): Ta kaotas oma grupi ära.
Tüdruk: Nuuks
Julia: ...Läti keel...
Tüdruk: ...Läti keel... Väga kiire ja õnnetu läti keel... Veel õnnetum läti keel... Nuuks...
Mina: Kas ta grupi numbrit teab?
Selgus, et teab küll ja teab seda ka, et grupijuht on naine. Peilisin välja siis tütarlapse nime ja lubasin grupi välja otsida, nemad mingu vahepeal sööma. Seda nad tegid ka ja mina tõttasin abi otsima. Kõigepealt infosse. Sealt saadeti mind ühe venna jutule. Ja vend saatis mu õe jutule ja õde soovitas helistada sinna ja sinna ja sinna ja andis umbes 2-3 telefoninumbrit ja umbes samapalju nimesid ja soovitas vend Matthew'le helistada. Ja siis ma helistasingi ja vaene vend, kelle mobiiliga ma rääkisin, tegi natuke kurva näo ja ütles, et kõik teised räägivad tema mobiiliga rohkem kui tema. (Otsivad kadunud ja leitud inimesi). No on amet. Aga ta oli igatahes väga tore ja abivalmis ja varsti tuligi vend Matthew. Ja Julia, kadunud lätlannaga. Ja siis me üritasime välja peilida veel umbes seitset sorti infot ja saime teada, et ta on ikka päris tõsiselt kaotsi läinud ja tegelikult peaks ta olema koos ühe saksa poisiga, kes pandi teda valvama, sest ta on ainult 14-aastane jne, jne. Istusime siis kõik neljakesi pingi peale ja üritasime välja mõelda tegutsemisplaani "Kuidas leida kadunud lätlannale koht, kus ta ei oleks kadunud." Vaene tütarlaps aga muudkui nuuksus ja kui ma talle ütlesin, et kui vend Matthew ütleb, et kõik on OK, siis kõik on OK. Julia tõlkis ja vaene lätlanna hakkas hoopiski nutma. Aga siis ma lugesin lehe pealt maha need nimed, mille õde mulle öelnud oli ja lätlanna nägu selgines. Lõpuks kujunes õhtu ülesanne järgmiseks: leida need 4 tütarlast, kes paberi peal kirjas on ja üritada vaene eksinud lätlanna kuidagi nendega kokku viia, sest nemad lähevad Lübeckisse. Õhtu ülesanne number 2: Kuidas leida 60 000 inimese keskelt (umbes nii palju inimesi oli selleks ajaks juba kohal) 4 tundmatut lätlast??? Ülesanne number 2 jäigi osalt minu õlule ja ma töötasin välja mitu plaani, üks hullumeelsem kui teine:
PLAAN A: Võtta kaasa õnnetu lätlanna halli number 2 ja 3 ja lasta tal rahva seas ringi käia, et ehk ta märkab neid.
PLAAN B: Teatada raadio kaudu (sealt, kus tõlkedki tulid), et kadunud on lätlanna, nii ja niisuguse nimega, otsib neid ja neid inimesi. Saatsin Juliale isegi raadioruumist (kus ma asusin, sest pidin raadiosse tõlkeid lugema) mobiilile sõnumi, aga õnnetuseks saatsin selle tema kodusele lauatelefonile ja vist hea oligi, sest see plaan oli ikka väga hullumeelne.
PLAAN C: Palvetada (see sai igatahes täidetud mitmekordselt)
PLAAN D: Lihtsalt oodata ja loota, et asjad lahenevad (sai ka täidetud).

Asjad kulgesid aga õnnelikult. Õhtu jooksul sai veel tehtud tosin kõnet - helistatud vendadele, õdedele, sakslastele, lätlastele ja veel mõnele ja lõpuks viis ennastohverdav Julia kadunud lätlanna ise Lübeckisse ära ja enne keskööd tuli mu moblale sõnum: "Kõik on korras". Lõpp hea, kõik hea.

Aga et lugu ikka lõpuni rääkida, siis tuleb ära rääkida ka II osa, mis leidis aset paar päeva hiljem.
Nimelt seisin mina teenistusvalmilt oma tööpostil, kui tuleb minu juurde taas see eelpoolnimetatud vend, kes lahkelt kõikidele oma mobiili andis, näol selline ilme, millest võis välja lugeda vaid üht: "The Story of the Lost Latvian: Part II". Nii oligi. Lätlanna jälle kaotsis. Ütlesin seepeale, et nüüd saab Julia küll südamerabanduse. Aga õnneks muidugi ei saanud. Julia lahendas taas olukorra kenasti, kadunud isikud leiti, valutumalt kui möödunud korral. Selgus ka tõsiasi: loo kangelannal oligi kalduvus kaotsi minna ja tal oleks tulnud väga rangelt silma peal hoida. Kuna aga ei järgnenud 3.osa (vastasel juhul oleks lugu hakanud juba seebiooperiks kiskuma), siis ilmselt ei lastud lätlannat enam nii kergesti silmist.

30.detsember 2003, teisipäev
Teisipäev oli esimene n.ö täispikk päev - ehk teisisõnu rahvas oli kohal ja päevaplaan hakkas pihta juba hommikust.

Hommikul olin ma juba oma pesas valmis hiliste tulijate vastuvõtmiseks. Kauaks seda pesa küll ei olnud, sest meil tuli peagi oma pesa mujale kolida. Seekord lihtsalt halli teise otsa. Juhtub. Nii tassisimegi rõõmsalt kogu oma kenasti pinkidele laotatud varanduse jälle mujale ja tundsime, et siinkohal on kraami vähesus ainult õnnistuseks.

Lõunapalvuseks läksin ma 4.halli, sest see oli minu meelest kõige ilusam. Tunnistan ausalt, 4.halli ikoonid meeldisid mulle kõige rohkem - need olid reproduktsioonid Saksa gootiaegsetest maalidest, nagu ka teistes hallides. Nende omapära oli aga selles, et kogu ikooni taust oli punane ning sellel sädelesid kuldsed tähed. See kõik jättis sedavõrd ebamaise mulje, et ma lihtsalt pidin just seal istuma ja suu ammuli neid ikoone vaatama. Tundsin, et just siin, selles paigas, on kõik rahu, mida ma vajan. Kuigi ma endiselt laulda ei saanud, jälgisin ma lihtsalt, kuidas Sietske koori juhatab ja tuttava inimese nägemine sellise rahvahulga seas annab südamesse hea sooja tunde. Taas oli mul tunne, et oleme justkui kõik üks suur pere. Hea meelega oleksin tahtnud jäädagi sinna istuma ja lihtsalt mõtisklema ja palvetama. Sain sel hetkel taas suurepäraselt aru, mida tundsid jüngrid "muutumise mäel", kui Peetrus ütles: "Issand, siin on hea olla; kui Sa tahad, siis ma teen siia kolm telki, ühe Sinule, ühe Moosesele ja ühe Eelijale?" (Mat 17:4) Ka minul oli "hea olla"...

Minu õhtupoolik möödus tööpostil pingil istudes ja vajaduse korral selgitusi jagades. See inimeste vastuvõtmine on hea töö, sest kokkutuleku jooksul tulijaid on vähe ja me saime meeskonnaga omavahel juttu ajada ja mõtteid vahetada. See lihtsalt vestlemine on nii vajalik, sageli kipume selle unustama või tundmatusse tulevikku lükkama - ah, küll kunagi jõuab. Aga nagu elu näitab, ainus "kunagi", mis meil on, on just praegu. Kõige suurem varandus meie ümber ongi just inimesed ja kui me seda varandust hinnata ei oska, mida me siis veel tahame???

Õhtu jooksul aga jõudsime veelkord kolida - seekord lähemale messihalli südamele - keskpaigale, kus toimus kõige kiirem ja kibedam elu. Ja kui aus olla, siis sinna ma tahtsingi välja jõuda, sest praktiliselt kõik, kes üldse messihallis ringi liikusid, sattusid varem või hiljem sinna ja ei võinud märkamata jääda. Ainus kurb tõsiasi oli see, et seal oli märksa jahedam... Aga see-eest olid meil südamed soojad, nii et polnud katki midagi.

Pool õhtupalvest veetsin ma taas "kulisside taga", kõrvaklapid peas ja püüdsin edasi anda vend Roger' sõnu nii hästi-halvasti kui oskasin. Õnneks polnud lugu nii nagu Pariisis, mil mul oli ees prantsusekeelne tekst, inimene, keda pidin tõlkima, rääkis ka prantsuse keeles, aga tema sõnad ei läinud sugugi alati kokku paberil olevaga ja lõpuks tuli kõrvaklappidest ainult kõva ja mõistetamatu poola keel. Ja mina pidin selle kõik tõlkima eesti keelde. Vihje: minu prantsuse keel on vaid kraadi võrra parem mu hiina keelest ja poola keeles olen umbes sama osav kui jaapani keeles. Aga seekord läks paremini. Kuulsin ka inglise keelt ja loodetavasti kuulsid eestlased ka eesti keelt minu vahendusel.

Igatahes jäin ma selle päevaga väga rahule, nagu ka eelmiste päevadega Hamburgis.

31.detsember 2003, kolmapäev
Aasta viimane päev. Minu töökord pidi olema pärastlõunal, mis tähendas, et hommikupoolik oli mul vaba ja ma võisin seda kulutada oma äranägemise järgi. Olime juba eelmisel päeval otsustanud, et võtame ette retke kuhugi kõrgele, näiteks mõne kiriku torni. Nii sõitsimegi Elbe äärde ning otsustasime ronida St Michaeli kiriku torni. Sisse astudes selgus, et oo üllatust, torni viib ka lift!!! Sellist asja vanades kirikutes just sageli ei esine, aga eks see on siis ilmselt pandud sinna kõrgusejanustele ent viletsate jalgadega turistidele. Meie aga otsustasime, et oleme küll kõrgusejanulised, aga noored ja väledad ning seetõttu võtsime ronimisretke ette jalgsi. Väledusest oli asi küll kaugel, sest peale 453 astet (just nii palju ma neid kokku lugesin) oli meil ikka võhm üksjagu väljas ka. Aga see-eest vaade ülevalt oli ka seda väärt. Olen alati mõelnud, et kui pole aega mööda linna uidata, siis peaks vähemalt saama ülevaate linnast kusagilt kõrgelt. N.ö jumalikust vaatenurgast. Ja see oli tõesti ilus - päike sätendas allpool laisalt voolava Elbe kohal ning heitis rõõmsat valgust sadadele tuhandetele majakatustele, sadamaehitistele, taamal aga hajus silmapiir sinakasse uttu. Nii kaugele kui silm ulatus, laius linn - Hamburg. Üsna lähedal kõrgus ka niinimetatud Suur Michael - Hamburgi telemast, mis asus otse messihallide kõrval. "Väike Michael" oli aga seesama kirikutorn, milles olime ka meie. Telemast tundus olevat nii lähedal, vaid paar tänavavahet, ometi võis sinnaminekuks kuluda pool tundi, võib-olla rohkemgi. Selliselt kõrguselt vaadates tunduvad kõik vahemaad kuidagi väiksemad ja kergemini läbitavad.

Isegi allaminekuks kulus paarkümmend minutit. Ja ometi, mis see siis ära ei ole - 453 astet - 453 sammu. Messihallide juurde otsustasime me siiski minna metrooga, sest jalad all kippusid püüli sõeluma.

Jalutasime läbi linnatänavate ja sattusime sisse ühte vanakraamikauplusse, mis oli nii tihedalt täis igasugust vana kraami, et polnud ruumi ümbergi pöörata. Kummaline oli see, et peale meie ei olnud poes ühtegi hingelist. Või isegi kui oli, siis olid nad kuhugi tagaruumide soppidesse peitunud. Keegi ei valvanud meid ega vaadanud tigedalt üle õla, kui me asju käes keerutades endamisi mõtlesime, mida meil siit tegelikult vaja oleks. Lõpuks jäid aga ostud siiski tegemata ja me seadsime sammud metroojaama poole. Kuigi aeg oli veel varane, oleks me tee peal äärepealt suisa hukka saanud, sest keegi viskas meid selja tagant paugutajaga ja see oli päris hirmus. Õnneks ei teadnud me siis veel, mis aastavahetus endaga kaasa toob. Vastasel juhul oleksime selle võib-olla veetnud hotellis, voodi all...

Lõunapalvuse veetsin taas 4.hallis, tundsin, et mind kohe tõmbab sinna. Et jõudsin kohale üsna vara, otsustasin teha mulle meeldinud ikoonist väikese sketsi. Istusin ja joonistasin ja olin peaaegu et täiuslikult õnnelik. Nii vähe on õnneks vaja...

Tööposti olime tänaseks juba kolinud messihallide südamesse, sõlmpunkti, kuhu kogunesid kõik, kellel olid väikesed või suured rõõmud ja mured. Ja oma pärastlõuna veetsin ma seal, jagades infot ja ajades muidu juttu. Nagu arvata võiski, kuigi olime seal vaid inimeste vastuvõtmiseks, muutusime me peagi infopunktiks. Meilt küsiti isegi selliseid asju, nagu: "Kas siit saaks tassikese kohvi?", "Kas teil on kollast teipi?" jne. Inimesed on inimesed, küsivad kõikvõimalikke asju.

Õhtu tõotas tulla eriline, sest oli ikkagi aasta kõige viimane päev. Peale õhtupalvust jäin tööposti valvesse, lootes, et kõik, kes kuhugi lähevad, tulevad sealt mööda. Lõpuks istusin üksinda laua taga nagu vankumatu tinasõdur, nii et "ülemused" arvasid, et olen eriti usin töörügaja - pealegi tuli aeg-ajalt ikka ühele või teisele selgitusi jagada. Paari tunni pärast tekkis mul isegi pisut hirm, et olen aastavahetusel omapead ja see poleks üldse teab mis lõbus olnud. Õnneks teadsin, kuhu enamik permanente ja ekspermanente koguneb ja otsustasin, et kui kedagi mu "pesast" mööda ei tule, lähen omal jõul sinna. Aga ikkagi oli see nukker väljavaade. Õnneks tuli kell 10 ülevalt "Lübecki" restoranist terve hulk vanu häid tuttavaid ja loomulikult ühinesin ma nendega, kuhu iganes nad ka ei lähe.

Selgus, et nad läksidki kuhu iganes, sest St Petrisse, kuhu kõik muidu olid lubanud minna, nad igatahes ei suundunud. Selgus, et olime omale teejuhiks valinud Beata, kes viis meid "oma kogudusse" St Bonifaciuse kirikusse. See asus esmapilgul "kusagil Hamburgis", kuigi hiljem leidsin selle kaardi pealt üles küll. Metroojaamast tundmatusse Hamburgi ossa astudes aga selgus meile üllatuseks, et uusaasta oli Hamburgi elanikel juba täies hoos, mida kinnitas juba kõrvulukustav paugutamine. Rõdudelt viskasid inimesed laias kaares suvalises suunas paugutajaid laiali ja kui sa just paukudele immuunne ei olnud, oli targem liikuda ülehelikiirusel. Ma üldse imestan, et kõik meist hiljem ellu ja terveks jäid. Õnneks jõudsime kogudusse elusate ja tervetena.

Kirik, kuhu olime saabunud, polnudki teab mis suur, ent see-eest väga õdus. Altari ees oli kaunis puust nikerdatud Jeesuslapse sõim ja altari kõrval seisis hiiglaslik ehitud kuusk. Laest rippus alla suur valgustatud täht. Igale ühele anti kätte väike küünal ja nii istusime me vaikselt pinkidesse. Olime tõepoolest vaiksed, võrreldes sellega, mis toimus väljas. Tundus, nagu oleks uusaasta just alanud, sest paugutamine oli eriti ägedaks läinud. Ütlesin vaikselt Annale, et kella 12 on neil raketid otsas, sest kell oli alles 11 ja paugutamine oli alanud tegelikult juba keskpäeval. Aga ometi oli Eestimaal juba uusaasta alanud (ma küll ei usu, et hamburglased SEDA tähistasid) ja nii ma sosistasingi pinginaabreile, et Eestis hakkas just uusaasta. Saatsin ära ka esimesed uusaastasõnumid koju, mõeldes, kuidas kodused parajasti rõdul seisavad ja esimesi rakette silmitsevad.

Meil aga hakkas kell 11 teenistus. Juba 4.aastat järjest lõppes mu aasta kirikus lauldes ja see oli väga eriline. Ma ei kujutagi enam ette, et oleksin aastavahetusel kusagil mujal kui kirikus. Tunnen, et sain otsekui panna kõik oma vana aasta koorma maha ja minna uude aastasse kerge ja vabana. Samuti oli selles palvuses nii palju soojust ja rõõmu ja rahu - peagi süüdati küünlad ja valgus jõudis tasakesi pingist pinki. Kõik oli nii vaikne... Isegi paugutamine väljas hajus kuskile irreaalsusse. Saime lihtsalt olla ja valmistuda taas millekski eriliseks - uue aasta vastuvõtmiseks. Uus aasta on alati eriline, peab vaid olema silmi selle erilisuse märkamiseks.

10 minutit enne uue aasta algust läksime välja. Tulemine vaiksest pühalikust kirikust korraga keset uusaastamelu oli peaaegu nagu šokk. Võttis tükk aega, enne kui suutsime tajuda, et kohe algab uus aasta. "10... 9... 8... 7... 6... 5... 4... 3... 2... 1... HAPPY NEW YEAR!" hõikas rahvas ja maailm muutus järsku hoopis teiseks. Taevas läks lahti tõeline "Lahing Leipzigi all" - peaaegu vahetpidamata sähvis taevas valgeks ja ümberringi lendasid unnates ja paukudes raketid. Seisin lihtsalt nõutult paigal - olin sõna otseses mõttes justkui keset lahinguvälja. Samas tõid mind head uusaastasoovid ja sõbralikud kallistused taas maa peale. Olin siin koos heade sõpradega, vastu võtmas uut aastat, astumas uute ja imeliste seikluste poole! Selle peale ma lihtsalt võtsin kätte ja hüppasin suurest rõõmust ringi (see andis ühtlasi sooja ka), nii et veepudel kotis loksus. Peagi võtsid inimesed minust eeskuju (arvates ehk et see on mõni eestimaine uusaasta rahvatants) ja hüppasid samamoodi ringi. Peagi võeti üles ka laul ja kõikidel oli lõbu laialt. Kui olime saanud isu täis hüpata, kogunesime paarikümnekesi tühja ja pimedasse kirikusse tagasi, seisime altari ette ja laulsime "Bogoroditse Dievot". Mina ka laulsin. Ja olin sel hetkel nii õnnelik, kui üldse olla sain...

Tagasitee metroojaama kujunes pehmelt öeldes eluohtlikuks, sest paugutamine polnud lakanud mitte hetkekski, vaid oli pigem valjenenud. Ja mitte ainult paugutamine - sädemed, raketid ja tossavad papitükid lendasid igal pool ringi. Meil ei jäänudki muud üle, kui lihtsalt katta pea kätega ja teha kummargil kaevikujooksu. Ja me jooksimegi, nagu oleks elu kaalul. Ilmselt oligi. Metroos tõmbasime hinge ja lugesime üksteist üle. Loomulik kadu oli ime läbi olematu.

Meie tee viis meid edasi juba tuttavasse "Pasadenasse", kus oli juba ees kümneid teisi permanente ja ekspermanente, kes olid enamasti tulnud St Petrist. Läks lahti suureks kallistamiseks ja üksteisele "Head uut aastat" soovimiseks ja see oli väga vahva. Jäin isegi mõneks ajaks koos teistega istuma ja juttu ajama, ent üsna pea tundsin, et kapsastun kiiresti ja vajan pisut und. Seetõttu lahkusin sõpradest ja sõitsin hotelli. Ilmselt polnud ma ainuke väsinud hing, sest metroojaamas kohtasin Diegot, kes oli samuti teel hotelli poole. Rahvas aga olla "Pasadenas" pidutsenud hommikul kella 6-ni…

1.jaanuar 2004, neljapäev
Uus aasta! Esimene samm tundmatusse, ent samas tuttavasse. Otsustasime seda aastat alustada vaimulikult ja läksime hommikumissale messihalli. Sinna olid muidugi kogunenud peamiselt meiesugused permanendid ja muud tegelased, kellel oma kogudust ei olnud. Igatahes sai põrandal istudes tasakesi veel häid soove vahetatud ja üksteist kallistatud.

Missa Taizé moodi on alati midagi erilist - kõik need laulud, see lihtne ja kaunis atmosfäär, see loob tunde, et võid olla osa millestki väga erilisest. Ja tegelikult me ju olemegi - osa sellest erilisest Jumala loodud maailmast. Ma lihtsalt ei saanud teisiti, kui pidin kokku võtma oma hääleriismed (midagi ju siiski mul juba oli) ja laulma - kogu hingest ja südamest, sest vaikida poleks ma jaksanudki.

Hommikupoolik oli mul tegelikult vaba, aga ma kasutasin seda hoopiski paberiruumi vahet käimisele ja paberihunnikute tassimisele ühest hallist teise. Tegutsemine annab mulle mingil kummalisel kombel jõudu ja aitab mul mõelda. Ja praegu vajasin ma väga aega mõtlemiseks, asjade selgitamiseks iseeneses. Kõndides mööda halle, kus tehti veel viimaseid korrastustöid, tundsin end solidaarsena kõikide nendega, kes kas lükkasid hallides sodi kokku või jagasid teed või jalutasid minust mööda, punt harju käes jne. Mäletan, kuidas ükskord jalutasin teejagajatest suure paberihunnikuga mööda, kui korraga makulatuurihunnik mu käes kõikuma lõi ja paberid teejagajate laua ette laiali pudenesid. Jäin natuke õnnetu näoga vahtima ja pooled teejagajatest ronisid laudade alt mulle appi - nagu džentelmenidel kombeks, aitama väetit tütarlast :) Igatahes hommikupoolik kulus märkamatult keskpäevaks, mil toimus kokkutuleku viimane keskpäevapalvus Hamburgis ja mina muidugi istusin taas 4.hallis.

1.jaanuaril toimus Evangelisch-reformierte Kirche's eestlaste teenistus ja minu ülesanne oli sinna viia armulaualeivad ja -vein ja nii läksingi ma koos paari eestlasega Binnenalsteri järvekese äärde. Metroost välja astudes avanes meie silmile jahmatav pilt - nii kaugele kui silm ulatus, oli tänav mitme sentimeetri paksuselt kaetud punaka raketisodiga. Seda oli siin ilmselt miljonite kilode kaupa. Vaesed koristajad, mõtlesin. Mõelda vaid, kui Euroopa noorte kokkutulekutel tegutseks samuti "Point 5". Ma ei kadestaks neid, ausõna. Aga nii meeletutes kogustes sodi ei olnud ma oma elus linnatänavail veel küll näinud. Eriti Hamburgis, kus tavaliselt valitses äärmiselt range "saksa ordnung". Ja nüüd korraga...

Kirik, kus meie palvus toimus, oli üsna modernne, aga minu meelest väga põneva sisearhitektuuriga. Ühest küljest oli see väga lihtne kirik - ei mingeid ikoone ega maalinguid, teisest küljest andsid keerukad vitraažid kirikule müstilise mulje. Kantsli kõrval oli suur kahar kuusk ja see oli praktiliselt ainus kaunistus kogu kirikus. Samuti põlesid vitraažiorvades kümned pisikesed küünlad. Üsna pea oli kirik täis eestlasi, kellest enamikku nägin ma ehk vilksamisi 29. detsembril, saabumise päeval ja seetõttu oli põnev teada saada, kuidas kõikidel läinud oli. Peale väikest sissejuhatust anti meile võimalus väikestes gruppides vestelda ja selgus, et enamus inimesi olid selleaastase kokkutulekuga väga rahule jäänud. Seda oli ainult hea meel kuulda. Olime ju isegi andnud oma panuse kokkutuleku kordaminemisele. Peale vestlust toimus ka teenistus.


Teenistuse lõppedes, kui eestlased kõik olid juba jõudnud laiali minna, tundsin, et olen endast andnud kõik, mis võimalik. Hinges valitses kummaline tühjus, ent samas olin õnnelik. Tahtsin, et uus aasta võiks minu jaoks alata puhta lehena. Kustutasin tühjas kirikus küünlad, võtsin kasti armulauariistadega kaenlasse ja seadsin sammud linna peale. Tundsin, et tahan kuskil istuda ja mõtteid koguda. Kuulsin, kuidas kusagil läheduses hakkasid lööma kirikukellad ja ma mõtlesin, et ei teeks ju paha sinna korraks sisse piiluda. Peale mõningast otsimist tänavarägastikus leidsingi üles St Jacobi kiriku, mille kellad mind nii otsustavalt kutsunud oli. Kirik oli üsna tühi, vaid mõned inimesed ootasid siin teenistuse algust. Mina ei jäänud teenistuse algust ootama, istusin lihtsalt pinki, et paar minutit mõtiskleda. Hetkel vajasin seda rohkem, kui midagi muud - minus olid segamini nii kurbus kui rõõm, nii üksindus ja teadmatus kui ka lootus ja ootus. Mida toob endaga uus aasta?

Ikka veel mõtetes, viis mu tee mind Hamburgi raekoja platsile, kus seisis hiiglaslik särav kuusk ja kaunilt valgustatu raekoda, mis paraku pildile jäädvustatuna oli kaotanud pool oma valgusest. Oleksin tahtnud jäädagi sedasi seisma ja mõtisklema, kuid aeg kutsus mind tagasi messihalli. Teel metroosse märkasin poevitriini all lamamas kodutut, kellele keegi oli lahkelt andnud oma kokkutuleku lõunasöögipaki. Mõelda vaid, milliseks õnnistuseks võis see talle olla! Tundus, et selle lihtsa anniga oli temagi saanud osaks kokkutulekust. Kas pole needki inimesed meile õed ja vennad, hoolimata oma armetust olukorrast? Ma arvan, et on. Oleks meil vaid südant seda alati taibata.

Viimane õhtupalvus nüüd Hamburgis, viimane... Ent samas otsekui esimene. Ühe asja lõpp on millegi muu algus. Ja kui lõpp on nii eriline, siis saab seda olema ka algus. Tuleb vaid uskuda ja loota. Ja armastada.

Selle asemel, et kuulekalt magama minna, ühinesin ma koristustiimiga. Mu hinges oli ikka veel segadus ja ma tundsin, et vajan taas aega selle korrastamiseks. Vajasin tegutsemist. Ja selleks, nagu selgus, oli mul võimalus peaaegu terve öö... Alustasin 6.hallist, kus tassiti minema laudu ja toole ja kõike muud, mis enam halli juurde ei kuulunud. Siira rõõmuga haarasin laua servast kinni - kuigi väike asi, oli see ometi nii oluline. Vähemalt minu jaoks. Ma oleksin justkui olnud tagasi Taizés keset tuttavat melu koos heade sõpradega. Vajasin seda, mõistsin, kuiväga ma seda tegelikult vajasin. Tunnen just sellisest lihtsast melust ja tegutsemisest puudust. Ja nüüd oli mul võimalus taas sellisesse tegevusse sukelduda.

Ühes hallis lõpetanud, ühinesin järgmise tiimiga, kuni avastasin, et hotelli pole mul enam lootustki sisse saada - kell oli kaugelt üle kesköö. See ei kurvastanud mind aga põrmugi, sest kusagil hallides töötas ka veel Catrin, kes ei saanud samuti enne minema, kui KÕIK tehtud saab. Ja nii ma muudkui käisin ühest hallist teise, aitasin siin-seal ja vaatasin, kuidas dekoratsioonid aeglaselt maha võetakse. Ühest küljest oli see nõnda nukker - kõik on mööduv. Aga teisest küljest andis see hinge rahu – näha, et ka siin lõppeb kõik ära. Vahest jääb ju hinge tunne, et kui mina lähen ära, jätkub siin ometi tegevus. Ent nüüd võisin ise kogeda, kuidas ka siin kõik lõppeb, võisin olla osa sellest lõpetatusest. Samuti oli hea tunda, et kuigi ma teen õige pisut, olen ma ometi vajalik. Kasvõi natuke. Nii hea oli kella 1-2 paiku öösel koos einestada - viimased minejad, väsinud, õnnelikud. Eriti õnnelik juhus juhtus aga minuga just vahetult enne lahkumist. Olin just teel ühest hallist teise, kui korraga märkasin prügikonteineri kõrval vineeritahvlit. Loomulik uudishimu kihutas mind seda tahvlit ümber keerama. Ja oh sa süda! See oli väike koopia just sellesama ikooni originaalist, mis mulle 4.hallis nii kangesti meeldinud oli. Maarja lapsega. Ja siin see lihtsalt seisis, prügikasti kõrval. Ilmselt ootas, et just mina ta leiaksin, sest vend nägi mind ikooniga ja ütles naerdes, et ilmselt pidingi just mina selle leidma. Võib-olla. Aga igatahes jalutasin ma selle ikooniga õnnest särades 1.halli, kus kõik mind peagi uudistama tulid. Ütlesin, et võtan selle kaasa ja lootsin, et mul õnnestub see ka lennukisse munsterdada. Minu väike ent suur õnnelik hetk. Ja kui üks vend lõpuks viimased lahkujad kell 3 öösel hotelli viis, olin tõeliselt õnnelik. Siiralt, lihtsalt, rahulikult...

2.jaanuar 2004, reede
Viimane hommik oli mõneti sarnane esimeste päevadega. Juba 7 paiku pidime kogu oma kraamiga hotellist välja kolima. Kuidagi nukker oli - pidime jätma maha oma ilusa sviidi - võib-olla oli see viimane kord elus elada tõelises sviidis, kes teab. Messihallides toimus meil hommikupalvus just seal, kus ka esimene palvus oli toimunud - väikese permanentide ja ekspermanentide seltskonnaga Lübecki restorani kõrval, kust nüüd olid eemaldatud "barrikaadid". Taas tundsime seda õdusat osadust, mis oli meiega kokkutuleku esimestel päevadel, mil ülejäänud rahvas polnud jõudnud veel Hamburgi ja kõik oli veel tühi ja vaikne. Ka nüüd, viimasel päeval oli kõik kuidagi vaikne. Ka nüüd läks suureks kallistamiseks, ent seekord hüvastijätuks. Ma usun, et kohtume veel, järgmisel aastal. Lissabonis... Prahas... Tallinnas... (mõeldes meie uusaastalubaduste peale, mis aga siinkohal saladuseks jäävad). Kus iganes järgmine Euroopa noorte kokkutulek toimub.

Istusin veel viimased paar tundi all ja vaatasin, kuidas inimesed viimaseid lahkumisettevalmistusi teevad. Kõik dekoratsioonid olid juba maha võetud ja tundus, nagu poleks seda kokkutulekut kõige oma bokside ja posterite ja paberihunnikute ja siltidega üldse olnudki. Oli lihtsalt üks tavaline reede. Ja samas eriline.

Tagasi sõitsime samuti lennukiga, mis tähendas seda, et pidime läbi minema tollidest ja metallväravatest. Minu jaoks kujunes see aga tõeliseks ristiretkeks. Kõigepealt hoiatati mind, et magamismatti võib-olla ei võetagi pagasiruumi ja see oleks targem käsipakina lennukisse kaasa võtta. Teises käes oli mul aga öösel leitud ikoon ja seda varandust poleks ma nõus olnud silma alt ära panema. Nii ma siis läksin metallväravate juurde, ladusin sinna oma magamismati, ikooni, seljakoti, mantli, salli (selle taskutega), vöökoti ja mobiili ning marssisin läbi metallväravate. Piip-piip-piip. No mida? Selgus, et mu vestikinnitused piiksusid, aga sellegipoolest vaadati mind metallidetektoritega põhjalikult läbi. Nonii, olen läbi... "Vabandust, teil on nuga seljakotis." Grr - pisike nüri taskunuga, mille puhul ma arvasin, et jätsin selle suurde kotti. Aga siin ta oli ja lennukisse seda ei lastud. "Kas teil on väljas mõni sõber, kelle pakid veel check-ini andmata?" küsiti minult. Lootuses, et mõni eestlane on veel väljaspool kõiki neid väravaid, läksingi neid otsima. Õnneks leidsin kellegi oma grupist, kelle kotti oma pisike vidin sokutada. Ja taas jalutasin ma läbi metallvärava. Piip-piip-piip. Taas vestikinnitus ja täielik kontroll. Lõpuks aga riietasin ma end taas - vöökott, mobiil, sall, mantel, seljakott, magamismatt, ikoon ja sammusin lennuki poole nagu rändharjusk. Ime, et mind üldse sellise hulga käsipagasiga lennukisse lasti. Aga lasti siiski. Kulutasin veel viimased eurokopikad lennujaama Tax free kaupluses kommikarbi peale ja valmistusin taas kodumaale lendama.

Lennata on vahva. Süüa antakse korralikult ja aknast avaneb hämmastav vaade - midagi sellist näeb harva. "Kas te suhkrut ja koort ka tahate", küsis Diego eestpingist. Lennukimüraga läks aga tekst kaduma ja ma kuulsin hoopis - "Kas lennuk pidurdab?". Jah, kas nad metsapeatusi ka teevad? Ja mis värvi on lennuki hädapidur? Aga mis värvi on lennuki must kast? Ei ole must. Hoopis oranž on. Õnneks ei olnud kellelgi vaja musta kasti otsima hakata ja me jõudsime õnnelikult kodumaale. Õnnelikult, sest ma olin õnnelik ja rahulik...